Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "EESTI JÕED". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jõgi, äravool, jõed, emajõgi, jõgedel, võhandu, peipsi, piusa, üleujutus, emajõe, valgala, ahja, järvest, kasari, pandivere, vihmavee, veereziim, järved, klindi, valgejõgi, aastaaja, terrassid, loodes, lamm, pikim, halliste, pirita, aastases, suvise, karst, madalvesi, kõrgvesi, kuivaks, väljavool, järvede, klint, rannik, 9740, vooluhulkpisemad 3-4 cm pikkused. Enamus neist olid lepiskalad. Aruküla koobastest leitud luuplaatide järgi on üks siinne liik saanud nimeks Tartuosteus Giganteus. Devoni ajastul settinud liivad ja aleuroliidid on valdavalt punasevärvilised, selle tingib purdosakesi ümbritsev raudhüdroksiidne kile. (Küll aga iseloomustavad nad ariidset (kuiva) kliimavööndit. Maailmakirjanduses tuntakse seda kivimikompleksi Old Red´ina). Devoni ladestu kogupaksus Kagu-Eestis on 450 m. Majanduslik tähtsus: Piusa klaasiliiv ja Joosu rasksulav savi. Devonist kvaternaarini so sadade miljonite aastate vältel oli Eesti ala maismaalistes tingimustes. Milline täpselt oli reljeef enne esimest jääaega, pole täpselt teada. Arvatavasti oli tegemist lauskmaaga, mida lõhestasid sügavad jõeorud. Pinnakate Pinnakate, mis on Eesti maastike alus, on välja kujunenud viimase miljoni aasta jooksul (kvaternaari ajastul) ja selle kujundajateks oli mandrijää, jääsulamisveed ja mereveed. Mitmel
0,23 km/km2 ja saartel 0,11 km/km2. Kõige hõredam - 0,05 km/km2 – on vetevõrk Pandivere kõrgustikul, sest pinnas on karsti tõttu väga hea läbilaskevõimega ja ei soodusta vooluvetevõrgu kujunemist. Pandivere kõrgustiku võlvil puudub vooluvesi 1375 km2 suurusel maa-alal. Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, siis Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi. Jõgesid, mille valgala on üle 1000 km2 on 15, kusjuures Narva jõe kogu valgala on suurem Eesti Vabariigi territooriumist. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab Vabariigi pindalast 22%. Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas ja saartel astmeline, ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände.
Jõe langus jõe veetaseme keskmine langus meetrites /km SISEVEED Siseveed koosnevad nii põhja- kui ka pinnaveest ja on tihedalt seotud geograafilise asendi, kliima ja pinnaehitusega. Eesti asub parasvöötme niiske kliimaga alal, kus sademete hulk ületab aurumise. Põhiline osa juurdetulevast veest on sademetevesi, pisut lisandub ka naaberalade juurdevoolu vett. JÕED Eesti jõed kuuluvad kolme Soome lahe, Väinamere ja Liivi lahe ning Peipsi järve vesikonda. Pandivere kõrgustikust saavad alguse nii Soome lahte kui ka Peipsi järve ning Liivi lahte suubuvad jõed. Kõige rohkem on jõgesid Peipsi järve vesikonnas ja kõige vähem Soome lahe vesikonnas. Kõige hõredam on vooluvete võrk Pandivere kõrgustikul ja Lääne-Eesti saarestikus, sest maapinna lähedal paiknevad lubjakivid soodustavad tugevad karstumist ning vete kiiret imbumist maapõue, enne kui vooluveekogud jõuavad kujuneda.
