Rohumaade kasutamine ja silo (0)

Rohumaade kasutamine ja silo
Loengu konspekt
Heinategemine
Rohumaade kasutamine
Peab olema reeglipärane. Varase arengukiirusega rohustuid tuleb suve jooksul karjatada 5-7 korda. Ära söödud rohu kõrgus ei tohiks olla väiksem aluskõrrelistel 2-3 cm ja pealisk 5-6 cm. Kõige madalamat ärasöömist talub ainult karjamaaraihein. Vaheaeg karjatamisel peab suve esimesel poolel 15-20 päeva ja teisel päeval 25-30 päeva. Keskmise arengi kiirusega karjamaid saab suve jooksul karjatada 4-5 korda. Ja nende vahea alg 20 p ja suve teisel poolel 30 p. Hilise areng taimi saad karjat 3-4 korda ja vahea I p 30 pä ja s II poolele 35 päeva.
Mitteniiteliste rohumaade kasutamisel on oluline rohusaagi õegeaegne koristamine ja see on heintaimede kõrsumise lõpul kuni õisikute moodustumiseni. Alates õisiku loomisega väheneb kiiresti heintaimede valgu sisaldus ja suureneb seedumatu ligniini hulk. Ligniini sisalguse 1 ühiku suurenemine rohusöödas põhjustab seeduva energia vähenemist 3-4 üh võrra. Seeduv energia väheneb eriti kiiresti ohtetul lustel, päide- rool , roog aruheinal, rõrgel-raikaerikul, ja soo-nurmikal. Rohu niitmise hilinemisega st pärast õitsemist, väheneb seeduva valgu hulk liblikõielistel kesk 0,3 % ööpäevas ja kõrrelistel 0,5 % päevas. Rohu niitmisee sagedus varase ja kiire arenguga liikidel, nagu kerahein , 4 korda. Keskmisega 3 korda ja aeglase arenguga liikidel 3 korda suvel. Kui esimene niide koristatakse heintaimede õisiku loomise alguses siis teine rohusaak sadakse 30-35 päeva möödudes. 3 Rohusaak 40-45 päeva hiljem ja 4 rohus mis saadakse keraheinalt ja hübriid lutsernilt tuleb korist mitte hiljem kui Okt alguses. Rohu niitmise kõrgus suve esimesel poolel 6-10 cm maapinnast. Suve teisel poolel peab olema niidu kõrgus 10-14 cm. Rohumaade niitmist saab alust kõigepealt sellistelt niitudelt, mis alustavad kasvu varakult ja need on mineraal mullal asuvad põldheina rohustud. Teises jrk alust niitmist min m olevatelt kult niitudelt. 3 jrk turvasmuldadel paikn kult niidud. 4 võivad jääda looduslikud luhad .
Heinategu on ilmselt vanim rohusöötade konserveerimisviis. See põhineb niiskussisalduse vähendamisel alla 17-18%, millega seiskub mikroorganismide ja seente aktiivne elutegevus. Ennesõjaaegsetes taludes olid hein ja põhk veiste põhilised söödad, kuid juba siis tehti taludes algust ka silo valmistamisega, sest silotegemisel saab heintaimi koristada vanemas arengufaasis, toitainetesisaldus on kõrgem ja seeduvus parem. Ka ilmastik mõjutab silo tegemist vähem kui heinategu.
Heinateo eelisteks on selle lihtsus, väiksem tehnikavajadus ja veoste kaal, samuti on tagasihoidlikumad nõuded säilituskohtadele ja kasutamisele.
Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb.
Hea heinategemise aeg on lühike, praktiliselt juuni kolmas dekaad . Varasel kevadel võib see alata ka enne. Varem saab sellist rohtu küll sileerida, kuid säilituskuivaks kuivatamine on raske ja kuumadel suvekuudel võib hein uuesti niiskuda ja hallitama minna. Juuli alguseks peaks esimene niide tehtud olema, sest kiusisalduse tõusu ja proteiinisisalduse vähenemise tõttu langeb siis järsult heintaimede toiteväärtus. Mõnel suvel on võimalik heina teha ka ädalast augusti algul või juuli lõpul
Sademete ja kuiva ilma perioodid vahelduvad Eestis sageli, nii et niitmise, kaarutamise, kogumise, veo, ja hoidlassepaneku võimsus peaks võimaldama varuda kogu hein ühe nädala jooksul.
Niitmine katkestab toitainete juurdevoolu taimesse ja veel elavad taimerakud hakkavad elutegevuseks kasutama taimedes leiduvaid toitaineid. Niiskusesisalduse alanedes need nn. hingamiskaod pidevalt kahanevad ja lakkavad kõrrelistel 50-45%-lise ning liblikõielistel 65-60 %-lise niiskusesisalduse juures, kui taimed lõpetavad oma elutegevuse. Üldjoontes arvestatakse, et toitainete kaod veel elavate taimerakkude korral on 1-2 % ööpäevas.
