Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jutustaja, keerises, kaastunnet, vaatepunkt, põnev, loos, jääks, proosaanalüüs, kivirähk, järjestuses, millestki, eristatud, hommikul, minekuks, ootamatu, vihmasadu, pirn, külmkapis, lugejas, lühikese, distants, heterodiegeetiline, tuues, kõiketeadev, peategelaseks, kannatlik, külla, hariliku, eaka, roosakas, barett, vanake, kiidab, üksikuTeoses on peaagu kõik klassikalise narratiivi omadused: sissejuhatus, sõlmitus, pinge tõus, kõrgpunkt, pööre ja lõpp-pinge, ent lahendus on jäetud lahtiseks.Tegemist on üsna realistliku, ent vürtsitatud looga, millel on absurdne ja totter lõpp. Novelli jutustamistüüp on järgnev, jutustatakse toimunud loost, kuhu on sisse põimitud kahe tegelase meenutused möödunud ajast. Lugu algab ühe noorpaari üsna tavalise hommikuga nende kodus, ent juba novelli esimeses lauses edastab jutustaja lugejale, et sellel päeval leiavad aset negatiivsed ja tavatud sündmused. ,,Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul ---". Esialgne pisikeste äpardustega päeva algus hakkab üsna kiiresti arenema Kivirähkile omaste rõvedate lugudega, mida selles novellis jutustab meenutustena edasi loo kolmas tegelane, kellele esimesed kaks külla lähevad. Lugeja huvi ja pinge on saavutatud ja kestavad sealtmaalt loo lõpuni.
''Ajaloo keerises'' on Andrus Kivirähki novell, mis on ülesehituselt klassikaline proosatekst. Sissejuhatav osa, kus jutustaja looga algust teeb, annab aimu sellest, mis lugejat ees ootab. Edasi areneb lugu vestluseks, kus tulevad välja tegelased. Pinge hakkab juba varakult tõusma, kui lugejani tuuakse rida sündmusi, mille järel on ka kulminatsioon ehk lugeja hakkab mõistma loos toimuvat olukorda. Pööre toimub üheaegselt lõpp-pingega ning lugeja emotsioonid on haripunktis ega tea, millise lõpuga on lugu. Seejärel saabub väga ootamatu lõpplahendus. Sündmused toimuvad ajas, kuid kaks tegelast toovad sisse oma meenutusi. Esimesel korral jääb see vaid ühe tegelase mõtetesse, kuid edaspidi jagab teine tegelane oma lugusid kõigiga. Seega toimub teoses ka tagasiminekuid. Tegelased liiguvad ajas(välja arvatud meenutused), kuid kohad muutuvad
Proosaanalüüs Andrus Kivirähk - Ajaloo Keerises Esmapilgul avanev narratiiv alustab küll tavapärase ,,hommikuse kohvikruusiga akna alla" astudes, kuid siiski koheselt ära märkides et ,,kurjakuulutavaid märke õhus oli juba hommikul", nimetades seda tõdemust tagantjärele tarkuseks. Ilmselgelt on see märge lisatud põnevuse tekitamiseks, looga kaasa kutsumiseks, et kõik ei ole tegelikult nii igav ja tavaline nagu alguses paistab. Narratiivi aineks on siin ilmselt elu ise, selline nagu ta kaasajal on. Päev algab tavapärase hommikuga
Andrus Kivirähk „Ajaloo keerises“ Proosaanalüüs Andrus Kivirähki „Ajaloo keerises“ jutustatakse lugu millestki, mis on juba möödunud. Lugu algab erinevate kurjakuulutavate märkidega. “Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul, …, inimene on ju ikka alles tagantjärele tark“ teeb autor lugejale esimeses lauses sissejuhatuse. Ilmselt, et lugejas põnevust tekitada. Järgemööda toodud näited annavad ilmekalt edasi nö tagantjärele-tarkuse (õues sajab vihma, mis muutub
Diana Ostrat Proosaanalüüs Kivirähk „Ajaloo keerises“ „Ajaloo keerises“ räägib lookese sellest, kuidas ühel abielupaaril läheb hommikust peale halvasti ning kuidas vanatädi sünnipäevale minnes – vanatädi ise on veel mitmesaja kraadi võrra veidram kui teised tegelased – läheb kõik veel palju hullemaks, sest lisaks vanatädi õõvastavatele jutukatketele lõpeb lugu, oh üllatust, veel absurdsemalt suures Amazonase üleujutuse mõõtu