Tüüpilised sälkorud Eestis puuduvad, kuid seda laadi orge esineb mõnedel jõelõikudel. Kuristikorgud e. lõhangorud Need on eelmistest sügavamad ja järsuveerulisemad. Eestis on kuristikorud näiteks Jägala ja Keila jõel allpool juga ning Meeksi ojal Vastseliina asunduse juures enne Piusa jõkke suubumist. Kanjonorud Need on väga järskude, kohati püstiste astmeliste veerudega orud. Kanjonilaadseid orulõike on Narva, Valgejõe, Kunda, Piusa ja Võhandu jõel. Orgude piires võib omakorda olla väiksemaid vorme. Kuhjevormideks on lisaks lammidele veel lauged kaldavallid, mis tekivad, kui
Loodusretke juht Sessiooniõpe TÄHELEPANUVÄÄRSEMAD JÕED, JÄRVED JA MAAKONDADE KÕRGEMAD TIPUD Eesti loodusloo kodutöö Juhendaja: Vello Keppart Koostaja: Liisa Demant Luua 2011 Tabel 1. Tähelepanuväärsemad jõed Eestis pikkuse järjekorras Jõgi Pikkus (km) Vooluhulk suudmes (m³/s) Valgala (km²) Märkused Võhandu 162 10,2 1420 Pärnu 144 65 6920 Põltsamaa 135 12 1310 Pedja 122 10,9 2710 Keila 116 6,4 682
poole, st. uuristav ja kuhjav tegevus on tasakaalus. Ideaalses variandis on pikiprofiil ühtlane. Pikiprofiil kujuneb aegade jooksul ala geoloogilise ehituse, voolu kiiruse, kliima, tektoonika, taimkate koosmõjul. Jõe langu skaala: väga väike < 0,5 m/km väike 0,51-1 Mõõdukas 1,01-2 Suur 2,01-5 Väga suur >5 ·Eesti suurima langusega jõgi on Piusa 207,9 m ja väikseimaga Emajõgi 3,6 m. · Voolukiirus jõgede ökoloogilise rezhiimi oluline kujundaja. ·Voolukiirus > 1 m/s jõepõhi kivine 0,5 - 1 m/s kivine-kruusane 0,25 - 0,5 m/s kruusane-liivane 0,1-0,25 m/s peenliivane < 0,1 m/s mudane või savine ·Jõe elustikule avaldub veevool otsest mõju mehhaanilise survena, kaudset mõju gaasireziimi ja põhjasetete kujundajana. Kiirevoolulistes lõikudes on vesi küllastunud hapnikuga, vool
Kalana Kaarma dolomiit populaarseim · Karstivormid ja allikad KAART Devoni ladestu · Terrigeenne settimine · Devoni settekivimid lasuvad põikselt Siluri ja paiguti ka Ordoviitssiumi kihtidel · Liivakivid peamiselt · Klaasiliiv (Piusa) ja sulav savi. Telliste valmistamiseks sobivat savi on leitud. · Devoni savisid kasutatud telliste põletamiseks ja Devoni lubjakive ehitusmaterjalina · Oluline osa Lõuna-Eesti varustamisel põhjaveega · Piusa · Koopad tekkinud sufosiooni tulemusena peamiselt Devoni liivakivis. Nt Neitsikoobas Taevaskojas. Kokku umbes 50 koobast ja 150 uuret, 35 looduslikku koobast ülejäänud läbi inimkäe 09.09 Aluspõhja reljeef ja pinnakate Devonile järgnes ligi 360 miljonit aastat kulutust. Eesti alal puuduvad nooremad setted (Karbon, Perm, Triias, Juura, Kriit) Nt kivisütt meil ei ole. Aluspõhja pealispinna reljeef kujunes välja juba Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil
linnuse juures oleva Kirumpää sillaga. Referaadi eesmärgiks on tutvuda seoses ainega Eesti veed teatud veekogu või selle lõiguga, ning informatsiooni ja vaatlustulemuste edastamine teistele. Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. Ta algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond 1420 km². Tähtsamad lisajõed on Pedja, Elva, Amme ja Ahja jõed. Võhandu jõe tähtsamad parempoolsed lisajõed on Sillaotsa jõgi, Rõuge jõgi,Koreli oja, Iskna jõgi ja Mädajõgi. Võhandu jõe vasakpoolsed lisajõed on Parisoo peakraav, Karioja, Viluste oja, Toolamaa oja. Suurimad paisjärved on Võhandu jõel Leevaku paisjärv ja Räpina paisjärv. Aastal 1963 moodustati Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala. Kaitseala on 12 km pikk ja hõlmab mõlemast kaldast 300 m maastikku. Kaitseala 38-st paljandist on suuremad ja
