EESTI JÕED (0)

EESTI JÕED
Eesti jõgede arv oleneb nende arvelevõtmise alampiirist. Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud 1982) on toodud andmed 1755 jõe, oja ja kraavi kohta. Eesti Põhikaardi alusel on varasemat nimekirja täiendatud ja 2011 aasta seisuga on EELIS-es arvel 2084 vooluveekogu (täiendatud on põllumajandusameti ja keskkonnaameti andmete järgi). Pikemad kui 10 km on 525 vooluveekogu ning neist 10 jõge on üle 100 km pikad. Pikim on Võhandu jõgi: selle pikkus koos läbivooluga Vagula järvest on 162 km, kui jõe alguseks arvestada Pühajõe väljavoolu Jõksi järvest, siis 157 km. Üle 1000 km2 valgalaga on 14 jõge, neist suurimad on Emajõgi ( 9740 km2) ja Pärnu jõgi (6920 km2).  Peipsi järve – Narva jõe  valgala on kokku 56 225 km2, sellest Eesti piires 17 145 km2. Rohkem kui 100 km2 valgalaga on 133 jõge.
Jõgede pikkust, jõgikonna suurust, äravoolu ja levinud nimekasutust arvestades võiks Eesti jõgede arvuks lugeda 200. Rahvusvahelise jaotuse kohaselt kuulub Narva jõgi keskmiste jõgede hulka. Ka Emajõe, mis on suhteliselt laia ja sügava voolusängiga ning kogu pikkuses laevatatav , võiks paigutada keskmise suurusega jõgede hulka. Kõik ülejäänud jõed kuuluvad väikejõgede klassi.

20 PIKIMAT JÕGE

Jõgi
Pikkus (km)
Valgala (km2)
Vooluveestik (m)
Langus (m)
Lang 
(m/km)
Vooluhulk suudmes
(m3/s)
 
 
 
kogupikkus 
(km)
Tihedus
 (km/km2)
 
 
 
