Descartes’i „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (0)

Descartes ’i „ Meditatsioonid esimesest filosoofiast“
René Descartes oli prantsuse matemaatik, loodusteadlane ja filosoof , kes oli 17. sajandi ratsionalismi loojaks. Tema teos „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ on üks kuulsamaid filosoofilisi teoseid. Esimeses meditatsioonis arutleb ta selle üle, millistes arvamustes on võimalik kahelda; teine meditatsioon keskendub inimvaimu loomusele ning kuuendas meditatsioonis räägitakse materiaalsete asjade olemasolust ning vaimu ja keha seosest ja erinevustest.
Descartes usub, et kui tahta teaduses midagi korda saata, tuleb kõik olemasolev enne maatasa teha. Seega alustab ta puhtalt lehelt. Ta leiab, et kuigi kõik, mida ta senini on tõeseks pidanud, on saadud meelte kaudu, võivad meeled meid vahel petta asjade puhul, mis on väga väikesed või meist kaugel. Pette näiteks toob ta une. Kuid on ka selliseid meeltest tulenevaid asju, milles ei saa mitte mingil juhul kahelda, need on tõelised. Asjadega, mis tunduvad kahtlased, ei tohiks aga nõustuda. Tõelised teadused , mis tegelevad üldiste asjadega, nagu aritmeetika ja matemaatika , sest üks pluss kaks on alati kolm. Kujutletavad ja kahtlased on aga füüsika, meditsiin ja astronoomia , kuna need sõltuvad liitsete asjade vaatlusest.
Filosoof toob välja ka oma uskumuse kõikhea Jumala olemasolust, kuid neile, kes tema eksistentsi ei usu ja väidetele, et kõik, mida Jumala kohta öeldakse on välja mõeldis, ta vastu vaielda ei oska. Seetõttu hakkab ta kahtlema, et Jumal võib hoopis olla paha vaim, kes inimesi mõjutab, viies nad eksiteele. End põhjendab ta sellega, et kui Jumal on meid selliseks loonud, et me eksime, siis on see vastuolus tema headusega. Kuid samas on inimeste eksitamine raske, kuna nad kipuvad kergeusklikult vanade harjumuslike arvamuste juurde tagasi minema, kuna palju mõistuspärasem on neid tõeseks pidada kui neis kahelda. Seeõttu ei kujune siin ka ühte kindlat arvamust.
Siiski on üks paratamatu tõde – kui ma mõtlen, siis olen ma olemas. Selles ei saa kahelda ning isegi Jumal ei saa meid siinkohal petta. Me saame eksisteerida isegi siis, kui pole meeli ja keha, kuna me veename end ja mõtleme sellele. Edasi arutledes jõuab Descartes küsimuseni mis on inimene. Enda jälgimisel nägi ta, et tal on jäsemed nagu kehal ja hinge toimingud – mõtlemine, aistimine . Need on keha ja hinge loomuses . Kui keha ei ole, siis pole ka hingele omast. Kuid mõtlemist ei saa kunagi ära võtta. Sellest järeldubki, et me eksisteerime nii kaua, kuni mõtleme. Samuti võib selle põhjal öelda, et inimene on mõtlev asi. Kõige paremini tunnetataksegi mõtlemist ja aistmist ehk hingega seotut. Vaim tuleks hoida eemal asjadest, mida saab haarata kujutlusvõime abil, kuna need takistavad vaimul ise oma loomust tajuda. Need ei puutu kuidagi teadmistesse, mida iseenda kohta saame. Kehalisi asju aistib inimene aga meelte abil ning need on hästi haaratavad. Selliseid asju ei saa kunagi ette kujutada, vaid üksnes vaimuga tajuda. Siin tuleb mängu otsustusvõime – kui vaatame inimest tänaval, siis me ei saa näha, mis on tema riiete all, kuid otsustame, et see on inimene. Otsustades, et me näeme asju, otsustame ka ühtlasi, et oleme olemas. Meil ei pruugi isegi silmi olla, kuid piisab mõtlemisest, et me näeme ning siis ka eksisteerime. Kõik kaalutlused, mille alusel me otsuse teeme, aitavad meil vaimu loomust veelgi paremini mõista.
Rääkides materiaalsete asjade olemasolust, arvab Descartes, et nad eksisteerivad, kui on matemaatika objektiks , kuna siis on nad selgelt tajutavad . Teised asjad peale kehalise loomuse on pigem meelte kaudu tajutavad ning see tõttu pole nii täpselt tajutud. Keha kuulub meie juurde ning kõiki tajutud ja aistitud asju oleme tundnud tema jaoks ja tema erinevates osades. Loodus on õpetanud meid tegutsema just nende tunnete järgi. Samas ei saa alati looduse õpetust usaldada, kuna vahel ajab see meid just sinna poole, millele meie mõistus on vastu. Seega ei sõltu aistingud meie tahtest. Meeltega haaramine on alati seotud meie mõtlemise ja aistimisega. Keha saab olla ilma nendeta, kuid need ei saa eksisteerida ilma kehata. Seega saab järeldada, et meeleaistingud tulevad kehast või lihtsalt Jumal paneb meile sellise mõtte pähe. See aga ei ole Jumala headusega kooskõlas. Järelikult peavad materiaalsed asjad eksisteerima . Keha ja vaimu erinevusi otsides on välja toodud erinevaid võrdlusi. Esiteks on keha oma loomuselt jaotatav – teda saab jagada osadeks , kuid vaim on jagamatu , ühtne tervik. Vaimu mõjutab üksnes aju, keha puhul on aga loomulik see, et teda ei liiguta ükski kaugem osa.
Võttes lühidalt kokku Descartes’i meditatsioonid, võib öelda, et mingisuguste teadmiste saamiseks, peame alustama algusest ning kahtlema kõiges, mis meile vähegi kahtlasena tundub. Nii võime hoiduda eksimustest, mille suunas meid võidakse juhatada . Siiski ei suuda me seda alati teha ning eksime, kuna meie loomus on nõrk ja kaldub tõeseks pidama seda, mis vähegi tõesena võiks tunduda. Samas ei tasuks eksimises süüdistada Jumalat, kes väidetavalt meile need mõtted pähe paneb, vaid rohkem iseennast ja enda otsuseid. Kuid on paratamatult tõene, et kui me mõtleme, siis ka eksisteerime. Meis on olemas keha ja vaim, mis on tihedalt läbi põimunud. Sellegi poolest on neil mõlemal oma loomus, mis eristab neid teineteisest ning materiaalsete asjade loomust aitavad meil tajuda meeled ja aistimine. Descartes’i poolt välja toodud erinevused on tegelikult selgelt tuntavad ning ka kehaliste asjade olemasolus on raske kahelda, kui me neid igapäevaselt oma meeltega tajume.