järvedel. Suure valgealaga järves kuhjuvad setted intensiivsemalt sügavamatesse kohtadesse ja sügavused ühtlustavad kiiremini. Mudastumise ja kinnikasvamise tagajärjel jäävad järved järjest madalamaks ja väiksemaks. Järvede kinnikasvamist soodustavad ka veetaseme alandamine ja maakoore kerkimine. Kinnikasvamine on järve arengu algstaadiumis väga aeglane, kuid kiireneb oma lõppjärgus. Veereziim ja vee kvaliteet Järvevee kvaliteet ja kihistus sõltuvad järve valgala suurusest ja iseloomust ning vee mahust, sõltudes seega ka järve veevahetuskiirusest. Järvede valgalad on tavaliselt väikesed, mistõttu ka järvede veevahetus aeglane. 88% järvedest oli valgala pindala alla 50 km 2, 32% kuni 2 km2. Ligikaudu 63% järvedest vahetub vesi kuni 4 korda, neist 37% 0,82 korda aastas. Kõige väiksema veevahetusega on suhteliselt sügavad umbjärved või allikalised lähtejärved, kus vesi vahetub 1 kord
Koos saarte ümbermõõduga on rannajoone pikkus 3793 km. Suuremad poolsaared on Sõrve, Kõpu, Tahkuna, Noarootsi, Pakri, Viimsi, Juminda, Pärispea jt. Suuremad lahed on Soome, Liivi, Pärnu, Matsalu, Kolga ja Narva laht. Väinadest on tähtsamad Irbe väin (Kura kurk), Soela väin, Suur ja Väike väin, Hari kurk, Voosi kurk, Kurkse väin. Väinade kaudu on Läänemerega ühenduses saartevaheline Väinameri. Eesti suuremad järved on Euroopas suuruselt 5. kohal olev Peipsi järv (koos Pihkva järvega 3555 km2), Võrtsjärv (270 km2) ja Narva veehoidla (191 km2, sellest Eestis 40 km2). Siseveed hõlmavad Eesti territooriumist 4,8 %. Looduslikult kuulub Eesti Ida-Euroopasse, asudes ulatuslikul Ida-Euroopa lauskmaal. Parasvöötmelist kliimat kujundab vahetult Läänemeri ja kaudsemalt Atlandi ookean. Geograafilistest koordinaatidest on määrav tähtsus geograafilisel laiusel, millest oleneb päikesepaiste kestus
Jõe lang- nim jõe veetaseme keskmist langust meetrites ühe km pikkuse lõigu kohta. Jõe pikiprofiil- languse jaotus erinevatel jõelõikudel, jõe kujunemine toimub väga paljude tegurite koostoimel. Kärestik- kitsam koht jõesängis, kust vesi suure kiirusega läbi voolab. Eesti jõed jagunevad vesikondade vahel : lääne eesti suuremad veekogud on väinamere ja liivi lahe vesikonda kuuluvad pärnu ja kasari jõgi oma paljude lisajõgedega. Lõuna eesti kuulub peipsi järve vesikonda. Eesti jõed toituvad sademetest, lume sulamisest ning põhjaveest, allikatest ka. Eesti jõed erinevad soome lahe jõgedest selle poolest, et esineb palju jugasi, nad on lühikesed jõed, voolavad kanjoni tüüpi jõgedes. Jõgede tähtsus: transpordiks hea, mage vesi, tarbeks saab kasutada, silmailu, kalapüük jne. Pikim jõgi- võhandu jõgi, veerohkem-narva jõgi, suurima langusega-piusa jõgi.JÄRVED: eestis on ligikaudu 1200 järve.
