Elo Viiding (3)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
Elo Viiding aka Elo Vee
(1974-...)
Karin Kikkas
12.C
2009
Sisukord:
Elo Viiding oma luulest ja keelest: 3
Elo Viiding "Selge jälg" 4
Elo Viidingu juhtum: “Püha Maama ” 4
Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale: 5
Biograafia 7
Hariduskäik 7
Ilmunud teosed 7
Elo Viidingu luuletusi … 7
Kokkuvõte: 9
Kasutatud kirjandus: 9

Elo Viiding oma luulest ja keelest:

Minu esimene kokkupuude luulekeelega toimus kindlasti varases lapsepõlves. Kuid eriti eredalt on mul meeles saami joiud, mida ma varases lapseeas kuulsin kodus plaadi pealt, keeles, millest ma midagi aru ei saanud, kuid milles lausumise viis mind ometi väga tugevalt mõjutas, ning see oli minu jaoks ehk üks esimesi võimsamaid keelekogemusi üldse. Selles esmases võõra keele tajumises sisaldus minu jaoks ka enneolematu väekogemus, mida tavaline luule ja luuleraamatud hiljem ei pakkunud.
See kokkupuude keelega ületas minu jaoks keelebarjääri, ning sellega koos kõik olemasolevad arusaamise või arusaamatuse piirid. Üksnes tundes ja tajudes oli mulle selge, millest luuletati ja mida ütelda taheti. Mõnikord olen kuulnud luulekeele-huvilisi inimesi ütlemas, et nad tulevad tõlkeluule lugemistele kuulama just originaalkeele kõla, isegi kui puuduvad tõlked. Niisugune forsseeritud keelekummardamine on mulle samas jällegi veidi arusaamatu, kuna harvad luuletajad suudavad ületada keelepiire nii, et see oleks teist keelt rääkivale inimesele mõistetav, või esitada oma tekste huvitavalt, ning ma tahaksin siiski alati teada, millest luuletaja räägib, mis teda ärritab, või mis rääkima sunnib. Mulle on luuletaja mõte tähtsam kui tema keel.
Ma ei ole ka keelefanaatik ses mõttes, et üksikute sõnade kallal nokitsemine või metafooride imetlemine mulle väga suurt huvi pakuks - võin ka julgelt öelda, et huvitav luulekeel on minu jaoks midagi muud kui lihtsalt hästitõlgitud luuletus . Eeldatakse ju ka, et luuletaja suhe keelde on kuidagi erilisem kui tavainimesel, ning et luule keel on ikkagi midagi muud, koguni midagi võõrast või teistsugust kui tavakeel . Ehk võib see nii ollagi. Kui alustasin n-ö teadlikku luuletamist, millega oli ühtlasi seotud teatav soov keelt rohkem ja paremini valitseda , siis tundus ka mulle luuletamine olevat midagi paremat või õilsamat kui tavakeeles väljendumine...
Kindlasti ei ole luuletamine tavaline, kapitalistlik töö ja kasu sellest tööst on veidi teistsugune, kuid kahtlemata on see töö iseendaga , maailmade ja mõttega, ning inimene, kes kirjutab, mõtleb ja tunneb samal ajal, kui ta kirjutab, väljendab ennast luulekeele kaudu. Nii nagu luule on kirjanduse essents, on luule keel luuletaja tööriist ning ühtlasi ka tema omapära ja pitsat .
Huvitav on see, et luulele kipuvad ka lugeja ja üldsuse ootused teistsugused olema kui muule kirjandusele, filmi- või teatrikunstile. Kui näiteks healt etenduselt või filmilt tundub loomulikum ja iseenesestmõistetavam oodata midagi radikaalset, või vähemalt huvitavat või teistsugust, siis luule peaks millegipärast vastama ikkagi lugeja sisseharjunud ettekujutusele "luulest". Luule võiks olla heal juhul eskapistlik ja seeditav ; luuletaja keel poeetilisem või kaunim, kasvõi juba selleks, et meelitada ligi rohkem lugejaid. Luulet peaks olema mugav lugeda; luule peaks justkui pakkuma meile turvalisi emotsioone ja äratundmisi. Kui teised kunstiliigid võivad rääkida meile "tõtt", siis sõnapaar "aus luule" on midagi harvaesinevat; "aus luule" võib olla koguni kompliment – see võib olla ka midagi pisut ohtlikku, või koguni vanaaegselt radikaalset... olles radikaalne oma "ebamoodsuses", ning, mis peamine - oma vastandumises kaasaja ootustele. Kuid luuletaja võib tõepoolest olla subjekt, kellel on teravalt ja selgelt eristuv oma keel, hääl ja nägu. Ja mitte ainult võib... vaid peakski seda ideaaljuhul olema.

