Eesti keelse piibli ilmumisest (1)

Terve eestikeelse piibli ilmumine
1715 . a. Uue Testamendi väljaandmine oli nõudnud palju tööd ning pärast seda oli tunda kerget tüdimust. Ka ei olnud vajadust enam nii suurt, sest Uus Seadus oli nüüd eesti keeles olemas. Peamiseks takistuseks oli aga see, et Vana Testamenti oli palju raskem tõlkida. See oli mahult kolm ja pool korda suurem ning selle keelest oli raskem aru saada. Usuisa Luther, kes sõnas ja vaimus vägev oli ning algkeeli tundis, tunnistab, et ta pidanud oma sõpradega mõne salmi üle mitu nädalat aru.
Pärast 20 aastat kestnud sõda ja sellele järgnenud katku ning nälga ei olnud ellujäänud õpetajatel aega tõlkimise peale mõtelda. Kirikud olid ära lõhutud. Jumalateenistusi peeti talupoegade suitsutaredes ja lausa lahtise taeva all. Nelja-viie kihelkonna peale tuli tihti ainult üks õpetaja. Välismaalt julgesid küll mõned õpetajad jälle meie maale tulla, kuid need ei osanud esialgu veel keelt.
Põhjasõja ajal ei trükitud juurde vaimulikke raamatuid peale 1715. a. Uue Testamendi ja neist oli nüüd suur puudus. Tallinna käsiraamatust valmistati ette uus väljaanne, mis rahulepingu allakirjutamise aastal, s.o.1721 Halles trükist ilmus. Selles oli tervenisti sees Hornungi „ Ma kele Kodo ja Kirgo Ramat “. 1723. a. anti Riias Hornungi lauluraamat teist korda välja. 1729. a. ilmus Tartu lauluraamatu kolmas trükk, mida Sangaste õpetaja Gotthard Ferdinand Rauschert ja Kambja õpetaja Albrecht Sutor olid enne ulatuslikult parandanud ja täiendanud. Kaks aastat varem olid samad mehed Riias Wastse Testamendi teise trüki välja andnud. 1729. a. anti välja ka põhjaeesti murdes Uue Testamendi kordustrükk. See lühikese aja jooksul välja antud kirjanduse hulk näitab, et rahval oli vaimuliku toidu järele suur nälg. Veel enam paneb see imestama, kui loeme, et mõnes kihelkonnas oli vaid kümneid inimesi ellu jäänud.
1728 . a. hakati taas tegema ettevalmistusi Piibli väljaandmiseks. Eestimaa vaimulikud ülemad kutsusid Liivimaa konsistooriumi ühisel jõul tõlkimist ette võtma. Piiblis kavatseti kõrvuti esitada nii tartu kui ka põhjaeesti murdes tekst, seal kus murded lahku läksid. See plaan jäeti aga õnneks varsti katki.
Tallinna mehed asusid üksi tööle. Jumal saatis neile abiks hea heebrea ja eesti keele tundja Anton Thor Helle, kes oli Jüri kiriku õpetaja. Tema võttis kogu tõlkimise juhendamise enda peale. Talle oli abiks Kullamaa õpetaja Heinrich Gutsleff. Mitmed teised õpetajad võtsid jõudu mööda tõlkimisest osa. Anton Thor Helle vaatas aga kõik tõlked ise üle ja võrdles heebrea algtekstiga. Kuigi Anton Thor Helle tundis eesti keelt suhteliselt hästi, tekkis mitmete mõistete tõlkimisel siiski raskusi, sest eesti keeles puudusid vastavad sõnad. Niisugustel puhkudel käis Anton Thor Helle talusid mööda ringi ja püüdis rahva küsitlemise teel õiget sõna kätte saada. Kui seda ikkagi ei leitud, jättis ta heebrea või kreeka väljendi eesti tõlkesse sisse ja püüdis seda ära seletada. Niisugune küsitlemine oli väga vaevaline ja aeganõudev, kuid Anton Thor Helle oli ustav ja pikameelne Isanda sulane ning 1736. a. oli tal käsikiri trükkimiseks valmis. Puudus ainult raha.
Sellel ajal tuli vennastekogudus Eestimaale ja kasvas siin kiiresti. Vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorf kuulis neid rõõmsaid sõnumeid ja tuli ka ise Eestimaad külastama. 1736. a. septembris jõudis ta Tallinnasse, kus teda auväärselt vastu võeti. Üks Piibli tõlkijatest, Bierorth, oli vennastekoguduse suur pooldaja ja edendaja. Tema sai Zinzendorfiga tuttavaks ning rääkis talle, et eestikeelse Piibli trükkimiseks ei olnud raha.