2 Sissejuhatus Käesolev töö püüab anda ülevaate Emajõe omapäradest ja Emajõe tähtsusest ümberkaudsete veekogude ökosüsteemis. Emajõe üldiseloomustus. Suur-Emajõgi algab Võrtsjärve kirdeosast Emajõe üldandmed Rannu-Jõesuus, voolab ida suunas ning Lähe Võrtsjärv (Rannu- suubub Peipsi järve kolmes harus. Emajõe Jõesuu) pikkus on 100 km (1927 a andmetel 117 km, Suue Peipsi järv kuid on hiljem õgvendatud). Emajõel on kokku (Praaga) 12 lisajõge, u 35 kraavi ja oja ning lai luht u Pikkus 101 km 100 luhaveekoguga. Tüüpilise Langus 3,7 m tasandikujõena on Emajõgi väga väikese Lang 0,03 m/km
Seetõttu kerkib maapind aladel, kust liustik hiljuti taandus. Glatsioisostaatilisi liikumisi nimetatakse glatsioisostaatiliseks korrektsiooniks. Ka Eesti maapinna aeglast kerkimist (Loode-Eestis mõni millimeeter aastas) seostatakse glatsioisostaatilise korrektsiooniga, mis järgnesWeichseli jäätumise lõppemisele. Seda maapinna liikumist on Eestis nimetatud ka maakerkeks, maatõusuks, neotektooniliseks maakerkeks ja neotektooniliseks maatõusuks. Praegusaegset Peipsi järve iseloomustab põhjarannikul suhteliselt püsiv veetase ja rannajoone kuju ning lõunaosas aeglane veetaseme tõus. Seda seostatakse maapinna ebaühtlase neotektoonilise liikumisega. Nii kerkib maapind järve põhjaosas 0,20,4 mm aastas, samal ajal kui järvenõo lõunaosa vajub kiirusega 0,8 mm aastas. Nõnda valgub vesi aeglaselt lõuna suunas. Seda tõestavad kas või madalate rannikupiirkondade üleujutused, jõesuudmete äge
Praegusel geoloogilisel ajastul võib hüdrosfääri veevaru pidada püsivaks suuruseks, st et veeringes osaleva vee keskmine hulk ei muutu. Seetõttu peab valitsema tasakaal aurumise, sademete ja äravoolu vahel. Veebilanssi elemendid: P=Q+E+S P- sademed, Q – äravool (pinnavee ja põhjavee), E – aurumine, S – veevaru muutus Kui antud aastal P>E, siis +S ja kui vastupidi siis -S. Pika aja jooksul S=0. P=Q+E+W, kus W on juurdevool või väljavool naabervalgaladest, kui valgala piirid ei lange kokku. 4. Maakera veevarud ja veebilanss. Kogu maakera pindala on 510 miljonit km2. Maa pindmikust hõlmab 70,8% maailmameri. Kogu maakera veevaru hinnatakse olevat 1 454 000 tuh. km3.Hüdrosfääri veevaru on 1,4–1,5 miljardit km3, millest ligi 94% on ookeanides ja meredes.Magevee maht on ainult 2,5% maakera veevarudest. Maakera veevarud, % kogu veevarust: ookeanid ja mered: 94% põhjavesi: 0,3% jääkilbid, liustikud ja püsilumi: 1,7%
joont. Noorimate Devoni kihtide avamusala on Eesti kagunurgas. Siluri ja Devoni ajastu vahetusel, ajal, mil Skandinaavias kerkisid mäed, oli Eesti maismaa. Devonist alates muutus Eesti ala jälle rannikupiirkonnaks. Devoni ajastu mereline bassein kujutas endast ekvaatori lähedal olevat Ida- Euroopa platvormi loodeosa laialdasi piirkondi hõlmavat ja järk-järgult lõuna suunas vajuvat nõgu. Seal asuvasse merre suubusid suured jõed, mis said alguse kerkivatest Skandinaavia või Kaledoonia mägedest. Need hiidjõed kuhjasid oma deltadesse mitmesaja meetri paksuse kvartsliivakihi, millest kujunesid Devoni liivakivid (suurim paksus 450 m). Liivakivi punane värvus tuleneb rauaühenditest. Tänapäeval paljanduvad nad mitmel pool Lõuna-Eesti jõeorgudes. 5. Eesti pinnamood ja selle kujunemine. Eesti paiknemine Ida-Euroopa lauskmaal määrab tema pinnamoe põhijooned. Eestile on omane
Reljeefivormide loode- kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal. Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi jalamil on ulatuslikke kruusast ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane
pinnakattega aladel. Tuntumad karstialad: Pandivere kõrgustik, Lääne-Eesti saarte karstivaldkond. Eestis esinevad karstivormid: Karstiseen, karrid (Vilsandi), kurisud (Salajõgi) 18. Tuuletekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Luide on positiivne tuuletekkeline pinnavorm, mis koosnevad teralistest setetest, mida tuul jõuab ühest kohast teise kanda. Levivad peamiselt rannikualadel. Smolnitsa luited Peipsi põhjarannikul. 19. Vooluveetekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Karstiala, karrid, kanjon (Eestis pole). 20. Kosmogeensed pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Kraatrid (Kaali, Ilumetsa) on tekkinud meteooride kokkupõrkel Maaga. 21. Mere- ja suurjärvetekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Estuaar on mere poolt üleujutatud jõe suudmeosa. Laguun on looduslik veekogu (tavaliselt madal laht), mis on
