Asteekide elust ja kultuurist. (0)

Asteegid oli Mehhiko pinnal elav rahvas 14.–16. sajandil.
Asteekide rändhõim seadis end sisse Mexico orgu Texcoco järve soises ümbruses ning pani aluse Tenochtitlani linnale .
Aastal 1500 valitsesid asteegid Mehhikos suurt impeeriumi. Riigi laiendamist alustas 1430. aastatel asteekide valitseja Itzcoatli juhtimise ajal.
Tenochtitlani kõrgajal, keiser Montezuma II võimu ajal, elas linnas umbes 300 000 inimest. Suure elanikkonna toitmiseks kasvatati Texcoco järvele toitu kunstlikult rajatud saartel ehk chinampa'del. Asteegi kaupmehed ostsid ostsid põhjas elavate puebloindiaanlastelt türkiisi, lõunast aga toodi kirevavärvilisi sulgi, mida asteegid kasutasid keepide, lehvikute, peaehete ja kilpide valmistamiseks.
Asteegi sõjaväe üks peamisi ülesandeid oli võimalikult palju vangide võtmine. Vangid ohverdati Tenochtitlani kesklinnas asuvates hiigelsuurtes püramiid-templites. Inimvere ohverdamine oli paljusid jumalaid kummardavate asteekide jaoks oluline. Asteegid uskusid, et inimveri oli jumalate jaoks ainus sobiv toit.
Asteekidel oli viis tähtsamat jumalat: Quetsalcoatl sulismadu, viljakusjumal, kes võis moonduda ka tuule- ja eluhinguse jumalaks Eheatliks; Tezkatlipoca; Tlaloc ; Chalchihuitlicue ja Huitzilopochtli.
Asteegi preestrid moodustasid ühiskonnas erilise klassi. Nad vastutasid keerukate tseremooniate ja ohverdamise eest, mida korraldati suurtes templites.
Asteekide pealinn oli keskajal üks maailma paremini planeeritud linnasid. Saarel asuvad tänavad ja kanalid paiknesid ruudustikukujuliselt linna keskel asuva hiigelkompleksi ümber, mis koosnes astmikpüramiididest, templitest, paleedest ja aedadest. Linna maismaaga ühendasid kolm teetammi.
Kui hispaanlased 1520 . aastal Ameerikasse saabusid ei teadnud nad midagi Kesk-Ameerika kultuuridest, nende võimsatest impeeriumitest, keerukatest paleedest ega nende suurepärastest insenerimõtetest ega kogu nende elu hõlmavast usuelust. Esimesel Hernán Cortési kohtumisel asteegi keisri Montezumaga kummardas Cortés keisri ees tervituseks ja Montezuma kinkis Cortèsile kulda, vääriskive, nefriiti ning sulgedega ehitud esemeid. Hiljem alistasid hispaanlased asteegid ning nende templid lõhuti maha. Asteekide naabrid , maajad suutsid vastu pidada 1542. aastani, kuni hispaanlased Méridasse oma pealinna rajasid. 1. Sisseränne. Riigi loomine ja ajalugu.
Mehhiko orus Texcoco järve ääres elas pärast tolteekide impeeriumi lagunemist
mitmeid erinevaid hõime kes olid rajanud kümneid linnriike. Tähtsaimad neist olid
tepaneekide pealinn Atzapotzalco, tshitshimeekide kuninga Xolotli rajatud Texcoco
ja tolteekide esimene vana pealinn Culhuacan, mille elanikud nimetasid nüüd end
akolhuadeks.
Asteegid (nahuatlid) nimetasid end oma muistse hõimupealiku Mexitli järgi
mexica´teks. Nad olid rännanud pärast aastat 1068 välja müütilisest algkodust
Aztlanist, kaasas peajumal Huitzilopochtli kuju, kes olevat neid teekonnal nõustanud.
Nad olid teinud pikki peatusi põlluharimiseks ja toidu hankimiseks: nn Seitsme koopa
maal Chicomoztocis, 1143.a. paiku nn Maomäel Coatltepecis, Pärast 1150.a.
peatumine Tulas umb. 20 aastat muutis asteegid tsiviliseerituks. Seejärel jäi osa neist
elama Patzcuaro järve äärde. 13.saj. keskel jõuti Texcoco järve äärde Chapultepeci
künkale. Tookordse pealiku Tenochi järgi nimetati nüüd end tenochideks. Nad
püüdsid oma kutsumata külalise staatust parandada abielude läbi teiste linnade
valitsejaperekondadega, kuid jäid ikkagi aastakümneteks sõltuvasse seisundisse.
