50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-08-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Lennart Lennuk
Õppematerjali autor
Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised. Suuremaid, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde kutsutakse kotkasteks. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid. Eesti keeles "kotka" nime kandvad linnud ei ole lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Ülejäänud kuuluvad kõik eri perekondadesse. Kaljukotkast kutsutakse muuhulgas ka lindude kuningaks ja kaljukotkast järgnevalt juttu ka tuleb. Kaljukotkas Välistunnused Kaljukotkas (Aquila chrysatos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg
KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3 3,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete
Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses
........................ Toitumine.......................... Pesitsemine............................... Levik..................................... Kokkuvõte............................................... Kasutatud kirjandus................................ Sissejuhatus Eestis leidub kuni 222 linnuliiki, millest 24 kuulub röövlindude hulka. Suurimaid ja võimsamaid röövlinde, kes tegutsevad päeval, kutsutakse kotkasteks. Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust.
.............................................................. 5 Röövlinnu liigid................................................................................................................................ 5 Kassikakk (Bubo bubo)................................................................................................................. 5 Merikotkas (Haliaetus albicilla)...................................................................................................... 6 Kaljukotkas (Aquila chrysatos).................................................................................................... 6 Kanakull (Accipiter gentilis)........................................................................................................... 6 Hiireviu (Buteo buteo).................................................................................................................... 7 Kodukakk (Strix aluco) ................................................................
Looduskaitseseadus § 50 lõike 2 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik, välja arvatud asustamata tehispesas, ei ole kindlaks määratud § 10 lõike 2 kohaselt, on selleks: suur- konnakotka ja must-toonekure pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses. §50 lõike 4 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaiga kaitsekord ei ole määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, kehtib alates pesapuu leidmisest lendorava, kaljukotka, merikotka, madukotka, kalakotka, suur- ja väike-konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud kaitsekord. §50 lõike 5 kohaselt: kui käesolevas paragrahvis nimetatud liigi püsielupaik ei ole kindlaks määratud käesoleva seaduse § 10 lõike 2 kohaselt, on inimesel keelatud viibimine kalju- ja merikotka püsielupaigas 15. veebruarist 31. juulini, madukotka, kalakotka, suur- ja väike- konnakotka ning must-toonekure püsielupaigas 15. märtsist 31
Noore merikotka nokk on must, hiljem muutub järjest heledamaks, vahanahk ja jalad aga kollased. Toitumine: Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Sööb peaaegu kõiki, kellest jõud üle käib. Eestis on peale veelindude (pardid, kajakad, pütid, kosklad, lauk) ja kalade (haug, latikas, koger, tuulehaug, ahven, angerjas) leitud kotka toidulaualt sookurge, must-toonekurge, hüüpi, kõrvukrätsu ja mõningaid imetajaid. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu. Merikotka toitumispiirkonnaks on veekogud. Toitub veelindudest, haigetest ja lõpnud kaladest, on osav veelindude pesarüüstaja. Talvel ründab ka nõrgemaid kitsi, jäneseid ja rebaseid
vajaliku piiri, siis alates 1980-ndatest on arvukus pidevalt tõusnud. 1994. aastal hinnati kalakotka arvukust Eestis 30-35 paarile, 2009. aastal aga 60 paarile. Kui kalakotka arvukuse tõus jätkab sama trendi, jõuab populatsioon peagi ka Lääne-Eestisse (Lõhmus 2001b) Kalakotkas kuulub Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisasse ning Berni, Bonni ja CITES-i konventsioonide II lisasse. Eestis kuulub kaljukotkas I kategooria kaitsealuste liikide hulka. 4 Joonis 1. Kalakotka arvukus 10000km2 koht. Joonis 2. Kalakotka levik ja arvukus maakonniti 5 Toitumine Kalakotkas on peaaegu eranditult kalatoiduline (Cramp & Simmons 1980, Randla 1976). Pere toidu toob isaslind uksi, samal ajal kui emaslinnu ülesanne on järelkasvu toitmine (Tuvi 2002)
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid