Darwini essee - liikide tekkimine (0)

LIIKIDE TEKKIMINE
Käesoleva essee aluseks on maailmakuulsa loodusuurija Charles Robert Darwini teos „Liikide tekkimine“. Õigemini püüan anda ülevaadet selle raamatu 2012 aastal Mart Nikluse poolt väljaantud eestikeelsest tõlkest. Järgnevatel lehekülgede eesmärgiks on näidata selle raamatu ja ka kogu darvinismi tekkeloopõhipunkte, tuues välja olulisemad punktid alustades saatesõnadest ja liikudes raamatus aina edasi kuni kohasemate ellujäämise selgitusteni.
Randel Keynes ütleb sissejuhatavas sõnas oma sugulase Charles Robert Darwini (1809-1882) teosele „Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses“, et Darwin oli veendunud oma uuringute õigsusest ning sellest, et see võinuks seletada lahti palju, toona justkui veel arusaamatuid, imesid looduse mitmepalgelisusest. Ta nägi potentsiaali, vajadust ja võimalust oma teooria tõlkimisega erinevatesse keeltesse, anda ka teiste riikide teadlastele selgitust ja mõtteainet edasiseks. Ta küll aimas, et paljud auväärsed loodusteadlased võivad teda algul sarjata, kuid ehk hiljem mõistavad... Nagu hiljem on selgunud , muutis see raamat, olgugi veel mitmel korral täiendustega, nii teaduslikku maailmapilti kui ka kogu maailma mõistmist tervikuna . Ka tänapäevane arusaam looduse seaduspärasusest, põhineb suuresti just Darwini teoorial.
Charles Robert Darwini (1809-1882) teos „Liikide tekkimine loodusliku valiku teel ehk soodustatud rasside säilimine olelusvõitluses“, on tõlgitud eesti keelde Tartu ülikkoli raamatugogus oleva roheliste kaantega originaalraamatu viimase – kuuenda , 1872a. väljatrüki järgi. Siiski on kasutatud abimaterjalina ka tõenäoliselt 1950-datel aastatel NewYorgis avaldatud sarja The Modern Library ligi tuhandeleheküljelist raamatut, mis muuhulgas sisaldab ka autori teist teost – „Inimese põlvnemine ja suguline valik“. Keerulisel ajal ja keerulistes oludes tõlke tegemine osutus kauakestvamaks kui algul arvatud ja seda mitte ainult keelelise (kas ja kuidas otse tõlkida) ja sisuliste erinevate võimalike tõlgenduste (erinevates tõlgetes kasutati erinevaid väljendeid) tõttu. Lisaks tuli ka tõlkekäsikirja ennast toonaste kohalike võimude eest varjata ning selle ilmumine tuli taas päevakorda enam kui viiskümmend aastat hiljem selle esmaseks avaldamiseks soovitud ajast, kuid seda uhkem on ka tõlkija öeldes, et „Pea tehtud pillapalla, kaua tehtud kaunikene “. Tõlke lõplikul valmimisel olid talle abiks ka Eesti Loodusuurijate Seltsi tunnustatud eriteadlased ning mitmed inimesed, kes aitasid kaasa keelelisele korrektsusele ning üldse kogu raamatu väljaandmisele sarjas „Loodusteaduse klassikud“ 2012 aastal. Tõsi küll, motivatsioon ja lootus oli tõlgitud raamat anda välja juba 2009 aastal, mil saanuks seda teha C. R. Darwini 200-ks sünniaastapäevaks, kuid asjaolud jäid venima... Samas aga omakorda andis see hilinemine eestikeelsena ilmunud raamatule lisaväärtust juurde - 2010 aastal käis Eestis C. R. Darwini sugulane Randel Keynes, kellelt siis paluti ka raamatusse sissejuhatav sõna, millest eespool juba ka juttu oli.
