Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Aristoteles Nikomachose eetika V raamat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õiglus, ebaõiglus, vahepeal, seadumus, pahe, osalise, puuduta, niisiis, kohtunik, tehtu, teadliku, osaliseks, jaota, loomuses, määratlus, osasaamine, ühistegevus, ebaõiglased, toimimine, hüved, kõlvatu, eelpool, mõõdu, vabatahtlikkus, andes, asjas, vastuolus, kingsepa, alatu, tegusid, võetuna, seaduserikkuja, määratletud, tervenistiAluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest. Esimesest raamatust leiame vastuseid küsimustele, kuidas õnnelikult elada? Mis on hüved ja milline on hüvede eesmärk inimtegevuses? Mis on loomutäius ja kuidas see jagueb? Kuidas on õnn sellega seotud? Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemuse laad. Korraldav õiglus. Kas on võimalik ennast ebaõiglaselt kohelda? I Raamat Aristotelese inimtegevuse valdkondi puudutavad tähtsamad neli mõistet : Technê (praktiline oskustöö), methodos (teoreetiline uurimistöö), praxis (tegutsemine üldiselt) ja proairesis (tegutsemine kindla valiku alusel). Igal tegevusvaldkonnal alates kunstis kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole. Hüve (kr.agathon) on mõeldud tähenduses, mis võib
selle kõige ilmsema ja üldisema – elu enda kõrvale jätab. Elu on kogu elatava tegevuse eesmärgiks, põhjuseks ja algeks. See tähendab, et ülima hüve ehk õnne saavutamiseks peab inimene tegutsema arukalt ja lähtuvalt oma loomutäiusest – tegema seda mida ta kõige paremini oskab ja kõige paremini kuidas oskab kogu elu vältel Esmapilgul võib esineda paradoks tõeliselt tugeva advokaadi või prokuröri puhul. Oma tööd kõige paremal moel tehes, kas ei satu löögi alla õiglus. Ja kas advokaat või prokurör ei peakski olema õiglased, jättes õigluse mõistmise kohtuniku kanda? Või kaitstes/ süüdistades just nii plaju, et kohtuniku otsus saaks olema õiglane? Seega loomutäiusest ja õnnele pürgiv jurist, kellest sõltub õiglus on suhteliselt raske valiku ees. Kuidas peaks õigluse mõistmisega seotud jurist tegutsema? Õiglust silmas pidades, või oma parimaid oskusi ära kasutades? - ilmselt oleneb see konkreetsest isikust ja tema
teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande. Nikomachose eetika I raamatust leiame vastuse, mis on see hüve, mille poole inimesed püüdlevad. Samuti uurib Aristoteles ka seda, et milline on teiste inimeste keskel elades õige tegutsemisviis. Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemus, samuti ebaõiglus ja õiglane tegu. 1. ARISTOTELESE I RAAMAT Aristoteles on jaganud inimtegevused neljaks valdkonnaks: - Technê - praktiline oskustöö. Aluseks on teatud seadmus ( hexis ) millegi loomiseks (poiêtikê). - Methodos- Teoreetiline uurimistöö - Praxis- tegutsemine üldiselt - Proairesis tegutsemine kindla valiku alusel Igal tegevusvaldkonnal alatest kunstist kuni praktiliste aladeni on suundumus
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve,
Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke. Ühe juhtiva ja mõjuvõimsa alana võiks nimetada poliitikat. Poliitikud,
Õiglaselt ebaõiglane maailm Kõik näib justkui õiglane. Kõigile kehtivad võrdsed õigused, seadused on igaühele täitmiseks ning kui inimesele liiga tehakse on teoreetiliselt võimalik õiglus jalule seada. Ideaalses maailmas järgikski viimne kui üks ilmakodanik eeskujulikult seadusi ning oleks nõus või püüaks vähemalt aru saada kaaskodanikest. Reaalsus on aga see, et nii see ei ole ja ei hakka ka kunagi olema. Miks see nii on? Üheks põhjuseks on seadused. Kui te nüüd arvate, et sellega soovin öelda, et seadused muudavad maailma ebaõiglaseks ning ühiskond toimiks paremini kui neid ei eksisteeriks, siis nii see siiski pole
Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved? Mis on õiglus ja ebaõiglus? Küsides inimestelt, mida tähendab nende jaoks õnn, siis enamike inimeste arvamused lähevad lahku ning on erinevad
