Descartes (3)

Sissejuhatus
Rene Descartes `i “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” raamat ilmus esimest korda 1641 . aastal. Selles referaadis on kasutatud kolme osa – esimest, teist ja kuuendat meditatsiooni. Esimeses meditatsioonis räägib Descartes arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Põhiprobleemiks kujuneb see, kas inimese meeled petavad või on nad tõesed? Teine meditatsioon räägib inimvaimu loomusest: et ta on tuntum kui keha. Selle põhiküsimuseks kujunes, kas inimene on niivõrd seotud oma keha ja meeltega , et ilma olla ei saa? Kuues meditatsioon räägib materiaalsete asjade eksistentsist ehk erinevusest inimese hinge ja keha vahel. Ja selle põhiprobleemiks on materiaalsete asjade olemasolu. Referaat annab ülevaate Descartes´i arvamustest ja mõtetest nende kolme meditatsiooni kohta.
Esimene meditatsioon
Descartes alustab oma esimest meditatsiooni mõttega, et see kõik mida ta kunagi uskunud on, on tegelikult pettus, ja nagu elutarkus talle õpetanud on, siis kes meid kordki tüssanud on, seda ei tohi kunagi enam täielikult usaldada . Väga heaks pette näiteks toob ta une, sest siis tajume me ka asju, oleme riides nagu päriselus ja kui ärkame, ei saagi aru, kas see oli nüüd uni või tegelikkus. Kuid samas see, mida me unes näeme, on justnagu maalid, mida ei ole saadud vormida tõeliste asjade samasteks. Descartes on aga kindel selles, et aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad midagi kindlat ja kaheldamatut, et need on tõesed. Sest olgu me ärkvel või unes, kaks pluss kolm on ikka viis ja ruudul ei ole rohkem külgi, kui neli. Ta usub ka, et on olemas kõikvõimas Jumal, kes on loonud inimese. Samas leidub neidki , kes eitavad Jumalat, arvavad , et kõik tema kohta öeldu on väljamõeldis ja sellele ei oska Descartes midagi vastu öelda ning ta võttiski endale pähe uue mõtte, et Jumal on hoopis üks paha vaim, kes eksitab inimesi. Ja kuigi ta jäi sel hetkel kindlaks oma uuele meditatsioonile, siis ta arvas , et see on raske, kuna inimene kipub ikka vanade harjumuste juurde naasema ning arvab , et ka tema lõpuks.
Esimese meditatsiooni suurimaks probleemiks kujuneb minu arust see, kas inimese meeled petavad või on nad tõesed? Descartes arutleb väga pikalt selle üle, aga ta ei saa kummaski väites päris kindel olla. Kui ta varem arvas, et meeled on tõesed, siis nüüd võttis ta uue suuna ja hakkas mõtlema nii, et meeled petavad. Ta uskus ka kõikvõimsasse Jumalasse ja arvas, et Jumal on see, kes paneb mõtted pähe ja mõjutab inimese meeli. Aga kui meeled petavad, kas siis Jumal teeb meelega halba? Siit ka teine selle meditatsiooni probleem, kas Jumal on kõikhea või paha vaim? Kuna ta soovib inimest meelega eksitada ja petta, siis hakkas Descartes mõtlema Jumalast halvasti. Mina ise arvan, et Jumal ei saa inimesele mõtteid pähe panna ja teda tunnete või meeltega kuidagi eksitada, sest need ikka olenevad isikust endast. Ja usun ka, et meeled mõnikord petavad, aga see on ikka inimese enda süü, mitte ei tasuks Jumalat süüdistada. Need probleemid minu arvates ei saagi siin meditatsioonis lahendust , kuid nagu Descartes ütles, et inimene on oma harjumuste nö ohver. Kuigi ta võis mõneks ajaks võtta uued suunad enda mõtlemises, kuid lõpuks naaseb ta ikka oma vanade meditatsioonide juurde, sest inimeste laiskus viib neid tagasi harjumuspärase elu juurde.