mõju see avaldab kaladele, kuidas saaks veetaset hoida ühtlasel tasemel ning veel huvitas meid, kuidas Rõngus ja Viljandis sadanud vihm ja lumi avalduvad ka Võrtsjärve veetasemes. 3 Võrtsjärve iseloomustus Asukoht Võrtsjärv asub Eesti keskosas, Viljandimaa, Tartumaa ja Valgamaa piiril (joonis 1 ja 2). Võrtsjärve toovad vett paljud jõed. Suurim neist on Väike-Emajõgi. Lisaks Emajõele suubuvad järve veel idast Rõngu, läänest Õhne, Tarvastu, Tännasilma jõgi ja veel mitmed kraavid ja ojad (tabel 1). Võrtsjärv kogub vett enda pindalast 12 korda suuremalt alalt. Vesi vahetub keskmiselt korra aasta jooksul (Mäemets 2001). Joonis 1. Jõe suudmeala Võrtsjärves (Foto EPL) 4 Joonis 2. Võrtsjärve alamvesikond Tabel 1
Põhjavesi- kogu maasisene vaba vesi Pinnavesi- alatised veekogud, kanalid, kraavid, ajutised veekogud jne *Eesti siseveekogude rikas maa, sest asume parasvöötmes niiske kliimaga alal, kus sademed ületavad auramise. Veebilanss- vee juurdetuleku ja veekao vahekord aastas. Jõed *Eesti jõed kuuluvad kolme vesikonda: Soome lahe, Väinamere ja Liivi lahe *Oluline veelahkmeala – Pandivere kõrgustik Valgla- ehk maaala kus jõgi omale vee saab *Kõige rohkem jõgesid on Peipsi järve vesikonnas ja kõige vähem Soome lahe vesikonnas. *Kõige hõredam on vooluvete võrk Pandivere kõrgustikus ja Lääne-Eesti saarestikus, sest maapinna lähedal paiknevad lubjakivid soodustavad karstumist ning vete kiiret imbumist maa sisse, enne kui jõuavad vooluveekogud tekkida. Jõe langus- jõe lähtme ja jõe suudme kõrguste vahe meetrites Jõe lang- jõe veetaseme keskmine langus meetrites ühe km pikkuse lõigu kohta ( harilikult suurem ülemjooksul ja väiksem alamjooksul)
1.Soome 31% -sademed 2.Eesti 21% (suuremad, kui 1ha soid 9836) -orgaanilise aine hulk 3.Iirimaa 17% -pinnamood 4.Rootsi 16% -lähtekivim 5.Kanada 14% 5.Indoneesia 13,6% Eestis on kõige enam soid Alutagusel, Peipsi ääres, Võrtsjärve nõos, Soomaal, Vahe-Eesti põhjaosas, Lääne-Eesti madaliku sisemaalises osas Soodevaesed piirkonnad on: Lõuna-Eesti, Pandivere kõrgustik, suhteliselt vaene ka Pärnu madaliku põhjaosa Lääne-Eesti rabad Ida-Eesti rabad -järsu rabarinnakuga -kumer -keskosa tasane -vee äravool hea
pinnakattega aladel. Tuntumad karstialad: Pandivere kõrgustik, Lääne-Eesti saarte karstivaldkond. Eestis esinevad karstivormid: Karstiseen, karrid (Vilsandi), kurisud (Salajõgi). 18. Tuuletekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Luide on positiivne tuuletekkeline pinnavorm, mis koosnevad teralistest setetest, mida tuul jõuab ühest kohast teise kanda. Levivad peamiselt rannikualadel. Smolnitsa luited Peipsi põhjarannikul. 19. Vooluveetekkelised pinnavormid: Karstiala, karrid, kanjon (Eestis pole). 20. Kosmogeensed pinnavormid: Kraatrid (Kaali, Ilumetsa) on tekkinud meteooride kokkupõrkel Maaga. 21. Mere- ja suurjärvetekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Estuaar on mere poolt üleujutatud jõe suudmeosa. Laguun on looduslik veekogu (tavaliselt madal laht), mis on põhiveekogust maasäärega osaliselt või täielikult eraldatud
Noorimate Devoni kihtide avamusala on Eesti kagunurgas. Siluri ja Devoni ajastu vahetusel, ajal, mil Skandinaavias kerkisid mäed, oli Eesti maismaa. Devonist alatest muuts Eesti ala jälle rannikupiirkonnaks. Devoni ajastu mereline bassein kujutas endast ekvaatori lähedal olevalt IdaEuroopa platvormi loodseosa laialdasid piirkondi hõlmavat ja järkjärgult lõuna suunas vajuvad nõgu. Seal asuvasse merre suubusid suured jõed, mis said alguse kerkivatest Skandinaavia või Kaledoonia mägedest. Need hiidjõed kuhjasid oma deltadesse mitmesaja meetri paksuses kvartsliivakihi, millest kujunesid Davoni liivakihid. Liivakivi punane värvus tuleneb rahaühenditest. Tänapäeval paljanduvad nad mitemel pool LõunaEesti jõeorgudes. Devoni liivakivid jagunevad kahte tüüpi: heredavärvuselised liivakivid ja punasevärvulised.
