Meile on loomulik, et teamised, mis me oleme omandanud on tõesed ja õiged. Me ei ole nende tõepärasuses kahelnud, kuna kõik tundub loogiline. Samas võib seda võtta kui kellegi tahet, et me nii mõtleksime. Meeled võivad meid petta. Kui me tahame kõigest aru saada, siis peame järelikult tegema maatasa kõik millesse me oleme terve elu uskunud, et mõista mis on õige. Autor toob näite unest ja ärkvelolekust. Inimene näeb unes tõeseid asju, kuna ei ole võimalik kujutleda seda, mida ei ole mõeldud. Seetõttu võib kogu meie reaalne maailm tegelikult tunduda unena. Võib väita, et me oleme ärkvel, kuid seda ei saa tõestada, jah hommikul tegime silmad lahti, käisime pesemas, sõime hommikusööki, aga ei saa välistada, et see on unes toimuv, mitte reaalsus. Kui saab kahelda asjade tõelisust, siis ei tohiks ju uni muuta arvamust , et 2+3 on ikka viis. See kas me magame või mitte ei muuda selle tehte õigsust
Descartes'i 6. filosoofilise meditatsiooni kokkuvõte Lihtsa struktuuri põhjal Antud artikkli põhiväide on ,,ma" olen mõtlev asi. Descartes väidab, et inimene on midagi muud, kui tema keha ja suudaks ilma selleta eksisteerida, ehkki inimene on oma kehaga väga tihedalt seotud on küll mõtlev asi, mis pole piiratud, kuid siiski on selgepiiriline idee kehast ulatuvusega asi, mitte mõtlev. Sellest järeldab, et inimene on midagi muud kui tema keha ja ta suudaks ka ilma selleta eksisteerida. Siinkohal jätab Descartes tõestamata, mis on see ,,midagi muud", millest inimene koosneb?
Sissejuhatus Rene Descartes`i "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" raamat ilmus esimest korda 1641. aastal. Selles referaadis on kasutatud kolme osa esimest, teist ja kuuendat meditatsiooni. Esimeses meditatsioonis räägib Descartes arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Põhiprobleemiks kujuneb see, kas inimese meeled petavad või on nad tõesed? Teine meditatsioon räägib inimvaimu loomusest: et ta on tuntum kui keha. Selle põhiküsimuseks kujunes, kas inimene on niivõrd seotud oma keha ja meeltega, et ilma olla ei saa? Kuues meditatsioon räägib materiaalsete asjade eksistentsist ehk erinevusest inimese hinge ja keha vahel. Ja selle põhiprobleemiks on materiaalsete asjade olemasolu. Referaat annab ülevaate
MEDITATSIOONID ESEMESEST FILOSOOFIAST RENE DESCARTES Rene Descartes sündis 31.märtsil 1596 aastal Prantsusmaal. Temast sai üks mõjukamaid mõtlejaid inimkonna ajaloos ja teda peetakse kaasaegse filosoofia asutajaks. Järgnevalt toetume tema suurele filosoofilisele tööle "Meditatsioonid esimesest filosoofiast " aastast 1641.Tegemist on tõlkega I, II ja VI meditatsioonist. Teen antud Marju Lepajõe tõlkest kokkuvõtliku ülevaate ja väljendan sinna juurde oma mõtteid. Descartese I meditatsioonis leiame arutelu selle üle, mis on tõeline ja mis mitte
Descartes'i ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" René Descartes oli prantsuse matemaatik, loodusteadlane ja filosoof, kes oli 17. sajandi ratsionalismi loojaks. Tema teos ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" on üks kuulsamaid filosoofilisi teoseid. Esimeses meditatsioonis arutleb ta selle üle, millistes arvamustes on võimalik kahelda; teine meditatsioon keskendub inimvaimu loomusele ning kuuendas meditatsioonis räägitakse materiaalsete asjade olemasolust ning vaimu ja keha seosest ja erinevustest.