1325.a. otsustasid Culhuacani elanikud asteeke ootamatult rünnata. Asteegid said
sellest teada ja põgenesid Texcoco järve ühele soisele asustamata saarele .
Huitzilopochtli oli saatnud preestritele nägemuse, et tuleb paigale jääda kohas, kus
kotkas istub kaktuse otsas ja nokib madu . Nii ka sündis. See pilt on praegu
Mehhiko vapil.
Saarele rajati linn, mis sai nimeks Tenochtitlan - Tenochi linn. Saare keskele
rajati hõimu- ja sõjajumal Huitzilopochtli ja vihmajumal Tlaloci kaksiktempel -
Suur püramiid ehk Teocalli - Jumala Maja. Linn koosnes 4 hõimukvartalist.
1519.a. elas seal umb. 550 tuhat elanikku ja oli maailma suurimaid linnu. Ajapikku
rajati saarele kanalid, kuivendati ja ühendati 3 tammi kaudu mandriga. Ehitusmaterjal
tuli osta kalasaaduste eest naabritelt, järvele rajati põldude ja aedade tarbeks ujuvad
saared - nn. järvepõllud, aga vedada sinna ka magedat vett, sest Texcoco oli soolase
veega.
1376 .a. valisid asteegid endile esimese kuninga Acamapichtli. Saades üha
võimsamaks ja astudes sugulussidemetesse kord ühe, kord teise naaberlinna valitseva
perekonnaga, arendades diplomaatiat, mängides üht linna välja teiste vastu, tõusid
asteegid 14.saj. 30ndatel aastatel Mehhiko oru juhtivaimaks hõimuks. Valitseja
Itzcoatl lõi koos Tlacopani ja Texcocoga sõjalise kolmikföderatsiooni, milles
juhtrolli hakkas mängima Tenochtitlan. Koalitsiooninõukogu juhtisid kuningad:
Texococo valitseja vastutas seadusandluse ja suurte ehitustööde, Tlacopani valitseja
kunstide ja käsitööde, Tenochtitlani kuningas Itzcoatl aga välispoliitika eest. Ta oli ka
sõjajõudude juhataja - tlacatecuhtli, mis muutus keisri tiitliks. Järgmise valitseja
Montezuma või ka Motecuchoma I ( 1440 -1468) ajal loodi juba impeerium , mis ulatus
Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ja hõlmas peaegu kogu Mehhiko keskosa. Keiser
Axayacatl (1468-1483) laiendas vallutusi lõuna ja põhja suunas. Järgmised kolm
valitsejat võtsid ette sõjaretki pigem mässude mahasurumiseks. Viimane suur keiser
Motecuchoma / Montezuma II (1502-1520) kohtus juba hispaania
konkistadooridega.
2. Ühiskonnakorraldus
Asteekidel oli 20 suurt suguvõsa - calpulli´t, mis olid jagatud 4 fraatriasse. Igale
fraatriale kuulus üks Tenochtitlani kvartalitest. Oli kaks põhiklassi: tecutli (isandad)
ja macehualli (töötajad).
1Tecuhtlid oli kõrgaadel ja riigiametnikud , kes olid maksudest vabastatud ja said
elamu, toidu ja teenijaskonna oma alamatelt. Nad võisid kanda ka aadlitiitlit tzin.
Tecuhtlite päritavat seisust nimetati ka pilli - “pojad”. Pilli´d, kel polnud riigiametit,
olid varanduseta. Hüvesid andis ainult riik ja selle kaudu alam klass ainult ametnikele.
Eraomandus puudus. Suguvõsasid esindas riigi ees vahemeestest (tlatocan -
“kõnemees”) koosnev nõukogu, kes formaalselt valis ka 6 kõrgeimat ametnikku, sh
tlacatecuhtli (ülemvalitseja ja sõjaväe juhataja). Tegelikult olid need ametikohad
päritavad. Tlacatecuhtli asetäitja siseasjades ja riigi ülemkohtunik oli cihuacoatl
(tõlkes “madunaine”).