Zinzendorf austas ja armastas väga Jumala Sõna. Juba varem oli ta aidanud lätikeelse Piibli trükikulusid vähendada. Nüüd lubas ta aidata eestikeelse Piibli trükkimiseks raha leida. Ta rääkis asjast Hermann Jensen Bohnile, kes oli olnud Liivimaa kuberner . Bohn andis Piibli trükkimiseks suure summa – 1000 taalrit – laenu.
Tallinnas alustati kohe trükkimist. Anton Thor Helle, kes elas ise maal, usaldas trükivigade parandamise Christoph Erdmann Biecki hooleks. Sellest tuli aga palju pahandust. Bieck astus oma volitustest üle ja tahtis ka oma tarkust – õigemini rumalust – näidata. Tema arvates oli Anton Thor Helle mitmel pool liiga vabalt tõlkinud. Tema püüdis seda parandada ja sõna-sõnalt tõlkida. Selle tõttu muutus aga tekst segasemaks ja raskemini mõistetavaks. Tõlget saksakeelse Piibliga võrreldes, leidis ta, et eesti keelest on määrav ja määramata artikkel (see ja üks) ära jäetud. See oli tema arvates suur viga ning ta kirjutas puuduvad sõnakesed Anton Thor Helle töösse sisse ja rikkus selle ära. Kui Anton Thor Helle asjast teada sai, oli raamat juba trükitud. Trükkimine võttis aega kolm aastat ning 1739. a. ilmus „Piibli Ramat“. Helde ja armuline Jumal oli andnud oma Sõna eesti rahvale.
Piibli ilmumisel manitses õpetaja Anton Thor Helle rahvast: „Katske nüüd ja õppige tundma, mis kallis varandus teie kätte antakse, ja mis suurt õnne ja õnnistust teie hinge ja ihu poolest Püha Kirja juhatamisel läbi võite saada. Seepärast võtke seda suure rõõmuga vastu ja pidage seda oma meeles kalliks ja armsaks, nõnda kui kõik pühad Jumala lapsed on teinud. Sest helde Jumala sõna on palju kallim kui tuhat trükki kulda ja hõbedat, ja magusam kui mesi , ja on igal ajal usklikkusid, kes viletsuses risti all olnud, enam juhatanud kui kõik maailma rõõm, mis nende meelest on tühine ja hirmus olnud. Tahate teie Jumala laste armusse saada, siis peab tema sõna otse nii kalliks ja magusaks teie meelest saama. Õiguse poolest ei peaks nüüd mitte üksainus pere meie Eestimaal olema, kelle käes seesinane armas raamat ei oleks, mis Püha Vaimu juhatamise läbi kirjasse üles pandud ja mis kuningate kuningas kui kallist annet inimeste kätte on läkitanud. Võtku siis Jumal ja meie Jeesus Kristuse Isa, kes võib palju enam teha üle selle, mis meie mõistame ja palume, teid vaeseid eesti rahvast omast rohkest armust valgustada, kes suurema hulga poolest pimeduses ja surmavarjus olete tänini istunud ja mitmes ebausus ja hirmsas rumaluses elanud! Issand Jeesus aitku teid ja saatku teid patupärisorjusest lahti ja juhatagu teid oma rahu ja halastuse tee pääle! Ta päästku teie hingede ahelad lahti oma tõetundmise läbi, et teie jahutamise päevad tema püha palge ees võiksivad pea tulla! Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbi ja läbi, ja kõik, mis teil on, vaim, hing ja ihu saagu hoitud ilmalaitmata meie Issanda Jeesus Kristuse tulemisest! Ustav on Jumal, kes teid kutsub oma sõna läbi, mis nüüd rohkesti teie kätte antakse, küll tema võtab neile, kes kindlasti usuvad ja kerjavad, seda teha, mis ta on tõotanud. Aamen , see sündku nõnda, aamen!“
Piibli tõlkijad
Kõige rohkem eestikeelse Piibli kujunemisel on kaasa aidanud mitmed mehed.
Heinrich Stahl rajas aluse Piibli tõlkimisele eesti keelde ning teda võib pidada eesti kirjanduse isaks.