Elo Viiding "Selge jälg"

Elo Viiding on sedakorda tõesti selgem kui mõnes varasemas raamatus. On lausa süstemaatiline, luulekogu on väike eepos , mis algab algusest ja liigub kaduvikku. Raamatu algupoolel on luuletus "Enne algamist" ja lõpus "Päev pärast surma". Ning paljud pikad luuletused on koelt eepilised.
Peale selle on Elo veel dramaatiline, ideoloogiline, armastab vastuolusid valgusse tuua, pruukideks selleks sünesteetilisi kujundeid: esimese tsükli pealkiri on "Kaltsude raudne sisu".
Millega Elo heitleb? Võiks jõhkralt öelda, et naise kohaga ühiskonnas, emadusega, sellega, mida "normaalne" ühiskond "normaalselt" naiselt ja emalt ootab: "ja kõik supermarketid tahavad / et lapsed oma emasid austaksid / tee oma emale rõõmu ja kingi talle midagi odavat / midagi mis maksab vähem kui viissada krooni / sest su ema on selle ära teeninud ". Autori irooniline paatos on võimas. Õnneks on Elo Viidingu iroonia piisavalt osav (samas siiski natuke ühekülgselt paljastav ja piitsutav), et olla üksnes vesiveski feminismi paisul.
Sekka on raamatus ka isiklikumat, endast ja isast ja luuletajate ("Nende varjud valvasid meeleheitele aetute und") elust. Päris palju on mälestuslikkugi. Ega need tekstid just helged pole, pigem painavad, võitlus vaheldub resignatsiooniga. Elu on "vastupidavuse pidevus": "Maa peal peab sadama lund su isa ja ema peale, / su õdede su vendade peale, / su kodu – su keha peale, su verejälgede peale, sinu hingearmidele, / ja ise pead tulema koju kulla ja karraga kaetud, / laetud lahtise käega." Aja külge aheldatud elu on ränk, sellele ei tohi oma inimlikku nõrkust näidata: "Tean, kui olen hooletu, inimeselik, iga ilm / võib võtta mu nägemise." "On sõnatus kasvama läinud ja sõnad on leppinud," hüüavad raamatu viimsed read resignatsiooni.
Suur väike ja väike suur kavakindel eepos, milles tänaste illusioonide paljastamine, internetimängud ja marketite unistused integreeritud inimese igavikule allajäämise lukku.
Tegelikult ootaks Elo Viidingu paletti ka natuke helgemaid toone, mis luulevoogu mitmekesistaksid. Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.1

Elo Viidingu juhtum: “Püha Maama”