MEDITATSIOONID ESIMESEST FILOSOOFIAST , kus tõestatakse Jumala olemasolu ning erinevus inimese hinge ja keha vahel René Descartes Tõlkinud Andres Luure ESIMENE MEDITATSIOON Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan
Descartes 1. Descartes ütleb, et on palju asju, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi need on võetud meeltest. Ta toob näiteid: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Ta nendib, et selliseid asju võib näha ka unes. Seejärel ütleb ta, et ärkveloleku ja une vahest on aru saada: unesolijale ei tundu ümbritsev nii aredana kui ärkvelolijale. Samas tunnistadas, et teda on teinekord unes petetud ja ta pole tajunud vahet kahe seisundi vahel. Sellest järeldab, et une ja ärkvel-oleku vahel vahet teha on võimatu. Autor toob sisse paralleelid kujutava kunstiga. Ta leiab, et unes nähtu on nagu maalidel kujutatu seda saab vormida ainult tõeliste asjade sarnaselt. Isegi tahes luua väga ebatavalist olendit lõpeb see sellega, et segatakse kokku erinevate loomade kehaosi. Isegi, kui suudetakse luua midagi täiest
Descartes Descartes väidab, et me saame oma meeltelt tihti petta, on palju kaheldavat ja ebausaldusväärset, mida meeled meieni vahendavad. Küll aga on ka selliseid asju, mis on võetud meeltest ning milles ei saa kahelda, näiteks sellised põhialused, et mina loen praegu seda teksti, või istun siin toolil. Need on esmapilgul iseenesest mõistetavad põhitõed, kuid samamoodi need muutuvad kaheldavaks, kui me kogeme seda unes. Kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi ärkvelolekut eristada unest ning kui me näeme unes seda, et me istume ja loeme seda kirjutist, osutub see ebatõeseks kuna tegelikkuses me magame linade vahel. Descartes esimesed meditatsioonis seab kahtluse alla kõik arvamused, mis koosnevad kokku paljudest lihtsatest ja üldistest tõestest arusaamadest. Ehk siis need lihtsad ja üldised arvamused on kõige aluseks ning neis ei saa kahelda. Nii näiteks ei saa kahelda aritmeetikas ja
Descartes ,,Meditatsioonid" Esimeses meditatsioonis kahtleb Descartes tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Ta rakendab metoodilist kahtlust. Ta kirjutab,et inimene peab hävitama kõik eksiarvamused, mille ta on kunagi tõepähe võtnud, kõiges tuleb kahelda. Selleks,et inimene suudaks sellise suure töö ette võtta, peab ta olema piisavalt küps ning ta peab omama mingit põhjust, miks seda teha. Selle põhjuse annab inimesele tema aru, mis ütleb, et miski ei ole kindel. On väga kerge minna tagasi
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxxx R. Descartes. Meditatsioonid I, II ja VI raamat Lühireferaat 2012 Iseenda tundmine ja enda parem mõistmine. See on kindlasti üks selline eesmärk, milleni tahaks jõuda iga mõtlev ja filosoofiast lugupidav inimene. Rene Descartes`i meditatsioonid annavad meile selleks tarbeks väga hea ,,töövahendi", mille abil on igaühel võimalus kaevuda sügavale oma sisemusse
Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 5 MEDITATSIOONID Põhiideed: Descartes alustab esimest meditatsiooni mõttega, et kõik, mida ta kunagi on uskunud, on pettus. Eksiarvamuste hävitamiseks tuleb leida mingi põhjus kahelda põhitõdedes. Aga kuigi saame kõik tõed meelte kaudu, ei saa me kõigis tõdedes siiski kahelda, kuna leidub ka selliseid tõdesid, mida ei saa kahtluse alla seada. Näiteks ei saa kahelda selles, et inimene omab keha. Samas võib inimene ka unes asju tajuda, kuid neid asju tegelikult ei eksisteeri, seega on tegemist pettusega. Pealegi ei ole kunagi võimalik eristada unenägu reaalsusest. Descartes jõuab järeldusele, et tõesed on ainult aritmeetika ja geomeetria, kuna need ei uuri keerulisi looduslikke kaheldavaid nähtusi. Nende
