BIOLOOGIA: elemendid (0)

BIOLOOGIA KONTROLLTÖÖ
Mikroelemendid on keemilised elemendid, mida organismid (taimed ja loomad) vajavad elutegevuseks suhteliselt väikesetes kogustes (võrrelduna makroelementidega).
Makroelemendid on keemilised elemendid, mida organismid (taimed ja loomad) vajavad elutegevuseks suhteliselt suurtes kogustes (võrrelduna mikroelementidega).
Mikroelemente saab käsitleda kitsamas ja laiemas mõistes. Kitsamas mõistes arvatakse siia kaltsium , fosfor , magneesium , kaalium, naatrium , kloor ja väävel . Laiemas mõttes aga lisaks eelmainituile ka organismide peamised koostiselemendid – süsinik , hapnik, lämmastik ja vesinik .
Taimede kontekstis räägitakse mõnikord ka makrotoiteelementidest.
Väävel
Väävel kuulub inimkeha ainevahetuse võtmeühendite ehitusse ja sidekudede ehitusstruktuuridesse.
Väävlit saame vägagi erineva päritoluga toiduainetest. Rohkesti on väävlit munades, piimatoodetes
(juust, kohupiim), lihas ja kalas. Taimedest on väävlirikkad sinep, küüslauk ja sibul , karulauk,
mädarõigas. Väävlit võib saada mitmesugustest pähklisortidest, ubadest ja kapsastest. Teraviljades ja
teraviljatoodetes on väävlit suhteliselt vähe. Veidi on väävlit ka tööstuslikult toodetud kuivatatud
puuviljades (nende konservandina kasutatakse sulfiteid).
Väävlit on vaja naha, juuste, küünte, liigeste , kõhrede normaalses ehituses ja talitluses, paljude
valkude ehitusvõime hoidmiseks, immuunsüsteemi stimuleerijana, kasvuhormooni sünteesiks, luukoe
ehituses, kehavõõraste ühendite (paljud raviained) kahjutuks tegemiseks maksas.
Kuna üldjuhul puudub vajadus väävlit spetsiaalselt tarbida, siis pole piisavalt andmeid, määratlemaks
ohutut päevast üldkogust.
Fosfor
Fosfor on ülivajalik paljude struktuursete ja talituslike ülesannete täitmiseks inimorganismis.
Fosforit saame vägagi erineva päritoluga toiduainetest. Rohkesti on fosforit piimas ja piimatoodetes
(kõikvõimalikud juustusordid, kohupiimad, piimapulbrid jm), sest piima üks põhilisi valke, kaseiin, ongi
fosforit sisaldav liitvalk. Rohkelt saab fosforit lihast ja lihatoodetest, loomsetest subproduktidest (maks,
neerud ), munakollasest ja merekaladest (sardiinid, anšoovised, heeringad, kilud , räimed, skumbriad).
Taimedest on fosforirikkamad eeskätt kõikvõimalikud seemned ja viljad . Seemnetest on rohkesti
fosforit just ubades, hernestes, läätsedes, samuti päevalille-, seesami -, kõrvitsa- ja piiniaseemnetes.
Viljadest on fosforirikkamad teraviljad ( rukis , nisu, riis ), pähklid, mandlid , rosinad. Rohkelt on fosforit ka
seentes , eriti kuivpärmis, aga ka tavalises presspärmis, pärmiekstraktis ning muudes
pärmipreparaatides. Fosforiküllusega hiilgavad ka suuremad seened ( puravikud , tatikad, šampinjonid).
Fosfori biorollide hulk inimese kehas on suur. Erinevad fosforiühendid on vajalikud inimkeha
energiamajanduses, mineraalsooladena koos kaltsiumiga luukoe ehituses, ehituslikus ja
stabiliseerivas rollis nukleiinhapete struktuuris, biomembraanide ehituses.
Et üldjuhul puudub vajadus fosforit spetsiaalselt tarbida, siis pole praeguseks ka piisavalt
inimorganismi põhiseid teaduslikult tõestatud andmeid, määramaks ohutut päevast üldkogust.
Veresuhkur on aine, mis moodustub seedetraktis süsivesikutest ja mis insuliini abiga kudedesse jõuab.
