IDEEDE AJALUGU, SISSEJUHATUS 2 olulist aspekti: Autori intentsioon e. kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab? Kujundab maailmapilti (haritlastele ja eliidile suunatud) -> Annab käitumisjuhiseid-> inimlik tegutsemine Ajalooline kontekst ja keelelised tavad e konventsioonid – mida tähendasid Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig W
" Cicero: "ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus", seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik Sõpruse 1. seadus: "me nõuame sõpradelt ainult seda, mis on õige (auväärne) ja teeme sõprade jaoks ainult seda, mis on õige" Sõpruse ja kodanikukohuse konflikt? Kohustustest Inimesi eristab loomadest muuhulgas see, et neil on aimu aja järjepidevusest ja see, et nad muretsevad lisaks endale ka oma lähedaste eest. Tõe uurimine. Sellega kaasneb kihk olla juhtiv. Ükski teine elusolend ei taju kõige nähtava kaunidust, veetlust ja üksikute osade kooskõla, ka tegudes. Aga igasuguse aulise lähteks on üks neljast: see seisneb tõe tunnetamise oskuses või inimühiskonna kaitsmises, igaühele oma määramises ja lepinguist kinnipidamises; või üleva ja võitmatu vaimu suuruses ja jõus; või kõige teokssaava ja öeldava korrapäras ja määras, mis näitab vaoshoitust ja mõõdukust.
Kui pika tee läbimise järel jääb alati pikem osa läbida, siis tea, et see soov pole loomulik. Jää terveks. LXXIV. SENECALT LUCILIUSELE TERVITUS. Su kiri rõõmustas ja reibastas mind, värskendades ühtlasi mu loidu ja tuhmunud mälu. Mu Lucilius, miks ei peaks sa õnneliku elu saavutamise tõhusaimaks vahendiks pidama veendumust, et auline on ainus hüve? Sest kes teisi asju hüvedeks peab, see satub saatuse võimu alla, muutub võõrast meelevallast sõltuvaks; kes aga hüvet ainult aulisega piiritleb, see on õnnelik sisimas. (2) Üks on morn laste kaotuse pärast, teist teeb rahutuks nende haigus, kolmas on kurb, et nad on kõlvatud ja et neile sai osaks häbistus. Üht vaevab armastus võõra naise vastu, teist piinab oma naise truudusetus. Ei puudu see, keda
igasugune vajadus sekkuda inimeste ellu. Kuid see ei tähenda, nagu poleks jumalatel mingit rolli inimeste elus – nad kujutavad endast eetilist ideaali, s.t. sellise seisundi realiseeerumist, mille poole ka inimene püüdleb. 5 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053 Teine hirmu põhjus on kartus surma ja hauataguse elu ning sealsete võimalike karistuste ees. Jällegi on hingerahu leidmise teeks surma olemuse selgitamine. Surm tähendab Epikurose käsitluses eelkõige hinge moodustava aatomite kombinatsiooni laialilagunemist, millele järgneb hiljem ka keha moodustava aatomitekombinatsiooni lagunemine. See tähendab seda, et surma korral ei saa inimene tunda mingeid kannatusi. Järelikult pole mingit põhjust surma karta: kui oleme meie, pole surma; kui on surm, pole meid – surmal pole meiega mingit kokkupuutumist. Filosoofia ülesandeks ongi analüüsida erinevaid hinge alarmeerivaid
õiguslik-poliitilist ebavõrdsust. Silmas pidades Platoni eetilist õpetust igale hingejaole spetsiifilisest voorusest võiks siis arvata, et iga niisuguse ühiskonnaseisuse õigustatud funktsioon ühiskonnas on defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda loogikat saab küll ehk mõnel määral läbi viia valitsejate ja sõjalise seisuse puhul, kelle spetsiifilisteks voorusteks oleks siis vastavalt tarkus ja vaprus. Raskem on näha kuidas mõõdukus defineerib tootmistegevusega hõivatud inimeste funktsiooni sotsiaalses tervikus. Pigem on mõõdukus, sophrosyne, voorus, mida vajavad kõik ühiskonnaliikmed, domineerivalt ihaleva hingega inimesed küll ehk teistest enam. Hing Seisus Voorus mõistuslik valitsejad tarkus
3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskondliku ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Aristotelese Nikomachose eetika - On raamatute kogum, milles Aristoteles pakub välja nägemuse sellest, kuidas elada ja kuidas olla õnnelik
kaks võtmedistsipliini: filosoofia ja retoorika teadmine, mis on vooruslik tegu + motivatsioon neid tegusid teha valitsemise ülim eesmärk: reputatsioon, au, mis kaasneb riigi õitsengu ja kasvuga saavutamisteed: 1) Rahu instrumentaalne hüve. Sõjavastane ideoloogia rahumeelne valitsus on auväärne 2) Ühine hüve, saavutatav õigluse abil tingimuseks kodanike omavalitsus, s.t. vabadus võõrvõimust Cicero valitseja kohustustest kardinaalvoorused Tarkus Kindlameelsus Mõõdukus Õiglus vältida ebaõiglust, mitte kasutada pettust ja vägivalda pidada sõna kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu hoolitseda riigi kui terviku eest Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid Itaalia sõjad pärilusprobleemid, kaasati Euroopa suurjõud, kes omavahel konflikti läksid paavstlik dekadents lahendused: 1) Utopism (T. More) radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus.