Rene Descates Meditatsioonid filosoofiast Katkendi kokkuvõte Koostas: Rene Descarets üritab mõista olemust ja inimest kui tervikut. Esiteks autor väidab, et on kindel, et ta on olemas ja nimetab ennsat ,,Mõtlevaks asjaks" Tema põhiväide on Ma mõtlen, järelikult olen olemas". Ma mõtlen, et näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski. Teiseks üritab ta lahti põimida seda keerulist olevus mida me kutsume inimeseks. Üldjoontes arvab ta, et inimene koosneb kehast ja vaimust. Keha on luud kondid ....jne. Ning vaim ( res extensa) mis toob esile tundeid nagu maitsmine nägemine, kompimine ja ka nutt ja naer. Rene Decarte üritab mõista vaimu keerukust ja siduvust kehaga
Rene Descartes'i ,,Esimene meditatsioon" räägib kahtlustest ning sellest, kas maailm, mida tajume, on ikka kõik see, mida me arvame seda olevat. Käesolev kirjutis eeldab, et lugeja on tutvunud eelpool mainitud esseega ning aru saanud selle mõttest. Järgnevaid lõike võib vaadelda nii pealiskaudse kokkuvõttetena ,,Esimesest meditatsioonist" kui ka argumentatsioonina mõtetest, mida kõneall olev filosoof on analüüsitavas kirjatöös kirja pannud. Esimeseks argumendiks toob Descartes välja unenägude mõtte. Ta ütleb, et unenägudes näeb ta tihtipeale reaalsusele(ehk siis ärkvelolekule) sarnanevaid asju. Seetõttu jõuab autor järeldusele, mille kohaselt on raske(kui mitte võimatu) eristada unenäogusid ja ärkvel olekut kogemuste tasandil. Autor ütleb, et on võimalik, et isegi praegu ta elab hoopis unenäos, kusjuures ta ei suuda viimast tuvastada. Vastulauseks tuleb Descartes välja mõttega, mille kohaselt kõik, mida me unes näeme, koosneb ärkvel
TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL Kairi Õunapuu RENE DESCARTES FILOSOOFIAKÄSITLUS JA I MEDITATSIOON REFERAAT Õppeaines: TEADUSFILOSOOFIA ALUSED Mehaanikateaduskond Õpperühm: KMI11/21 Juhendaja: lektor Endel Mesimaa Tallinn 2010 SISUKORD Sissejuhatus ................................................................. 2 1. Meditatsioonide lühitutvustus.......................................... 3 2. Mõtisklusi Esimesest Meditatsioonist................................. 6 Kokkuvõte...........
peegeldavad. Objekti nähtumus langeb kokku olemusega. Kriitika: ei ole võimalik seletada unenägusid, hallutsinatsioone jne. Representatiivne teooria: Näiteks J. Locki tunnetusteooria 17. sajandil. On eraldi asjade maailm ja ideede maailm meie teadvuses. Tuleb eristada primaarseid ja sekundaarseid omadusi (näiteks värvus, lõhn, maitse on sekundaarsed omadused, mis ei iseloomusta otseselt objekti, vaid on sõltuvad tunnetava subjekti meelte iseärasustest) Teaduslik realism: Objekt eksisteerib väljaspool teadvust ja ei muutu tunnetusprotsessi käigus. Teadusliku realismi põhiseisukohad: tunnetuse objekt eksisteerib väljaspool teadvust, on teadvusest sõltumatu ja ei muutu tunnetusprotsessi käigus. Eristatakse kahte uurimisvaldkonda psühhofüsioloogiat ja psühhofüüsikat. Psühhofüsioloogia uurib, missuguseid närviprotsesse teatud füüsikalised (välised) stiimulid tekitavad
mistahes teisel sama liiki entiteedil samas kohas samal ajal viibimise. Nt üksik õun on konkreetne asi kaks õuna ei saa olla korraga samal ajal samas kohas. Entiteet on ABSTRAKTNE, kui mitu sellist entiteeti saab olla samas kohas samal ajal. Nt. protsess nagu objekti kuju pidev muutumine saableida aset samal ajal samas kohas kui objekti värvuse pidev muutumine IDEALISM - arusaam, et kõik olemasolev sõltub vaimust. Idealismi järgi on vaim fundamentaalsem kui mateeria. REALISM - realism mingi valdkonna/objekti suhtes väidab, et see valdkond/objekt on vaimust sõltumatu. TEADUSLIK REALISM - teaduslikud teooriad saavad olla tõesed ning nad kehtivad reaalsete objektide kohta maailmas. INSTRUMENTALISM - teaduslikud teooriad on vaatluste ennustamise instrumendid (vahendid). Kui kaks teooriat ennustavad vaatlusi ühtviisi hästi, siis ei ole üks teooria parem kui teine.
1) Kaine inimaru on võime eristada tõde valest ning vastu võtta meie jaoks häid otsuseid. Meie arvamuse erinevus tuleb aga sellest, kuidas me oma mõistust rakendama, milliseid valikuid teeme ja kuidas oma mõtteid juhime, kas produktiivselt või destruktiivselt. Taoline seisukoht on ratsionalistlik kuna eeldab, et inimene eristab õiget ja valet tuginedes enda mõistusele ehk arule mitte aga kogemustele, niisiis teadmised tulenevad meist endist. 2) Descartes teab, et ta on olemas kuna ta on võimeline mõtlema ning keegi ei saa vastupidist väita kuni ta mõtlemast ei lakka. Niikaua kuni inimene on oma mõtete autor on ta keegi, teisisõnu: olematu asi ei saa mõelda. Teiseks väidab Descartes, et kuna inimene kahtleb oma olemuses, siis järelikult kahtlemine teeb temast ebatäiusliku olendi, kelle loomus pärineb mõnest täiuslikust olendist. Argumentide erinevus seisneb selles, et esimese puhul
et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Puhtteoreetiline mõtlemine ja praktiline (meeleline) kogemus võivad olla erinevad ning tihti ka vastuolus. Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud. Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu. Sokratese meetod. Kriton. Sokratese meetodi struktuur: - Iroonia (ma tean, et ma midagi ei tea) - Induktsioon 4
tema olemusest saame teavet aju uurides. Transtsendentaalne monism - olemasolev koosneb mateeriast ja teadvusest, kusjuures mateeria lähtub teadvusest. See metafüüsika eeldab, et ülim ollus universumis on teadvus (Vaim, intellekt). Teadvus (Vaim) on primaarne ja mateeria kujuneb mingis mõttes teadvusest. Seega intellekt võib eksisteerida ilma materiaalse kandjata (kehata). Meile tajutava maailma taga on reaalne tegelikkus (vaimne), millega saame ühendust mitte füüsiliste meelte, vaid sügava intuitsiooni abil. Teadvus pole mateeria evolutsiooni lõppprodukt, vaid algus! (kr. k. ainus). 1. Keha ja vaimu probleemi puhul arusaam, et on olemas vaid üks alge kas keha, vaim või miski neutraalne (ei keha ega vaim). Monistlikud on materialism, biheiviorism, analüütiline biheiviorism, identsusteooria, funktsionalism, neutraalne monism. 2. Üheainsa väärtuse, eesmärgi, arvamuse vms tunnistamine kõige tähtsamaks/õigemaks/olulisemaks
oluline vähemalt alates Platonist. Kuid probleem on segane, kuna pole ühest selgust, mida vaimuks nimetada (ja kas seda üldse olemas on). Tuleb tähele panna, et filosoofia ajaloos seguneb mentaalsete nähtuste probleem religioosse ja spirituaalse hinge-käsitusega (eriti kristlikus doktriinis, Kreekas enne Platonit väga ranget kehahinge eristust ei olnud). Tasub rõhutada, et moodne vaimufilosoofia ei tegele hinge küsimusega. Kuid isegi ilma uskliku taustata on küsimus vaimust relevantne, sellega seonduvad sellised probleemid nagu teadvus, minasus- e. esimese isiku probleem, meelte ja mõistuse vahekord laiemalt jne. Moodsale vaimufilosoofiale on iseloomulik, et neid küsimusi üritatakse lahendada käsikäes teadusega: neurofüsioloogia, psühholoogia, tehisintellekti uurimine jne. Seega meie uurimisvaldkond siin: Vaimufilosoofia uurimisvaldkond: • Kas on olemas VAIM (ingl. Mind, lad. mens — siit sõna mentaalne) vrdl