(317 m üle merepinna). Ühtlasi on tegemist Baltimaade kõrgeima punktiga. Eesti pinnamoe kõrgemate alade hulka kuuluvad ka lavamaad. Põhja-Eestis asub kaks suurt lavamaad -- Harju lavamaa ja Viru lavamaa. Tasandikud hõlmavad suuri alasid Põhja-Eestis ja Kesk-Eestis. Lõuna-Eestis on tasandikke vähem. Tasandike hulgas eristatakse nelja madalikku: Põhja-Eesti rannikumadalik, Lääne- Eesti madalik, Võrtsjärve madalik ja Peipsi madalik. Eesti on jaotatud kahekümne viieks maastikurajooniks. Neist ühte, Võrsjärve madaliku maastikurajooni käsitlen lähemat käesolevas referaadis. Viimaseks peatükis teen lisaks ülevaate Võrtsjärve madala veetaseme probleemistikust. Võrtsjärve madalik (1747 km²). See maastikurajoon on kujunenud Eesti keskosa suurimas kulutusnõos Holotseeni algul olnud suure veekogu nn Suur-Võrtsjärve asemel. Enam kui 10 000-aastase maakerke ja vee
Vooluveetekkelised pinnavormid Jõeorud- kõige suuremad vooluveetekkelised pinnavormid. *Kiire vooluga orgudel toimub põhjaerosioon. Selle käigus muutub sängorg sälkoruks. (ülemjooksul) *Sälkorus vool aeglustub ning toimub küljeerosioon. Põhja- ja küljeerosiooni tasakaalustumisel areneb see edasi moldoruks.(kesk- ja alamjooksul) *Moldoru arengu jätkudes muutub küljeerosioon suuremaks kui põhjaerosioon ning selle käigus kujuneb lammorg. Kaldavall- tekib suurvee ajal, kui jõgi ujutab ümbruse üle ning kuhjab jämedateralise materjali voolusängi lähedusse. Soot- suurvee ajal lammist välja tulnud kaarjas veekogu, mis muutub järveks ning hiljem kasvab kinni. (neid on rohkesti Suure Emajõe ülemjooksul) Terrass- jõe veetaseme madaldumisel põhjaerosioon tugevneb ning jõeorg lõikub sügavamale, kujuneb endisest lammist Meretekkelised pinnavormid Rannabarrid- uhtmaterjali settimisel rannanõlvale kujunenud liivavallid.
18. Tuuletekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis). Eoolilised pinnavormid, tuule kuhjaval või kulutaval toimel kujunenud pinnavormid. Kuhjaval toimel tekivad luited, tuulevired jms moodustised, kulutaval toimel tuulelauad, deflatsiooninõod jms. Tuuletekkelised pinnavormid on sagedased kõrbes ja rannikul. Luide on positiivne tuuletekkeline pinnavorm, mis koosnevad teralistest setetest, mida tuul jõuab ühest kohast teise kanda. Levivad peamiselt rannikualadel. Smolnitsa luited Peipsi põhjarannikul. 19. Vooluveetekkelised pinnavormid: Fluviaalsed pinnavormid, maapinnal pidevalt või ajuti voolava vee toimel kujunenud pinnavormid ( jõeorg, jäärak, vadi, uhtkuhik jpt); kitsamas tähenduses jõelised pinnavormid. Karstiala, karrid, kanjon (Eestis pole). 20. Kosmogeensed pinnavormid: Meteoriidi langemine. Kraatrid (Kaali, Ilumetsa) on tekkinud meteooride kokkupõrkel Maaga. 21. Mere- ja suurjärvetekkelised pinnavormid (näited, teke, levimus Eestis).
