EESTI MUINASJUTUD VENE KEELES (1)

EESTI MUINASJUTUD VENE KEELES

Referaat

SISUKORD

EESTI MUINASJUTUD VENE KEELES 1
Referaat 1
SISUKORD 2
SISEJUHATUS 3
1. EESTI LASTEKIRJANDUSE KESKUS 4
2. ENO RAUD 5
3. SIPSIK 7
4. NAKSITRALLID 10
KASUTATUD ALLIKAD 14

SISEJUHATUS

Palju venelasi elavad Eesti riigis. Tihti räägitakse sõnast „ integratsioon “. Eesti riik püüab teha ja korraldada uusi projekte, et vene rahvus integreeriks eesti kultuurisse.
Ma ise saan aru, et selline probleem on väga aktuaalne tänapäeval. Mina alati tahan vaadata neid tegevusi praktikas. Minu jaoks on see teema on väga oluline, sest mina olen venelane ja mina integreerin eesti ühiskonda.
Meie riigis on lasteaiad ja koolid, kus on keelekümblused rühmad ja klassid. Keelekümblus on õppevorm, mida rakendatakse Eestis riikliku programmina – eesti keele kui teise keele paremaks omandamiseks. See on hea võimalus, kui meie lapsed teavad kahte keelt: emakeelt ja riigi keelt.
Minu referaadi eesmärk on üle vaadata mõnda eesti laste muinasjutu, aga veel teha väike uurimine : kes ja millal tõlkis neid muinasjutusid, kuna vene lapsed tihti võtavad neid raamatuid raamatukogust.
Ma valisin uurimiseks Eno Raua kaks muinasjuttu: „Sipsik“ ja „Naksitrallid“. Just need, sest mulle ise meeldivad jutustused ja mina ise lugesin neid oma lapsepõlves. Tänapäeval vene koolides on see kohustuslik kirjandus. Lapsed loevad nii vene, kui ka eesti keeles. On tore, et meil on võimalus uurida mitte ainult meie kultuuri, vaid teisi kultuure ka.

1. EESTI LASTEKIRJANDUSE KESKUS

Eesti Lastekirjanduse Keskus (2. jaanuarini 2007 Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus) on keskne teaduslik eriala- ja infoasutus lastekirjanduse alal ning arendus- ja kutsealase nõustamise keskus lapsi teenindavatele raamatukogudele.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse peaeesmärgiks on eesti lastekirjanduse kogumine ja säilitamine ning tutvustamine ja vahendamine asjast huvitatuile kodu- ja välismaal. Keskus on asutatud 1. detsembril 1997. aastal Eesti Lasteraamatukogu õigusjärglasena.

1.1. Teabekeskuse põhitegevus

Eesti Lastekirjanduse Keskus funktsioneerib arhiivraamatukoguna ja erialase bibliograafiakeskusena. Kogutakse eestikeelseid ning Eestis ilmunud lasteraamatuid ja -ajakirju, maailma lastekirjanduse klassikat ja auhinnatud teoseid originaalkeeltes, lastekirjandusalaseid teatmeteoseid, monograafiaid, ajakirju jm materjale. Eesti Lastekirjanduse Keskuse kogudes on kokku üle 44 000 teaviku . Vanim seal säilitatav eestikeelne lasteraamat pärineb aastast 1820.
Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldab lastekirjanduse ja laste lugemise alaseid üritusi. Igal aastal 20. oktoobril viiakse läbi üleriigiline ettelugemispäev. Igal aastal 6. aprillil korraldatakse Lastekirjanduse ümarlaud. Igal aastal detsembrikuu esimesel pühapäeval korraldatakse eesti lastekirjanduse päev. Iga kahe aasta tagant korraldab teabekeskus Nukitsa konkurssi lastele enim meeldinud eesti lastekirjaniku ja lastekirjanduse illustraatori väljaselgitamiseks. Samuti antakse iga kahe aasta tagant välja Muhvi auhinda parimale lastekirjanduse kajastajale ajakirjanduses.