pole võimalik teadvustada kuna süühiline jõud surub need alla.Alla tõrjutud osa meie teadvusest mängib olulist rolli käitumise kujundamisel. · Analüütiline filosoofia uurib millises meie keha osas paikneb meie vaim. Dualistid arvavad, et meie keha ja vaim asuvad erinevates maailmades. See võimaldab meie vaimul peale keha surma jätkata eksistentsi. Füsikalistliku reduktsioni kohaselt on meil olemas keha milles toimuvate erinevate protsesside tulemusena tekib meil ettekujutuse vaimust. Kuna iga ühe füüsiline olemus on aga erinev pole Thomas Nageli arvates võimalik kogeda teiste olendite olemise kogemust kuna kõik maailmaga seotud kogemused on selgelt privaatse iseloomuga. Küsimused Seneca Kirjade kohta: 1.Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? Lucius Annaeus Seneca avates kõik kes allutavad end filosoofiale saavad vabaks. Inimene kes on end andnud filosoofia orjusesse ei peleta sellega mitte igavust, vaid ta kasutab filosoofiat
Häbi tundmine Häbelikkus Häbitus Aristotelese täiendused vapruse määratlusele: · Vapper/mehine pole see, kes kogemusest teab, et midagi karta ei ole · Vapper ei ole see, kes kogenematusest ei oskagi midagi karta · Vapper ei ole see, kes toimib afekti mõjul · Vapper ei ole see, kes toimib hirmu pärast häbisse jääda Descartes René Descartes'i kuulus unenäokahtlus ( esimene meditatsioon). See oli umbes nii: Descartes kirjutas htul oma toas ja mtles: mis siis, kui ma praegu magan ja näen ainult und? On see üldse vimalik? Ma ju teen kindlasti vahet, millal ma olen ärkvel ja millal ma magan ning näen und. Tema tahtis, et teadmine oleks täiesti kindel, nii et selles poleks võimalik kahelda. Nii et kui me saame milleski vähimalgi määral kahelda, siis me tegelikult ei tea seda. See paneb küsima: kas selleks, et meil oleks teadmine, peab meil olema täielik kindlus, puuduma igasugune kahtlus
Otsuse sisu on alati konkreetne, seega ennustamatu; alati on tegu leiutamisega. Loeb teadmine, kas see leiutamine toimub vabaduse nimel. MORAAL kombelisus o Tõde peitub inimeses eneses ja seega ei sõltu tõde teistest. Ei saa öelda, et valida võib ükskõik mida. Õige on see, et ei saa mitte valida, sest valimata jätmine on ka valik. Põhimõtteliselt saab järeldada, et õigeid ja valesid otsuseid ei ole olemas. Oleneb inimesest ja sellest, mis temale endale tunduvad õiged ja valed. 2. Lugege järgmisi tekste: · Seneca, Moraalikirjad Luciliusele: kirjad VIII, XVI, LXXIV, LXXVII, LXXVIII, XCII, XCIX, CIII, ja CVII. http://www.ut.ee/klassik/seneca/moralia.html · Sartre, "Eksistentsialism on humanism" (Vikerkaar 10-11'2004; eraldi raamatuna Tallinn: Varrak, 2007). 4. Vastake küsimustele loetud tekstide põhjal 5. Filosoofia üliõpilastele ja teistele huvitatutele: kirjutage väike teadusartikkel 2-4 lk, kus te
nägema. Kes vaeva ei näe, see ka edukaks ei saa, järelikult on see kinni isikus endas, ennast saab muuta paremaks ning kohanemisvõimelisemaks. 43. Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta? Moraaliteooriad võivad sattuda vastuollu. Sartre moraalist saab järeldada, et õigeid ja valesid otsuseid ei eksisteeri, kõik oleneb inimesest ja sellest mis temale endale tunduvad õiged ja valed, loevad ka inimese väärtused, mis võivad olla mitmetimõistetavad. Mitte üksi moraal ei saa kindlustada, et mingi eesmärk saaks saavutatud. 44. Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: esteetika, poliitikafilosoofia, keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia? Esteetika-uurimisobjekstiks ilu, kauniduse avaldumine, tegeleb ilu ning kunstiga. Kas millegi ilusaks pidamine sõltub vaatlejas? Kas ilu on kunstis oluline
