Ärkamisaeg Eestis ja Juhan Liiv (0)

10
Sisukord
1.0 Ärkamisaeg Eestis (1860 – 1885)
1.1 Ärkamisaja mõju ja rahvustunde õhutamine
1.2 Ajakirjandus Eestis
1.3 Kultuuriüritused Eestis
1.4 Teised suunad
2.0 Juhan Liiv
2.1 Juhan Liivi elulugu
2.2 Juhan liivi tegemised
Sissejuhatus
Referaat on koostatud sündmustest ärkamisajal Eestis ning Juhan Liivi eluloo ja tegevuste järel. Esimene pool räägib ärkamisajast Eestis , mis annab ülevaate kogu nendest sündmustest. Teine pool aga sellest , mis tähtsus oli Juhan Liivil ühiskonnas. Juhan Liiv sündis 30. Aprillil 1864 aastal Tartumaal Alatskivi kandimehe pojana , sealt läks edasi tema elutee Naelavere külakooli ja sealt veel edasi Kodavere kihelkonna kooli. 1893 aastal J.Liiv haigestus katatooniasse ja elas siitpeale peamiselt maal sugulaste ja tuttavate juures , J.Liiv suri 1.detsember 1913.
ärkamisaeg Eestis (1860–1885)
ärkamisaeg, aeg umbes 1860. aastate algusest kuni venestamisaja alguseni (1880. aastate keskpaik ), s.o aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna (Johann Voldemar Jannsen , Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson , Jakob Hurt ) ning seltsitegevuse kaudu.
Termini tõi eesti keelde Garlieb Merkel , Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. sajandi alguses Villem Reimani , Hans Kruusi ja mitme teise kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni mõiste on kasutusel ka rahvusvahelises ajalookirjanduses – seoses Euroopas (18. sajandi lõpp – 19. sajand) ja mujal maailmas (20. sajand) tugevnenud rahvusluse ilmingutega .
Suure Prantsuse revolutsiooni, saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algas 19. sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine, mis kulges üldjoontes nii nagu teistelgi Ida-Euroopa väikerahvastel (tšehhidel, soomlastel, lätlastel jt), kel polnud ei oma riiki ega iseseisva riikliku eksistentsi kogemust. Majandusliku aluse eestlaste etnilisele eneseteadvustamisele pani 1860. aastail alanud talude massiline päriseksostmine ja eestlastest maaomanike kihi tekkimine. Eesti rahvusluse kandjaks said tärkav maaharitlaskond (koolmeistrid, köstrid , vallakirjutajad) ja keskkiht (taluperemehed), hiljem ka linnaametnikud ja äriettevõtjad, kes kõik püüdlesid sotsiaalse tõusu poole. Rahvuslik liikumine sai alguse majanduslikult jõukamast Lõuna-Eestist, eeskätt Viljandimaalt, kus kujunesid esimesed rahvusliku liikumise keskused (Holstre, Paistu , Tarvastu jt). Haritlased tegid rahvuslikku selgitustööd, õhutasid eestlasi osa võtma avalikust elust ning sõnastasid nende õiguslikud ja kultuurilised nõudmised. 1857 võttis Johann Voldemar Jannsen eestlaste omanimetusena kasutusele sõna „eestlane”. Jannsen rajas järjepideva eesti ajakirjanduse (andis 1857–63 Pärnus välja nädalalehte Perno Postimees , aastast 1864 Tartus Eesti Postimeest) , visandas talupoegliku rahvusideoloogia esimesed piirjooned ja korraldas esimesed suured kultuuriüritused. 1860. aastail levis Lõuna-Eestis laiaulatuslik palvekirjadeliikumine, mida juhtisid ärksad haritlased ja talupojad (Johann Köler , Adam ja Peeter Peterson , Jaan Adamson, Märt Jakobson). Nn Peterburi patriootide ehk rahvasõprade (J. Köler, Aleksander Jürjev, Philipp Karell, Friedrich Dankmann) toetusel õnnestus talupoegade saatkonnal 1864 keiser Aleksander II-le üle anda suur märgukiri , milles taotleti soodsamaid maa ostu- ja rendihindu, teoorjuse kaotamist, eesti keele kasutamise laiendamist, rahvakoolide allutamist Vene haridusministeeriumile ning seda, et kirikuõpetaja valiks kogudus .