Kuigi Viidingu motiivid on subjektiivsed ja objektiks peamiselt omaenda elu ja psühholoogilise arengu, käitumismallide kujunemise vaatlus , on see raamat siiski esmalt taas kirjanduse tänaste piiride kompamine. Nagu Aino Perviku „Arabella, mereröövlitütres” otsitakse müstilist vajuvat vett, mis laevu ei kanna: lagedal veeväljal on seda piiri nii pagana raske leida. Viiding istubki nagu lootsikus ja ajab selle hämaramaa piire : kuhu maani võib ta selle analüüsi ja karmikoelise tõevaagimisega minna, et see veel oleks äratuntavalt ilukirjandus? Et mõni osalise nahka pugenud kõrvaltegelane teda selle eest kohtusse ei saaks anda: liiga tõeline, liiga valus tundub. Viiding teeb seda, mida kirjandus tema arvates peab tegema: ta ei lahuta meelt (kui, siis väga veidral, perverssel moel), vaid lahkab seda, uurib me meeletuse lätteid ja konfigureerib süümesätteid. See on korraga materjal, mida on raske ilma ettevalmistuseta vastu võtta, ja samas midagi, mida inimesed peaksid lugema, mille üle mõtlema, et tol elu ja kunsti kohtumiskohal hulbiks meremärke, et me julgeksime rääkida neist asjust, mis kõige valusamad, piinlikumad, sarjatumad ja varjatumad. Elo Viiding pole juba jupp aega avaldanud raamatut, mille tekstid neid valupunkte ei riivaks, ei häiriks, ei raputaks, ei puudutaks. Aga tos peaaegu otsekõneta esseistlikus, kohati poeetilises, kohati lihtsalt kirjeldavas proosas on see kõik isegi veel rohkem alasti.
Selles raamatus kohtuvad positivism ja psühhoanalüüs. Psühhoanalüüs, enesevaatlus ja -käsitlus, kui meetod, mille abil raamat on loodud. Ja positivism kui esimene vahend, mis kätte torkab, kui tekstidele mõtlema hakkad. Teisiti ei saakski see olla, et leiad end kirjanduses puudutamas miskit, mida arvad eluks, tardunud hetkedeks tolle teksti taga. Ei-ei, positivism ei ole end ammendanud: mõni elu ongi ise kirjandus. See kõlab muidugi kohatult, ma ei mõtle päris nii, et traagika või enesehävituslik otsing vms trots ja meeletus oleks paugupealt kirjandus ja kaunis ja kõike lunastav, et näiteks Vaino Vahingu teadlikult kirjanduseks elatud elu või eluks tehtud kirjandus oleks alati parim lahendus, see kõige kirjandusem kogu kirjandusest, kõige proosalisem kogu proosast... Aga lihtsalt on inimesi, kes võtavad (oskavad võtta) sellest eksistentsiaalsest kogemusest, mida sageli ekslikult nimetatakse eluks, tolle essentsiaalse, tolle hetkede ja küsimuste jada, mis meid enim puudutab. Viiding on üks neist.2

Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale:

Viljandis Luuleööpäeval oma luuletusi ette kandnud Elo Viiding ütleb, et luuletaja maailmatunnetus peaks olema lugejale intrigeeriv, huvitav ja isegi veidi ärritav.
Elo Viiding, mida tähendab kirjanikule võimalus oma luulet avalikult esitada?
Minule on see võimalus alati tänuväärne. Vahel ehk tekib küsimus, kas seda kõike, mida ma kirjutan ja ette loen, ikka mõistetakse täpselt nii, nagu olen taotlenud. Kuid samas, kui inimesed tulevad kokku ja on huvitatud, küllap nad siis vähemalt tahavad ja püüavad mõista. Luule ilmselt mõjubki hoopis iseäralikul moel, lugeja süvitsi arusaamine ei pruugi olla sellesse vältimatult sisse kirjutatud — ükski luuletaja ei peagi olema lõpuni arusaadav, viimseni «söödav» või paugupealt mõistetav. Mitmesuguste assotsiatsioonide jälgimine nõuabki vaeva ja tähelepanu. Luulesõbras tekitab see hasarti ja soovi edasi lugeda. Kuid samas ei pruugi kõik kujundid , mis paeluvad kirjutajat ennast, olla huvitavad lugejale.
Seepärast peab luuletaja maailmatunnetus olema tema esimese kümne-viieteistkümne luuletekstiga kokkupuutujale intrigeeriv ja huvitav, võib-olla koguni veidi ärritav, muidu ei saada temaga ehk üldse kontakti. Ma ei tahaks kirjutada ka igavalt ja ühetooniliselt, pidevalt ühes registris. Mulle tundub, et ühetoonilised kirjutajad justkui kardaksid sügavamaid registreid või omaenda võimet nendega toime tulla.
Mille järgi valite etteloetavad luuletused?
Mul on kindel kava ehk valik uuemaid luuletusi, mida olen viimasel ajal nii ühes kui teises kohas esitanud . Harilikult otsustan luuletuste lõpliku esitamisjärjekorra kohapeal tunde järgi, lähtudes õhtu meeleolust ja atmosfäärist. Üldiselt kipub eestlane olema konservatiivne. Klassikud ja ühetoonilisem naljaluule lähevad ikka paremini. Samuti meeldib inimestele heakõlaline ilus ja mahe luule. Tunnetuslikult sügav, harjumuspärastest luulearusaamadest erinev looming võib paljusid isegi häirida, tekitada nõutust. Minule tähendab luulevormis rääkimine seda, et saab ütelda midagi, millest ajalehed ja telekas meile ei räägi; on võimalik ületada piire, väljendada ka seda, mis on muidu ebamugav või pealiskaudsete eluhoiakute korral raske ja ränk, ning teha seda täpselt. Luule ei peaks elust selles mõttes erinema, vaid peegeldama ausalt ja täpselt osa inimese hingest ja maailmast. Luuletamine pole ju üksnes intellektuaalne või tunnetuslik tegevus — see on alati nende mõlema ühisosa ja põhiolemus, mõtte- ja tundetöö ühekorraga.3