Heintegemise ladusaks kulgemiseks ja kuivatamisega kaasnevate kadude vähendamiseks tuleb võimalikult lühendada kuivatamisaega ja võimalusel valida vähem kuivamist nõudev varumisviis. Nii on lahtise heina kogumise koos järelventileerimisega hoidlas otstarbekam kui heina pikema aegsem kuivatamine. Seda eriti vihmastel suvedel. Põuasel heinaajal pole see nii oluline.
Heinategemise suurim takistaja on vihm . Kõige kahjulikum on see kuivatamise teisel poolel, kus peale otseste toitainete kadude tekib mikroorganismide elutegevuse tagajärjel heinas ka loomadele mürgiseid ühendeid.
Kui mahaniidetud rohtu pole vihma tõttu tõttu võimalik kuivatada, tuleb see kohe koristada siloks ja mitte oodata selle riknemist, sest siis ei saa enam ka korralikku silo.
Heina niitmiseks kasutatakse meil latt -ja rootorniidukeid.
Kaarutamise eesmärk on kuivatamise kiirendamine. Kaarutamise vajalik sagedus oleneb saagikusest ja ilmadest. Keskpärastes tingimustes piisab ühekordsest kaarutamisest päevas. Esimest korda tuleks kaarutada kohe pärast niitmist, et niidumasina poolt jäetud tihe ja vastu maad olev kaar laiali lüüa, siis pääsevad päikesekiired ning kuivem ja soojem õhk paremini kuivavate taimede juurde. Vihmastel suvedel on kaarutamine tõhusam, sest kaarutamisega viiakse kaar ka uuele tahenenud kohale. Ka pärast vihma tuleb kaarutada.
Hein kuivatatakse niidul säilituskuivaks, siis tuleb see umbes 30%-lise niiskusesisalduse juures vaalutada, seejärel muutub kuivem hein liiga hapraks ja kaarutamise-vaalutamisega kaasnevad suured varisemiskaod.
Heinaküün peaks kindlasti olema ventileeritav. Heinaküüni tühjendamine ja täitmine on lihtsam, kui õhujaotuskanalid ja – restid on põranda sees. Neid võib edukalt valmistada madalakvaliteedilisest puidust, vanadest raudteelipikutest jm.
25-45%-lise niiskusesisaldusega hein kogutakse niidult lahtiselt, tervena, või pika (15 cm) hekslina. Võimalikke koristusviise on 3:
1) Vaalud lükatakse lohistiga kokku ja sealt tõstetakse veokile
2) kogutakse kogurhaagistega ja veetakse nendega hoiukohta
3) Pannakse käsitsi rõuku või kolmjalgadele ja veetakse säilituskuivana küüni
Rõugus kuivatamisel paigaldatakse redelid teljega põhja-lõuna suunas, et päike soojendaks rõugu mõlemat poolt võrdselt . Esimesed hangutäied pannakse horisontaallati servadesse ja alles seejärel keskele . Rõuku pandav suur hangutäis tõstetakse eelnevalt maas väiksematest kokku nii, et heinakõrred oleksid võimalikult ühes tasapinnas. Sellistest hangutäitest moodustatud rõuk ei võta nii kergesti vett sisse. Rõugu hari tuleb teritada ainult väikeste hangutäitega ja need patsutatakse hanguga kinni. Seejärel rõuk riisutakse rehaga kergelt üle. Rõugu tegemisel peab jälgima, et mõlemad küljed ja hari oleksid võrdese tiheduse ja paksusega. Rõugus saab edukalt kuivatada ka ristikut ja lutserni.
Järel kuivatatakse küünis kihtide kaupa. Esimene 2,5, teine 1,5 ja kolmas 1,5 m. iga järgmine kiht pannakse eelmise peale siis, kui alumine on kuivanud 25%-lise niiskusesisalduseni. Uue kihi asetamise järel ventileeritakse kaks ööpäeva vahetpidamata. Hiljem ainult päeval, orienteeruvalt 9.00 – 19.00. kuivatamise lõpetamisel ventileeritakse ainult keskpäeval, kui õhk on kõige kuivem.
18 – 25%-lise niiskusesisaldusega heina kogumisel lisandub veel pressimine kas suurtesse rullidesse või väikese tihedusega risttahukakujulistesse pallidesse. Küünis virnastatakse hein kogu virna kõrguses (5m) korraga. Pressitud heina virnastamisel tuleb pallid paigaldada ülekattega, et ei tekiks õhukanaleid, mille kaudu õhk kasutult väljuks. Selliste kanalite avastamisel ventileerimisel tuleb need lahtise heinaga täita.