Euroopa ideede ajaloo kordamine Üldine periodiseering: antiikaeg, keskaeg, renessanss-humanism, barokk, valgustus, romantism Objektivism antiik- ja keskajal, subjektivism uusajal, kõlbelises käitumises pööre sissepoole. METODOLOOGILISED KÜSIMUSED 1) Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Ideedeajaloo uurimise kaks peamist meetodit on kanooniline ehk tektsuaalne meetod ning ajalooline ehk kontekstuaalne meetod. Tekstuaalne meetod - Arthur Lovejoy ,,The Great Chain of Being" - Ideed on tsüklilised, pole progressi - Universaalsed probleemid, ajatud ideed - ,,Idee-ühikud" (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivid - Suurte mõtlejate kanooniline rida - Autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast Kontekstuaalne meetod - Cambridge'i koolkond (Quentin, Skinner jt) - Autori kavatsus: mitte ainult mida väidab, vaid ka miks väidab - Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid: mis probleemid on p�
MIS ON FI... 4.Mis on tõe koherentsusteooria ja kuidas seda kritiseerida? 1.Mida võib silmas pidada sõnaga ,,filosoofia"? Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Sõna "Filosoofia" esmakasutus ei väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas ole selge. Arvatakse, et 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Ka Pythagoras ja olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti Sokrates on nimetanud end tarkusearmastajateks loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest 2.Mida tähendab, et filosoofia põhiküsimused on
voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus: Arete voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi vooruslik. Paideia noore mehe kasvatamine vooruslikuks (vastand banausia: käsitöö väljaarendamine jmt ehk manuaalne töö) Antiikfilosoofia voorus on õnneks tarvilik tingimus, õnne ei ole ilma vooruseta.
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
Praegu puudub inimestel tervikuna veel väga palju sellest, et nad oleksid juba võimelised religiooniasjus kindlalt ja hästi kasutama omaenese mõistust teiste abita või võiksid saada selleks võimeliseks. Ma määratlesin valgustuse põhipunktina inimeste väljumist nende omasüülisest alaealisusest eelkõige religiooniasjus, sest kunstide ja teaduste suhtes pole meie valitsejail huvi mängida oma alamate üle eeskostjat; pealegi on see alaealisus teistest niihästi kahjulikum kui ka autum. Kuid riigipea, kes soosib religiooniasjus valgustust, läheb veelgi edasi oma mõtlemisviisis ning mõistab, et isegi seadusandluse suhtes oleks ohutu lubada alamail avalikult tarvitada omaenese mõistust ning esitada ilmale avalikult mõtteid, koguni koos juba olemasoleva otsekohese kriitikaga – parema seadusandluse loomiseks. Selle kohta on meil olemas hiilgav näide, ja veel ükski monarh pole ületanud seda, keda me austame
sõprus), kolmandad on täiuslikud, st soovitakse sõpradele head sõprade endi pärast 2. vastavalt seisundile ülimuslikkus(vanemad lapse suhtes, riigis monarhia), paremus(mees naise suhtes, riigis aristokraatia), võrdsus(vennad omavahel). Täiuslikku sõprust on vaid üksikute vahel, selles teostub loomutäius, tõelise hüve äratundmine ja saavutamine. 2. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest Et riiki hästi teenida, on vajalikud voorused: õiglus, ausus, kindlameelsus, mõõdukus. Voorus põhineb inimese enda tõelisel loomusel. Loomupärane sotsiaalsus. Loodus on määranud, et inimesed tegutseksid ühiselt. Eristab erinevaid kohustuste sfääre. Kõige laiemas mõttes on inimene seotud kogu inimkonnaga (neid ühendab mõistus), seejärel liigub kitsama poole ühine riik, lõpuks perekonnaring. Kõik lapsest peale omandatud sidemed on inimese jaoks väga olulisel kohal ja aluseks sõprussuhetele. Vooruslik inimene, kes on ka mõistusik, saab
