Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "ARISTOTELES:Nicomachose eetika I ja V". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õiglus, aristoteles, seotu, ebaõiglus, nimene, juhus, hüved, õnnetu, nauding, eetika, pahe, selgub, ülim, juhuse, iseendale, motiiv, suundumus, jutust, naudingud, kuulsust, kehaga, tegutsemist, öeldud, tegevusega, jumalik, tabada, hetki, tervikuna, nimetame, kiida, unes, headus, hingel, unenäod, tasakaalukus, tegusid, tervenisti, osana, uurimistSISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande.
Õigus ja eetika „ Eetika universaalne ja individuaalne mõõde“ „Juristi ameti koht ühiskonnas“ „Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Gert Sõnajalg Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved? Mis on õiglus ja ebaõiglus?
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve, milleks on tegevuse eesmärk, mida me selle enda pärast tahame ning kõik muu tuleb tänu sellele. Niisugune on õnn me teeme teisi asju, et saada õnnelikuks. Õnn on meie lõppeesmärk
V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglasi tegusid
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke
.......................................................................................................................8 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................12 KASUTATUD KIRJANDUS..............................................................................................13 Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -3- SISSEJUHATUS Nikomachose eetika on Aristotelese eetikaalane peateos, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv inimene, kes teiste keskel elades peab tegema otsustusi õige tegutsemisviisi ja -vormi kohta. Lihtsustatult öeldes vaatleb Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille järgi seejuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki Aristoteles oma eetikakäsitluse. (Nikom.eetika, 2007:350)
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND VÕRDLEVA ÕIGUSTEADUSE ÕPPETOOL xxxxxx NIKOMACHOSE EETIKA I ja V raamat Lühiessee 2012 Kaks aastatuhat, mis lahutavad meid Aristotelese ajast, on väga vähe muutnud arusaamu ja hoiakuid, käsitlusi hüvedest, inimloomusest ja õiglusest. Nimetatud teemad on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohe peale Nikomachose eetika lugema hakkamist, tabas mind selline äratundmise tunne ja selge arusaamine läbi nende peaaegu kahe aastatuhande, mis lahutavad meid ja Aristotelese poolt elatud aega, ei olegi väga palju muutunud. Inimesed ja nende juures hinnatavad põhiväärtused on endised, käitumisharjumused on sarnased, soovid oma tegevusega saavutada ülim eesmärk olla õnnelik on ka endine. Aeg on muutunud, kui inimeste olemus ja soovid mitte. Edasine raamatu lugemine tekitas minus
tõestades, et on ise oma armastuse ori. Ometi seisneb tema jaoks armastuse väärtus just individuaalsel armastusel. Aristophanes pidas armastuseks (eros) oma teise poole otsimist (inimesed olnud algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida). Sellise armastuse puhul ei ole aga ühenduse saavutamine tagatud ning ühinemisest saadav nauding on mööduv. Sokratese (Diotima) kõnes on väidetud, et armastus tähendab, kui x ihaldab y armastus väljendub ihaldamise ja omamise vahekorras: armastame neid asju, mida meil ei ole ning armastus tuleneb ka püüdest surematuse poole. Sokraatilise armastuse kohaselt: · Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi -- eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist. Aristoteles on öelnud:"Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /.../ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks" Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused ettekirjutavateks ja kirjeldavateks, siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja. Aristoteles ise ütleb, et õnn seisneb riigi majanduslikus sõltumatuses, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