Võhandu
  162
1420
599
0,42
86
0,55
10,2
Pärnu
  144
6920
3367
0,49
78
0,54
65
Põltsamaa
 135
1310
557
0,42
72
0,53
12
Pedja
122
2710
1195
0,44
67
0,55
10,9
Keila
 116
682
282
0,41
75
0,65
6,4
Kasari
 112
3210
1324
0,41
62
0,55
30
Piusa1
  109
796
240
0,3
212
1,94
5,8
Pirita2
  105
799
352
0,44
75
0,71
6
Emajõgi1
 101
9740
2739
0,28
4
0,04
70
Navesti
  100
3000
1456
0,49
57
0,57
26,9
Jägala
   97
1573
665
0,42
82
0,85
12,9
Vigala
  95
1580
657
0,42
61
0,64
14,1
Ahja
  95
1070
442
0,41
87
0,92
6,9
Õhne1
   94
573
267
0,47
62
0,66
4,8
Halliste
  86
1900
917
0,48
76
0,88
17,1
Valgejõgi
   85
453
155
0,34
107
1,26
3,9
Mustjõgi1
   84
1823
519
0,28
29
0,35
13,4
Väike Emajõgi1
   83
1380
576
0,42
81
0,98
10,7
Narva3
   77
814
388
0,48
30
0,39
378
Reiu
   73
917
443
0,48
49
0,67
7,9
1 valgala suurus Eesti territooriumil: Piusa 508, Emajõgi 9639, Õhne 565, Mustjõgi 994 ja  Väike Emajõgi 1287 km2
2 põhiline osa Pirita jõe veest suunatakse Tallinna veega varustamiseks Ülemiste järve
3 Narva jõe puhul on antud Peipsi järve ja mere vahel paiknev jõe vasaku kalda valgala.
Narva jõgikond kokku on 56 225 km2, sellest Eesti piires 17 145 km2
EESTI JÕGEDE ÄRAVOOL
Eesti territooriumi jõgede aastane äravool on keskmiselt 12 km3. Sademete keskmisest aastasummast – 667 mm – moodustab äravool 260 mm ehk 39%. Aastati võib äravoolu ja sademete suhe muutuda. Veebilansi põhielementidest muutub auramine kõige vähem ja seetõttu ilmnevad jõgede äravoolu erinevused selgemini, kui nähtub sademete ajaline muutlikkus. 20. sajandi veevaestel perioodidel on äravoolutegur olnud keskmiselt 0,34, veerikastel perioodidel aga 0,43.
Aastaajaliselt avaldub äravoolu muutlikkus selgemini Eesti läänepoolmikul. Väiksemad on erinevused  Pandivere piirkonna jõgedel ning eriti ühtlane on Emajõe ja Narva jõe äravoolu aastasisene jaotus. Territoriaalselt on suurim äravool Pandivere kõrgustikult ja selle lähiümbrusest (Kunda jõgi, Põltsamaa jõgi, Valgejõgi ja Pärnu jõgi) ning Loode-Eestist (Keila, Vääna ja Kasari jõgi). Eesti keskmisest väiksem on äravool Kagu-Eestis (Piusa, Võhandu jaAhja jõgi, Väike Emajõgi) ning saarte ja mandri rannikuala väikestel jõgedel ning suurtest soostikest.
Omapärane on Emajõe äravoolurežiim tema alguses, Võrtsjärvest väljavoolul. Kõigil teistel jõgedel on suurim äravool aprillis , kuid seal on see kevadise suurvee ajal kõige väiksem; suurim kuu keskmine vooluhulk on aga juunis. Pede suudmes olev paisutus on põhjustanud jõe väga väikese languse (4 cm 1 km kohta) ja keskmiselt kümmekond päeva aastas voolab Emajõgi seetõttu oma alguses hoopis vastassuunas – Võrtsjärve poole.
EESTI JÕGEDE TOITUMINE
Eesti jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, iga  toiteallikas annab ligikaudu 1/3 aastasest äravoolust. Põuasel suvel ja pikal ning külmal talvel toituvad jõed pikemat aega ainult põhjaveest. Territoriaalselt on erinevate piirkondade jõgede toiteallikate omavaheline suhe suuresti erinev. Karstialajõgedel (Põltsamaa, Kunda, Esna, Valgejõgi) ja Kagu-Eesti sügavatesürgorgudes voolavatel jõgedel (Ahja, Võhandu, Piusa) ulatub põhjaveelise toitumise osatähtsus 50–60%-ni aastasest äravoolust. Enamik Põhja-Eesti jõgesid algabki allikatest, millest tuntuimad on Pandivere kõrgustikkuümbritsevad veerikkad karstiallikad . Kogu jõgikonnaga Lääne-Eestis paiknevate jõgede (Velise, Vihterpalu, Vändra, Reiu,  Sauga ) äravoolus on põhjavee osatähtsus 10–20%.
Lumesulamisvesi tekitab kevadise suurvee ja põhjustab üleujutusi, eriti siis, kui märtsis-aprillis lisandub rohkesti sademeid. Pehmele ja lumevaesele talvele järgneval kevadel suurvett peaaegu pole, sest lume  veevaru jääb talviste sulade tõttu väikeseks. Lumesulamisveel on suurim osatähtsus Alutagusejõgedel, sest talv on seal pikim, lumikate paksim ja lume veevaru suurim. Lumesulamisvee osa aastases äravoolus on väike saartel (lühema ja pehmema talve tõttu) ja Pandivere kõrgustikul (lumesulamisvee kiirema põhjavette infiltreerumise tõttu).