ja Huhuu" on suletud novell. Samas sündmustik on edasi antud väga üksikasjalikult, mis ei ole novellile iseloomulik. Näiteks read: ,,Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades." annavad edasi olukorra väga detailse kirjelduse. Leian, et seetõttu pole tegemist traditsioonilise novelliga. Loo jutustustüüp on järgnev, kuna kogu tekst on kirjutatud minevikus. Sündmused antakse edasi ajalises järjestuses, nii nagu nad ka reaalselt toimuksid. See on antud teose puhul oluline, et toimunut õigesti mõista. Teksti lugedes ei ole aru saada, mis ajastul või kui palju aega tagasi minevikus tegevus toimus. Vaid korra esines novellis ka analepsis, kui Popi meenutas minevikku ja ega kui ta veel Isandaga koos ei elanud. Autor pole edasi andnud sündmustiku kindlat algus- ja lõppaega, kuid võib eeldada, et tegevus kestis mõne nädala.
3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud Suund, vool, žanrilisus, koolmkond, rühmitus Koht ajatus, rühmituses, traditsioonis, rahvuskirjanduses Ideaalne vastuvõtja (mudellugeja) – R. Barthes
pooleks vajumine. Teos ei olnud realistlik. Sündmuste areng on esialgu aeglane, ei toimu konkreetselt midagi veel. Sündmused hakkavad kiiremini arenema sellest hetkest, kui Huhuu puurist välja pääseb. Ausalt öeldes ei saanud arugi, kui pikk aeg lõpuks oli möödunud, see jäi veidi selgusetuks. Tundus, et sündmused on lugejateni toodud valdavalt ajalis-põhjuslikus järjekorras (faabula). Tekstis esineb pause, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu. Näiteks kirjeldab jutustaja Isanda tuba üsna pikalt „Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiik-ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaarte.“ Samuti esineb tekstis ellips, mis varjab lugeja eest loo mõistmise suhtes olulist informatsiooni ja kruvib pinget üles. Ehk teoses varjatakse, kuhu ja miks lahkus Isand ning mis temast sai, kas ta üldse tuleb tagasi.
kõnearenguga laste narratiividega väiksem ja viitesuhete võrgustiku kasutamise adekvaatsuse adekvaatsus madalamal tasemel (Teiter, 2010; Mäesaar, 2010). Swanson jt (2005) tõdevad oma uurimuses, et lapsed, kellel on esinenud Tekstiloomeoskuse õpetamine 11 kõnearengu probleeme koolieelses eas, võivad vajada sekkumist, mis keskendub nende narratiivsete oskuste arendamisele. Laste oskus sidusalt ja loogilises järjestuses oma mõtteid väljendada võib vähendada võimalikke raskusi koolis. (tsit, Fey, Catts jt, 2004). Tekstiloomeoskuse õpetamine 12 II. Uuritava arengulugu ja kõneuuringu tulemused 2.1. Arengulugu Vajalikku informatsiooni lapse varasema arengu kohta kogusin dokumentatsiooni alusel (Tallinna Lastehaiglas läbiviidud uuringu tulemuste ja lasteaia logopeedi väljavõtted).
naudingut. Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst – lookunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis; sündmused(lugu) – sündmuste kronoloogiline järjestus; jutustamine- teksti esituslik aspekt. Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras. Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslikus järjekorras. Klassikalise narratiiviskeemi rutiinne kordumine on turvaline aga igav. Igasugused katsed seda struktuuri lõhkuda lähtuvad siiski ala esitatud konventsionaalsest mudelist. Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid: sissejuhatus, sõmitus, pinge tõus, kulminatsioon, pööre, lõpp-pinge, lahendus.