vabast tahtest loobumise vajalikkusest -, kui inimesed hakkavad ise ennast valitsema ehk teisisõnu suudavad ise oma isiklikku tahte ühiskondlikule allutada. Kriton Põhiideed: Kriton kehastab dialoogis inimlikku(materiaalset) suhtumist elusse ja väärtusesse, samas kui Sokrates suudab mõelda tegelikele elu väärtustele, millest tähtsaim on õiglus. Ei lapsed, sõbrad ega miski muu pole tähtsamad kui õigluse tagamine. Iga inimene kannab vastutust oma tegude õigluse eest, seega pole surm mingi karistus õiglast elu elanud inimese jaoks. Küsimused: 1) a) Eelkõige on suureks õnnetuseks Sokratese surm, sest iga inimese elu on väärtuslik nii teiste ühiskonnaliikmete kui eelkõige selle inimese enda jaoks. b) Kriton ütleb, et kui Sokrates endale ei mõtle, siis
Ma läksin poodi ning plaanisin osta naabrilastele külakostiks kommi. Hiljem jagasin kommid nende mõlemi kahe vahel võrdselt ära, mõlemad pidid saama kümme, kuid üks jäi siiski üle. Ma ei andnud seda kommi vanemale lapsele, sest väike laps oleks hakanud nutma ning tundma enda suhtes ebavõrdsust. Samuti ei andnud ma seda kommi ka nooremale, sest muidu oleks vanem laps hakanud mind süüdistama ebaaususes. Võtsin hoopis selle maitsva kommi ja panin endale suhu. Mis on õigus ning õiglus? Elame me ju ajal, mil paljude inimeste loomulik õiglustunne pea iga päev uue hoobi saama. On aeg, mil õigus ei tähenda tingimata õiglust ja õiglus ei tähenda õigust. Igal inimesel ühiskonnas on õigused, mis on sätestatud juba ka Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt. Kõigil on õigus elada, õigus sõnavabadusele, õigus omada täisväärtuslikku elu. Minul isiklikult on õigus õppida, omandada haridus ning hiljem asuda tööle
Kui võimalus toimida on elus määrava tähtsusega, ei saa keegi muutuda õnnetuks, kui ta on täiuslikult õnnelik, sest ta ei tee kunagi midagi eemaletõukavat või labast. ...Aga ta ei ole ka heitlik ja kergestimuutuv: tema õnne ei saa ära võtta kergesti ja juhuslike õnnetuste kaudu, vaid suurte ja korduvate õnnetuste kaudu. Sõprade ja järeltulijate saatus mõjutab õnne. Õnnelik inimene on loogiline. Kaht liiki loomutäius: mõistuslikkuse ja eetose juurde kuuluv. Niisiis ei teki loomutäiused looduse mõjul ega ka vastupidi loodusele, vaid me saame neid vastavalt loomusle omandada. Tegutsedes tuleb lähtuda õigetest põhimõtetest. Loomutäiused seostuvad tegevuste ja tunnetega, aga kõiki tundeid ja kõiki tegevusi saadavad nauding ning kannatus. Loomutäius seostub naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidises, siis hävib. Kesktee, aga mitte alati. 2
enesekaitse huvides, ning rahulduma sellise vabadusega teiste suhtes, mida ta lubaks ka teistele iseenda suhtes. Kuni inimesed lubavad endale teha kõike, mida nad tahavad, ei lõpe sõda. Seepärast peavadki inimesed lähtuma evangeeliumi seadusest : tee teistele seda, mida sa tahad, et nemad sulle teeksid (Mt 7:12) Kolmas loomulik seadus : inimesed peavad järgima sõlmitud lepinguid. Seal, kus pole lepinguid, ei saa olla ka õiglust. Ebaõiglus on lepingu täitmata jätmine. Kõik, mis ei ole ebaõiglane, on õiglane. Et sõnad õiglus ja ebaõiglus omandaksid sisu, peab olema mingi võim, mis karistuse ähvardusega kaaluks üles need hüved, mida inimene loodab lepingu täitmata jätmisest saada.Selline võim saab olla vaid riigis. Neljas loomulik seadus : see, kellele tehakse head puhtast südamest, peab püüdlema selle poole, et heategijal poleks mõistlikku põhjust kahetseda oma heategu. Inimene teeb Hobbesi arvates head
sajandi poliitilistest filosoofidest. Käesolevas essees käsitlen John Rawlsi artiklit "Õiglus kui ausameelsus", mis ilmus kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseesid". Käsitlusele võtan teema Rawlsi nimetatud õigluse printsiipidest. Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja põhjendab väidet "õiglus kui ausameelsus"? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust kuni klassikalise utilitarismini. John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest ekslik ja ma nõustun siinkohal tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust osana ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse printsiipe vaatleb autor piirangute täpse sõnastusena, kuidas ühiskond või õigemini praktikatest lähtuvalt võib määratleda positsioone ja
selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm. Viimaseks, need kokkulepped ja lepingud, millega selle poliitilise keha osad kõigepealt loodi, seati kõrvuti ja ühendati, sarnanevad Jumala poolt loomisteol öeldud käsusõnale – “Tehkem inimesed”5. Et kirjeldada selle tehisliku inimese loomust, ma uurin: Esiteks, tema ainest ja tema meistrit [artificer], kelleks mõlemaks on inimene.