Vihmavee osatähtsus jõgede äravoolus sõltub suvise poolaasta sademete režiimist. Tuntavaim on vihmaveest põhjustatud veetaseme tõus ja äravoolu suurenemine sajuse sügise korral. Rohked vihmad põhjustavad mõnikord sügisel suuri üleujutusi, nagu oli viimati 1978. Suvise 2–3-päevase intensiivse vihmaga kaasnevad aga lühiajalised tulvad. Viimaseid esines mitmel korral 1980. aastate keskel. Piirkondades, kus sademetevee filtratsioon põhjavette on väike, jõuab see kiiremini jõesängi ja jõgede toitumises on vihmaveel suurem osa. Niisugune piirkond on esmajoones  Lääne-Eesti madalik , kus Kasari jõgikonnas on põhjavette jõudev veehulk  viirsavide tõttu Eesti väikseim. Lõuna-Eesti kõrgustikelt lähtuvatel jõgedel (Väike Emajõgi, Võhandu, Piusa, Halliste,Raudna jt) on vihmavee põhjustatud äravool märgatavalt suurem, sest jõgede ülemjooksu järsem lang põhjustab niisugustes kohtades vihmavee kiirema äravoolu.
EESTI JÕGEDE VEEREŽIIM
Jõgede veerežiimis saab eristada pikaajalisi ja aastaajalisi muutusi. Veetaseme pikaajaliste muutuste hindamiseks peab olema vaatlusandmeid vähemalt 60–70 aasta kohta. Selgelt avaldub Eesti veeoludes tsükliline muutlikkus (vaata joonis). Eristada saab lühema ja pikema kestusega tsükleid. Kõige selgemini on jälgitav umbes 30-aastane muutlikkus, millele järgnevad 6- ja 3,5-aastase kestusega tsüklid. 20. sajandil on kuivad perioodid olnud ajavahemikud 1933–47 ja 1963–76; kolmas veevaene periood algas 1992. aastal. Märjad ehk veerikkad perioodid on olnud 1900–10, 1948–62 ja 1977–91. Samataoline veetaseme pikaajaline kõikumine ilmneb ka järvedel, eriti Peipsil ja Võrtsjärvel.
Erinevate piirkondade jõgede veerežiimis ja äravoolu aastaajalises jaotuses ilmneb kohalike tegurite mõju, millest olulisimad on  karst ,  soostumine  ja maakasutus . Järved oma suure mahu tõttu ühtlustavad jõgede äravoolu ja veetaset. Neil jõgedel, kus äravoolu mõjutavad suured järved (Narva jõgi, Emajõgi) või on tegemist suure põhjaveelise toitumisega (Pandivere kõrgustikult algavad jõed), on veetaseme kõikumine väike.
Aastas kõigub jõgede veetase võrdlemisi korrapäraselt. Jõgede veerežiimi aastase tsükli võib jagada mitmeks iseloomulikuks osaks. Eesti jõgedel saab eristada nelja veerežiimi faasi ehk hüdroloogilist perioodi ning neile vastavat veetaset: 1) talvine madalvesi , 2) kevadine kõrgvesi, 3) suvine madalvesi, 4) sügisene kõrgvesi.
Kõige märgatavam on kevadine kõrgvesi, põuase suve lõpul ka madalvesi. Sügisene  suurvesi  oleneb suve lõpu ja sügise sademete rohkusest ning väikesest auramisest. Talvel on vett jõgedes taas vähe, kuid enamikul aastatel rohkem kui suvise madalvee ajal. Põhjaveelise toitumise ja pehmetel talvedel kasulade tõttu ei jää jõed päris kuivaks . Küll võivad väga väikesed jõed jääda kuivaks põuastel suvekuudel.
Olulisim on määrata suurvee aega ja pikkust, sest ükskõik missuguse aastaaja suurvee ajal on jõgede veetase kõrgeim, voolukiirus suurim, jõesängi kulutus tugevaim ja lammorgudeslammi üleujutus. Mõnikord võib jõgi eriti kõrge veetaseme korral kahjustada rajatisi (tamme, paise,  sildu , teid) ja hooneid . Kesk- ja Lääne-Eestis on jõeorud madalad ja suurvesi valgub laialdasele alale . Suuremad üleujutusalad on Halliste jõe  alamjooksul ( Riisa  üleujutused), Emajõe ülemjooksul (alates Võrtsjärvestkuni Kärevere sillani), Kasari jõe alamjooksul ning Peipsi ja Võrtsjärve madalatel rannikualadel . Riisa üleujutusala pindala on kõrgeima veetaseme korral (1928) hinnatud 175 km2 suuruseks. Emajõe üleujutusala pindala ulatub ligi 100 km2-ni. Väiksemad üleujutused võivad tekkida ka kevadel jäämineku ajal jääummistuste tõttu.