Oose tekitavad liustikujõed tekivad lubjakivi Kunda-Toolse, Maardu, Kohtla-Järve dolomiit Saaremaal ja Kesk-Eestis: Kaarma, Mündi peamiselt siis, kui liustik taganeb ehk sulamine liustiku jalamil ületab tema edasiliikumiskiiruse. liivakivi Piusa, Kaku liiv tuntumad Toolse ja Kuusalu, Männiku kruus Tammiku, Aardlapalu, N: Siimusti- Ebavere, Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna, Porkuni-Neeruti Mustjala fosforiit Maardu, Rakvere, Kabala mineraalvesi Värska 20. Mis on voor
merelise ja mandrilise kliima ülemineku alal. 1)Kirjelda Eesti rannajoont. Eesti rannajoon on ligi 3800 km pikk, millest ligikaudu 1240 on mandri rannajoon, ülejäänud läheb saarte arvele. Mandri-Eesti rannajoon on tugevalt liigestatud poolsaartest ja lahtedest. 1)Kirjelda eesti maapiiri. Eestil on neli naabrit: idas Venemaa, lõunas Läti, läänes Rootsi ja põhjas Soome. Eesti praegune piir Venemaaga kulgeb suurelt osalt piki veekogusid (Narva jõgi, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järv). Vaid äärmises kagunurgas on Eestil Venemaaga lühikene maismaapiiri lõik. Piir Lätiga kulgeb Pedetsi jõest Iklani mööda maismaad, lääbe pool aga Liivi lahe ja Irbe väinas. Mere piir on Eestil põhjanaabri Soomega ja läänenaabri Rootsiga. 1)Nimeta eesti lavamaad. Millisele kõrgusele need jäävad? Kirde-Eesti e Viru Lavamaa(30-70m); Põhja-Eesti e Harju Lavamaa(30-70m); Kagu-Eesti e Ugandi Lavamaa (40- 100m). 2)Kuidas jaotatakse Eesti kõrgustikud tekkelt?
mõjususelt võrreldav Võrtsjärv kui veemaastik. Võrtsjärv (270 km2) on vee koondajana ja vee andjana tugev mõjur naaberaladele. Tasane ja soine Võrtsjärve madalik on osa samanimelisest järvenõost, mis oli pärastjääaegsel perioodil pikka aega veega üle ujutatud. Maastike areng on siin tänapäevani otseselt seotud Võrtsjärve ja Emajõega ning selle ülemjooksu lisajõgedega. Ala läbivad Põltsamaa, Pedja ja teiste jõgede alamjooksud, samuti Emajõe ülemjooks on väga looklevate sängorgudega ja paljude sootidega. Ulatuslikel üleujutusaladel esinevad luhaniidud ning lodu- ja madalsoometsad, suuremate jõgede kaldavallidel kasvavad laiguti laialehised lammimetsad. Võrtsjärve madalikust on ligi pool soostunud, seetõttu on haritavat maad vähe ja asustus hõre. Madaliku põhjaosast jääb osa Alam-Pedja Looduskaitsealasse, mis on kõige hõredamini asustatud piirkond Eestis.