Charles Robert Darwin oli juba lapsepõlvest saati suur loodusehuviline, kogunud mineraale ja mardikaid, kuid 1831 aastal lõpetas ta siiski Cambridge Ülikooli kristliku kolledzi pastori kutse ja humanitaarteaduste magistrina. Sama aasta hilissügisel siirdus ta naturalistina viis aastat kestnud uurimisreisile ümber maakera. Väidetavalt küll puhtalt usulistel kaalutustel liitununa ja omades kindlat arvamust kõikide liikide püsivuse kohta, hakkas reisil olles tema silmaring avarduma. Kogu reisi vältel pani ta reisipäevikusse põhjalikult kirja erinevaid tähelepanekuid looduse kohta ning neile lisandusid juurde ka näidistena kaasa korjatud ohtrad mineraalid , kivistised ja zooloogilised esemed. Pikal tagasiteel üle Atlandi ookeani, hakkas teda vaevama antud kirjelduste põhjal aga küsimus, kas liigid ikka on püsivad... Nii tekkis tema kahtlus Looja loomingu suhtes ja pikapeale kaotas ta usu Jumalasse, muutudes agnostikuks.
Juulis 1837 alustas ta põhjalike märkmete tegemist nimetuse On Transmutation Of Species all. 1838 loetud Thomas R. Malthiuse raamat „Essee rahvastikust“ viis ta mõtetele, et kõikjal looduses toimuv olelusvõitlus ongi loodusliku valiku alus. Aastaks 1839 oli Darwinil liikide muutumise ja tekkimise teooria põhijooned olemas. Ta nimetas seda Muutustega põlvnemise teooriaks, kuid samas ta mõistis, et tal ei ole veel selle usutavaks esitamiseks vajalikke tõendeid. 1842 sai see teooria ka esmakordselt kirja. 1844 kasvas see aga juba enam kui 230-leheliseks „pikaks esseeks“. 1856 sai ta inspiratsiooni selle tõendamiseks ning asus selle najal kirjutama põhjalikumat raamatut. 1858 kui Briti zooloog Alfred R. Wallace tuli välja oma esseega. Nii juhtuski, et 1 juulil 1858 loetigi ette mõlema mehe esseed , kuid paraku jäid need toona ilma erilise tähelepanuta. Sõprade soovitusel koostas Darwin aga nende esseede najal lühikese raamatu, mis nägi esmakordselt päevavalgust 1859 aastal. Siiski parandas ja täiendas ta oma emast raamatut kokku veel viis korda. 1872 a. ilmus kuues trükk, mis on esimeset tükist isegi 31% mahukam kui esimene ja sinna lisadus juurde ka täiesti uus peatükk. Tema teoste eri väljaanded trükiti üksteise järel teistesse keeletesse, nii sai see ka laiema üldsuse arutluse teemaks. Erinevate trükkide ja paranduste vahepeal , jõudis ta kirjutada veel mitmeid erinevaid raamatuid erinevatest, sama õpetusega seondusvatest teooriatest , mis siis kõik üksteist ka toetavad ning näitavad, et tegemist on süsteemse teooria, mitte kitsa probleemi lahendiga.
Darvinismi õpetuse olemus tekkis, kui Darwin andis oma teoorias vettpidavad ja usutavad argumendid kahe varasemalt, üksteiset sõltmatute ja erinevate töödega tuntust kogunud teadlase – Georges de Buffon ja Jean- Baptiste ’de Lamarek teooriates tekkinud küsimuskohtadele. Mõlema mehe teooriates olid väga küsitavaks, isegi puudulikuks küsimused elu evolutsioonilise osa kohta. Darwin suutis oma teooriaga anda vastuse mõlema mehe teooriatele. Väga mitmekülgsete tõenditega tegi ta usutavaks elu ajaloolise arengu, uute liikide tekkimise varem eksisteerinutest, millega kaasneb mitmekesisuse suurenemine haruneva „ elupuu “ kujul. Samas andis ta loodusteadusliku seletuse nende muutumiste põhjustele ja suunavale tegurile. Darwini teoses esitatud evolutsiooniõpetus on tegelikult kahe teooria kombinatsioon – liikide päritolu ehk muutustega põlvnemise teooria (evolutsionism) ning liikide muutumisi ja kohastumisi põhjustava mehhanismi teooria (selektsionism). Esialgu hakatigi kogu Darwini evolutsiooniõpetust tervikuna nimetama darvinismiks. Hiljem on see arengu käigus muutunud.