Biograafia

Elo isa oli poeet ja näitleja Juhan Viiding. Ka Elo vanaisa Paul Viiding oli luuletaja, kes oli Arbujate liige. Elo ema on muusikaõpetaja Riina Viiding, Kaljo Kiisa tütar.
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1992.
Tõlkinud ja toimetanud tarbe-ja reklaamtekste ning luulet soome ja inglise keelest, avaldanud kultuuri- ja muudes väljaannetes arvustusi, esseid ja artikleid.
Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali loomestipendiaat 2007.
Tema luulet on tõlgitud inglise, saksa, vene, rootsi, soome jt. keeltesse.
Elo Viidingu loomingut on arvustanud ja sellest põhjalikumalt kirjutanud: Mati Unt, Mart Velsker , Aare Pilv, Anneli Mihkelev, Jan Kaus , Jürgen Rooste , Ivar Sild , Asko Künnap, Hasso Krull , Katrin Hallas , Kalev Kesküla, Jukka Koskelainen, Heikki Saure, Anna Jörgensdotter, Elisabeth Nordgren jpt.

Hariduskäik

1981–89 Tallinna muusikakeskkool
1989–92 Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, viiuli eriala
1992–94 Tallinna 1. õhtukeskkool
Lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi teatri erialal 1999

Ilmunud teosed

luulekogu " Telg " Kassett 1990 kirjastus Eesti Raamat 1990
luulekogu " Laeka lähedus" kirjastus Tuum 1993
luulekogu "Võlavalgel" kirjastus Tuum 1995
proosakogu "Ingelheim" kirjastus Eesti Raamat 1995
luulekogu "V" kirjastus Tuum 1998
luulekogu "Esimene tahe " kirjastus Tuum 2002
luulekogu "Teatud erandid" kirjastus Tuum 2003
soomekeelne tõlkekogumik "Paljastuksia" kirjastus Nihil Interit 2000, tõlkija Katja Meriluoto
rootsikeelne tõlkevalimik "För en stämma" kirjastus Ariel 2004, tõlkija Peeter Puide
luulekogu "Selge jälg" kirjastus Tuum 2005