Suur rahvuslik ettevõtmine oli eesti õppekeelega kõrgema rahvakooli (seda nimetati Eesti talurahva vabastaja keiser Aleksander I auks Eesti Aleksandrikooliks) rajamise katse. Eesti Aleksandrikooli jaoks raha korjamise komiteedest (neid oli 146) kujunes ülemaaline organisatsioon , mille eesotsas oli peakomitee (1870–84, president Jakob Hurt), mis tegeles rahvuslike ideede levitamise ja kultuuriürituste korraldamisega. Tähtsat osa eestlaste rahvuslikus liikumises etendasid mitmesugused seltsid, mis asutati baltisaksa ja Soome seltside eeskujul kogu maal; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid . 1865 asutas Jannsen Tartus laulu- ja mänguseltsi Vanemuine , mis pani aluse eesti rahvuslikule teatrile (1870) ja korraldas 1869 baltisaksa laulupidude eeskujul Eesti esimese üldlaulupeo; selles osales üle 800 laulja ja mängija ning seal käis kuni 12 000 pealtvaatajat. Esimesed Eesti põllumeeste seltsid asutati Tartus, Pärnus (1870), Viljandis (1871) ja Võrus ( 1874 ); 1900. aastal oli neid üle 40. Kõige arvukam oli ülemaaline kirjanduslik -kultuuriline org. Eesti Kirjameeste Selts (EKS, 1872–93 Tartus), kuhu kuulus 1882 üle 1100 liikme. EKS arendas eesti keelt ja kirjandust, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1870 pandi alus esimesele eesti üliõpilasorganisatsioonile, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts ( EÜS , 1883). 23. V 1884 pühitseti Otepää kiriklas EÜS-i sinimustvalge lipp . Tuhandeliikmeliseks ühenduseks kujunes Tallinnas tegutsenud kaubalaevaselts Linda ( 1879 –93).
Ärkamisajal sündis eesti poliitika, mis laveeris kahe kohaliku võimukandja – Vene valitsuse ja baltisaksa ülemkihtide – vahel. Eesti rahvuslikus liikumises eristus kaks suunda. Üks neist oli poliitiliselt mõõdukas kultuurirahvuslik, etnilis-lingvistiline suund (J. Hurt, J. V. Jannsen, Jaan Bergmann, Martin Lipp, Michael Jürmann), mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse edendamisele. Eesti rahvusluse ideoloogia alusepanija, teoloog ning rahvaluule- ja keeleteadlane J. Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline.
Teine suund (Carl Robert Jakobson, J. Köler, Mihkel Veske, Mart Mitt jt) oli radikaalsem. Selle juht oli pedagoog , kirjanik, ajakirjanik ja põllumees C. R. Jakobson. Ta asutas esimese eestikeelse poliitilise ajalehe Sakala (1878–82) ning sõnastas rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, milles nõudis eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja Balti aadli privileegide kaotamist ning Vene seaduste jõustamist Eestis.
Erinevad lähtepunktid ja arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest ja nendeni jõudmise viisidest ning juhtide isiklik rivaalitsemine, mis paisus rahvuslikes organisatsioonides avalikuks võimuvõitluseks, viisid 1878 suurlõheni. Appi võeti demagoogia ja võimudele saadeti kaebekirju – kõik see nõrgendas rahvuslikku liikumist. 1880 läks Hurt Peterburi kirikuõpetajaks ja radikaalse suuna esindajad võtsid rahvuslike ürituste juhtimise üle. 1882 Jakobson suri. Rahvuslikus liikumises algas mõõn, mida süvendas valitsuse tagurlik sisepoliitika.