2. ENO RAUD

Lastekirjanik ja prosaist (15.11. 1928 - 09.07.1996).
Sündinud Tartus kirjanik Mart Raua ja pedagoog Lea Raua (hiljem Nurkse ) pojana. Õppis Tartu 6. ja Tallinna 10. gümnaasiumis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning 1947—52 TRÜ aj.-keeleteadusk-s eesti filoloogiat. Töötas Tallinnas Riiklikus Raamatukogus instruktorina, Eesti Riikliku Kirjastuses toimetajana, seejärel kutseline kirjanik Tallinnas. Abielus Aino Pervikuga, Rein Raua isa. KL-i liige 1963, ENSV teen. kirjanik 1978. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule.
Eno Raua kirjanikutegevus hõlmab ümmarguselt neljandatkümmend viit loominguaastat ja mitutkümmend teost, millest paljud on küll tõlgete, küll kordustrükkide läbi kinnitanud oma jätkuvat menukust. Tema loodud tegelased on hakanud elama lavakujudena ja vähemalt üks neist on tõhusa reklaamina käibele läinud üpris kirjandusvälises olme- ja kaubandussfääris. Jutt on teadagi Sipsikust: Eestis on ta vist vähemalt niisama populaarne kui Walt Disney kuulus Miki- hiir . Kui säherduse Sipsikukultusega ainult silmist ei kao esialgne armas ja asjalik oma olek, see tegu ja nägu, mille kaltsumehikesele andsid Eno Raud ja Edgar Valter .
Aastast 1978 on E. Raud ENSV teeneline kirjanik. Eeskätt on ta teenekas ja õigustatult tunnustatud lasteautor. Täiskasvanuile on ta avaldanud kaks teost. Romaan "Etturid" (1968) käsitleb kolme metsavenna käekäiku sõjajärgseil aastail. Pikemas jutustuses "Puujumal" (1971) kajastub pinnalise tsivilisatsiooni ja vanade tavade kokkupõrkest sugenev traagika . Mõlemad on tõsiselt arvestatavad raamatud, eriti "Puujumala" kriitilised noodid mõjuvad lausa hoiatavalt.
Kas ei pane siis imestama näiteks see, et ei ole võimalik tõdeda, millal ta oleks olnud esmakatsetusi tegev algaja kirjanik. Juba esimesed raamatud - mudilastele määratud mõtlemise õpetus "Nii või naa" ja keskmisele koolieale kirjutatud poistejutt " Roostevaba mõõk" (mõlemad eesti keeles 1957) - tutvustavad küpset, oma ainealadel kodus olevat, huumorimeelset ja sõnasuutlikku autorit, kelles tänase Eno Raua jooned on selgesti tunda.
Teiseks: ei ole võimalik kindlaks teha, kas E. Rauale on proosa omasem kui värsid, sest ka luulevormis on ta end tähelepanuväärselt avaldanud.
Kolmandaks: ei ole võimalik määratleda, missugusele vanu seastmele E. Raud kõige edukamalt kirjutab. Ta on avaldanud hulga väikelasteraamatuid, kirjutanud nooremale ja keskmisele koolieale ja teatavasti ka täiskasvanutele.
Neljandaks: ei ole võimalik selgitada, millised zanrid talle kõige paremini sobivad. E. Raua sulest on tulnud õpetliku ivaga lastelookesi, sõna- ja mõttemängulisi värsse ja proo-sapalu, päris realistlikke koolipoistelugusid, stiilipuhtaid seiklusjutte, lustakaid raamatuid ja sügavtõsise tagamaaga noorsoojutustus "Tuli pimendatud linnas" (1967), mis autobiograafilise ainese põhjal tagasi vaatab fasistliku okupatsiooni aega. Ta on kunstiliselt sõnastanud reisimuljeid ("Rein karuradadel", koos A. Pervikuga, 1962, ja "Põdrasõit". 1965). Noortele lugejatele on proosas ja värsis suupäraseks tehtud eesti rahvaluulepärandit (Kalevipoja, Suure Tõllu, Kaval-Antsu ja Vanapagana ning kilplaste lugude ümberjutustused). E. Raud on loonud muinasjutte loomade elust ("Karu maja", 1972), lapsi ümbritsevast elusast ja elutust tegelikkusest ("Väike motoroller", 1965, "Konn ja ekskavaator", 1972, ja mitmed teised), välja mõelnud kentsakad naksitrallid, kelle seiklustest on neli raamat. Ta on auga hakkama saanud ka nii proosalise asjaga nagu Vabariikliku Sanitaarharidusmaja väljaandel ilmunud...