Suhkrud
Riboos(RNA koostises )
Desoksüriboos-(DNA koostises )
Glükoos -viinamarja suhkur,kõikide organismide esmane energia allikas
Fruktoos - puuvilja suhkur
Lihtsamad liitsuhkrud
Maltoos e. linnase suhkur(idandatud seemned)
Sahharoos e. suhkrupeedi suhkur; suhkruroo suhkur
LAKTOOS ehk piimasuhkur
kitiin- lülijalgsete välisskeletis, seente varukestades
Süsivesikud jagunevad kolme põhirühma:
• Monosahhariidid e monoosid:
 glükoos ( viinamarjasuhkur );
 fruktoos (puuviljasuhkur), mida leidub ohtralt mees, puuviljades ja mahlades.
• Oligosahhariidid : tuntumad esindajad on disahhariidid:
 sahharoos (tavaline lauasuhkur ), mida on rohkelt suhkruroos ja suhkrupeedis;
 laktoos (piimasuhkur), mis moodustub peamiselt piimanäärmetes (lehmapiimas on ligikaudu 5%);
 maltoos ( linnasesuhkur ), mis moodustub seemnete idanemisprotsessis.
• Polüsahhariidid e polüoosid :
 taimedes leiduv tärklis , mis koosneb glükoosi jääkidest ja laguneb inimese seedekulglas ensüümide toimel glükoosiks,
 loomades ja seentes olev glükogeen . Ülekaalukalt on meie toidu peamine süsivesik tärklis, mida me saame kartulit ja teraviljade teriseid süües . Juhul kui me sööme maksa, liha ja seeni satub meie seedetrakti teatud kogus glükogeeni.
Fosfolipiidid on fosfaatrühma sisaldavad amfifiilsed lipiidid .
fosfolipiididega (nt fosfatidüülseriiniga, mis esineb kõikide rakumembraanide sisemisel pinnal ja suunatakse
Esinevad loomakudedes
Ateroskleroos ehk arterilubjastus on haigus, mille korral suurte ja keskmiste arterite sisekestale ladestuvad rasvainest koosnevad paksendid ehk naastud , mis hiljem sidekoestuvad ja võivad lubjastuda. Tagajärjeks on soonte ahenemine ja seinte kõvastumine ning rabedaks muutumine.
Diabeet ehk suhkurtõbi on energia-ainevahetuse püsiv häire, mis on seotud insuliini nõrga eritumise või toimega.
Glükoos ehk viinamarjasuhkur on monosahhariid, mis kuulub disahhariidide sahharoosi ja laktoosi koostisse.
Glükoos on püsisoojaste loomade eelistatud energiaallikas. Nad varuvad glükoosi lihastesse ja maksa glükogeeni kujul.
Taimede glükoosivarud on tärklise kujul. Glükoos on tselluloosi koosseisus olulisemaid taime rakukesta komponente.
Keemiline valem on C6H12O6.
Desoksüribonukleotiid on keeruka struktuuriga ühend, mis moodustub kolme keemilise rühma - lämmastikaluse, desoksüriboosi ja fosfaatrühma - liitumisel.
Desoksüribonukleiinhape ehk DNA (inglise keeles deoxyribonucleic acid; varem kasutati ka lühendit DNH) on enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer. Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees hästi lahustuv aine.
DNA struktuuri bioloogiline tähtsus
Elusorganismides esineval DNA struktuuril on suur bioloogiline tähtsus. Kuna DNA primaarstruktuuris võivad nukleotiidid paikneda suvalises järjestuses, võimaldab DNA nende järjestuste kaudu talletada bioloogilist informatsiooni (seda võimaldab ka RNA, kuid DNA on oma suurema keemilise stabiilsuse tõttu pikaajalisemaks info säilitamiseks märksa sobivam ühend). Kuna DNA koosneb peamiselt nelja sorti nukleotiididest (A,T,C,G), võib n nukleotiidi pikkune DNA molekul esineda 4n erinevas järjestuses (põhjalikumalt vt geneetiline kood). Väga oluline on ka DNA komplementaarne kaksikahelalisus. See võimaldab DNA replikatsioonil sünteesida mõlemale ahelale uue, teise ahelaga identse ahela (semikonservatiivne replikatsioon ). Ka on kaksikahelalises DNAs kogu info säilitatud "kahe eksemplarina", mis võimaldab avastada ning parandada ühes ahelas esinevaid vigu (vt DNA reparatsioon ).
