Kunst iseseisvas Eestis 1919-1940 (0)

Kunst iseseisvas Eestis 1919-1940
Koostaja :
Tallinn 2011
Kujutav kunst
1919. aasta juulis, kui Vabadyssõja lahingud alles käisid, korraldati suur eesti kunsti ülevaatenäitus. Sellega tunnistas noor riik kunsti tähtsust rahvusliku eneseteadvuse loomisel. See näitus andis ülevaate eesti rahvusliku kunsti arengust alates Kölerist ja Weizenbergist, kuid aukoht oli antud sellistele “Noor-Eesti” ajajärgu kunstnikele nagu N.Triik, K.Raud, A. Laikmaa , K.Mägi, J.Koort.
Näitust võib pidada kunstiajalooliseks piiripunktiks, sest see oli tunnustus eelmisele, rahvusliku kunstielu ehitajate põlvkonnale, kuid noorimale, avangardistlikult meelestatud haritlaskonnale tundus see põlvkond juba aegunud .
1918. aasta alguses loodi Tartus ühing “Pallas”, mille eesmärk oli edendada esteetiliselt nõudlikku ja kaasaegset kunsti. Kunstnike Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja teiste kõrval oli selle ühingu juhtide hulgas kirjanik Friedebert Tuglas . “Pallas” hakkas korraldama näitusi ning 1919. aasta lõpul rajas samanimelise kunstikooli . Aastatel 1919-1940 sai selles koolis oma hariduse enamik eesti väljapaistvamaid kunstnikke. See oli üks põhjus, miks Tartu muutus pikaks ajaks Eesti juhtivaks kunstikeskuseks. “Pallase” kunstikooli esimene juhataja oli K.Mägi, pärast tema surma A.Vabbe ja skulptor Anton Starkopf.
Võrreldes Tartuga oli Tallinna kunst stiililiselt ebaühtlasem, kirevam ja üldiselt konservatiivsem. Tallinnas oli palju kunstnike, kes esindasid lihtsameelset realismi või jätkasid dekoratiivset stilisatsiooni lahjendatud juugendstiili vaimus . Selline laad leidis kergemini tunnustust laiema publiku kui ka iseseisvunud riigi valitsuse silmis . Tartu ja Tallina kunstnikkonna vahel oli tänu Tallinna kunstnike kemmertsedule ja riiklikule soosingule pinged. Kahe kunstikeskuse konkurents oli ka põhjuseks, miks ei sündinud kõiki kunstnikke ühendavat organisatsiooni.
Alates 1914. aastast pealinnas tegutsenud linnak unstikool sai 1920. aastak riiklikuks keskastme kunstikooliks, kus õpetati tarbekunsti ja erinevate kunstialade oskustöölisi. Hiljem lisandus maalikunstnike ja skulptorite ettevalmistus. Selle kool pikaajaliseks juhiks oli ekspresidendi Konstantin Pätsi vend Voldemar Päts, kes oli ka ise maalikunstnik . Samas aga Tallinna kooli oli tänu Peterburi haridusega õppejõule rangem ja traditsioonilisem õpetus. 1922. aastal avati graafika eriala, mida juhtis Günther Reindorff. 1930 aastal laienes polügrafistide ettevalmistus.
Eesti kunsti arengut kahe maailmasõja vahelisel ajal võib jagada kahte etappi: 1920. aastad ja 1930. aastad. Kuna enamvähem samasuguseid etappe võib eristada ka Lääne-Euroopa suurte kunstikeskuste ajaloos, siis võime öelda, et eesti kunst oli sellel perioodil omaks võtnud juhtivate kunstimaade arengurütmi. Nagu mujal euroopas, nii näeme ka Eestis, et 1920. aastail levib avangardistlik kunst peamiselt laiuti. Mis tähendab, et enne I maailmasõda tärganud voolud ja ideed leiavad arvukalt pooldajaid ja edasiarendajaid, kuid tihti “lahjendajaid”, kes voolude esialgset radikaalsust pehmendavad ja nende vormiuuendusi dekoratiivselt tõlgendavad. Esindatud oli ka kubismist lähtunud konstruktivism . Eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna, Pariisi arengurütmi. 1930. aastaid iseloomustab avangardi suhteline taanduminevõi taltumine ning kompromiss loodust jäljendava kunstiga. 1930. aastate kunstnikke võib suures osas jaotada kolmeks: silmarõõmu- maalijad ; need, kes olid otseselt seotud Pariisi kunsti ja maitsega; vaesema rahva elu kujutajad ja rõhutatult eestilike motiivide kasutajad.