3. SIPSIK

Tabel 1. Sipsik
Sipsik
Autor
Eno Raud
Illustraator
Edgar Valter
Päritolumaa
Eesti
Keel
eesti
Žanr(id)
lastekirjandus
Kirjastaja
Eesti Riiklik Kirjastus
Avaldamisaeg
1962
Lehekülg
49
Joonis 1. Sipsik
"Sipsik" on üks Eno Raua tippteoseid, mille on illustreerinud Edgar Valter.
Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik , kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides .
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Teoses on huvitav tähele panna, et kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ning õde on Anu Raud – samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased.

3.1. Tõlkimine vene keelde

Tõlkimine eesti keelest vene keelde - Gennadi Muravin.
Vene raamatus, mida tõlkis G. Muravin, eesti laste nimed on asendanud vene nime: Mart ja Anu - Maxim ja Anja. Tüdruku vanus on muutunud. Vene raamatus ta on 6 aastat vana.
Paljudes väljaandes raamatutes "Sipsik" on erinevad sisu ja juttu järjekord.

3.2. Minu uurimine

Mu eesmärgiks oli uurida kui suur hulk vene lapsi loeb Eno Raua raamatut "Sipsikut". Ma käisin Männi raamatukogus ja küsisin selle kohta infot sealt. Raamatukogu töötaja andis mulle infot Tallinna Keskraamatukogu andmete alusel. Arvan aga, et ikkagi enamus lapsi võtavad seda raamatut oma kooliraamatukogudest. Mõnele ostavad "Sipsikut" vanemad raamatupoest.
Tabel 2. „Sipsik” ja raamatukogu
Väljaanne
Lapsed, kes võtsid „Sipsik“ raamatukogust
„Sipsik“ (juuni 2010)
63 (juunist - novembrist)
„Sipsik“ (vana )
6
„Sipsik“ (vana )
20
„Sipsik“ (2003)
373

3.3. Oma kogemus

Esmaajal mina sain tuttavaks selle raamatuga , kui mina olin 8 aastat vana. Eesti keele õpetaja pakkus meile lugeda seda juttu ning pärast kirjutada oma arvamust ja mulje. Tegelikult, mulle väga meeldis „Sipsik“. See raamat on huvitav ja hea.
Ma ei kaotanud oma huvi selle raamatu vastu. Mõnda aega hiljem minu õpetaja kinkis mulle seda raamatut, kus jutt oli kahes keeles: eesti ja vene keeles. See aitab mind paremini eesti keelt aru saada.
Ma soovitan lastele lugeda „Sipsikut“. Nad hakkavad kogema palju positiivseid emotsioone.

4. NAKSITRALLID

Tabel 3. Naksitrallid
Autor
Eno Raud
Illustraator
Edgar Valter
Päritolumaa
Eesti
Keel
eesti
Žanr(id)
lastekirjandus
Kirjastaja
Eesti Raamat
Avaldamisaeg
1972


Joonis 2. Naksitrallid

4.1. Naksitrallid. Esimene raamat

Jutustus saab alguse kolme naljaka mehikese – Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme juhuslikust kohtumisest ühe linnakese jäätiseputka ees. Selgub , et kõik kolm on üksikud ning nad otsustavad kampa lüüa ja Muhvi mugava furgoonautoga üheskoos edasi rännata. Linnakest aga painab kassinuhtlus, kuna üks vanainimene toidab arutult kasse – loomadele läheb kogu piim ja muu toiduvaru. Naksitrallid meelitavad kassid linnast välja ning neile omistatakse medal edukalt lõppenud kassivastase võitluse eest.