Järgnes priviligeeritud vahekiht pochteca - kaubitsejad. Seisus oli kinnine , elas
erikvartalites, abiellus ainult omavahel ja oli päritav. Nad olid rikkad, nad allusid
ainult oma kohtunikele ja nad tegutsesid oma kaubareisidel riigi huvides
luureandmete kogumisega. Linnades olid spetsialiseeritud turud eri kaupade
müümiseks. Kaubitsejatel oli eraldi jumalus Yacatecuhtli, kellele toodi Atzapotzalcos
inimohvreid.
“Töötajate” ehk macehualli põhiklassi liikmed elasid oma calpulli´des.
Põhiliselt olid nad talupojad, kellele suguvõsa andis oma ühisvaldusest harimiseks
maatüki. Talupojad kasvatasid maisi, agaavi (sellest kääritati kanget alkohoolset jooki
pulque ´t), uba, paprikat, tubakat, tomatit ja kakaod (viimasest valmistati jooki nimega
chocolatl), koduloomadest koera ja kalkunit. Macehualli liikmed pidid osalema ka
sõjaväeteenistuses. Seda tehti meeleldi, sest vapruse abil võis tõusta tecuhtlite
seisusesse. Macehuallist madalamal oli vahekiht tlamatli´d, kel polnud maad ja kes
töötasid sulastena.
Orjad (tlatlacotin) olid põhiklassidest allpool. Neid oli 2 liiki. Asteeke tehti orjaks
kas karistuseks kuriteo eest või müüs ta end orjaks vaesuse tõttu. Asteegist ori võis
end kas vabaks osta või vabaneda , abielludes pärast peremehe surma lesega.
Mitteasteekidest orjad olid sõjavangid ja neid ootas surm ohvrialtaril. Mõlema orjade
liigi arvukus kasvas ajapikku, sest riik tarvitas rohkesti tööjõudu ja vajas ka ohvreid.
Esimesi hangiti orjaturgudel, teisi sõjakäikudel.
Sõjaväeteenistus oli kohustus ja auasi. Kuni 150 tuhandest mehest koosnev
sõjavägi kutsuti kokku vaid sõja ajaks. Oli ka kutseline palgasõjavägi, kes teenis
linnades ja garnisonides. Iga linnriik pani välja oma üksuse ja varustas seda.
Väeosasid juhtisid kutselised ohvitserid (tlacateccatl), kes olid kas tecuhtlid või
vapruse eest seisuses ülendatud macehualli klassi liikmed. Nad kuulusid jaaguaride
ja kotkaste kultusliitudesse - erilistesse ohvitseriordudesse.
Sõda (yaoyotl) oli oli püha toiming ja jumalate teenimine . Seda peeti rangete
reeglite ja erilise aukoodeksi järgi. Sõjakäigud olid alati põhjalikult ette valmistatud.
Kasutati lähivõitlust, relvadeks olid oda, sõjanui, ling, vibu ja nool, kaitseks nahaga
üle tõmmatud puust kiiver ja kilp. Eesmärgiks oli vaenlasi võimalikult mitte tappa,
vaid vangi võtta. Vangistatu alistus tõrkumatult oma saatusele , sest ohverdatut ootas
teises ilmas õnnelik saatus. Kui parajasti kellegagi sõdida polnud, pidasid linnriigid
omavahel nn “lillesõdu”, et jumalatele ohvreid hankida. Siiski olid alistatud hõimude
vastuhakud asteekidele väga sagedased. Vallutatud alad ei lülitatud provintsidena riigi
koosseisu, vaid neid ekspluateeriti halastamatult kui kolooniaid . Riik ise piirdus vaid
Mehhiko oruga, ülejäänud alad oli 38 territooriumist koosnev koloniaalvaldus, kus
resideerisid peale oma pealike ka asteegi kubernerid, maksukogujad ja garnison .
Asteekide riigi kokkuvarisemise üks esmaseid põhjuseid oli alistatud rahvaste
massiline mäss asteegi vallutajate vastu ja hispaanlaste vastuvõtmine vabastajatena.
3. Haridus ja kultuur.
2Asteegid pidasid endid kultuuriliselt tolteekide ja misteekide pärijateks. Oli kaks
riiklikku koolisüsteemi. Kohustuslik haridus noorukitele alates 15. eluaastast.