moodustanud segu, mis kujutas endast midagi keskmist, vahepealset kahe esimese alge vahel. Esimest alget nimetatakse antud juhul “samasuseks” (tauton), teist “teisitisuseks” (heteron), kolmandat aga vahepealseks olemuseks, mis on osavõtus kummastki esimesena nimetatust. Need kolm liidab demiourgos seejärel jõuga kokku üheks “materjaliks”, millest ta asub looma kosmose hinge. Sellestsamast luuakse seejärel ka ülejäänud elusolendite, teiste hulgas ka inimeste, hinged. Jõudu peab demiourgos seejuures kasutama aga sellepärast, et alged, millest ta kosmose hinge looma asub, on teineteise suhtes vastandlikud. Kuigi jumalik demiourgos suudab anda nendest algetest moodustatud hingele terviklikkuse ja harmoonia, mis ilmneb kosmoses taevakehade liikumise korrapäras, on see sisemiselt pingestatud terviklikkus ja harmoonia. Platon tahtis selle müüdiga arvatavasti ütelda seda, et meeltega tajutava oleva valdkonnas (mille
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: 1) ideed on tsüklilised, pole progressi. 2)probleemid on universaalsed, ideed ajatud 3) aluseks "idee-ühikud", mis on ideoloogiate ehituskivid. 4) suurte mõtlejate kanooniline rida: 5) autori kadumine, autorit pole vaja uurida: väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod: Tuleb uurida: 1) tekste, millele autor vastas kuna autori kavatsus, miks ta midagi väidab on oluline 2) konventsioone (riikidevahelisi kokkuleppeid), mille raames ta kirjutas, ajaloolist konteksti Riik 1. Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused Keskaegne riik : Iseloomulik isikulisus- riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Killustumus ehk riigivõimu funktsioone (kohus, maksud) teostavad oma piirkonnas vasallid. Keskaegsed riigid on konglomeraatriigid ehk riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osi
kriitikaga. Seepärast võime filosoofiat nimetada kriitiliseks. Erinevalt religioonist ei paku filosoofia meile taevalikke ilmutusi ega valmiskujul tõdesid, mis tuleb lihtsalt omaks võtta. Üldjuhul filosoof argumenteerib, mitte ei jutlusta. Filosoofia on kriitiline reeglina kahes mõttes: - Argimõtte, nn ,,tavaarusaamade", iseenesestmõistetavuse suhtes - Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide jms suhtes. 13. Mõistete selgitamine /analüüsimine Erinevalt nt loodusteadustest ei ole filosoofias võimalik põhimõisteid niimoodi defineerida , et need definitsioonid oleksid üldaktsepteeritud. Kuid ka filosoofias saab mõisteid selgitada/analüüsida. Erinevates koolkondades tehakse seda muidugi erinevalt. Analüütilises filosoofias on üheks traditsiooniliseks mõistete selgitamise viisiks olnud nende analüüsimine selle läbi, et tuuakse välja mõistete rakendatavuse
Õiglus ja kasulikkus 1. Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus Valitsemine ülim eesmärk on reputatsioon, au mis kaasneb riigi kasvu ja õitsenguga. Saavutatakse läbi rahu. Peab vältima sõdu ja sisetülisid. Sõjavastane ideoloogia! Rahuväärne valitsemine auväärne. Tingimuseks vabadus võõrvõimust, kodanike omavalitsus. 2. Cicero valitseja kohustustest Valitseja peab kaitsma kodanike huve, unustama omapoolse kasu. kardinaalvoorused. : tarkus, kindlameelsus, mõõdukus ja õiglus. Õiglus jagunes kaheks – riigimees peab vältima ebaõiglust, mitte kasutama pettust ja vägivalda ja peab sõna pidama. 3. Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid Algas 1494. aastal Itaalias suurte kodusõdadega. Euroopa suurvõimud, Prantsusmaa ja Habsburgid ning Inglismaa ja Türgi sekkusid. Paavstid Itaalias, kes oleksid pidanud olema moraalseks mõõdupuuks selliste sõdade puhul, osalesid hoopis ilmalike valitsejate kombel ise ka ning astusid