küsimusi ja vatuseid on metafüüsilised. Metafüüsika räägib aistitava maailma mitteaistitavatest põhjusetest. Mis eksisteerib? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu (hinge)? Kas inimese tahe on vaba? 6. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Praktilise filosoofia alla käivad: esteetika (iluõpetus, haakub kunstifilosoofiaga) Mis on ilu? eetika (moraaliõpetus) Mida inimene peab tegema? Mida ei tohi teha? Mis on õiglus? mis on inimese kohustused? Millised peaksid olema inimese eesmärgid? Millised on tõelised väärtused? Kas tappa tohib või ei tohi? poliitfilosoofia (põimub eetika küsimustega) Mis on riik? Milline riik peaks olema? Milline on indiviidi vabaduse ja riigivõimu optimaalne vahekord? Kes peaks valitsema? relativism (õpetus, mille järgi kõik asjad on suhtelised) esteetikaline relativism (ükski asi pole iseenesest ilus või inetu) Kas ilu siis on või ei ole suhteline? õigusfilosoofia
sõprade jaoks ainult seda, mis on õige" (Laelius, sõprusest) Stoik Cicero (1. saj. eKr): "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks" Humanistide eeskujuks oli Cicero ,,Kohustustest". Sealt on pärit voorusliku inimese ideaal, mille järgi eristuvad inimesel põhi-ehk kardinaalvoorused: 1. tarkus (prudentia) 2. kindlameelsus (fortitudo) 3. mõõdukus (temperantia) 4. õiglus (iustitia) 1. Cicero valitseja kohustustest Cicero arvates tuleb järgida Platoni juhiseid: · Kaitsta kodanike huve, unustades omapoolne kasu. Valitsemine peab teenima nende tulu, kes kaitse alla on usaldatud, mitte nende, kellele usaldatud · Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu. Muidu puhkevad mäss ja riid. Rooma kodusõdade põhjus: rahvameelsus või rahameelsus.
Õigus ja Eetika 20.saj Ilmar Tammelo (1917-1982) Absoluutne õiglus on inimesele tunnetamatu ning kõik õiglushinnangud relatiivsed Iga riigi sotsiaalse korralduse aluseks teatud ajal saavad olla vaid üksikud arusaamad. Erinevad arusaamad õiglusest tekitavad pingeid. Lääne demokraatia aluseks on „hool“ mis välistab nii õiglusfanatismi kui ülitundlikkuse ebaõigluse suhtes. Kas õiglus on olemas - ontoloogiline probleem? Õiglust ei eksisteeri füüsilises maailmas - õiglust ei õnnestu käsitleda konkreetse, ajalis- ruumilisel faktidel põhineva nähtusena. Õiglusel on erinevates kontekstides väga palju erinevaid tähendusi. → Õiglust on võimalik väga erinevalt ja vastuoluliselt defineerida. Õigluse mõiste on seotud emotsioonidega ja subjektiivsusega. Eelnevast tulenevalt on õiglus eelkõige abstraktsioon.