Haigusest tingutud kannatus on talutav, kui põlgad ülimat, millega ta ähvardab. Valu teevad vaheajad talutavaks. Saab mõelda, et ülimale valule tuleb kord lõpp. Ära muuda oma vaevu ise raskemaks, koormates end kaebustega. Tuleb end vabastada tulevaset hirmust kui ka ammuse ebameeldivuse meenutamisest. Mina nõustun nende kõigiga. Igas soovituses on tõetera sees ning mida rohkem ma neile mõtlen, seda õigemad antud soovitused tunduvad. Sartre'i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab. Mina sain asjast aru nii, et esmalt inimene eksisteerib ning hiljem, kui ta on maailmas juba esksiteerinud , enesega tutvunud siis alles ta defineerib ennast. Eksistents eelneb olemusele tähendab , seda et enne on teostus, on olemas mõiste, otstarve. Sartre väidab, et inimene on "visand." Selgitage, mida see tähendab. See tähendab, et
Filosoofia kodutöö nr. 4 Gregor Johannson 134303IAPB, Reede, 1/3, 12:00 DESCARTES “Arutlus meetodist” 1) Mis on kaine inimaru (mõistus) ja millest tuleb meie arvamuste erinevus? Kuidas saate sellest aru ja esitage lühidalt oma arvamus: mille poolest antud seisukoht on ratsionalistlik. (tekst hõlmab I osa 2 esimest lõiku – lk 127) 2) kuidas Descartes põhjendab vajadust uue meetodi järele; iseloomustage meetodi 4 reeglit koos oma arusaamisega nendest reeglitest (mõelge, kuidas matemaatikas lahendatatkse hulknurga pindala ja võrrelge lahenduse eri etappe 4 reegliga); millised on meetodi üldised eelised (II osa, lk 135 –138) selgitage miks on tegemist deduktiivse meetodiga 3) millistes arvamustes ja miks saab kahelda; esitage lühidalt oma arusaam selle kohta
• Hingenerännak • Kui inimene sureb, läheb hing ideedemaailma • Hinges on sünnipärased teadmised • Inimene saab teadmisi meenutamise läbi • Sünnitusabi 3. NÄILINE JA TEGELIK • Meeltega tajutav tegelikkus tähendab platonile näilisust, mis küll laias laastus võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. • Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal. • Näilisus ei taga tõelist teadmist • Kui rahulduda ainult meelte avaneva oleva uurimisega, nähtakse koopasse suletud vangide kombel vaid näilikku. Et küünida tõeliselt olevani, peab püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. • See vaid mõtlemise abil saavutatav tegelikkus on ideede maailm, mis kiirgab kogu teamises. • Platon ei eita meelelise maailma olemasolu; näilisuski on ju midagi rohkemat kui puhas mitteolemine
tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga tuleb alustada nii, et tuleb kahtluse alla seada kõik, milles kahelda saab ja seejärel vaadata, milles enam kahelda pole võimalik. Camus - Filosoofia algab absurdist, mis on olukord, kus tajume võõrandatust ümbritsevast, tajume, et see pole meie maailm. Bibihhin - Filosoofia algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse. 4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? Eksistentsiaalne
Millised on teadmise kriteeriumid? Millised on õiged meetodid teadmiste hankimiseks? Millised on teadmiste allikad? Mida me teame? Mida on üldse võimalik teada? Kuidas defineerida teadmist? Epistemoloogia põhisuundad: empirism – kõik, mis on mõistuses, on pärit kogemustest. (John Locke – inimene sünnib puhta lehena). Francis Bacon ratsionalism – mõistuse rõhutamine. Teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine. Rene Descartes, Spinoza. Äärmuslikud epistomoloogilised teooriad on skeptitsism ja agnostitsism. Skeptitsism on kahtlemise filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust. 3. Milliste küsimustega tegeleb ontoloogia (olemisõpetus, põimunud metafüüsikaga) ja mis valdkonna alla ta kuulub? Ontoloogia ehk olemisõpetus. Metafüüsika haru. Põhiküsimus: „Mis on olemas?” Ei ole õpetus selle kohta, kuidas olla või elada. Mis liiki asju on olemas