Darwini teooria põhitõed on kõik kenasti raamatus äratoodud ning neid ma siinkohal kordama ei hakka, kuid nad on väga loogilised ja meile lihtsasti arusaadavad. Pigem on küsimus täna nende põhimõtete käigus tekkinud probleemide seletustega.Need tooksin ma siin kohal välja:
Organismide individuaalse muutlikkuse olemus: Darwin eristas kahte tüüpi muutlikkust – määramatu ja määratud muutlikkus. Oma teose esimestes väljaannetes pidas Darwin määratud muutlikkust täielikult mittepärilikuks. Hilisemates väljaanetes pidi ta aga tunnistama selliste muutuste teatavat pärandumist. See on Darwini „Liikide tekkimise“ kõige nõrgem osa.
Teine murekoht on arusaamatu mõiste-mõisted eluvõitlus ja/või olelusvõitlus.Paljud ei suutnud tabada olelusvõitluse mõtet. Tegelikult tähendab olelusvõitlus organismide üldist ja lahutamatut sõltuvust keskonnast , kuid toona võeti seda, kui otsest võitlust elu ja surma peale...
Kolmandaks probleemiks tuleb välja sõnamäng – loomulik valik või loodulik valik. Eestikeelses raamatus eelistatakse jääda üheselt väljendi looduslik valik juurde.
Neljandaks oluliseks vastuväidete ajendiks oli aga aeg. Ei suudetud üheselt kokkuleppida Maa vanuses ja sellest lähtuvalt ka kogu elu tekkimisest ja selle kestvusest.
Võttes kokku nii teooria kui ka valupunktid , siis eeltoodud raskuste tõttu ei suutnud paljud teadlased, rääkimata filosoofidest jamuudest lihtsatest inimestest, täielikult leppida Darwini teooria põhiseisukohtadega: evolutsioon toimub indiviidide juhuslike muutuste valiku alusel ja evolutsioonil puudub eesmärk.Ükski liik ei ole igavene . Nojah – proovi Sa täna öelda väikevennale, et me põlvneme ahvist ja vaata reaktsiooni!?! Siis paneb mõtlema ja saad aru küll.
Charles Robert Darwin sai kõige kuulsamaks ja ka kõige kritiseeritumaks teadlaseks. Arvustused hakkasid ilmuma kohe peale esimese trüki ilmumist ning tema seiskohti üritatakse muuta, pöörata, arvustada ja tõlgendada erinevalt. Darvinism äratas väga laialdast huvi. Nagu juba öeldud , levisid „Liikide tekke“ tõlked paljudesse keeltesse. Teoste üle arutasid kirikutegelased, usklike kogudused, väärikate klubide liikmed, teadlased ja üliõpilased, kogu intelligents .Ühed võtsid selle vastu enam-vähem kõhkluseta vastu, teised osaliselt ehk pidasid tõestatuks evolutsiooni olemust, kuid ei nõustunud loodusliku valiku teooriaga... Mehe kui maailmapildi muutja nimi oli 1880-dateks juba kõikjal tuntud. Selle tormilise leviku aluseks võibki pidada selle vastuolulisust ja kõmulisust, mis tekitades uudishimu, sundis selle kätte haarama .
Evolutsiooni-ideede areng peale Darwini surma on olnud agressiivselt tormiline. Erinevatel aegadel ja erinevate ideedega on tuldud välja ning püütud näidata Darwini teooria tühisust. Ka meie enda Karl Ernst von Baer on seadnud kahtluse alla inimese päritolu loomast . Ilmus ka mitmesuguseid antidarvinistlikuid evolutsiooniteooriaid. Vastupidise näitena saab tuua aga kommunismi loojat Karl Marksi, kes pidas Darwini teooriat oma filosoofia üheks loodusteaduslikuks nurgakiviks. Ajapikku on tekkinud erinevatest seisukohtadadest ka neodarvinism , mis aga üldist tunnustust ei ole leidnud. Geneetiline antidarvinism – mutatsionismi teooria jne. 1920.