4.2. Naksitrallid. Teine raamat

Naksitrallilugude teine raamat arendab ökotasakaalu teemat edasi. Naksitrallid, värsked auraha kavalerid , satuvad oma rännakul Kingpoole lapsepõlveradadele. Harakas varastab Kingpoole rinnast helkiva auraha ja lendab sellega mäe otsast paistvate lossivaremete juurde, kus kasvava männi otsas on linnu pesa.
Naksitrallid suunduvad auraha ära tooma , kuid varemetes avanev pilt on õõvastav – paik on koduks tervele rotikarjale! Naksitrallidel läheb korda pääseda puu otsa, kuhu nad aga rottide kätte lõksu jäävad. Puutüve sees olevas haraka varakambris süstematiseeritakse ja pannakse kirja kogu sinna aegade jooksul kokkukantud vara. Ühtäkki aga rotid lahkuvad varemetest ning sõbrad pääsevad puu otsast alla. Nad võtavad haraka varanduse kaasa ning suunduvad linna, et leid loodusloomuuseumile annetada.
Linnas aga selgub, et pärast kasside kadumist (esimeses osas), on needsamad rotid, kellega lugeja juba varemetes tutvust tegi, linnakese vallutanud. Valitseb kaos ja eriolukord , rahvas põgeneb, üles on seatud kontrollpunktid jne. Naksitrallid mõistavad, et omal ajal kasse linnast välja meelitades käitusid nad tormakalt ning meelitavad kassid rahva juubeldamise saatel linna tagasi. Raamatu lõppakordina kirjutab Sammalhabe loodusmuuseumi raamatuse pühenduse "Looduses peab valitsema tasakaal!"

4.3. Jälle need naksitrallid. Esimene raamat

Triumfiga lõppenud võitlus rottidega on Naksitrallidest teinud kuulsused - autogrammikütid ja pilgud jälitavad neid kõikjal. Kolmik otsustab sõita puhkusele, linnakärast eemale mere äärde, ent lahkumispäevale eelnenud ööl varastab üksik lasteta daam Sammalhabeme, keda ta hakkab pidama kui " lemmiklooma ".
Muhv ja Kingpool hakkavad sõpra otsima ning juhused viivad nad haiglas kokku loomaaia töötaja Voldemariga, kellele on elevant peale astunud . Mees leiab eneses nii palju hingejõudu, et tõuseb haiglavoodist, toob öösel loomaaiast oma elevandi, kes londiga tõstab Sammalhabeme daami akna pealt alla (daam nimelt võimaldab Sammalhabemel magada värskes õhus nagu viimane on harjunud ).
Daam jätab Sammalhabemega hüvasti, lahkumine on kurb, ent seda aitab leevendada Voldemar, kellega daamil kohe hea klapp tekib. Naksitrallid lahkuvad linnast - mere poole, puhkusele.

4.4. Jälle need naksitrallid. Teine raamat

Naksitrallid on pärast sekeldusi jõudnud loodusesse . Nad peatavad oma furgoonauto, et ojast vett varuda, kuid Muhv satub emahundi küüsi, kes ta oma pessa kutsikatele mängimiseks veab. Kingpool ja Sammalhabe alustavad ennastsalgavat võitlust sõbra elu eest.
Kolmikust tormakaim, Kingpool, hakkab hiljem kahtlustama, et Muhv ongi huntide seast pärit ning tegelikult tunneb end huntide keskel hästi. Ta otsustab üksinda edasi rännata. Sammalhabe ütleb seda Muhvile pärast viimase päästmist ning ehmatuse ja kurvastuse tõttu teeb ta liiklusõnnetuse – kihutab furgoonautoga metsateel kahe puu vahele. Auto uksed kiiluvad kinni ning kaks naksitralli jäävad vee ja toiduta autosse lõksu. Kingpool aga mõistab oma arutust ning naaseb ja päästab sõprade elu. Üheskoos jõutakse lõpuks ometi mere äärde ning lasteromaan lõpeb kolme naksitralliga kuulamas lainte laksumist.