5-10 kg soola lisamine 1 tonnile heinale võimaldab heina säilitada 2-3% võrra niiskemana.
Lutserni ja ristiku puhaskülvidest on tänapäeval otstarbekam valmistada kuivsilo , mitte heina. Neid niidul säilituskuivaks kuivatades on varisemiskaod väga suured. Küünis ventileerida on võimalik, kuid siis tuleb vähendada kihtide paksust.
Heinavirna kuivuse kindlakstegemiseks tuleb siis, kui ventilaator on vähemalt 6 tundi seisnud, see käivitada ja liikuda kerges riides üle virna. Kui virnast läbitulev õhk on kohati isekuumenemisele iseloomuliku lõhnaga ja ümbritsevast õhust soojem, või kui virna peal on kondenseerunud veest märgi kohti, siis tuleb ventileerimist jätkata. Kui selliseid kohti ei ole, tuleb mõne päeva pärast uuesti kontrollida.
Heina isekuumenemine võib viia ka heina isesüttimiseni. Selleks on vaja, et õhuhapnik pääseks virna sisse ja tekkiv soojus saaks liialt hajuda ümbritsevasse keskkonda. Kõige ohtlikum on selles suhtes 30%-lise niiskusesisaldusega heinavirn. Kui aga heinavirn on ventileeritav, siis seda ohtu ei ole, sest läbi virna liikuv õhk jahutab ka heina maha.
Rohusilod ja silode konservandid
Noor rohi on veiste parim suvine sööt, talvine sööt on kvaliteetne rohusilo.
Sileerimine on taimse materjali säilitamisviis õhuvabas happelises keskkonnas. Happeline keskkond tekib piimhappekäärimise tulemusena. Sileerimine ei suurenda söödavust ja toiteväärtust, vaid ainult säilitab seda.
Sileeritav materjal
Haljasmass peab olema puhas, see ei tohi sisaldada mulda ega riknenud taimejäänuseid. Sileerimine on mikrobioloogiline protsess, mis soodustab piimhappebakterite tegevust ja pidurdab kahjulike võihappebakterite, roisubakterite, hallitusseente ja pärmide kasvu. Viimaseid leidubki suurel hulgal mullas, väljaheidetes ja taimejäänustes. Rohu puhtuse kindlustab niidetava pinna tasandamine juba rohumaa rajamisel ja 8 cm kõrgune niitmine. Pori ja sõnniku silosse viimist traktoriratastega tuleb võimalikult vältida.
Silokonservante lisada rohu hekseldamisel või kohe pärast seda. Rohus olevad suhkrud hakkavad niitmise järel lagunema H2O ja CO2-ks, eraldades soojust. Selline hingamisprotsess kulgeb õhuhapniku juuresolekul. Õhukesed rohukihid tuleb kiiresti tallata ja katta . Nii väldime õhu juurdepääsu ning järelejäänud hapnik tarvitatakse kiiresti ära. Algab piimhappekäärimine. Kui haljasmassis on küllaldaselt piimhappebaktereid, siis moodustub järelejäänud suhkruist piimhape. Kui on enamuses teised, kahjulikud mikroobid, tekib lisaks äädikhapet, CO2, H2 jt. mittevajalikke ühendeid. Kahjulikud mikroobid lagundavad ka valkaineid, nii et moodustuvad ammoniaak ja amiinid . Need valekäärimise produktid seovad konserveerimiseks vajalikku piimhapet ja vähendavad tunduvalt silo söödavust.
Mõõdukalt väetatud ja varajases arengufaasis koristatud rohus ei jätku tavaliselt suhkruid selleks, et saavutada hapustamiseks vajalik piimhappekogus. Ka piimhappebakterite lisamine silojuuretise näol ei suuda seda alati kindlustada ja tekib võihappekäärimise oht, mille tagajärjel silo omandab ebameeldiva võihappelõhna ja rikneb. Kogemused on näidanud, et sellisel juhul on 3 võimalust vältida võihappekäärimist:

koristada rohi vanemas kasvufaasis , siis jätkub suhkruid tema hapustamiseks, kuid seejuures alaneb toiteväärtus

tõsta närvutamisega rohu kuivainesisaldust, siis ei ole konserveerimiseks nii palju piimhapet vaja ja pH näitu ei ole tarvis nii madalale viia, saadavas söödas on vähem hapet, mis loomale on igati sobivam . Närvutamiseks peab aga olema ilus ilm, et rohi närbuks lühikese ajaga, muidu on toitainete kadu suur. Närvutamine on otstarbekas ainult 1-2 päeva jooksul: rohi ei tohi kaarde seisma jääda, vaid vajab pidevat õhustamist.
