Descartes'i 6. filosoofilise meditatsiooni kokkuvõte (1)

Descartes 'i 6. filosoofilise meditatsiooni kokkuvõte
Lihtsa struktuuri põhjal
Antud artikkli põhiväide on „ma“ olen mõtlev asi. Descartes väidab, et inimene on midagi muud, kui tema keha ja suudaks ilma selleta eksisteerida, ehkki inimene on oma kehaga väga tihedalt seotud – on küll mõtlev asi, mis pole piiratud, kuid siiski on selgepiiriline idee kehast – ulatuvusega asi, mitte mõtlev. Sellest järeldab, et inimene on midagi muud kui tema keha ja ta suudaks ka ilma selleta eksisteerida. Siinkohal jätab Descartes tõestamata, mis on see „midagi muud“, millest inimene koosneb? Kuidas see „mõtlev“ osa meist suudaks ilma kehata eksisteerida, kuna Descartes väidab, et vaimu mõjutab ka aju, mis on siiski ju keha osa? Inimene aistib, et see keha, kus ta „eksisteerib“ viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada positiivselt kui ka negatiivselt, mida mõõdetakse tunnete läbi. Descartes väidab, et tajub asju, mis on mõtlemisest täiesti erinevad – kehad, mis tulevad tema juurde ise, ilma igasuguse nõusolekuta. Ja kuna need mõtted on palju tugevamad ja selgejoonselisemad, kui need ideed, mida ta ise soovib, siis järeldab, et need ei tule temast enesest vaid teistest asjadest. Sellest järeldab, et tema mõistus on aistingutega seotu, lisaks kuulub tema keha kuulub just talle rohkem, kui ükski teine keha – tunnetab oma keha selgemini, kui ühtki teist keha ja ei saa sellest lahutada nagu teistest. Keha on vaimust täiesti erinev ja vaimu mõjutab ainult üks kehaosa – aju. Aju sisendab vaimu aistinguid, mis aitab kaasa terve inimese säilimisele.
Samas, kui Descartes usub sellesse, mida me mõtleme ja ei sea sisemisi mõtteid kahtluse alla, siis teisalt ei usu ta sellesse, mida me näeme, ehk väliseid mõtteid. „Sest vahel oli nii, et tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks, ja väga suured kujud nende otsas ei paistnud suured maa pealt vaadates; ja ka loendamatu hulga teiste seda laadi asjade puhul märkasin, et väliste meelte otsustused on ekslikud.“ Meie mõtted välise maailma kohta tulevad meieni läbi aistingute ja meelte – eelneva näite korral võib järeldada, et aeg-ajalt meie meeled petavad meid, aga kuidas saada siis aru, millised mõtted ja meeled on õiged ja millised on nö valed?