-datel arvutati vaatluste, eksperimentide ja matemaatiliste mudelite abil sünteetiline evolutsiooniteooria , mille juhtkohal on küll looduslik valik, kuid lisades näidatakse, et ka juhuslik valik võib etendada evolutsioonis olulist, kuigi mitteadaptiivset osa. 1970-datel tuldi Jaapanis välja evolutsiooni neutraalteooriaga, mille kohaselt suurem osa genoomide evolutsioonist toiub geneetilise triivi kaudu ja see on sõltumatu loodulikust valikust. 1972 a. tuldi välja katkendliku tasakaalu hüpoteesiga, kuid selle autorid ise on rõhutanud, et tegu on vaid täpsustusega evolutsiooni tempo ja mooduste osas. Tänapäeval on paleontoloogiliste andmete põhjal kindlaks tehtud, et 21. sajandi evolutsiooniõpetuses on mõistlik kasutada elemente Cuvier ( Georges Cuvier – katastrofisniteooria) kui ka Darwini lähenemisviisidest. Samas leidub jätkuvalt võhikuid, kes kuulutavad suureliselt, et teadus on avastanud elu olemuse selliseid nähtuseid, millest Darwinil polnud vähimatki ettekujutust ja seega on darvinism aegunud . Viimastel aastakümnetel on tekkinud lisaks juurde ka mitmeid pseudoteaduslike ideoloogiate levitajaid – näiteks üks agressiivsemaid on intelligentse disaini suund, mis peamiselt on kreatsionismi uus vorm. Ka Euroopas on aastatel 2004-2008 osade riikide koolide õppeprogrammidest olnud eemaldatud evolutsiooniteooria. Hetkel tuleb siiski tunnistada, et maailmas ei ole teadaolevalt olemas ühtegi teooriat või hüpoteesi, mis suudaks evolutsioonibioloogias darvinistliku teooriaga konkureerida. Huvi Darwini tööde vastu suureneb jätkuvalt. Seda hoolimata sellest, et järjest rohkem räägitakse ning püütakse tõestada elu teispoolsuses ja vaimude maailmas.
Idee oma teooriate ja antud teose kirjutamiseks sai ta viibides loodusteadlasena Tema Majesteedi laeval Beagle. Lõuna-Ameerikasse jõudes oli ta rabatud sealsete olendite levikust ja tolle mandri praeguste ja varasemate asukate geoloogilisest suhetest, mõistes et just siin võibki peituda võti liikide tekkimisele. Kui siiani oli te uskunud, et iga liik on iseseisvalt loodud nagu ka enamik teisi, siis nüüdsed avastused panid teda sellest kõiges kahtlema. 1837. Aastal merereisilt tagasi jõudes hakkaski ta otsima vastust liikide tekkimise tagamaadele ja kõigele, mis võiks aidata antud teemale valgust heita. Darwini töö teose kallal oli juba peaaegu valmis, kuigi ta teadis et selle viimistlemine võtab veel aastais. Teda veendi avaldama kokkuvõtet sellest mis juba valmis, Eriti õhutas teda seda tegema asjaolu, et Mr. Wallace oli jõudnud temaga liikide tekkimise asjus samade järeldusteni, uurides Malai saarestiku looduslugu.
Darwini teooria on silmapaistev ja järjepidev oma olemuselt . Seda tähelepanuväärsem on asjaolu, et ta ka ise seda kirjutades on muutnud muuhulgas ka oma arvamust. Ta julgeb konkreetselt välja öelda, et on eksinud oma varasemas arvamuses, et iga liik on isesisvalt loodud (Looja poolt) millest lähtuvalt saigi alguse kogu evolutsiooniteooria uurimine .
Evolutsiooni teooria on vajalik, et aidata inimestel mõista, kuidas kõik on tekkinud, anda aimu maailma mitmekesisusest, seletada lahti loogiliselt looduse imesid ja selgitada miks maailm on selline, nagu ta praegusel hetkel on. Darwin kasutab üsnagi tihedalt mõistet looduslik valik, mis lühidalt tähendab, et tugevamad jäävad ellu. Kõik liigid seisavad silmitsi olelusvõitlusega, söögi, territooriumi ja ellujäämise nimel. Ellu jäävad, osutuvad looduslikult valituks, need kellel on mingi eelis teiste ees keerukates ja muutuvates elutingimustes ning pärilikkuse printsiibi tugevuse tõttu eeliseid andvad muutused pärandusid edasi ka järglastele.