Elo Viidingu luuletusi …

Ma võin teha mida ma tahan,
istuda kuhu tahan, lennata kuhu iganes,
kui olen näidanud passi , olnud kahtlustatava osas,
võtnud tollis jalast ka kingad, siiski
taas vilisenud turvaväravate vahel, siis
võtnud seljast ka jaki, nii rahuldanud tollitöötaja.
Huvitav et ikka satub lennukisse kriminaale -
kus nad küll elavad, milliste piiride kohal lendavad?
Näen välja kui kurjategija oma heleda mantli ja salliga,
sõidan luulefestivalile, viisakas, vanemlik ,
kaasa mängiv ja elav, psühholoogiliselt intelligentne,
isegi juba natuke manipuleeriv. Huvitav - ikka satub
nende lennukeisse ohtlikke.
Minagi teha võin, mida tahan, kui olen vastanud
kaubanduskeskuse küsimustikule,
siis saan ma hinnaalandust, mida ma ometi soovin,
kui usaldan neile oma aadressi, telefoni ja sünniaja,
abikaasa nime ja sissetuleku suuruse. Me kestade
asupaiga, me nõudmiste raskused.
Ma võin teha, mida ma tahan! Huvitav, ikka satub
me sekka neid, kes oma tegelikke andmeid varjavad -
kus nad küll elavad, milliste piiride kohal lendavad?
Ma võingi nüüd osta, mida ma tahan!
Turvamees hiilib mu selja taga, ta on nutikas:
võibolla tõesti on minusugune suurem võimalik
varas, kui too kiilakas vilavsilm, kes äsja just poodi sisenes,
kuid keda ta lihtsalt ei märganud. Noh, küll ta märkab,
kui oma ringkäigu teinud mu selja taga, mänginud minuga
peitust riiulite vahel, seejärel tüdinud.
Huvitav, et valvest hoolimata murrab poodi vargaid ,
kes ühe ööga teevad tühjaks kogu korpuse. Kus nad küll
asuvad, milliste tarade vahel tuiavad?
Võin nüüdki istuda mere ääres,
ja vaadata läbi auguga kivi, kui minu selja taha
istub üks seltskond , lärmakas, plastesemeline.
Nad eeldavad, et lähen peagi ära, sest olen
siin kindlasti istunud juba kaua. Olen siin
istunud aastakümneid, vahetan ainult kohta,
olen selge jälg, nägematu. Mitte midagi imestav liiv.
Ümberringi on tühi rand , kõik nad veel siiski otsivad lähedust,
õnneks.
Liiglähedusest pean tõusma ja leidma endale teise paiga.
Huvitav, merest veel tõuseb olendeid, kes ööga võivad
tühjaks teha terve me kaldapealse. Siin nad elavad,
nende piiride kohal lendavad.
(Luulekogust "Selge jälg" Tuum 2005)

Kokkuvõte:

Ma leian, et Elo Viidingu luule on tänapäeva ühiskonnale mõnus puremisvara. Tema luules on ridade vahele peidetud nii mõningaidki eneseleidmisväärilisi mõtteid. Ma isiklikult arvan, et töötamine referaadiga pani mind lugema tema luuletusi, mitte miski muu. Ta meeldib mulle, sest on pärit ajastust, mis ühtib ka minu vanematega umbes samasse aega ja see, mida ta paberile paneb, on tähelepanuväärne. Meedias kajastuv on tühi-tähi. Vähem kriitikat, rohkem vabamõtlemist – soovitaksin! Elo Viidingul on annet ja see ei vääri mahategemist. Ta kasutab üsna modernistlikku stiili, vabavärssi ning ei leia stroofidel mingisugust mõtet. Tahes tahtmata pean tunnistama, et tegelikult pooldan ise stroofidega eraldatud mõtteid ja lauseid luules ning riimi , kuid Elo V. luuletused on huvitavad. Kõiki tema luuletusi ei oska ma lahti mõtestada, kuid on näha, et igaüks saab need endale isemoodi lahti seletada. Vabadusetunnet ning maailmakäsitlust on ta luules ka parasjagu. Andekas inimene.

Kasutatud kirjandus:

Kasutatud kirjandus pärineb viidetest tulenevatest allikatest ning biograafia alginfo on wikipediast. Biograafiasse on teistele isikutele lisatud hüperlingid, et ka nende kohta leiaks hõlpsasti infot.
Bottom of Form
1 Autor: Kalev Kesküla (22.02.2006)Tuum, 2005. 83 lk.
2 Sirp nr 16, 11.04.2008
3 31.05.2006, Sakala leht
10