1920. aastate algupoolel pärinesid eesti kunsti peamised eeskujud Saksamaalt, kus näiteks Berliini dada oli veel palju radikaalsem ja tormilisem. Saksa ekspressionismiga olid seotud mitmed eesti kunstnikud . Vanematele kunstnikele nagu Triik ja Mägi valisid sõjaeelse, romantilisema ja värviküllasema ekspressionismi. Tüüpiline 1920. aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren. Tema huvitavamad teosed on Tallinna vaated, kus perspektiiv on teravdatud ja moonutatud ning kriiskavavärvilised majad on kujutatud nagu eri suundadesse vaaruvatena. Tema piltides valitseb kummaline, pingestatud meeleolu, kuid Areni ekspressionism on siiski pigem selle tõlgendamine dekoratiivse maneeri kaudu.
Tuntud kunstnik Eduart Viiralt looming oli 1920. aastail veristliku ilmega. Viiraldi loomingu mitmekülgsus oli ületamatu nii sisuliselt kui ka tehniliselt. Selles kajastuvad kõikvõimalikud inimlikud kogemused, meeleolud ja ideed, oma aja kohta skandaalselt avameelsest erootikast ühiskonnakriitikani ja eksistentsaalse traagikani, aga ka usulised tunded ja lihtsalt tunded ja rõõm nähtavast maailmast. Viirald oli virtuoos ja väsimatu, üliviljakas töömees kõigis graafikatehnikates. Ta oli illustreerinud arvukalt raamatuid. Viiralt pani aluse vabagraafika eluõigusele ja tähtsusele eesti kunstis. Tema tuntumad teosed on sügavtrükitehnikas teostatud “ Kabaree ” ( 1931 ) ja “Põrgu” (1930-1932), aga ka illustratsioonid “Usuõpetuse lugemikule” ja Juhan Jaigi “Võrumaa juttudele”.
Ekspressionismi mõju saame näha ka karikatuuri õitsengus. Selle kunstiala suurmeistrid olid Otto Krusten ja Gori . Viimase kunst on emotsionaalsem. Tema kohati naturalismini üksikasjalikes ja vahel räpakana mõjuvates joonistustes on esindatud koomika kogu skaala, leebest huumorist ja onupojapoliitikat rünnates. Krusteni peamiselt ainult kontuuriga joonistatud karikatuurid on ülimalt lakoonilised, täpselt kaalutletud, aga väga ilmekad ja vaimukad.
1930. aastaiks oli avangardistlik kunst Pariisis taandunud. Lõpuks peegeldas 1930. aastate eesti kunstis toimunud rahunemine kindlasti eesti ühiskonna stabiliseerumist ja iseseisvuse kindlustumist, eestlaste rahulolu ja elurõõmu kasvu. 1930. aastail domineeris Eestis kunst, mis rahulikult , aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive . Nagu Pariisis, ei tähendanud “ realistlik reaktsioon “ ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Pigem just vastupidi. Estetistlik veendumus , et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult lubas, vaid lausa nõudis kunstnikult originaalset käekirja. Enamik kunstnike ja samuti ka publik harjusid mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil on kujutatud. Koloriit oli tähtsam kui joonistus , plastiline modelleering või hele-tumeduse kasutamine.