Õiglus: 1. Jaotava õigluse põhiküsimused: a)Mis hüvesid tuleks jagada (saaks jagada)? Rikkust, võimu, austust, või mingit nende kombinatsiooni? b) Mille/kelle vahel jagada? Mingi ühiskonna liikmete, rahvaste, rahvusriikide? c) Mis on „õige“ jaotus? Hüvede määramine, raha vastavalt iga väärtusele, vajadusele? 2. Korraldava ja jaotava õigluse erinevus: Jaotav õiglus eelneb korraldavale õigusele ning tegeleb õige jaotuse määramisega (mida, kellele) . Korraldava õigluse puhul on küsimus vahetussuhtes ehk kui palju (kuritöö ja karistuse vahekord, teenuste eest tasumine). Õiglane tähendab korraldavas õigluses „õiget“ propotsiooni. 3. 3 õiglase jaotamise printsiipi: hüvede (nt sissetuleku) määramine: igaleühele vastavalt tema väärtusele, vajadusele, staatusele, panusele või kõigile võrdselt 4
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
kui mitte arvestada tema paari teost moraali ja poliitilise filosoofia ajaloost. Käesolev referaat käsitleb John Rawlsi teost ,,Õiglus kui ausameelsus" kui ühe 20. sajandi oluliseima ühiskonna ja poliitfilosoofi viimast teost. Enda teoses üritab Rawls selgitada õigluse mõtet ja kontseptsiooni enda seisukohast. Kui varem seostati õiglust ennekõike väärimusega, siis Rawls sisuliselt lükkab selle idee ümber ning selgitab meile, miks õiglus on ennekõike seotud hoopis võrdsuse ja vastastikkusega. Enda referaadis üritan ma selgitada Rawlsi õigluse ideed kasutades selleks eelnimetatud teost, kuid sealjuures peatun ka alternatiivsetel ideedel. Tema idee keskmeks on niinimetatud algpositsioon, kus kõik isikud, teadmata enese kohta mitte midagi, loovad endale ise ühiskonnareegleid arvestades sellega, et nad võivad ise olla majanduslikult või sotsiaalselt ebavõrdsete hulgas
Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat eksiteele sattunud, vaid neil on õigus kas ühes või ka rohkemas suhtes. Loogiline arutelu langeb kokku nendega, kes räägivad loomutäiusest või mingist loomutäiuse osast, sest vastav võime toimida sellest just lähtubki. Ilmselt on aga suur erinevus selles, kas me mõistame ülimat hüvet omamise või kasutamisena ehk siis seadumuse või toimevõimena, kuna seadumus võib ju olemas olla ilma mingit hüvet saavutamata, nagu sellel, kes magab või on mingil muul moel tegevusest eemal. (nikom.eetika, 2007:18,19,20) Kas õnn tuleb õppimisega, harjutamisega või mingit muud moodi pingutades, või tuleb see juhuse läbi ehk jumaliku ettemääratuse kaudu? Õnn paistab aga olevat ülimalt jumalik isegi siis, kui ta pole jumala saadetud, vaid on saavutatud kas loomutäiuse, teatud õppimise
Väga raske on sellele küsimusele ühetähenduslikult vastata, võib olla isegi võimatu. Sest õigus on loodud inimeste poolt ning inimeste jaoks. See on üks parematest mõtetest, mis on kunagi inimesed välja töötanud. Just õigus iseloomustab ning eristub tsiviliseeritud ühiskonna ürghõimudest, kuid ka seal arvatavasti olid omapärased õigused ning seadused. Selleks, et vastuseni jõuda, püüan välja selgitada mis on õigus ning õiglus. Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum, mis peab kõiki indiviide haarama. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõigile ühiskonna liikmetele. Õigus peab arvestama inimeste vajadustega ja loomulikke õigustega ning ka vastama inimeste õigustundele. Nüüdisajal õigus väljendub seaduses. Tuntud ameerika poliitiline filosoof John Bordley Rawls sõnastab oma põhjapanevas töös ,,Õigluse teooria" (A Theory of Justice;1971) 2 õigluse printsiibi
MIS ON ÕIGLUS? Minu ettekande teemaks on mis on õiglus. Kõigepealt alustaks ma sõna ,,õigluse" defineerimisega. Õiglus on moraalinorm (norm-hinnang), mis nõuab, et inimese õigused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused oleksid omavahel vastavuses. Siin tuleb aga juttu ka mõiste ,,õigus". Õigus on ühiskonna v riigi seadustatud normide kogum. Kõik me oleme samuti teadlikud inimõigustest need on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest. Niisiis mis vahe on õigustel ja õiglusel?
