Filosoofia kodutöö: meditatsioonid, arutlus meetodist (4)

Olga Dalton , 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 5
MEDITATSIOONID
Põhiideed: Descartes alustab esimest meditatsiooni mõttega, et kõik, mida ta kunagi on uskunud, on pettus. Eksiarvamuste hävitamiseks tuleb leida mingi põhjus kahelda põhitõdedes. Aga kuigi saame kõik tõed meelte kaudu, ei saa me kõigis tõdedes siiski kahelda, kuna leidub ka selliseid tõdesid, mida ei saa kahtluse alla seada. Näiteks ei saa kahelda selles, et inimene omab keha. Samas võib inimene ka unes asju tajuda, kuid neid asju tegelikult ei eksisteeri, seega on tegemist pettusega. Pealegi ei ole kunagi võimalik eristada unenägu reaalsusest. Descartes jõuab järeldusele, et tõesed on ainult aritmeetika ja geomeetria , kuna need ei uuri keerulisi looduslikke kaheldavaid nähtusi. Nende teaduste uuritavad põhitõed jäävad kehtima ka unes. Lõpuks jõuab Descartes järeldusele, et inimene on oma harjumuste ohver ning isegi kui tal tekib kahtlus oma arvamuste tõsikindluses, jääb ta nendesse uskuma, sest see tundub talle mõislikum lahendus.
Teise meditatsiooni alustab Descartes eeldusega, et kõik, mida ta näeb, on võlts. Aga kas sellisel juhul pole inimest ennastki? Descartes väidab, et inimene siiski eksisteerib. Inimese teeb inimeseks ja olemasolevaks mõtlemine. Kui inimene katkestab mõtlemise, siis lakkab ta olemast, samas kui ta katkestaks liikumise, ei lakkaks ta olemast. Kui aga uurida neid asju, mille olemasolus saab veenduda vaid neid meeltega tajudes, siis saab veenduda, et inimene eksisteerib, kuna ta veendub asjade olemasolus mõtlemise, kahtlemise ja arutlemise käigus. Seega tajub inimene erinevaid kehi intellektiga ning oma vaimu on kõige kergem tajuda. Samas rõhutab Descartes, et inimese vaim eksib üsna tihti ning sageli on tõde raske uskuda .
Kuuendas meditatsioonis arutleb autor materiaalsete asjade eksisteerimise üle. Meeleaistingud on Descartese arvates seotud kujutlusvõimega, st kui me suudame objekte ette kujutada, siis nad on olemas. Igal objektil, mida inimene tajub, tekib inimesega eriline seos – inimese aju teeb meelelise tajumuse põhjal järeldusi. Järelikult ei peta meid meeled, sest siis oleks selleks petturiks Jumal, vaid me teeme mõnikord saadud info põhjal ekslikke järeldusi. See, kuidas neid järeldusi teha, õpetab meile loomus, mis on inimese vaimuga lahutamatult seotud. Loomus pole aga täiuslik, seepärast teeme vigu. Lõpuks jõuab Descartes järeldusele, et inimloomus võib meid vahel petta, kuid selle mõistmine aitab eksimusi vältida ning isegi parandada. Samuti leiab autor, et vahe unenäo ja tegelikkuse vahel on suur ning seda on võimalik kindlaks teha. Samas peame leppima paratamatusega, et inimloomus on nõrk ja eksib.
Küsimused: 6) Ei saa kahelda arvamuses, et inimene omab keha ja et see keha kuulub just temale. Samuti saab olla üsna kindel inimese keha asukoha suhtes(et ma olen praegu siin). Descartes kirjutab, et ainult hullud eitavad põhitõdesid oma keha kohta. Samas on see põhitõde siiski kaheldav, kui me räägime unest, sest ka unenäos võime näha ning uskuda, et istume kamina juures, samas kui tegelikult oleme voodis . Unes võime näha ka sääraseid ebareaalseid asju, mida usuvad ainult hullud. Kuna on võimatu vahet teha reaalsuse ja unenäo vahel, siis saabki taolises arvamuses oma keha eksisteerimises kahelda.