seaduspärasused, mis looduseski. Ühiskond on kunstlikult loodud keha (riik). Inimene on oma olemuselt vahelüli loomuliku ja kunstliku keha vahel. 3. Loodusfüüsika Selleks, et loodus õieti haarata, on vaja teda õieti tunnetada. Kui F.Bacon rõhutas puhta kogemuse osatähtsust, siis Hobbesi huvitab see, kuidas kogemus tekib? Tema õpetus selles osas võib pidada sensualistlikuks. Igasuguse tunnetuse algelemendiks on lihtne meelte vahendusel tekkinud aisting. Siit lähtub kogu meie vaimne tegevus. Mulje, mille tekitab välispidine tegur meeleorganite kaudu, tungib inimese ajju ja südamesse ja tekitab siin teatud reaktsiooni, mida võib nimetada tajuks. Selline tajumine on aga ülimalt subjektiivse iseloomuga, esinedes üksnes tajuvas inimeses. Kogemus pole midagi muud kui vaid ajus talletatud tajude summa. Sellised algelised funktsioonid esinevad ka loomade juures
Tartu Kivilinna Gümnaasium RENÉ DESCARTES Ander Troost 11e Tartu 2010 Sissejuhatus 1. Sissejuhatus..............................................................................3-4 2. Rene Descartes'i eluloost ja loomingust...................................4-6 3. Descartes'i meetodid...............................................................6-10 4. Descartes ja jumala olemasolu..............................................10-12 5. Kokkuvõte.............................................................................12-13 6. Võrdlus teise filosoofiga.......................................................13-14 7. Kasutatud kirjandus....................................................................15 2 1.Sissejuhatus Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese
perfektne teooria vaimu seletamiseks. Mida kujutab endast vaim? Vikipeedia seletab vaimu mõistet, mida kasutatakse olendi tunnetus- ja tundeelu kohta, aga kuidas on vaim seotud ajuga? Mida ütleb aga dualism¹ vaimu teooria kohta? Uusaegse filosoofia rajaja Rene Descartesi arvates on vaim mittemateriaalne ja idee kehast, kuivõrd keha on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on kindel, et ma olen tõepoolest midagi muud kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata ( René Descartes, lk 1656 ). Ryle arvates on Descartes keha-vaimu probleem kategooria viga, sest kuivõrd mehaanikaseaduses seletavad liikumist ruumis teiste ruumis toimuvate liikumiste tagajärjena, siis teised seadused peavad seletama vaimu mitteruumilist toimimist vaimu teiste mitteruumiliste toimimiste tagajärjena ( Gilbert Ryle, lk 1674 ). Ta tahab öelda, et fraas "leiavad aset mentaalsed protsessid" ei tähenda sama sorti asja kui "leiavad aset füüsikalised
retseptiivsest hoiakust üle küsimise ja oponeerimise initsiatiivile on äärmiselt raske ja see õnnestub harva. Lõpuks kätkeb õpetamissituatsioon ületamatut kõnelusraskust, niipea kui ta on läinud väljapoole väikseimagi kõneluse intiimsust. Juba Platon teadis seda väga hästi: kõnelus ei ole võimalik paljudega üheaegselt ega isegi mitte paljude juuresviibimise korral. Descartes: (1596-1650) 16) mis on kaine inimaru, millest tuleb meie arvamuste erinevus ja mille poolest inimene erineb loomast Kaine inimaru on maailmas jaotatud kõige paremini, sest igaüks arvab, et tema on sellega varustatud niivõrd hästi, et isegi need, keda on üliraske rahuldada igas muus asjas, pole harjunud seda ihaldama rohkem kui neil parajasti on. Seejuures pole tõenäoline, et kõik eksivad; see vaid pigem tunnistab, et võime hästi otsustada ja tõde
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