..oma enese eelduste suhtes. 5. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes. Võrreldes Jeesusega, Sokrates: .. ei andnud õpilastele dogmasid ega õpetussüsteeme .. ei andnud lunastust ega pääsemist .. ei nõudnud usku usupügalatesse .. suunas inimesi iseenda kaudu uurima ja taotlema tarkust, tõde ja hüve. .. oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist ..ei ole õpetaja, kel see tarkus on juba käes. Niisiis, filosoofia on tarkuse otsimine, iseenda kaudu uurimine ja taotlemine, mis ei anna dogmasid ja õpetussüsteeme ega nõua usku ükskõik millesse. 6. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Konstrueerige näide. Filosoofia on omamoodi vahelüli teaduse ja teoloogia vahel. Filosoofia on eikellegimaa. Filosoofia otsib vastuseid küsimustele, millele ei saa vastata laboris (teaduslikult) ja millele teoloogide poolt pakutud vastuseid võib seata kahtluse alla
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
kahjustavad rohkem, kui kasu toovad sellele, kellele oled lubanud, siis ei käi suurema eelistamine väiksemale kohustuste vastu. lubadusist kinni pidada pole vaja sellel, kes nad andis hirmu sunnil või kavalusest petetuna kõige rangemini tuleb kinnipidada sõjaõigustest Tüliküsimuse lahendamiseks on kaks moodust: vaidluse ja jõu abil. Kuna üks on omane inimestele, teine metsloomadel, siis tuleb teist rakendada vaid juhul, kui esimest kasutada ei saa. Niisiis tuleb sõda alustada selleks, et elu saaks jätkuda õigluses ja rahus, kuid või saavutamise järel peab säästma neid, kes pole sõja ajal olnud julmad või metsikud. alati tuleks hoolta kanda, et püsik rahu, milles pole kahta salasepitsusi õiglane on ainult sõda, mida peetakse pärast nõudmiste esitamist ja avalikku kuulutamist. Isegi kui üksikud isikud on vaenlasele midagi lubanud olnud sunnil, siis neilgi puhkudel tuleb pidada sõna
Filosoofia argumenteerib Kriitikas esitatakse põhjendusi, kaalutlusi, konstrueeritakse argumente. Filosoof ia argumenteerib, mitte ei jutlusta. Asi ei piirdu ainult vastuargumentidega. Esitatakse oma positiivne teooria/ seisukoht/kaalutlused. Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs. Mõistete analüüsimisel kasutatakse sageli tarvilike ja püsivate tingimuste meetodit. 8.Iseloomustage Sokraatilist meetodit. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on · iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine,
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
filosoofia. Agnostitsism on õpetus, mis eitab teadmiste võimalikkust. 1."Töötama" kahemõttelisus A. O. Lovejoy (1908) küsib: mida tähendab, et "tõene on see Praktilise filosoofia alla käivad: esteetika (iluõpetus, haakub kunstifilosoofiaga) Mis on ilu? uskumus, mis töötab"? Sõna "töötama" on kahemõtteline: 1)mingi uskumus prognoosib eetika (moraaliõpetus) Mida inimene peab tegema? Mida ei tohi teha? Mis on õiglus? mis on juhtuvat 2)mingi uskumus varustab meid energiaga inimese kohustused? Millised peaksid olema inimese eesmärgid? Millised on tõelised 2. Kasulik väärus/kasutu tõde. Võib olla kasulik uskuda millessegi, mis on väär. Tõde võib väärtused? Kas tappa tohib või ei tohi? poliitfilosoofia (põimub eetika küsimustega) Mis on olla vägagi kahjulik. Tõed võivad olla kasutud. riik? Milline riik peaks olema
Kas on olemas kõige oleva algpõhjus? need on religioonifilosoofia küsimused); arvud (Kas arvud eksisteerivad iseseisvalt, sõltumatult? Arvud leiutati - kaob inimene, kaob arv); propositsioonid (asjad võivad olla või mitte olla nii nagu väidetud). On metafüüsika haru. 5. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Praktilise filosoofia alla käivad: 1. esteetika (iluõpetus, haakub kunstifilosoofiaga) Mis on ilu? 2. eetika (moraaliõpe) Mida inimene peab tegema? Mida ei tohi teha? Mis on õiglus? mis on inimese kohustused? Millised peaksid olema inimese eesmärgid? Millised on tõelised väärtused? Kas tappa tohib või ei tohi? 3. poliitfilosoofia (põimub eetika küsimustega) Mis on riik? Milline riik peaks olema? Milline on indiviidi vabaduse ja riigivõimu optimaalne vahekord? Kes peaks valitsema? 4. relativism (õpetus, mille järgi kõik asjad on suhtelised) 5. esteetikaline relativism (ükski asi pole iseenesest ilus või inetu) Kas ilu siis on või ei ole suhteline? 6
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte. Kuid selleks, et miski saaks olla mõõdupuuks, peab see ise täpne olema. Selleks, et näidata, et miski on tõesuse kriteerium, tuleb Epikurose sõnul kõigepealt tõestada, et see ise on tõene.
Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus (Cicero, Seneca, Marcus Aurelius) · voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad · tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding, rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa
annaabi.ee 