FLFI.00.001 SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE (3 EAP) 2014/2015 kevad ST 1.-2. LOENG: SISSEJUHATUS + FILOSOOFIA JA MUU 1. Sõna „filosoofia“. Mõiste etümoloogiat (sõnade päritolu õpetus; sõna algupära). Koolkonniti erinevused. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Sõna „filosoofia” esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a). Tuleb kr keelsetest sõnadest: philein, phileõ – armastama ja sophia – tarkus. Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Ka Pythagoras ja Sokrates on nimetanud end tarkusearmastajateks. Filosoofia mõiste: 1) „Distsipliin, mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria, mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme.“ S. Blackburn 2) „Filosoofiaks me võime nimetada kõi
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada? Koopast lahkumine sümboliseerib inimese valgustamist Ta mõistab asju, mis varem olid talle tundmatud. Oma endistesse kaasvangidesse suhtub ta kaastundlikult ja peab ennast tänu muutusele õnnelikumaks. 3) Millised probleemid kerkivad esile koopasse naasmisel? Ta üritab ka oma kaasvange mõistma panna asju, mi
vastupidi(,,Poliitika"). Stoikud: õnn ja voorus on kattuvad mõisted. Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus me peame aru saama, mis on hüved. Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, oma loomult hea. Tervis, nauding, ilu, rikkus, kuulsus ei ole tõelised hüved, sest nende väärtus põhineb sellel, kuidas neid kasutatakse (neil endil puudub sisemine väärtus). Voorused on seesmiselt head. Tõelised voorused on meie tegutsemisviisid (õiglus, mõõdukus jne). Õnn tähendab stoikude jaoks kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel (kõik välised hüved on meist sõltumatud, meie kontrolli al väljas ja me võime nad vastu enda tahtmist kaotada; seesmised hüved, mõtlemine, tunded jne, neid saame kontrollida nende omamises saame olla kindlad järelikult peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed, kõik need sündmused, mis toovad
Mis on eetika? Kust ja kellest alguse sai? Eetika on teadus Vana-Kreekast, mille loojaks on Aristoteles 4. sajandil eKr. Eetika on oma olemuslikult normatiivne teadus, mis tähendab, et ta ei ole lihtsalt vaatlev, vaid vaatleb inimeste omavahelisi suhteid, samas ka uurib nende käitumist ning püüab selgitada, kuidas peaks õigesti toimima. Eetika uurib, mis on hea ja mis vale. Kõike vaadatakse läbi moraali ehk normidekogumi. Kolmemõõtmeline eetika Esimene mõõde: Tegeleb sellega, kuidas kaks inimest (mina ja keegi teine) omavahel suhtlevad. Selgitab, mis on hea ja mis mitte. Selgitab, kuidas tegelikult olema peaks, kui midagi valesti on. Teine mõõde: Õpetab, kuidas inimene peaks iseendasse suhtuma. Näiteks võib olla kõigi teiste vastu hea, aga enda vastu halb, mis on vale. Kolmas mõõde: Selgitab välja inimkonna eesmärki ehk mis on inimeste eksistentsi eesmärk.
Teadmise kasulikkus Platoni järgi pääseb filosoofia ligi sellele, mis muutumatult ja päriselt on. Meeltega tunnetatav ainult näib, seda, mis on, saab tunnetada mõistusega. Filosoof, kes seda tunnetab, teab kuidas inimesed elama peaksid. Seega on filosoofia praktiline. Uskus, et ideaalses riigis peavad valitsema filosoofid. Marksismi ja pragmatismi ülesanne on „teha ühiskonna elu paremaks“. Paljud „praktilised“ filosoofid usuvad, et õigluse, vabaduse jt mõistete selgitamine on kasulik ühiskonnale. Maailma parandamine Rousseau ideed õhutasid prantsuse revolutsiooni, Kant mõjutas iganenud looduskäsitlust. Meie praegused tavalised mõtted ja ideed olid kunagi filosoofide nutikad vaated. Õnn Epikuros: Filosoofia teeb õnnelikuks ja annab meelerahu. *** Filosoofia – kasulik või kasutu? Paljude filosoofide arvates on filosoofia mittekasulik, sellega tegeletakse omakasupüüdmatult.