Ribonukleiinhape ehk RNA (inglise ribonucleic acid; varasem eestikeelne lühend RNH) on organismi rakkudes leiduv nukleiinhape. RNA on biopolümeer , millel olenevalt vormist on mitmeid erinevaid funktsioone.
Primaarstruktuur on ka RNA-l nukleotiidide ahel, kusjuures ühinemine toimub fosfodiestersidemetega. Nukleotiidse järjestuse määrab RNA sünteesil eeskujuks olev DNA ahel.
Kuigi RNA on peamiselt üheahelaline, võivad selle molekulis esineda ka pikad kaheahelalised lõigud , kus ahelad on ühinenud komplementaarsete nukleotiidide vaheliste vesiniksidemete abil. Komplementaarsed paarid on siin A—U ja C—G. Sellised lõigud esinevad näiteks transport-RNA-s.
Enamasti ei ole RNA ühinenud valkudega, kuid näiteks ribosoomides toimub ka RNA ja valkude liitumisi, kusjuures moodustuvad nukleoproteiidid.
RNA-l esineb mitu funktsionaalset vormi. Nendeks on messenger-RNA (mRNA, informatsiooni-RNA), ribosomaalne-RNA (rRNA), transport-RNA (tRNA). Eukarüootides eristatakse veel pre-mRNA-d (primaarne, sisaldab introneid ja eksoneid), mis sünteesitakse vahetult transkriptsiooni käigus DNA-lt ja millest hiljem moodustuvad intronite välja lõikamise tulemusel mRNA molekulid.
RNA osaleb päriliku info realiseerimises – valkude biosünteesis. mRNA kannab info DNA-st valgusünteesiaparaadiks olevasse ribosoomi. rRNA-st ja valkudest moodustatakse valgusünteesi läbiviivad ribosoomid , tRNA toimetab aminohapped ribosoomidesse, kus need seotakse polüpeptiidiks.
Tsütoplasmas toimuva translatsiooni tulemusena valmistatakse RNA informatsiooni alusel aminohapete järjestusest koosnev valk.
Kõikide valkude teekond rakus algab tsütoplasmaatilistelt ribosoomidelt (v.a. muidugi
RNA valmistatakse raku- tuumas
 RNA
1) primaarstruktuur – ühe ahelaline . Nukleotiidide koostis on DNA omast erinev. Tümiini asemel on uratsiil . Kõikide RNA vormide primaarstruktuur on enam-vähem sarnane.
2) sekundaarstruktuur – molekuli osaliselt paardunud piirkonnad ja osaliselt käändunud lõigud. Eri RNA vormidel on sekundaarne struktuur erinev.
3) tertsiaalstruktuur – RNA spetsiifiline ruumikujund, mis tekib:
• kompleksis valkudega (mRNA ja rRNA)
• molekulide vaheliste vastastoimete mõjul (tRNA)
RNA esineb mitme vormina:
1. Informatsiooni RNA (mRNA) – raku RNA-de üldmahust 2-5%. Eluiga suhteliselt lühike.
2. Transport RNA - raku RNA-de üldmahust 10-15%. Eluiga suhteliselt pikk.
3. Ribosomaalne RNA - 80% raku RNA massist on väga heterogeenne st esineb mitme fraktsioonina. Ribosoomide kuivkaalust moodustab u ½. See on väikse molekulmassiga, teda leidub tuumas.
Hapniku defitsiidi korral toimub anaeroobne glükolüüs ja hapniku küllaldasel olemasolul aeroobne glükolüüs, need erinevad püruvaadile järgnevate
Mesilasvaha on noorte töömesilaste vahanäärmete eritis . Vaha on materjal, millest mesilased ehitavad meekärgi.
Vahanäärmed paiknevad töömesilaste tagakeha kolmandal, neljandal, viiendal ja kuuendal kõhulookel. Igal lookel on kaks läbipaistvat vahapeeglikest. Vahapeeglite all paiknevad vaha eritavad rakud, mis mesilase kasvades muutuvad põietaolisteks ning täituvad vedela vahaga. Vaha tungib läbi kitiini peeglikese pinnale ja hangub väikeseks plaadikeseks[1].
Avitaminoos
Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval , täielikul puudumisel ja erinevalt hüpovitaminoosist on avitaminoos konkreetne haigus (nt vitamiin B1 puhul beriberi ja vitamiin C puhul skorbuut jne)