ARUTLUS MEETODIST
Põhiideed: I Descartes väidab oma arutluse esimeses osas, et igal inimesel on kaine inimaru ehk mõistus ja et see on kõigil ühesugune. Autor ise väidab, et ta pole oma mõistust iialgi teiste omast paremaks pidanud, kuid tänu oma meetodile on ta suutnud seda arendada. Oma eesmärgiks ei pea ta meetodi teistele pealesurumist, vaid tutvustamist, millest võib äkki kellelegi kasu olla.
Descartes räägib, et tema õpingud ei teinud teda targemaks, vaid näitasid hoopis tema teadmatuse ulatust ning panid paljudes asjades kahtlema. Samas leiab ta, et koolis pakutavatest ainetest on väga kasulikud keeled, sest nende õppimine võimaldab tutvuda teiste filosoofide mõtetega. Filosoofia oli autori arvates kõige aluseks, kuid ei pidanud oma kaasaja filosoofiat kuigi täiuslikuks. Enda täiustamiseks, oma filosoofiliste vaadete kujundamiseks ning maailma mõistmiseks reisis Descartes palju ning peabki reisimist oma saavutuste eelduseks.
II Oma meetodi all peab Descartes silmas vabanemist kõigi eelnevate aegade jooksul tekkinud eelarvamustest ning oma mõtete struktureeritud ja sihikindlat korrastamist. Autor toob välja neli meetodi põhireeglit, milles võib märgata deduktiivse meetodi tunnuseid. Descartes leiab, et kõiki probleeme on võimalik teaduslikult lahendada, selleks tuleb leida vaid õige lähenemine ehk meetod.
III Uue meetodi ülesehitamiseks lõi ta endale uue moraali, mille põhipunktideks on: järgida ühiskonna- ja religiooniseadusi; olla oma tegudes alati kindel ja vankumatu; saatuse muutmise asemel püüda muuta ennast ning oma soove ning pidada meeles, et inimese võimuses on üksnes tema mõtted.
IV Inimene eksisteerib paratamatult, sest ta ju mõtleb. Inimene eksisteerib vaid niikaua, kui kaua ta jätkab mõtlemist. Seega seisneb inimese „mina“ kogu olemus just mõtlemisest ega vaja ühtegi materiaalset eset, k.a keha. Järelikult eksisteerib inimene ka ilma kehata. Inimene on ebatäiuslik olevus , kuna kahtleb asjade tõsikindluses. Et inimene saaks kahelda, peab eksisteerima ka täiuslikum olevus. Kuna ideed on antud Jumala poolt ja Jumal on täiuslik, siis on ka meie ideed täiuslikud ja maailmatunnetus reaalne ehk mitte petlik.
Küsimused: 1) Kaine inimaru on inimese võime teha õigeid(selle inimese arvates) otsuseid ning eristada tõde valest. Mõistus on kõigil inimestel ühesugune, mis tähendab, et ühed inimesed ei ole mõistlikumad kui teised. Meie arvamuste erinevus tuleneb aga sellest, et iga indiviid juhib oma mõtteid omamoodi ning vaatleb erinevaid asju(kõik inimesed ei pööra samadele asjadele lihtsalt tähelepanu). Seega on iga inimese ülimaks eesmärgiks õppida oma mõistust võimalikult hästi rakendada.
Antud seisukoht on ratsionalistlik, kuna sellest järeldub, et tõsikindlate teadmiste allikas on mõistus ja loogiline arutlemine(autori sõnastuses mõistuse hea rakendamine). Kuna mõistus on kõigil inimesel ühesugune, siis ei ole teadmiste allikaks kogemus või vaatlus, nagu empiristid väidavad, sest sellisel juhul oleks kõigil inimestel sõltuvalt kogemuse rohkusest ja eripärast ka erinev mõistus.