nendes on palju vastuolu ja hajuvust. Just hajuvus on seotud ka hüvega. Hüve alla mõeldakse ka õnne hea elu. Kuid õnn võib olla igaühel erinev. Näiteks vaesele võib olla õnneks raha, siis haigele inimesele hoopis tervis. Kõige lihtsameelsemad ja labasemad võtavad õnne ja hüve kui naudingut. Selle pärast ongi lihtsamad inimesed elunautijad ja nad ei näe mingit kindlat eesmärki ega ka ürita pingutada eesmärgi täitmise nimel. Samas ütleb Aristoteles, et need, kes millegi saavutamiseks hästi ja üllalt käitudes toob naudingu ja nauding kuulub hinge juurde. Kuid neid ei saa nimetada elunautijateks, kuna mõni näeb suurt vaeva ja on üllas oma eesmärgi saavutamisel. Hüvedest võib rääkida kahte moodi - need, mis tulevad iseenesest ja need, mis tulevad abivahendiks. Teise variandi alla võib minna nii arusaamine, kui ka selgus. Samas võib sinna alla liigitada ka naudingud ja auavaldused. Kui mingi tegevus toob meile hüve, siis seda
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? -Klassikaline (Platon. Kuni 17. Saj) Milline on hea, õnnelik elu? Milles see seisneb? Mis selle elu heaks teeb? Kuidas seda saavutada? -Uusaegne Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enese ja teiste suhtes nii, et käitumise tulemus oleks õiglane? 2. Mis on õnn? Muretu elu, mis on vaba kannatustest. See viib meid apaatiani inimese hingerahu. See on võimalik tänu filosoofilise eneseharimisele. Õnnelik on see, kea elab kooskõlas loodusega. Õnn on minu käsutuses olevad ihaldatavad objektid, mida mul ennem ei olnud. 3. Mis on hüve? Inimese ülim hüve on käituda looduse tahtele vastavalt. 4
loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm Salus populi (inimeste turvalisus) on selle eesmärk. VALITSUSVORMID: MONARHIA, ARISTOKRAATIA, DEMOKRAATIA Valitsusvormid e kes peaks valitsema? Üks (monarhia), vähesed (aristokraatia), paljud (demokraatia) Valitsusviisid e milline peaks olema valitsemisvõimu ulatus? Absoluutne, piiratud 1) Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo Klassikaline kriitika: monarhistlikud ideoloogiad:
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelesel on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika), esteetikas, eetikas, riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias. Aristoteles sündis Makedoonias Chalkidike poolsaarel Stageiras.Tema isa Nikomachos oli Makedoonia kuninga Amyntase õukonnaarst. On alust arvata, et õukonnaarsti koht oli perekonnas pärandatav. Aristotelese varajast haridust pidi see mõjutama, nii et kui Aristoteles 18-aastaselt Ateenasse läks, oli tal juba kalduvus loodusteaduslikule uurimistööle. 18.–37. eluaastal elas Aristoteles Platoni õpilasena Ateenas ning paistis Akadeemiasse kogunenud õpilaste seas silma. Kuigi Aristotelesel tekkisid filosoofilised lahkarvamused Platoni ja paljude tema õpilastega, jäi nende suhted sõbralikuks. Pärast Platoni surma 347 eKr läks Aristoteles koos Platoni õpilase Xenokratesega Väike- Aasias asuva Atarneuse valitseja Hermiase õukonda
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? Klassikaline (Platon kuni XVII saj): Millineo n hea elu? Milles hea elu seisneb? Mis teeb elu heaks? Mida teha, et elu oleks hea? Kuidas elada hästi? Mis on õnn? Milles peitub õnn? Mida teha, et olla õnnelik? Uusaegne (XVIII-XXI saj) Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda A. enese suhtes, B. teiste suhtes? 2. Mis on õnn? Loodusega kooskõlas elamine Seneca Eudaimoonia ehk õitseng Aristoteles Õnn on see kui ma saan enda valdusesse mingid objektid (inimesed, materjaalsed esemeb, tunnustus, kodumaa vabadus jne), mida mul enne ei olnud populaarteaduslik. Mikrokosmiline tasakaal. Hüvede saavutamine, kätte saamine, nendeni jõudmine näiteks eneseteostusest tekkiv seisund, inidiviidi vabaduse teostamisest tekkiv seisund, tunne, mis tekib teiste teenimise kaudu jne. Tarkus osata omatud ja omandatud asju hästi ära kasutada. 3. Mis on hüve?