Skulptuur ja graafika
Nagu ka 1930. aastate maalikunstis, nii ka skulptuuris ja graafikas tugevnes loodust jäljendav, rahulik, kuid isikupärane ja oma käekirja esile toov laad. Eesti esimese iseseisvumisaja suurim skulptor Jaan Koort oli tegelikult üks esimesi kunstnikke, kes tüdines ekspressionismipuhangust ning näitas ka teistele teed Pariisi ja eriti sealse uusrealismi poole. Ta innustus prantsuse kunsti mõõdukale, antiliteratuursele ja peenemaitselisele liinile. 1920. aastatel ja 1930.aastate alguses valmis tal hulgaliselt portreid, hauamonumente ja loomade kujutisi, mille lihtsuse, selguse ja monumentaalsuse kaudseid eeskujusid leiame näiteks Mailloli, Despiau jt. Prantsuse realistide loomingust. Loomaplastikast on olnud üheks populaarseimaks on pronksist “Metskits”. Pärast Koorti oli üks produktiivseim skulptor Anton Starkopf. Tema teoste temaatika on väga lai.
Ka graafikas taandus ekspressionismi mõju, asendudes realistlikuma, helgetma tundetoonilise kunstiga. 1930. aastail võitis graafika endale juurde suure hulga publikut ning samuti ka palju uusi autoreid . Avardus ja süvenes graafilise tehnika kasutus. Tõusis esile puugravüür, mille edukad viljelejad olid Hando Mugasto ja Arkadio Laigo. 1930. aastate lõpul said populaarseks sügavtrükitehnikad, eriti need, mis võimaldasid maalilisi, varjundirohkeid lahendusi.
Arhitektuur
1920. aastail oli tähtsaim elamuehitus, mille tase sõjaeelsega võrreldes oluliselt tõusis. Stiililiselt oli selleaegne arhitektuur Mart Kalmu iseloomustsut kasutades traditsionalistlik. Arhitektide loomingus segunesid hilisjuugend, Põhjamaade uusklassitsism ja saksa nn. heimatstiil kohalike lihtsate ja praktiliste traditsioonidega. Väikeriigi uuendusmeelsust ja dünaamikat väljendas ekspressionismimõjudega Riigikoguhoone, mis 1920-1922 ehitati Herbert Voldemar Johansoni ja Eugen Habermanni kavandi järgi . Johansoni oli Eesti esimene modernistliku lamedakatuselise ja ebasümmeetrilise mahtudejaotusega elamu ehitaja 1929. aastal. Funktsionalism sai algupoole ilusamate hoonete stiiliks. Hästi avaldus see ärimeeste villades, aga ka koolide ja haiglate ehitamisel . Kõige järjekindlamalt viljeles funktsionalismi arhitekt Olev Siinmaa. Tema projekteeritud on mitmed Pärnu eramud ja rannahooned. Pärast riigipööret aastal 1934 püüdis valitsus ehituskunsti oma tellimuse järgi suunata. Kalmu poolt esindustraditsionalismiks nimetatud uue suuna juhtiv arhitekt oli Alar Kotli, kelle tähtsaim ehitus oli presidendi kantseleihoone Kadriorus . Sisekujunduses ja ornamentikas taotleti rahvuslikkust ja püüti toetuda rahvakunstile. Omavalitsuste ja eraisikute tellitud arhitektuuri tungis samuti traditsionalistlikke elemente, kuid koolide või suurte kortermajade ehitamisel jäid funktsionalismi põhimõtted tihti ülekaalu. Nõnda jäi eesti arhitektuur, nii nagu kogu eesti kunstielugi, olemuselt pluralistlikuks.
Eduard Viirald “Põrgu”
Kasutatud kirjandus
1.URL: http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kunst .
2.Helme, S. ja Kangilaski , J. (1999) Lühike Eesti kunsti ajalugu Tallinn “Kunst”.
3.Juske, A. Külmetav Eesti kunstnik Tallinna Raamatutrükikoda.
4.URL: http://www.koolielu.edu.ee/euroopa_ja_baltimaad/html/B6/B6_2.html