2) Esiteks, ei tohi uskuda eelarvamustesse ning pidada tõeliseks asju, mida inimene ise pole tunnetanud. Tõeliseks võib pidada vaid asju, milles inimesel(tema vaimul) poleks põhjust kahelda. Teiseks, probleemide paremaks lahendamiseks tuleb need jaotada võimalikult otstarbekaks osade arvuks. Kolmandaks , tuleb järgida mõtete sihikindlat juhtimist. Alustada tuleks lihtsamatest mõtetest ja tõdedest ning liikuda sammhaaval keerulisemate esemete tunnetamiseni. Loogikat tuleb otsida ka ebaloogilistes esemetes. Neljandaks, oma uurimisi tuleks loetelude ja ülevaadetena kirja panna. Loetelud ja ülevaated peaksid olema võimalikult täielikud.
Minu arvates on tegemist just deduktiivse meetodi kirjeldusega, kuna liikuda tuleks üldiselt üksikule(lihtsamalt keerulisemale) ning autor rõhutab just loogilise mõtlemise tähtsust. Et õigeid järeldusi teha, tuleks probleeme jagada ning oma tähelepanekuid üles kirjutada. See võimaldab teha nende loetelude ja ülevaadete põhjal tulevikus õigeid, deduktiivseid järeldusi. See tähendab, et kui oleme midagi tunnetanud, siis lähtudes mõistusest, on võimalik mingist lähtealusest jõuda tõeni.
3) Selleks, et mõelda, et kõik on väär ja ühtegi asja ei eksisteeri, peab ju keegi mõtlema ja mõtlemine eeldab inimese enda eksisteerimist. Kuna tõde „ma mõtlen, järelikult ma olen“ on niivõrd kindel, et ükski skeptik ei suudaks seda kõigutada, siis järeldub sellest, et inimene on olemas. Teiseks väidab Descartes, et kuna ta kahtleb teiste asjade tões, siis on ta kindlalt olemas: et uurida, kas teised asjad on olemas, peab neid millegagi võrdlema, selleks millekski sobib inimene ise. Kui teda ennast ei eksisteeriks, ei tekiks tal kahtlustki, et teised asjad pole tõde. Ja vastupidi, kui ta oleks loobunud mõtlemisest, aga kõik muu oleks kindlalt olemas, siis teda ennast poleks olemas, sest inimene lakkab olemast siis, kui ta enam ei mõtle.
4) Inimese „mina“ kogu olemus seisneb mõtlemises ega vaja olemiseks kohta või ühtegi materiaalset asja. Inimese „mina“ kogu olemus ei saa seisneda keha olemasolus, kuna keha on ise kas materiaalne asi või „koht mõtleva hinge elamiseks“. Kuna inimese olemus ei vaja kohta ega materiaalset eset, siis ei vaja inimene eksisteerimiseks ka keha ja isegi kui poleks keha, jääks hing ikkagi selleks, mis ta on ja inimene oleks olemas.
5) Descartes põhjendab seda sellega, et ta kahtles asjade olemasolus või tõsikindluses. Järelikult polnud tema loomus küllalt täiuslik, et mitte kahelda tunnetavas. Tekib aga küsimus, kuidas saab tal olla idee millestki täiuslikumast kui ta ise(sest muidu ta ju ei kahtleks)? Sest idee ei saa ju tekkida eimillestki. Autor jõuab järeldusele, et selle idee andis talle keegi täiuslikum loomus, jumal. Teiseks, on autor teadlik faktist, et tal puuduvad mõningad täiuslikkused. Kuna ta pole ainus eksisteeriv olevus, siis peab paratamatult olema mõni täiuslikum olevus, kes on inimesele andnud kõik teadmised. Kui sellist täiuslikku olevust poleks olemas, oleks inimene ise lõpmatu, igavene ja kõiketeadja, mida ta paraku pole, sest ta tunnetab ise oma ebatäiuslikkust(näiteks kahtleb või kurvastab). Pealegi leiab Descartes, et tema mõistuslik loomus erineb kehalisest, st ta koosneb kahest loomusest, mis on samuti ebatäiuslikkuseks.