Kriitilise pH näit sõltub materjali kuivainesisaldusest.

lisada Eestis väljatöötatud ja katsetatud konservante, nagu bensoehapet, silobeni või superbeni, mis väldivad valekäärimist väiksema koguse piimhappe tekke juures ja toitainete kaod on väiksemad
Silo liigid
Märgsilo saadakse, kui koristatud värske rohi sileeritakse kohe hoidlasse. Materjali vähese kuivainesisalduse tõttu on võihappekäärimise suur oht. Samuit võivad kergesti areneda teised kahjulikud bakterid . Olenevalt materjali sileerivusest on vaja lisada kindlustuslisandit vastavalt normile . Keemilised lisandid on tavaliselt tõhusamad ja neil on ka konserveeriv toime. Samuti võivad need oluliselt parandada silo stabiilsust. Silojuuretise lisamine piimhappebakterite näol omab kaudset mõju, kiirendab käärimist ja pH langust. Sellega pidurdatakse juba käärimise alguses valed käärimisprotsessid
Närbsilo - Kui ilm võimaldab, on sileerimisel soovitatav rohi eelnevalt närvutada. Ilusate ilmadega võib muljutud rohu kuivainesisaldus tõusta 25-40%-ni juba ülepäevas kuivamise järel. Närvutatud materjali suur eelis on see, et käärimisprotsessis ei eraldu enam mahla. Paranevad käärimistingimused ja väheneb vale käärimise oht. Närvutatud rohu vaal on põllul enamasti ebaühtlane, mis võib põhjustada ka silo ebaühtlase käärimise. Kindlustuslisandi valikul tuleb arvestada, et bensoehappe baasil valmistatud lisandid suurendavad silo stabiilsust.
Kuivsilo – Niidetud ja muljutud rohi lastakse põllul kuivada 40-60 %lise kuivainesisalduseni. Ilusa kuiva ilmaga kulub selleks 1,5-2 päeva. Kui närvutusaeg pikeneb, kaasneb sellega riknemisoht ja toitainete kadu. Sellises materjalis on käärimise ulatus tunduvalt väiksem ja pH jääb kõrgeks. Kui rohu kuivainesisaldus on üle 35%, siis tõenäoliselt õnnestub sileerimine ka ilma kindlustuslisanditeta. Tegelikult on võihappekäärimise oht siingi olemas, kui materjal jääb ebaühtlaseks. Samuti on selline materjal kore ja võib hoidla avades, või kui silosse tungib õhku, kergesti kuumaks minna. Kindlustuslisanditeks sobib silojuuretis. Silo aeroobset stabiilsust aitavad parandada bensoehappe baasil valmistatud kindlustuslisandid. Lisand võib olla ka kombineeritud . Kombinatsioon, kus on ühendatud nii keemilise kui ka bioloogilise lisandi mõju, on piisavalt efektiivne kuivema materjali jaoks.
Silode konservandid
Bensoehape või tema sool on taimedes levinud ühend ning loomadele kahjutu. Eriti tugevalt mõjub bensoehape hapus keskkonnas, hoides ära pärmide ja hallituste kasvu ning kindlustab silo hea säilivuse ka pärast hoidla avamist. Oma mõjult on ta analoogiline närvutamisega, ta ei pidurda märkimisväärselt piimhappekäärimist.
Sobib mahlakale taimsele materjalile (nt. mais, raps) , sest väikese lahustuvuse tõttu on välditud konservandi väljajuhtimine koos mahlaga .
Siloben on 30-35%-line naatriumbensoaadi lahus bensoehappe tootmise reaktsioonivees. Siloben on läbipaistev lõhnata vedalik, külmub – 15 kraadi juures, sulamisel tekkinud sade lahustub enamasti uuesti üles soojas segamisel.
Sobib närvutatud rohu s.h ka kuivsilo valmistamiseks, kus puudub võihappekäärimise oht, aga nõrga tihendamise tõttu tekib isekuumenemise oht. Isekuumenemine tekib siis, kui õhk pääseb silo virna sisse kile katkemisel ja silo söötmisel. Konservant väldib silo hallitamist ja kuumenemist
Superben erineb siloberist sellele lisatud urotropiini poolest ja on seetõttu tõhusam.
Külmub alles alla – 25kraadi juures ja selle sulamisel ei teki sadet. Superben sobib valgurikka noore rohu sileerimiseks kõrgetoodanguliste lehmade jaoks. Konservant kaitseb valku enneaegse lagundamise eest vatsas ja kindlustab looma parema varustatuse valguga, ühtlasi kõrgema piimatoodangu.