Rene Descates Meditatsioonid filosoofiast (1)

Rene Descates Meditatsioonid filosoofiast
Katkendi kokkuvõte
Koostas:
Rene Descarets üritab mõista olemust ja inimest kui tervikut . Esiteks autor väidab, et on kindel, et ta on olemas ja nimetab ennsat „Mõtlevaks asjaks“ Tema põhiväide on Ma mõtlen, järelikult olen olemas“. Ma mõtlen, et näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski.
Teiseks üritab ta lahti põimida seda keerulist olevus mida me kutsume inimeseks . Üldjoontes arvab ta, et inimene koosneb kehast ja vaimust . Keha on luud kondid ….jne. Ning vaim ( res extensa) mis toob esile tundeid nagu maitsmine nägemine, kompimine ja ka nutt ja naer. Rene Decarte üritab mõista vaimu keerukust ja siduvust kehaga . Ta on kindel, et keha ja vaim on omavahel põimunud, kuid kuidas? Ta üritab mõista nendevahelist seost. Decartes on veendunud, et hing on püsiv ja keha alaline. Ta toob fakte kehast mis on eraldanud vaimust, kuid jätab puutumatta vaimu kui eraldi olevuse. Rene jõuab arusaamisele, et ka vaim võib eksida ja, et kehi tajutakse ainult intellektiga mitte meeltega või kujutlusvõimega. Descartes üritab lahti mõtestada vaimuga seotuid tajumusi. Ta avastab, et asjad on ideedega samased. Ta usub sellesse mida me mõtleme kuid samas ei usu ta sellesse, mida me näeme, ehk väliseid mõtteid. “Et tornid, mis kaugelt näisid ümmargused, osutusid lähedalt neljakandiliseks”- minuarust on see mõttekäik väär. Sest kui me vaatleme asju kaugelt binokliga on need asjad oma õige kujuga. Asi on nägemuse teravuses. Lõpul jõuab ta järeldusele, et keha on vaimust täiesti erinev ja vaimu mõjutab ainult üks kehaosa - üksnes aju. Aju sisendab vaimu aistinguid mis aitavad kaasa terve inimese säilimisele. Nagu ma aru sain on ajus olev ühismeele (sensus communis) osa ainsaks siduvuseks vaimu ja keha vahel.
Kolmandaks Rene on kindel,et on olemas Jumal, eks on kõiketeadja, ta küll kohati vihastab ja kutsub Jumalat pahatahtlikuks või petturiks, kuid hiljem jälle ülistab teda. Kuid ikkagi jätab ta selgitamatta mis või kes on tema jaoks Jumal. Vaid mainib, et Juma on see kõikvõimas ja kes on andnud meile võime arvamust muuta.
Tema lähenemine asjadele on väga selguslik ja arusaadav, samas ka keeruline ja ka mitmekülgne. Tsiteerin: Kui ma kujutlen kolmnurka siis ühtlasi kaen oma vaimukirjaga neid kolme joont justkui kohalolevaina, ja seda ma nimetangi kujutlemiseks. Kui aga tahaksin mõtelda tuhatnurgast, siis mõistan seda ju niisamuti figuurina, mis koosneb tuhandest küljest, just nagu ma kolmnurkalgi mõistan figuurina, aga ma ei kujutle neid tuhandet külge.
See lause pani mind tõsiselt mõtisklema. Et ka mõtisklustel on seatud omad piirid.