Telpuchcalli – lihtrahvale: õpetati ajalugu, põllutööd, käsitööd, sõjandust. Valmistati
ette töötajaid. Õpetajateks sõjamehed. Osavõtt suurtest riiklikest ehitustöödest. Õhtuti
võimalus lõbutseda. Tulevikus oli võimalus karjäärile ainult sõjalise vapruse kaudu.
Calmecac – ülikutele: õpetati religiooni, ajalugu ja administreerimist, kirjutamist,
lugemist, arvutamist, astronoomiat, astroloogiat, poeesiat, retoorikat, sõjandust.
Valmistati ette preestreid, ohvitsere, riigiametnikke. Kloostrikord, range distsipliin ,
õpetajateks preestrid. Päeval õpingud ja harjutused, ööseti religioossed riitused.
Teadused . Arenenud filosoofia. Filosoofid - tlamatine (targad). Kõrgetasemeline
meditsiin : anatoomia ja füsioloogia tundmine, loodusravi . Astronoomia :
kalendrisüsteem oli üle võetud tolteekidelt, viimased omakorda olmeekidelt.
Päikeseaasta pikkus 365 päeva - 18 kuud, igaühes 20 päeva, aasta lõpus nn 5 õnnetut
päeva. Aasta algas 12.veebruaril ja lõppes 11.veebruaril. Igal kuul oli oma nimi, iga
kuu igal päeval oma number ja nimi, mis seotud mingi jumalusega. Rituaalse aasta
pikkus 260 päeva, koosnes 13 kuust, igas kuus 20 päeva. Lisaks kasutasid preestrid
aastat, mille pikkus oli 584 päeva ja kattus Veenuse aastaga. Ajastud ehk tsüklid
vältasid 52 aastat (4 korda 13 aastat). Tsükli lõpus olid õnnetud päevad, mil kustutati
tuled, suleti lapsed majadesse ja purustati kõik savinõud. Viimane tsükli lõpp oli
1507 .a. Uue tsükli algul pidustused ja tulede uus süütamine.
Kultuur. Piktograafiline kirjasüsteem ja maiade omale sarnane arvusüsteem, mis
mõlemad üle võetud misteekidelt. Kirjutati pargitud hirvenahale või agaavikiust
paberile. Voldikraamatud ehk nn. koodeksid; üsnagi palju on säilinud või ümber
kirjutatud. Kirjandus: proosa, luule, draama , kroonikad , filosoofilised traktaadid.
Eriti arenenud oli poeesia . Nahuatli ühiskeel kui kirjakeel . Kultuurikeskuseks oli
Texcoco linn eriti valitseja, seadusandja ja usureformaator Netzahualcoyotli ajal
15.saj. Kujutavas kunstis tolteegi mõjud. Kunstkäsitöös ja juveliirkunstis eriti
misteekide mõjud. Monumentaalne arhitektuur . Tenochtitlani toretsev
ühekorruseline keisripalee, astmikpüramiidikujulised templid. Nn. muuseumid :
loomaaed , botaanikaaed, inimvärdjate kollektsioon.
4. Religioon
Jumalad.
Ülim loojajumalate paar Ometecuhtli ehk Tonacatecuhtliu (Meie olemasolu jumal)
- kõikide jumalate ja olendite looja, asukoht 13.taevas; muutunud nn. puhkavaks
jumalaks ehk deus otiosus´eks, kelle poole pöörduti suurima häda korral.
Kolm peajumalat: asteekide hõimujumal, sõjajumal ja päikesejumal Huitzilopochtli;
hariduse kaitsja, kultuuriheeros, preestrseisuse kaitsja ja tuulejumal Quetzalcoatl ja
viimase vaenlane ja antipood, tüli ja nõiakunsti jumal Tezcatlipoca (Suitsev peegel ).
Lisaks oli suur hulk viljakuse, viljasaagi ja vihmajumalusi. Neist tähtsaim oli
vihmajumal Tlaloc, keda austati Mesetal juba olmeekide ajal. Tema naine oli
veekogude jumalanna Chalchihuitlicue, Tlaloci õde viljasaagi jumalanna
Chicomecoatl. Lillede jumalanna ja käsitöö kaitsjanna oli Xochiquetzal, maisijumal
Centeotl, agaavi ja alkoholi jumal Mayahuel, inimohvritoomise jumal Xipe Totec ,
tulejumal Huehueteotl. Allilma Mictlani valitses surmajumal Mictlantecuhtli.