e. romaan "Alandatud ja solvatud". Inimese elu, tema käitumist ei juhi mõistus, vaid ka hetke tujud, alateadvus, andeksandmise teema süveneb. Seda on peetud "Vaesed inimesed " järjeks. f. 1866 "Kuritöö ja karistus". g. "Idioot". Peategelane vürst Mõskin, keda peeti idioodiks, sest tal olid teistsugused vaated. Ta oli liiga hea, lõputult hea inimene (alturist- vaste egoistile). Mõskin vaatas elu läbi lapse silmade, austas lapsi, lõputult helde, ei teinud inimestel vahet, tahtis aidata , abivalmis, lihtsameelne. Teised tegelased: Rogozin võitlevad Mõsiniga Nastasja armastuse eest. Nastasja Filippovna tahtis, et inimesed teda haletseksid, kaunis. Aglaja Ivanovna egoist, kõik käib tema reeglite ja sõnade järgi, mõistis, kui hea Mõskin on. Varvara tänapäevane inimene Väga palju tegevusliine. Põhiprobleem: Kas headus on alati hea? h
Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
Teemad on läbisegi. Kasuta otsingut! ÕIGE VASTUS ON ESITATUD RASVASES KIRJAS!!! Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Erinevus on tema arvates selles, et · loomulikud on need inimese loodud asjad, mida inimesel tõesti vaja läheb (nt maja), kunstlikud aga need inimese loodud asjad, mida tegelikult vaja ei lähekski (nt ehted) . Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida ka teistes tähendustes, kuid praegu on jutt Aristotelese arusaamast. · loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene · loomulikud on need inimese loodud asjad, mis on kooskõlas valmistaja kavatsusega, kunstlikud aga need, mis ei ole kooskõlas valmistaja kavatsusega (nt ebaõnnestumise tõttu). Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida k
vastust. Müüt ei tähenda siin aga enam mitte algset arhailist müüti, vaid teoreetilise õpetuse populaarset esitusvormi. Müütilised kujutlused olid tavateadvusele tuttavad kujutlused, mistõttu neid kasutades oli kergem tavalise kuulajani jõuda. Sisu aga, mille Protagoras sellesse vormi asetab, on filosoofiline, logos`lik. Algne valik langebki müüdi-vormi kasuks ja Protagoras jutustab ühe loomismüüdi. Selles on kõne all elusolendite kujunemislugu. Elusolendid olevat algselt loodud paljaste ja kaitsetutena neid ohustavate välistingimuste vastu. Peajumal Zeus tegi seetõttu kahele titaanile – Epimetheusele ja Prometheusele – ülesandeks varustada iga elusolend “pääsemiseks” vajalikuga. Epimetheus palus omakorda, et Prometheus jätaks selle töö ainuüksi tema hoolde. Viimane oli päri ja nii hakkaski ta kõigile elusolenditele jaotama omadusi, mis olid elualahoiuks vajalikud. Jaotusprintsiibiks oli
Platon eeldab, et inimloomus sobitub loomupäraselt ühiskonnaga ja vastupidi: mis ühele on hea, on hea ka teisele ja vastupidi. Vastus ühele on samaaegselt vastus ka teisele. Moraal on üheaegselt nii era kui ka avalik. Ühiskonnas on kolm klassi: töölised, valvurid-sõdurid ja valitsejad (arhondid). Ka inimene jaotub kolmeks: 1. diafragma ehk toitev osa inimeses; 2. rind ehk täitesaatev ning 3. pea, mis mõtleb. Mõlemale kolmikjaotuse vahel jaotuvad ka vastavad voorused: mõõdukus, julgus, tarkus. Kes? Mis anne looduselt? Inimhinges Mis voorus? Valitsejad teha valikuid ja pea (ratsionaalne), tarkus otsusteid valitsemises mõistus Sõdurid valitseda teiste rind (täidesaatev), julgus kontrolli ja suunamise vaim all
Hiline Platon : jah, piisab täiesti, kui me oleme jõudnud kõrgema ilutunnetus tasandile. Aristoteles : loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid : head teod nõuavad vastavat varustust. Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Stoikude vastus : Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus. Erinevad hüved : tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus- stoikud ütlesid , et need pole tõelised hüved, sest neid võib kasutada valedel eesmärkidel, järelikult pole loomu poolest hüved. Voorused on seesmiselt head. Õnn tähendab kindlust hüve omamisel. Epikuurlaste vastus Probleem : kas vooruslik rattale tõmmatud inimene on õnnelik? Nad ütlevad, et ilma naudinguta ei saa me õnnest rääkida. Ainus tõeline hüve ongi nauding.