· Õnnelike indiviidide ühiskond on korraldatud ülemaailmseid küsitlusi, andmekogumisi, uuritakse, milline ühiskond on õnnelikum. Sotsioloogid leidsid, et eestlased on üks maailma õnnetumaid rahvaid. Eesti ja inglise keele võrdlus (I'm so happy kui meeleseisund vs ma olen õnnelik ideaal) Õnne olemus antiigis Keskne küsimus kuidas ma peaksin elama? See puudutab eesmärke (telos) ehk mis on hüved, mille poole peaksime püüdlema. Õnne definitsioon tulenebki telosest õnn pole muud kui lõpp-eesmärk ei ole eesmärk millegi muu jaoks. Kui on teatud eesmärgid, mida taotleme järgmiste eesmärkide saavutamiseks, siis neid nimetatakse instrumentaalseteks eesmärkideks (tahan saada rikkaks, et saada võimule). Õnn ei saa olla instrumentaalne, seega on ülim (eudaimonia). Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad:
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotismil). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest. Schlegel: Ainult läbi armastuse, ja armastusest teadlikkuse läbi saab inimesest inimene.
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta. Neid eri liike ning Aristoteles jagab neid põhjuse ja seisundi järgi. Vastavalt põhjusele, miks vastastikku head soovitakse: kasu pärast, naudingu pärast, täiuslik sõprus. Seisundi järgi jagab nii: ülimuslikkus, paremus ja võrdsus. Aust ja eneseväärikusest Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Au põhineb voorusel. Eneseväärikus on täiuslik loomutäius enese suhtes. Eneseväärikas inimene peab end ja on suurte asjade vääriliseks
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
“Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide(talitsetud) sümbioos, õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes. Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas.
Äärmuslikke asju pole meie jaoks olemas, me hulbime keskel, seetõttu on meile kättesaamatud nii kindel teadmine kui täielik teadmatus. 8. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Pascali sõnul on loomus täiesti loomulik. Loomus on esimene harjumus, nii nagu harjumus on teine loomus. Tema sõnul saab kõike asju muuta loomuseks ning paljud loomupärased asjad võivad kaduda. Loomuse ning harjumusega on seotud ka juhus. Harjumus on see, mis sunnib loomust tagant. Loomus tuleb välja siis, kui oma vaistule truuks jäädakse. Harjumused omanduvad keskkonnast ning nad määravad sisemised kalduvused, kuid loomus on omane sünnist saadik. 9. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab? Inimesed püüavad oma vigu, oma tõelisi tundeid ja olemust enda ja teiste eest varjata, nad püüavad muuta neid märkamatuteks
lubatud? Kas krokodillinahast saabaste kandmine on moraalselt väär? Eetikasse puutuvaid küsimusi Mis mõttes üldse on kellegi tegu õige või väär (halb või hea)? Mis ja miks on lubatud ja mis ei ole? Mida see tähendab, kui me ütleme, et nii ja nii peab käituma või ei tohi käituda? Kas moraalsus on ainult eelarvamuse asi või saame anda oma moraalsetele seisukohtadele ka häid põhjendusi? Kuidas me peaksime elama? Filosoofia haru, mis sedalaadi küsimustega tegeleb on eetika ehk moraalifilosoofia. Eetika harud: 1. Praktiline eetika (rakenduseetika) 2. Normatiivne eetika (normid) 3. Metaeetika 1. Praktiline eetika (rakenduseetika) - Käsitleb konkreetseid moraaliprobleeme, mis kerkivad üles erinevates eluvaldkondades. 2. Metaeetika - ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis- loogilise analüüsiga. Uurib moraalimõisteid, moraalikeel 2 3. Normatiivne eetika - teooriad moraalselt õige e
annaabi.ee 