Viie Päikese müüt. Alguses oli neli ajastut (ehk Päikest), mis kõik hävitati, sest
nende jaoks loodud inimesed ei rahuldanud jumalaid. 1.ajastu oli nn. Maa Päike, mida
valitses Tezcatlipoca ja mida asustasid hiiglased. Selle hävitas Quetzalcoatli saadetud
jaaguarid. 2.ajastu oli Tuule Päike, mida valitses Quetzalcoatl ja mis hävitati
Tezcatlipoca saadetud kohtava tormi poolt. 3.ajastu oli Vihma Päike, mida valitses
Tlaloc ja mille Quetzalcoatl hävitas tulevihmaga. 4.ajastu oli Vee Päike, mida valitses
3jumalanna Chalchihuitlicue ja mis hävitati veeuputuses. Praegune, 5. ehk Tule
Päike on loodud Quetzalcoatli ja Tezcatlipoca koostöö tulemusena ja mida toetavad
kõik jumalused. Et see maailm püsiks, tuleb jumalaid toita inimohvritega, vastasel
korral saabub kohutava maavärina läbi maailma lõpp.
Maailm ja teispoolsus . Maailm koosneb 13 taevast, maast ja 9 allilmast. Läbi
maailmakõiksuse kasvab maailmapuu. Inimesel on hing ja surmajärgne elu. Surnuid
maeti laibamatusena ja koos hauapanustega. Koha, kuhu surnu hing läheb, otsustas
suremisviis, mitte see, kuidas inimene oli elanud. Taevades veedeti õndsuses 4 aastat
ja siis sünniti ümber lindudeks, liblikateks või putukateks. Erinevad teispoolsused:
Päikesejumal Tonatiu (ehk Huitzilopochtli) päikeseriik taevas - mehed, kes
hukkusid lahingus, välgulöögist, surid teatud haigustesse või kes olid ohverdatud;
samuti naised, kes surid sünnitamisel..
Nn. Musta ja Valge maa ehk Quetzalcoatli taevas – preestrid ja õpetlased.
Nn. Vee ja Udu maa ehk Tlaloci taevas - need, kes olid surnud veesurma.
Mictlani Pilveriik ehk sügavaim allilm - kõik, kes surid loomulikku surma.
Kultus.
Preesterkond (tlamacazqui) jagunes vastavalt funktsioonidele. Ohvritoojad preestrid
oli eraldi seisus.
Ohver. Tavaliselt austati jumalaid tantsu, laulu ja kultusdraamadega, mõnikord ka
rituaalse pallimänguga. Levinud oli oma vere ohverdamine sisselõike teel
tavaolukorras. Mõnikord ohverdati ka loomi. Tähtsaim ohver oli inimohver -
jumalate toit. Massiline sõjavangide ja ka vabatahtlike ohverdamine eriti
Huitzilopochtli auks ohvrialtaril. Inimene asetati kiviplaadile, käsist-valust hoiti kinni,
preester lõhestas obsidiaanist noaga rinnakorvi, rebis välja südame ja ohverdas selle
jumalale . Tenochtitlani peatempli - Suure teocalli (teocalli tähendab tõlkes ´jumala
maja´)- kõrval leidsid hispaanlased üle 130 tuhande kolju . Tezcatlipoca auks
ohverdati suursuguseim sõjavang, kes terve aasta elas aus ja hiilguses, seejärel aga
toodi ohvriks.
Rituaalne võitlus (lad. k. gladiatorio) - vang, kelle liikumisvabadus oli piiratud,
võitles puust relvadega mitme vastase vastu. Kui vang neist jagu sai, kingiti talle
vabadus.
Naisi ja lapsi ohverdati harvem ja ainult viljakusjumalatele. Enne nad uimastati või
tantsisid end transsi.
Tulejumal Huehueteotlile ohverdati sõjavange elusalt põletamise teel.
Monoteismi kehtestamise katse.
Texcoco linna valitseja Netzahualcoyotl püüdis 15.saj. asendada polüteismi ja
inimohverdamist nähtamatu ja tunnetamatu ainujumala ja maailmalooja
Ipalnemohuan´iga, kellele toodi vaid taimseid ja ainelisi ohvreid. Tema tempel
kujutas astmikpüramiidi 10-korruselise torniga tipus . Ipalnemohuani kultus ei leidnud
laiemat kõlapinda, piirdus ainult kuningakojaga ja lakkas Netzahualcoyotli surmaga.