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 5. teema: Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on filosoof, kes tähistab mitmes mõttes pöördepunkti Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosof
ihaobjekte. 1. Platon, Aristoteles: loomutäiuste(vooruste) eetika inimese loomupärane ja hea kalduvus üht või teist moodi elada/käituda nii, et selle tagajärjeks on hea elu. Pahe inimese loomupärane ja halb kalduvus üht või teistmoodi elada/käituda nii, et selle tagajärjeks on halb elu. N: liigne ägesus, hulljulgus Arguse ja hulljulguse vahe vaprus Liigse kitsikuse ja headuse vahe mõõdukus Nende ideaaliks ongi kuldsed keskteed, mitte liigne headus/pahedus. Loomutäiusi saab endas arendada ja kujundada. Ma saan harjutada end eetilistes situatsioonides oma reaktsiooni ja saavutada kuldse kesktee. Selle kaudu peaks see õnn tulema. Väga praktiline õpetus!! 2. religioosne eetika ei tule mitte treenida, vaid uskuda. (Augustinus) Tegelikult inimene ise ennast õnnelikuks teha ei saa, vaid Jumal, kui ma usun ja/või armastan.
Siia kuuluvad ka kunstnikud, poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse ülesandeks on inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad ka mõlemad ülemised kihid, kes aga peavad kolmandale seisusele looma kõige soodsamad elu- ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus - rahvas - osa ei võta, kuna tal puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine. 3 Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel. Orjad (s.o. barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust kannatada. Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1)tarkus, 2)mehisus, 3)vaoshoitus või harmoonia, 4)õiglus.
Õnn on olukord, kus ma saan seda mida ma tahan, saan enda valdusesse mingid objektid, mida mul enne enda käes ei olnud (nii esemed kui ka abstraktsed tunnustused). Hüvede omamine on hea, mitteomamine halb. Mikrokosmiline tasakaal- olukord, kus minu väike sisemaailm on selle maailmaga, mille sees ma olen, ideaalses kooskõlas. Filosoofiline/intellektuaalne hedonism- Õnn peitub naudingutes. Elada tuleb taotledes ihaobjekte ja hüvesid, mis teevad meie elu heaks. Oluline on mõõdukus, teada kui palju mingeid hüve objekte tarbida. Liiga palju ei saa tarbida ainult tarkust. Religioosne hedonism- elu eesmärk on saavutada intiimne side Jumalaga, millest sõltub ülim õnn ning hüve. Religioosne hüpe ja eneseületamine/minetamine- maise elu piiridest välja murdmine, igavene elu leidmine ülima hüve saavutamiseks, maised hüved peab jätma maha ning valima Jumala. Eesmärgi (õndsus, lähedus Jumalaga) seadmine, mis ületab maise elu piiri.
31.08.11 MIS ON FILOSOOFIA? Phileo armastame kreeka keeles Sophia tarkus kreeka keeles Filosoofia sai alguse antiik Kreekas 6ndal sajandil enne Kristust. Probleemid on osa muutunud ja osad mitte, näiteks millal algab inimese elu. Filosoofiliste probleemide ühiseks jooneks on see, et alati on välja pakutud erinevaid lahendusi ja sellist arvamust ja mitmekesisust loetakse normaalseks, st tuleb lähtuda põhimõttest, et filosoofilistel probleemidel ei olegi ainuõigeid lahendusi. Filosoofia definitsioon Bertrand Russell on öelnud, et filosoofia on ei kellegi maa teaduse ja teoloogia (usuteadus) vahel. Teoloogiale sarnaselt on filosoofia spekulatiivne, käsitledes küsimusi, millele teadus ei saa vastata. Sarnaselt teadusega tugineb filosoofia inimmõistusele mitte aga autoriteedile. Filosoofia eesmärk on mõista maailma teoreetiliselt, mitte aga praktiliselt. Filosofeerimiseks on vaja tugevat soovi maailma mõista, selle nimel tuleb üle saada eelarvamustest ja inimloomuse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