Juhan Liiv
Sündis 30. Aprillil 1864 Tartumaal Alatskivil kandimehepojana, õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Töötas aastail 1885 – 1892 ajakirjanikuna Tallinnas (Virulane). Viljandis (Sakala) ja Tartus (Olevik). 1893 aastal haigestus katatooniasse ja elas siitpeale peamiselt maal sugulaste ja tuttavate juures. Suri 1 . detsembril 1913.
J.Liiv hakkas ajakirjanduses luuletusi avaldama 1855 aastal. Os neist võeti 1904 aastal väljaantud (Kirjatööde kogusse). J.Liivi lüürika paremik on kirjutatud aastail 1894- 1910 , millest esimene kogu luuletused ilmus 1909 ja 1910. Posthuumsetes trükkides on seda luuletusekogu käsikirjade põhjal tunduvalt täiendatud . Nõukogude korra ajal ilmunud (Teostes) leidub veelgi hulk esmakordselt trükitud luuletusi.
J.Liiv on eesti suurim lüürik , kelle poolehoid kuulub vaesele tööinimesele ja kelle hukkamõistu osaliseks saab kullaorjus , silmakirjatsemine, julmus , rahvusvaheline imperialism . Liiv on kirjutanud hulga kõrgeväärtuslikke , sügavalt patriootilisi luuletusi. Rikkalik on J.Liivi realistlik looduselüürika , kus kirjanik erga sisseelamisega maalib Eesti looduse iseloomulikke vaatepilte. J.Liivi lüürika paremikule on omane rahvalik, piltlik ning musikaalne sõnastus .
Siin ka üks Juhan Liivi luuletus
Noor-Eestile.
Mind ärge austage —
ei iial iganes!
Üks valus vale mõiste
on liikvel aja sees.
Nad hirmsad on, mu laulud,
ja hirmus mu süda sees,
nii hirmus, nagu mu saatus —
ei, mind mitte iganes!
Te austage mehi,
kes kasvand valguses,
kes teaduses krooni saanud,
kes tööl on selguses.
Ja kui neid mehi ei ole,
siis endil' nad mõelge,
kõik voorused mõelge kokku —
ei mind mitte tõesti!
Kõik voorused mõelge kokku,
me esivanemad ,
me kallid, kallid kalmud — —
ja endi vanemad:
Siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,
ei, mind mitte tõesti!
Kokkuvõte (Ärkamisaeg Eestis ja Juhan Liiv)
Ärkamisaeg oli aeg umbes 1860. Aastate algusest kuni venestamisaja alguseni. Sellel ajal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena ning tugevnes rahvustunde õhutamine ja väärtustamine trükisõna ning seltsitegevuse kaudu.
Eesti keelde tõi termini Garileb Merkel , Eesti ajalookirjanduses juurdus termin 20. Sajandi alguses Villem Reimani, Hans Kruusi ja mitme teisi kaudu. Rahvusliku ärkamise ja uuestisünni mõiste on kasutusel ka ajalookirjanduses.
Suure Prantsuse revolutsiooni , saksa rahvusluse ja romantismiideede mõjul algasgi 19. Sajandi keskel eestlaste rahvuslik ärkamine , mis kulges üldjoontes nagu teistelgi Ida- Euroopa väikerahvastel
Juhan Liiv Sündis 30. Aprillil 1864 Tartumaal Alatskivil kandimehepojana, õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Töötas aastail 1885 – 1892 ajakirjanikuna. 1893 aastal haigestus katatooniasse ja elas siitpeale peamiselt maal sugulaste ja tuttavate juures. Suri 1 . detsembril 1913.
J.Liiv hakkas ajakirjanduses luuletusi avaldama 1855 aastal. J.Liivi lüürika paremik on kirjutatud aastail 1894-1910, millest esimene kogu luuletused ilmus 1909 ja 1910. Nõukogude korra ajal ilmunud teostes leidub veelgi hulk esmakordselt trükitud luuletusi.
Allikad
Google.ee ( Wikipeedia .ee)
Eesti luule antoloogia (Eesti riiklik kirjastus , Tallinn 1955)