Liigitus: Rabametsad,Puisrabad,Lagerabad. Taimestik:sookask, mänd/paju,vaevakask/tupp-villpea,jänesevill,huulhein,rabakas/ puna-,pruun-,harilik turbasammal. Loomastik: kiil, risrämblik,veekonn,rabakonn, vaskuss, suurkoovitaja,mudatilder,piilpart,rabapistrik,põder,hunt,karu Ida ja lääne est raba erinevused: Lääne-Eesti rabad: Järsu rabarinnakug; Keskosa tasane; Vesi liigub raba servas, keskosa tasane; Keskel lageraba, puud rabanõlvadel; Raba-jänesvill Ida-Eesti rabad: Kumer; Vee äravool hea; Puisrabad; Hanevits Laukad on väike sooveekogu, mis on tekkinud nõgusal või lamedal rabapinnal älvest. Laukad on iseloomulikud rabadele. Paiknevad ovaalsete ringina ümber raba mõttelise keskpunkti. Älves on mudaga täidetud rabaveekogud. On rabade kõige ohtlikumad kohad, sest vedela muda kiht võib seal ulatuda 2-5 meetrini. Võivad aja jooksul areneda laugasteks. Tüüptaim valge nokkhein,rabakas - OHTLIK Mätastarn.mättad - OHUTU VI Läänemeri
mineraalaineid vähem. • Alanemisfaas – seisev vesi jõe kaldavalli taga, vetikate arenemine. Setted • on luhtade mullaviljakuse ja produktiivsuse aluseks. • on sageli lubjarikkad, sisaldavad rohkelt fosforit. • maksimaalne settekiht 7 cm, enamasti 2–25 mm. • sadeneb ajas ja ruumis erinevalt. Esinduslikemate Eesti luhamassiivide iseloomustus. Soomaa luhad • Keskseks voolusooneks on Navestisse suubuv Halliste jõgi millesse suubub omakorda Raudna jõgi, millel on vaja vastu võtta Lemmjõe ja Kõpu jõe veed. • Üleujutatud ala pindalalt suurim kogu Eestis, nõrga üleujutuse korral 3000- 4000 ha, keskmisel aastal 5000 hektarit, maksimaalse veeseisu korral umbes 21000 hektarit (u. Võrtsjärve pindala). • Suurem osa Soomaa luhaniite on tekkinud lammimetsadest. Lagedat lammi ilmestavad üksikud puud ja põõsad andes talle kohati hõreda puisniidu ilme
lähedal. Moodustavad suurema osa põhjal lebavatest mikrovetikatest *On külmalembeseid ja soojalembeseid liike *Raske pantsriga liigid püsivad veekihis vaid suurtes liikuva veega järvedes ja meres, väikejärvedes vee vertikaalse ringkäigu ajal Fütoplanktoni osa veekogus - Põhjustab vee õitsemist. Peipsis ja rohketoitelistes järvedes. Põhjustab limast vett ning pruunika värvusega vett. Euroopa suurjärved suuruse järjekorras, lisada Peipsi pindala - Laadoga, Oneega (Äänisjärv), Väner, Saima, Peipsi 3558 km2 Millistest rühmadest koosneb zooplankton - *keriloomad e. rotatoorid (Rotatoria) *vesikirbulised e. kladotseerid (Cladocera) *aerjalgsed e. kopepoodid (Copepoda) *veekogus, kus esineb bentoseloom rändkarp (Dreissena polymorpha) esinevad zooplanktoni hulgas ka rändkarbi vastsed *ühest rakust koosnevad loomakesed ainuraksed e. protistid (Protista)
(temperatuur, sademed, lumikate, tuul jne) Too näiteid. Rahet, jäidet ja härmatist rohkem. Öökülmad lõppevad varem, kui mujal. Pilvede hulk ja sademed kasvavad kõrgustiku tuulepealsetel nõlvadel ja väheneb tuulealustel nõlvadel. Lumikatte kestus pikem. Päikesekiirgust vähem. 29. Iseloomusta Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Eesti jõgesid pikiprofiili alusel. (Jõgede lang ülemjooksul ja alamjooksul - üldised seaduspärasused.) Põhja-Eesti jõed on kiire languga ja lühikesemad.Kiire lang alamjooksul. Suubuvad enamasti Soome lahte(0m). Lõuna-Eesti jõed on üldistatult väiksema languga, pikemad kui Põhja-Eestis ning suubuvad järvedesse, mis asuvad 0pinnast kõrgemal(Peipsi-30m).Kiirem lang ülemjooksul. 30. Mis on lamm? (teke; veereziimi, mullastiku, taimestiku eripära) Jõevee poolt üleujutatav osa jõeorust. Lamm koosneb alluuviumist ehk jõe poolt mahajäetud setetest
VEESEADUS Õigusaktid Seadused • Veeseadus Vabariigi Valitsuse määrused • Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala kaitse eeskiri • Otsingu- ja päästetööde, sealhulgas merereostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel • Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded • Naftasaaduste hoidmisehitiste veekaitsenõuded • Vesikondade ja alamvesikondade nimetamine • Reoveekogumisalade määramise kriteeriumid • Heitvee veekogusse ja pinnasesse juhtimise kord Õigusaktid Keskkonnaministri määrused Keskkonnaministri määrus ja selle lisad "Meetme "Vooluveekogude seisundi parandamine" tingimused avatud taotlemise korral
annaabi.ee 