Teine meditatsioon
Teises meditatsioonis eeldab Descartes ikka, et kõik, mida ta näeb, on võlts. Tal ei ole meeli, keha, kuju, ulatust, tundeid ehk mitte midagi pole kindlalt teada. Siiski tekib tal küsimus, et kas pole olemas Jumalat või kedagi, kes saadab tema sisse neid mõtteid? Kuid siis tekib jälle küsimus, et kas ta ise ei võiks olla nende mõtete autor? Ometi ütles ta ju äsja, et tal pole meeli ega keha, aga kas tõesti on siis inimene seotud nii oma keha ja meelte külge, et ilma nendeta olla ei saa? Descartes arvab, et on olemas keegi ülivõimas pettur, kes sihilikult teda eksitab, sest kui ta ennast veenab, siis on ta ju olemas, aga see keegi üritab teda eksitada ja arvama panna, et teda polegi olemas.
Meditatsioon jätkub keerulise küsimusega, kelleks Descartes ennast varem pidas? Arvata on, et inimeseks , aga kui uurida lähemalt, siis kehaks, kellel on hing. Hinge all kujutles ta midagi peent, nagu tuul, tuli või eeter , mis on laiali levinud keha tihkematesse osadesse. Keha all mõistame seda, mis on mingi kindla kujuga, teda saab liigutada, mida saab tajuda puudutuse, nägemise, haistmise, kuulmise või maitsmisega, aga tal ei ole jõudu. Descartes oli väga üllatunud, kui mõnedes kehades leiti selliseid võimeid. Jällegi arvab ta, et see pahatahtlik pettur on teda selles kõiges eksitanud ja eelnevat polegi päriselt olemas. Kuid siis avastas ta, et on üks asi, mida ei saa temalt ära võtta ja selleks on mõtlemine. Inimene on ja eksisteerib niikaua kuni mõtleb, ühesõnaga rangelt võttes on ta mõtlev asi.
Inimene võib otsustada ainult nende asjade üle, mida ta tunneb. Me teame juba, et oleme olemas, aga võib sündida, et kõik, mis on seotud keha loomusega, on unenäopildid. Niisiis peame õppima tajuma reaalsust ja kujuteldavat. Ja kui mõelda nii, et mitte ükski kujutletud asi pole tõeline, siis ometi eksisteerib ju kujutlusvõime ise ning see moodustab osa inimese mõtlemisest. Ja me näeme ju valgust, kuuleme müra, tunneme soojust – see on aistimine ning ei saa ka kuidagi olla ebaehtne ja see pole ka midagi muud kui mõtlemine. Descartes leiab, et ta vaimule pakub rohkem lõbu eksi mina ja ta ei talu enda surumist piiridesse . Niisiis laseb ta ohjad lõdvaks, nii saab ta end hõlpsamalt juhtida.
Descartes vaatleb nüüd üht keha eraldi, ta võtab selleks vaha. Vaadeldes teda, siis oma aistmismeeltega same luua kindla pildi, kujutluse temast. Aga kui pikemalt mõelda, siis jõudis ta selgusele, et me ei saa seda kujutleda, vaid üksnes vaimuga tajuda. Kui vaatame näiteks aknast välja, siis ütleme kohe, et näeme inimest. Silmad küll näevad, aga otsustusvõime meie sees ütleb, et see on inimene ehk me tajume vaimuga. Sellest ajast, kui Descartes tajus vaha selgepiirilisena, tunnetas ta ka ennast paremini, sest kõik kaalutlused, mis aitavad tajuda vaha või mõnda muud keha, tõestavad vaimu loomuse olemust. Lõpuks jõudis ta sinna, kuhu tahtis, et kehi tajutakse intellektiga ja inimene ei taju midagi kergemalt kui oma vaimu.