Joachim Rossiniuse raamatud ilmusid Riias, millest esimeses olid eesti keelde tõlgitud evangeeliumid ja epistlid ning teises Lutheri katekismus . Need raamatud ilmusid samal aastal, mil ilmus Stahli käsiraamatu esimene osa.
Adrian Virginius jätkas 50 aastat hiljem Rossiniuse poolt alustatud tööd Wastse Testamendi tõlkimisel.
Johann Hornungit võib pidada eesti keele Kolumbuseks, kes avastas siin täiesti uue maailma. Ta on eesti keelt põhjalikult uurinud ja loonud meie kirikukeele.
Anton Thor Hellele tehti ülesandeks juhatada Vana Testamendi tõlkimist.
Anton Thor Helle
Anton Thor Helle on Tallinnas sündinud rootsi päritolu mees. Tema noorusest ja haridusteest ei ole midagi teada. 1712 . a. määras Tallinna magistraat ta Jüri kihelkonna õpetajaks, kus ta umbes aasta hiljem ka tööle hakkas. Thor Helle oli väga kohusetruu hingekarjane, kes tegi oma tööd targalt ja hoolikalt. Sellepärast seati ta juba 1715. a. Eestimaa konsistooriumi nõunikuks. Sellesse ametisse jäi ta kuni oma surmani 13. aprillil 1748 . a. Kuus aastat, 1742-1748, sai ta pidada lisaks veel Hommiku-Harju praosti ametit.
Nii nagu Hornung, on ka Thor Helle põhjalikult eesti keelt uurinud. Thor Helle olukord oli kergem, sest tema võis juba kasutada Hornungi töö vilja. Ta võttiski aluseks Hornungi grammatika, kuid õppis ka ise rahva käest juurde. Thor Hellel olid Hornungiga võrreldes eelised veel selles, et ta elas Jüris, kus kõneldi selget põhjaeesti murret. Thor Helle küsitles väsimatult talupoegi ja kogus materjali. Kakskümmend aastat töötas ta oma grammatika kallal, seda pidevalt täiendades ja parandades.
Kui Thor Hellele tehti ülesandeks juhatada Vana Testamendi tõlkimist, ei jäänud tal enam aega oma grammatika jaoks. Ta enda arvates oli töö veel ikka poolik , kuid kuna seda tungivalt küsiti, jättis ta selle väljaandmise Tallinna Eesti abiõpetaja Eberhard Gutsleff juuniori hooleks. 1732. a. ilmus Halles Thor Helle „Lühikene eesti keele õpetus“. See grammatika sai Piibli tõlkimisel mõõduandvaks ning jäi järgmiseks 150 aastaks eesti kirikukeele aluseks.
Thor Helle keeletarkus ja töökus olid juba varakult Eestimaa õpetajate seas teatavaks saanud. Vaevalt oli ta ametisse pandud, kui teda Tallinna Uue Testamendi väljaandmise juurde appi paluti. Selles osas ei olnud suurt vaeva vaja näha, sest töö oli juba Hornungi poolt väga hästi tehtud. Hornungi keele ja kirjaviisi põhjal oli nüüd vaja ka Tallinna käsiraamat ümber teha. Selleski aitas Thor Helle kaasa. 1721. a. ilmus Halles uus parandatud „Koddo- ning Kirko-Ramat“.
Et rahvast Jumala tundmisele ja õnnistuse teele juhatada, andis Thor Helle koos Kullamaa õpetaja Heinrich Gutsleffiga, Harju-Jaani õpetaja Heinrich Christoph Wredega ja Kose õpetaja Hermann Johann Heitzigiga 1727 . a. välja usuõpetuse raamatu „Jumala Nõuu inimese igavesest õnnistusest, ehk lühike õpetus, kuidas inimene on I. Jumala sarnaseks loodud, II. Patu sisse langenud, III. Patust ära päästetud ja kallisti lunastatud, ja mil viisil tema IV. Sest kallist äralunastamisest peab kasu saama, et igamees võib lühidalt tunda, kuidas tema peab õieti uskuma, vagasti elama ja igavesti õndsaks saama. Küsimistega ja kostmistega üles pandud ja Püha Kirja sõnadega kinnitatud ja ära seletatud.“ See raamat muutus nii populaarseks ja taganõutuks, et sellest tuli ikka ja jälle kordustrükke teha – 1743 , 1758 , 1766, 1791, 1793, 1812 , 1818, jne