Muutlikkusega saab tekitada ja manipuleerida, kui näiteks eristada viljasaagist praht, võõrad seemned, kehvemad ja rikutud terad . Nii jääb alles puhastatud vili, mida külvates on võimalik saada korralik ja uus saak. Loodusliku valik toimib pidevalt, vaikselt ja justkui märkamatult, ükskõik kus ja millal, kui selleks avaneb ainult võimalus, täiustades iga orgaanilist olendit vastavalt tema orgaanilistele ja anorgaanilistele elutingimustele. Kuigi looduslik valik saab toimida üksnes iga olendi hüve najal ja selle hüve pärast, võibki see siiski avaldada mõju ka nendele tunnustele ja ehituse iseärasustele, mida kaldutakse pidama üsna väheolulisteks – lindud ja loomade kohastumised (nende kaitsevärvus, eripärad nägemisel, saagi rabamiseks jne. Samas muutused, mis pole kasulikud ega kahjulikud, jäävad loodulikukst valikust muutumata.
Väärarusaamad loodulikust valikust on pigem kujundlikud ning tekitatud arusaamast, et muutused on ainult positiivsuse suunas, kuid tegelikult juhtub vahel ka nii, et nõrgemad liigid kaotavad ajapikku oma eksistentsi tugevamatele ning võivad üldse välja surra või muutuvad. Samas pole ka kahtlust, et iseenesest termin - sõnapaar „looduslik valik“ ise on juba eksitav.
Inimene näeb ja eristab looduslikus valikus ennekõike seda, mis tema jaoks on hetkel huvitav ning näeb seega selle väga lühiajalist aspekti. Inimese valik püüab midagi konkreetset parandada, kuhjates koduloomade ja kultuurtaimede juures nende individuaalerinevusi mingis kindlas suunas, kuid on ka tegevusi, millel on suuremad, kiiremad ja nähtavad tagajärjed – ulukite arvulisuse piiramine, kalade kudemisajal nende püüdmise keelustamine, põldude loomine, ürgmetsa hävitamine, soode ja rabade kuivatamine, veetammide ehitamine jne... Loodus seevastu aga viib läbi pidevaid muudatusi nii ühes kui teises suunas, kuigi see võtab märkimisväärselt kauem aega. Siit lähtvalt võime üldistada, et loodusliku valiku eesmärk on kõige kohasemate isendite ellujäämisele kaasaaitamine, mis toimub läbi pideva muutumise... Kas me oleme täheldanud, et mõnes piirkonnas inimesed on pika aja jooksul kasvanud keskmisest pikemaks? Et rassid segunevad? Et nende keel muutub? Kuidas seda küll nimetada?
Loodusliku valiku peamised tööriistad võiksidki olla kohastumised: toome näiteid linnu ja loomariigist – putukate kaitsevärv (osadel oksarao- või lehevärvi, osadel erksat ja linde hoiatavat tooni), lindude eripärad – kellel head silmad kõrgusest saagi märkamiseks, kellel lestad kasvanud varvaste vahele, kellel nokk tugev ja vibratsioonikindel, kellel saba uhkustamiseks, loomadest kasvõi hundid ja jänesed, kes oma karvkasukat vahetavad talveks jne. Eks ned ole paljuski seotud ka keskkonnaga, kus nad elavad. Elusorganismid muutuvad üldjoontes seoses keskkonna muutustega – kliima muutused, inimtegevuse mõju, looduskatastroofid jne. Samas saab väita näiteks, et ka hundid võivad aja jooksul muuta keskkonda – jõgede suudmed kus käivad loomad joomas-söömas võivad ajapikku muuta oma kuju ja asukohta – kinnikasvamised, kui loomad enam ei käi ja kui nad leiavad uued kohad jõe ääres kust juua ja süüa. Sama ka koprate puhul - võivad oma tegevusega muuta palju – ojade kadumine, paisude ja soiste alade teke, väiksemate jõgede kuivamineja see omakorda mõjutab ju kõiki teisi liike, kes selle oja ääres elavad ja sellest toituvad – nii taimed kui loomad.
Mingil määral on osaline looduslikus valikus ka puhtjuhuslik isendite hukkumine – põhjustatud peamiselt küll välisteguritest – inimtegur, loodusõnnetused. Selle eripära on see, et ei ole ette teada, millised isendid juhuslikult hukka saavad, kui palju neid on ja kui tihti seda juhtub. Aga ka see on üks loodusliku valiku regulaatoreid. Kui isendite arv suureneb ning nende mängumaa jääb väikseks ning kui nad lähevad võõrale mängumaale, siis on selge, et millalgi toimub vastureakstioon. Vastandina saab siia tuua loodusliku olelusvõitluse loomuliku protsessi,kus on ju sisseprogrammeeritud, et hundid saavad esimesena kätte ikka need nõrgemad, vigased, haavata saanud isendid, mis omakorda muudavad popullatsiooni veelgi tugevamaks.