Teise meditatsiooni probleemsemaks küsimuseks kujunes minu arvates see, kas inimene on seotud niivõrd oma keha ja meeltega, et ilma nendeta olla ei saa? Mina arvan, et tänapäeval on see tõesti niimoodi , inimesed on seotud oma meelte ja keha külge niivõrd, et ilma ei osata olla. Väga heaks näiteks sobiks minu arvates nö naiste ülemõtlemine ehk õrnema soo esindajad kipuvad tihti peale probleemi tegema seal, kus seda tegelikult ei ole. Kiputakse mõtlema liiga palju ja enda peas igat väikest detaili lahti arutama ning lõpuks viib see ülemõtlemine selleni , et tehakse elu liiga keeruliseks ja raskeks. See tõestab, et tänapäeva inimene on oma meeltega väga seotud ja ka kehaga , sest ilma kehata me ju olla ei saaks. Kuna elutempo on kiire, siis inimesed on väga liikuvad ja keha abil me liigume . Descartes otseselt sellele küsimusele vastust ei andnud, aga tema arutelusid jälgides jäi tunne, et ta arvas ka, et inimesed on ikkagi oma keha ja meeltega nii seotud, et ilma olla ei saa.
Kuues meditatsioon
Kas materiaalsed asjad eksisteerivad? Descartes teab, et nad võivad eksisteerida, kui on puhta matemaatika objektiks , sest tajub neid selgelt ja täpselt. Aga, et seda kindlaks teha, uuris ta kujutlemise ja puhta mõistmise vahet. Näiteks kujutleme kolmnurka, me ei mõista seda üksnes kolme joonega haaratud figuurina, vaid näeme vaimusilmaga neid jooni justkui kohalolevaina ning seda nimetataksegi kujutlemiseks. Kui aga mõtleme tuhatnurgast, siis mõistame seda kui figuuri, mis koosneb tuhandest küljest, aga me ei suuda seda ette kujutada. Siit järeldubki, et kujutlemiseks on vaja mingit erilist vaimupingutust ja see näitab selget erinevust kujutlemise ja puhta mõistmise vahel.
Descartes märkas, et aistitud ideed olid palju elavamad ja väljendusrikkamad, kui need, mida ta teadlikult ja kaalutletult mõtles. Ta hakkas arvama, et need tulevad mingitest teistest asjadest, mitte temast enesest ning lõpuks tuli tal pähe, et asjad on ideedega samased . Ta otsustas ka, et keha, mida nimetab enda omaks, kuulub täielikult tema juurde ja ta ei saaks ennast sellest lahutada. Kõiki apetiite ja afekte tundis ta kehas ja keha jaoks. Põhjenduseks, miks inimesed haaravad toidu järele, kui tunnevad näpistust kõhus või tahavad juua, kui kurk on kuiv, tõi ta selle, et loodus on meid niimoodi õpetanud.
Descartes hakkas aga hiljem oma meeltes kahtlema kogemuste põhjal. Välised meeled osutusid tihti ekslikeks, näiteks tornid, mis kaugelt paistsid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandilisteks. Aga ka seesmised meeled eksitasid teda. Kõike, mida ta uskus tundvat ärkvel olles, võis ta tunda ka magades . Talle hakkas näima, et loodus ajab teda selliste asjade poole, millele ta aru vastu on, järelikult looduse õpetatut ei saa eriti usaldada. Aga see, et aistingud tema tahtest ei sõltu, ei tähenda, et need tulenevad millestki muust , vaid tekitaja võib olla võime temas eneses , aga talle siiamaani tundmata.
Lisaks leidis Descartes endas võimeid erinevatel viisidel mõtelda, näiteks kujutlus ja aistimisvõime. Tema on võimeline ilma nendeta end selgelt mõistma, kuid neid ilma temata ei ole. Aga näiteks võime vahetada kohta, kuna ta eksisteerib, siis peab ta kuuluma mingisse kehalisse substantsi aga mitte mõtlevasse. Descartes loodab jõuda ikkagi selleni, et Jumal ei ole pettur. Ta arvab, et kõik mida loomus talle õpetab, sisaldab teatavat tõde: loomuse all mõistame me tegelikult Jumalat ennast või asjade korrastatust Jumala poolt. Loomus õpetab ka seda, et valu, nälja, janu ja muude tajude kaudu oleme oma kehaga väga tihedalt seotud ning moodustame teatava ühtsuse. Muidu oleksime puhtalt mõtlevad asjad – ei tunneks valu, kui keha haavatakse, vaid tajuksime seda mõistusega. Kuid valu, nälg, janu on segased tunded ning nad pärinevad vaimu ja keha ühendusest. Peale selle õpetab loomus meile, et meie keha ümber eksisteerivad teised kehad. Ning kuna me tajume ja aistime, siis tunneme ära millest tuleks eemale hoida ja milline keha jällegi nö ligi meelitada.