EESTI JÕGEDEVÕRGU KUJUNEMINE
Pärast mandrijää taandumist tekkisid jõed ennekõike Lõuna-Eestis, kus asuvad Eesti vanimad jõeorud (Piusa, Ahja, Võhandu jmt). Umbes 12 600 aastat tagasi langes praeguse  Pihkva järve lõunaosas pärast mandrijää taandumist liustiku ees olnud jääjärve tase 70–75 m-ni ü.m ning Piusa, Võhandu ja Ahja jõe orus hakkasid kujunema  terrassid  (vaata joonis). Liustiku edasise taandumise ja Peipsi jääjärve veetaseme languse tagajärjel tekkisid sügavad (33–45 m) orud. See protsess kulges väga kiiresti ning umbes 200–300 aasta jooksul olid orud oma põhijoontes välja kujunenud. Väljavool Peipsi jääjärvest kulges esialgu Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände. Seega on need orud Ahja, Võhandu ja Piusa orust nooremad. Lõunast Peipsisse ja Võrtsjärve suubuvate orgude sügavnemine jätkus Holotseenialguseni, jääaja lõpul jäi suurjärvede lõunaosa suures osas kuivaks. Nende orgude põhi on järvede praegusest veetasemest kuni 16 m madalamal. Ebaühtlase maatõusu tõttu, mis oli kõige suurem loodes, hakkas Holotseenis Võrtsjärve ja Peipsi pind taas tõusma. Ülesüvenenud orgudes algas jõe- ja järvesetetekuhjumine ning intensiivne soostumine (turba paksus jõgede alamjooksudel on kuni 10 m). Selline jõgede areng jätkub Lõuna-Eestis nüüdki.
Põhja-Eestis hakkasid jõed tekkima paar tuhat aastat hiljem kui Lõuna-Eestis ja nende arengus saab eristada kaht järku. Esimeses järgus tekkisid Tallinnast idas paiknevates klindilahtedes liustikujõedeltad. Teine arengujärk algas klindi tõusuga merest ja jätkub tänini. Selles järgus on olnud intensiivne uuristus ja sügavate (kuni 35 m) orgude teke. Ida-Eesti kõrgem klint kerkis varem kui Lääne-Eesti  rannik , kuigi lääne pool oli maatõus kiirem. Ida pool kerkis maa Balti jääpaisjärve, lääneosas peamiselt Antsülusjärve taandumise ajal. Kõige varem hakkasid klinti uuristama Selja jõgi, Valgejõgi jt idapoolsed jõed. Läänepoolsed Pirita jaJägala jõgi uuristusid Antsülusjärve, veelgi läänepoolsemad jõed Litoriina- ja Limneamere taandumisel. Seega toimus Põhja- ja Lääne-Eesti jõgede areng koos mere taandumisega, mistõttu nende pikkus pidevalt suurenes (vaata joonis). Eriti ilmekalt nähtub see tasase pinnamoega Kasari ja Pärnu jõgikonnas. Põhja-Eestis on klint koos jugadega jaganud jõed kaheks erinevalt arenevaks osaks. Eraldusjoone on tekitanud klindijärsaku ülemist osa moodustavad, uuristusele vastupidavad karbonaased kivimid. Meretaseme alanedes tekkinud terrassid on ainult klindist põhja pool olevais orgudes. Klindist lõunas paiknevale alale ei ole Läänemere veetaseme muutused mõju avaldanud ning sealseis orgudes on vaid terrassideta lamm(vaata joonis). Põhja-Eesti alal orud pidevalt sügavnesid, sest maa tõusis seal katkematult ja meri alanes . Mere ajutised pealetungid jõgede arengut ei pidurdanud, kuid maatõus avaldas suurt mõju. Balti jääpaisjärve rannajoone  samatõusujooned näitavad, et loodesse voolavate jõgede alamjooksu ala on sellest ajast tänapäevani (umbes 10 200 aasta jooksul) kerkinud 20–30 m rohkem kui ülemjooksu ala (vaata joonis). Edelasse ja läände suunduvate jõgede alam- ja ülemjooksu puhul on maatõusu erinevus väiksem. Loodesse suunduvate jõgede puhul kallutas maatõus maapinda kagusse, mis koos muude geoloogiliste teguritega põhjustas jõe keskjooksul madalate, liigniiskuse all kannatavate ja terrassideta lammorgude tekke (vaata joonis). Liivi lahte ja Väinamerre voolavate jõgede arengus on maatõusu mõju väiksem, küll aga on Pärnu jõgikonna arengut mõjutanud Pärnu–Kunda joonel asuv aktiivne tektoonilise rikke vöönd. Nimelt süvendavad Pärnu jõe parempoolsed lisajõed ( Massu , Vändra jt) oma orge kerkiva maakooreploki loodeserval, kuna vasakpoolsete lisajõgede (Navesti jt) vool on takistatud, sest nad voolavad vastu maatõusu.