Suguline valik on CharlesRobert Darwini poolt kasutusele võetud mõiste. Kui loodusliku valiku puhul on valiku objektiks indiviidid oma absoluutsete omaduste alusel, siis sugulise valiku puhul ei ole määravaks ühegi tunnuse absoluutne väärtus, vaid selle suhe teise indiviidi (partneri) vastava omadusega – nii väidab Wikipeedia. Darwini enda raamatus ja tema sõnadega on see samast sugupoolest isendite, pigem isaste , omavaheline võitlus teise sugupoole ehk siis emase pärast ning loodus soosib tugevama õnne. Kuna tugevamad isendid annavad ka tõenäoliselt suurema hulga ja tugevamaid järglaseid, siis on see ju positiivne areng. Tulemuseks ei ole mitte ebaeduka konkurendi surm, vaid tema järglaste vähene arv või nende puudumine. Võitluseks on vaja olla osav, tugev, omada loodulikke kaitsevahendeid (lõvilakk, haugi lõug), taevalikku häält ja lauluoskust või olla kohati ka ilus (lindude värvid ja sabad).
Suguline valik on alus liigitekkele ja liikide püsivusele. Organismirühmades, kus biparentaalne paljunemine ( kitsamalt  suguline sigimine ) ja vastavalt ka suguline valik puuduvad, ei moodustu selgepiirilisi liike.
Kõike seda saame me siinkohal võrrelda ju ka inimeste endi seas, kus valik toimub vahel ratsionaalsete ja vahel emotsionaalsete argumentide najal, kuid mehed arvavad ikka, et nemad on need kes valivad – aga kas ikka on nii?!?
Siin võibki ära tuua, et elus läheb hästi neil, kes on kõige kohasemad ehk oma liigist kõige tublimad ja eluvõimelisemad. Seda nii tugevuses kui oskuses kui paaritusvõimes. Samas on selge, et isendid vananevad ning tahes tahtmata kerkivad esile ajapikku üha uued ja need tegelased, kes on kohanenud eduks just selles ajahetkes .
Looduslikust valikust tulenev väljasurenemine toimub, kuna kõik liigid ei saa ainult edukalt areneda – kui soodustatud eluvormide arvukus kasvab, siis vähem soodustatud vormide arvukus kahaneb ja need muutuvad haruldaseks ning peagi tõenäoliselt surevad välja – panda karu, ussuuri tiiger jne. Inimesed – Euroopa inimkond vananeb, Hiina, India, Aafrika riigid ei jõua kõiki sündivaid ära mahutada, ehk siis mis saab varsti, kas kõik meie erinevused jäävad püsima?
Tunnuste lahknemine tuleneb lihtsast asjaolust, et mida rohkem mingist liigist põlvnejad oma struktuurilt , konstiutsioonilt ja luviisilt erinevad, seda paremad on nende võimalused looduse majapidamises paljusid ja hästi mitmesuguseid kohti ning seeläbi ka oma arvukust tõsta.
Mina tooksin siia hobuse näite, kus ameerika preeriatest pärinev vabalt ringikappav algmaterjal on tänaseks lahknenud nii võistlus - kui raskeveo hobusteks, seda muidugi ka inimese abiga.Erinevate keskkonnatingimuste mõjul toimub ühe algtüübi lahknemine teisteks tüüpideks ehk seda protsessi kui organismide evolutsioonilist mitmekesisust nimetatakse divergentsiks ehk liikide lahknemist ühisest eellasvormist.
Loodusuurija Charles Robert Darwini teosest „Liikide tekkimine“. Saame teada kuidas Darwin oma seisukohtadeni jõudis, miks sellest raamatu kirjutas, mis on Darwinism , Aimu kes on Darwin ja millel tugineb evolutsioonibioloogia. Darwin ukus sellesse mida oli avastanud vaatamata sellele, et see läks vastuollu kõigega mida oli uskunud enne ja selle tulemusel kirjutas raamatu ja sõnastas teooria mis on muutnud evolutsioonibioloogiat ja inimeste seisukohti kogu maailmas.
6