Inimkeha võib vaadelda, kui masinavärki, mis on valmis seatud liigutusteks. Kui aga inimene on haige, siis eksitakse asjades, mille poole loomus neid viib. Näiteks haiged ihkavad juua või süüa, ent see teeb neile peatselt kahju. Kuid siin võib öelda, et nad eksivad, kuna nende loomus on kahjustatud. Descartes märkas suurt erinevust keha ja vaimu vahel – keha on jaotatav, vaim aga jagamatu . Kui näiteks amputeeritakse jalg, siis ei tunneta me, et midagi oleks vaimust ära võetud; kui aga mõtleme kehalisest ehk ulatusega asjast , siis saame selle osadeks jaotada ja seepärast on ta jaotatav. Descartes tegi ka tähelepaneku, et vaimu ei mõjuta mitte kõik kehaosad , vaid aju või üksnes väike aju osa, milles arvatakse olevat üksmeel.
Descartes jõudis lõpuks välja selleni, et iga üksik liikumine, mis sünnib aju osas, mis vahetult mõjutab vaimu, sisestab temasse mingi ühe aistingu ja see aisting on selline, mis aitab kaasa terve inimese säilimisele kõige enam ja kõige sagedamini. Siiski Jumala hüvelisusest hoolimata, jääb ta arvamusele, et inimloomus petab vahest. Enamasti teatavad meeled küll tõde, kuid vahel siiski eksitavad. Lõpuks täheldas ta ka, et erinevus ärkveloleku ja une vahel on väga suur. Sest kui inimesed ilmuksid ja kaoksid nii äkitselt nagu unenäos, siis peaks ta neid tontideks või vaimudeks. Ja sellele teadmisele jõudis ta, kui oli kokku võtnud oma meeled, mälu ja mõelnud palju. Kuid tõtt tunnistades arvas Descartes, et inimese elu allub sageli eksitustele ja meie loomus on nõrk.
Kuuenda meditatsiooni peamiseks küsimuseks kujunes, kas materiaalsed asjad eksisteerivad? Nagu Descartese arutelust selgus, siis on nad olemas, kui on selged ja täpsed ehk me saame tajuda neid. Mina arvan, et ka sellised materiaalsed asjad eksisteerivad, mida me ei suuda tajuda, aga teame, et on olemas. Tänapäeval on kõik võimalik ning see, et me mõnda asja näinud ei ole või ei tea seda, ei tähenda, et seda poleks olemas. Kindlasti on, aga me pole lihtsalt kuulnud või jõudnud veel näha. Muidugi ei tasu liiga kergeusklik olla ja kõike uskuda , kuid olgem avatud uutele ideedele ja avastagem uusi asju.
Kokkuvõte
Esimese meditatsiooni põhiprobleem, kas inimese meeled petavad või on nad tõesed, ei saanudki lõplikku lahendust. Descartes võttis pähe uue suuna, et meeled petavad, aga lõpuks jõudis ta selleni, et inimesed on oma harjumuste ohvrid ja hakkavad ikkagi nii mõtlema, nagu algul. Teise meditatsiooni probleem, kas inimene on seotud niivõrd oma keha ja meeltega, et ilma nendeta olla ei saa, ei saanud ka otsest vastust. Kuid Descartes´i arutelusid jälgides, arvan ma, et ta tõesti arvas, et keha ja meeled on inimesega ikkagi niivõrd seotud, et neid ei saa lahutada ja inimene ei saa ilma nendeta. Kuuenda meditatsiooni põhiprobleem ehk materiaalsete asjade eksistents sai Descartese poolt sellise lahenduse, et eksisteerivad ainult puhta matemaatika objektid, mis on selged ja täpsed. Ta arvas, et asju, mida me ei suuda ette kujutada, neid ei eksisteeri.
Kasutatud kirjandus

Descartes, R. „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (Katk.) Ak. nr. 8. 1996, lk 1642 - 1665