Descartes Meditatsioonid (12)

Descartes „Meditatsioonid“
Esimeses meditatsioonis kahtleb Descartes tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Ta rakendab metoodilist kahtlust. Ta kirjutab,et inimene peab hävitama kõik eksiarvamused, mille ta on kunagi tõepähe võtnud, kõiges tuleb kahelda. Selleks,et inimene suudaks sellise suure töö ette võtta, peab ta olema piisavalt küps ning ta peab omama mingit põhjust, miks seda teha. Selle põhjuse annab inimesele tema aru, mis ütleb, et miski ei ole kindel. On väga kerge minna tagasi harjumuspäraste arvamuste juurde, sest need on väga usutavad ning mõistuspärasem on neid uskuda , kui eitada. Descartes kirjutab,et tema meeled on teda enne petnud ning ei saa enam täielikult usaldada seda, mis on sind enne petnud ( näiteks vees kõverana paistev pulk on tegelikult sirge) seega kõigepealt jätab ta kõrvale kõik arvamused, mis on saadud meelte vahendusel. Järgmisena jätab ta kõrvale aritmeetika, geomeetria ja teiste sääraste teaduste tulemused, mis tegelevad üldiste asjadega, sest on mõeldav, et jumal (või pigem kuri vaim) võiks teda neis asjus petta. Descartes kirutab,et ta tunduks hulluna kui väidaks,et kahtleb selles, et ta omab keha, kuid samas väidab, et oma unenägudes kogeb ta sama tõelisena tunduvat reaalsust, mis ei ole tõeline. Ta ei leia kindlat viisi vahet teha unenägude reaalsuse ja päris reaalsuse vahel.
Kuuendas meditatsioonis arutleb Descartes selle üle, kas materiaalsed asjad eksisteerivad. Descartes näitab, et meelteaistingud on alati seotud mõtleva ja aistiva minaga. Objektide olemasolu järeldub meie kujutlusvõimest ja sellest, kuidas jumal neid on loomud. Meeled ei peta meid, küll aga me võime teha meeltest saadava infost tulenevalt valesid järeldusi. Selles,et meeltest tulenev info võib olla eksitav veenab meid kogemus, samuti võivad eksida ka „sisemised meeled“ n. Fantoomvalu. Jumal paneb inimese arvama,et meelteaistingud pärinevad kehast, ning kuna pettus ei ole Jumala olemusega kooskõlas, järeldub,et kehalised asjad eksisteerivad. Mõistus on ühendatud kehaga , kuid need on kaks eri asja ning mõistus elab kehast kauem, inimene suudab eksisteerida ka ilma kehata. Descartes järeldab, et kõik see, mida saab tunnetada, on tõene. Ta järeldab,et ta võib oma jumala poolt antud meeli usaldada.
1. Inimesed usaldavad meeli, sest need on meie ainsad infoallikad ümbritseva maailma kohta. Meeled ei peta inimesi, küll võivad inimesed aga meeltest tulenevale infole põhinedes teha valesid järeldusi. Näiteks kui torn paistab kaugelt vaadates meile ümmargune, kuid tegelikult on kandiline , siis oleme me meeltest saadud infot kasutades teinud vale järelduse. Meeltest tulenevat infot tuleb kontrollida, selleks on vaja kogemust ja tarkust. Kõike ei tasu absoluutselt usaldada, kuid kõiges ei tule ka kahelda.
1. Kujutlus erineb puhast mõistmisest selle poolest,et selleks on vaja eripärast vaimupingutust, mida mõistmiseks ei ole vaja. Me suudame mõelda tuhatnurgast, kuid ei suuda seda ette kujutada. Kujutlusvõime ei sõltu inimesest, ta on mõtlevas substantsis. Kujutlusvõime, erinevalt mõistmisvõimest, ei ole vajalik vaimu jaoks.