4.5. Tõlkimine vene keelde

Vene keelde tõlkimine, mida tegi Lõvi (Leo) Vaino, väga meeldis ise Rauale. Mõnikord tsükkel on jagatud vaid kaheks raamatuks: „Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme“ ja „Ja jälle, need Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme“
1987. aastal „Tallinnfilm“ ja lavastaja Avo Paistik tegid kaheosalise multifilmi „Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme“ («Naksitrallid»). Eesti Riiklik Nukuteater on loonud lavastused Raua põhinevatel teosstel: „Naksitralli“ ja "Jälle need naksitrallid“.
Uurimuse järgi, mida korraldati 2000. aastal, "Naksitralli" on saanud ühte esimestest kohtadest nimekirjas „Eesti XX sajandi parimad lasteraamatud “.

4.6. Minu uurimine

Minu eesmärgiks oli uurida kui suur hulk vene lapsi loeb Eno Raua raamatut "Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme" (vene nimetus). Ma käisin Männi raamatukogus ja küsisin selle kohta infot sealt. Raamatukogu töötaja andis mulle infot Tallinna Keskraamatukogu andmete alusel. Arvan aga, et ikkagi enamus lapsi võtavad seda raamatut oma kooliraamatukogudest. Mõnele ostavad "Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme" vanemad raamatupoest.
Tabel 4. „Naksitrallid” ja raamatukogu
Väljaanne
Lapsed, kes võtsid "Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme" raamatukogust
"Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme" (2004)
257
"Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme" (2005)
65
"Muhv, Kingpool ja Sammalhabeme" (2006)
66

4.7. Oma kogemus

Ma soovitan lastele lugeda „Sipsikut“. Nad hakkavad kogema palju positiivseid emotsioone.
Ma olin 8 aastat vana, kui esimest korda sai selle raamatuga tuttavaks. Koolis ma lugesin „Naksitralle” eesti kirjanduse tundides . Ma lugesin selle raamatu mitu korda eesti ja vene keeles ning mitu korda vaatasin multifilmi. Mulle meeldis väga see, et kunstnik joonistas tegelasi täpselt sellistena, millistena mina neid endale ette kujutasin .
Ma mäletan, et kui ma olin väike, üks kord sõitsid Tallinna Raekoja platsil ringi populaarse Eno Raua lasteraamatu tegelased naksitrallid spetsiaalselt Nukuteatri etenduseks ehitatud kummalise autoga, see oli vaga huvitav.
See raamat jätis väga positiivset ja lahket muljet. Ma kujutasin alati ette, et niisugused tegelased on tõesti kuskil olemas ja nendega toimuvad erinevad seiklused . Aga ma tahtsin alati neid oma silmadega näha.

KASUTATUD ALLIKAD

Raud, E. (2010). Sipsik. Tallinn: Tammerraamat.

Raud, E. (2007). Naksitrallid. Tallinn: Tänapäev.

Raud, E. (1999). Naksitrallid. Teine raamat. Tallinn: Tiritamm.

Mona, (2007). Eesti Lastekirjanduse Keskus.
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Lastekirjanduse_Keskus (1.11.2010).

http://www.annaabi.com/materjal-14238-eno-raud 15.11.2010

Муфта, Полботинка и Моховая Борода
http://fantlab.ru/work143880 (18.11.2010).

Andres, (2009). Naksitrallid. Esimene raamat.
http://et.wikipedia.org/wiki/Naksitrallid._Esimene_raamat (15.11.2010).
14