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline. Draama on suunatud teatrile kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1 Lugemisdraamad teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui
...... 39 3.4.2. Tegevuskoht ja aeg ............................................................................. 41 3.4.3. Tegelased ............................................................................................ 41 3.5. Kunstmuinasjutud ....................................................................................... 43 3.6. Jutustamistehnika........................................................................................ 46 3.6.1. Jutustaja ja vaatepunkt ........................................................................ 46 3.6.2. Keel ja stiil .......................................................................................... 49 4. HEIKI VILEPI LASTELUULE ......................................................................... 52 4.1. Lasteluulest ................................................................................................. 52 4.2. Luulekogud ,,Tere!" ja ,,Minu laul".............
Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Milles seisneb kultuuri loolisus? Milline toime on lugudel?
Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu, tekst, Jutustamine, fokuseermine & selle tüübid, vaatepunkt. Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
- proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis. Faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süzee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist
Kas tegemist on luule lüürika või lüroeepika alažanritega? Eksamiks valmistudes otsige välja vähemalt üks ballaad ja sonett (võib kasutada ka neid, mida käsitlesin loengus) ja määrake neis kinnisvormi iseloomulikud jooned. Millest on aru saada, et tegu on just soneti või ballaadiga? Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratiiv. Narratiiv on sündmuste rida, mis on ajalises järjestuses, omab algust keskpaika ja lõppu. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? 4 Lugude korrastav toime, Rütmilisest struktuurist saadav nauding, Lugude ‘samasus’ ,Maailma mõistmine, kogemuse
Küsimus on hingeparandamises, läbi kannatuste saab inimene paremaks. "Roosiaed" Saadi 6. Nimetage ja kirjeldage "Roosiaias" korduvaid motiive! Kõige enam jäid silma motiivid, kus keegi sõnade abil kellelegi nii-öelda uue võimaluse elule andis ehk sõna võim pääsemises. Tuli ette hetk, mil vesiir valetas kuningale vangide öeldu kohta miskit head ja seetõttu kuningas vangi vabastas. Sarnane motiiv kordus ka ühes teises loos, kui ühel vesiiril peale noore poisi päästmist nii hästi ei läinud, suureks kasvades tappis poiss oma päästja sootuks. Samuti võib sarnase motiivi alla liigitada ka lugu, kus kuningatütar päästis kuningapoja mürgitusest, mitte küll sõnadega, kuid aknale koputamisega. Teiseks motiiviks, mis enim silma jäi oli nõuandjate headus/reeturlikkus. Ühes loos andis vesiir kuningale väga head nõu, kuid kuningas seda võtta ei kuulnud ning seetõttu kaotas oma riigi. Midagi
ülekandeks näidendi vormi. Erinevused: 1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. 2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas. 3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil, tegelane võib oma tunnetest ja mõtetest rääkida monoloogina. 4) Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele. 5) Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks, sellest lähtuvalt kirjanikud
ülekandeks näidendi vormi. Erinevused: 1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. 2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas. 3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil, tegelane võib oma tunnetest ja mõtetest rääkida monoloogina. 4) Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele. 5) Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks, sellest lähtuvalt kirjanikud
Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid. DRAMAATIKA EEPIKA Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi On jutustaja. Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades. dialoogi ja remarkidega. Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega. Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega. Keskendub inimsuhetele. Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda. TEATER KIRJANDUS Ajalis-ruumiline kunst Ajaline kunst Ruumisuhted on vahetult tajutavad Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna
Sageli on traagiline seotud ülevaga. Traagiline on ainult selline kannatus ja hukkumine, milles avaldub kangelase kui inimese väärtus. Traagilise mõju on seda suurem, mida iseloomulikumad on kujutatud ajajärgule kangelase kokkupõrked, nt Kitzbergi ,, Libahundis " Tiina ja Tammaru talurahva kokkupõrge tähendas ajajärgu suurte põhijõudude esiletõstmist ning inimväärikuse kaitset ( vabadus, õnn orjameelsus, ebausk ). Traagiline võib olla ka tavalise inimese kaastunnet äratav hukkumine. Traagilises kirjanduses on iseloomulik vana ja uue vahelise võitluse näitamine. Kirjanduses on traagilise peamiseks zanriks tragöödia. KOOMILINE siia kuuluvad need naljakad nähtused elust, kirjandusest ja kunstist, mis tekitavad ühiskondliku kõlapinnaga naeru. Seega ei ole kõik, mida peetakse naljakaks, veel koomiline. Koomiline ja naljakas ei ole sünonüümid. Koomiline on esteetiline nähtus, selle juured peituvad ühiskondlikes suhetes
kuidas ta toimus või miks ta toimus. Enamik juhtlõike rõhutab seda, mis juhtus. Küsimustele, kuidas ja miks juhtlõigus enamavasti ei vastata. Vastus miks küsimusele antakse, aga see peab olema faktiline põhjus, mitte arvamus selle kohta, miks sündmus juhtus. Vastus kuidas küsimusele antakse juhtlõiku lahtirääkivas teema-arenduse osas. • Millised uudisväärtused on aga loos kõige olulisemad. Kas on tähtis sündmuse mõju- tagajärjed; osalevad prominentsed persoonid; konflikt; üllatus; värskus; emotsionaalne seos lugejaga. Juhtlõigu leidmiseks on küsimus endale: mida sellist ma tean täna, mida ma ei teadnud eile ja mida igaüks peaks teada saama? Juhtlõigu valimisel tehakse tihti kahte tüüpi vigu, seega peaks meeles pidama kahte keeldu:
- süntagmaatika – konfiguratsioon, konstruktsioon - T. lisab sõnalise (stilistilise) aspekti – retoorika kui üldine tekstitüüpide teooria Need 3 vastavad klassikalisele retoorika jaotusele. stilistika fonoloogia kompositsioon süntaks temaatika semantika Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud, konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat. Sümboliseerimine (symbolisation) – üks tähistatav sümboliseerib teist tähistatavat – tekib lausungis, süntagmaatilises ahelas. Tekstisisene sümbolism- ühe tekstiosa jaoks on tähistatavaks teine tekstiosa (nt. personaaži iseloomustavad tema teod, portree
„Minu...“ sari kõige populaarsemad. Madis Kõiv „Studia Memorial“ st mälu-uuringute sari. Tema lapsepõlve mälestused. 90ndate ep sai sari alguse. Ühelt poolt konkreetsed sündmused ja teisalt paralleelselt mäletamise protsessi enda kirjeldamine, tuumaks on koht või ruum (mitte aeg), see võttab järk-järgult kuju. Valgusele lisanduvad lõhnad ja hääled.. järjekindlat ja selget mäletamist ei ole tegelt võimalik, vaid on fragmendid, mis tuleb kokku panna. *Andrus Kivirähk -Alustas ajakirjanikuna ning temast sai „päris“ kirjanik. 90ndatel tema kohta palju kahtlusi ja kriitikat. Tema tulemusena hakkab hajuma piir huumori- ja päriskirjanduse vahel. (Kurt Vonnegut ’ist midagi...) Andrus Kivirähk alustab oma raamatutes lähiminevikust ning liigub seejärel mineviku poole st vastupidine tavalisele käsitlusele. Juhib tähelepanu sellele, kelle tõde räägitakse, kelle interpretatsioonid on käsitlusel, vaadeldakse ajaloolisi kujuseid, kõike läbi huumori
psühholoogiline romaan), mahu järgi (lühiromaan, epopöa) ning vormi järgi (värssromaan, kiriromaan) jutustus - novelli ja romaani vahepealne eepika zanr, on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber ja vabam vorm, romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam, jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö, see esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline novell (short story vms) - novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt, zanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio epopöa antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem, praegusel ajal mitmeosaline romaanisari novellett novelli pisem õde (või vend :))
liigse ilustamise ja fanaatilisuse kriitika. Peategelane on 90ndate võimsamaid kirjanduslikke müstifikatsioone. Omamoodi koomiline vaade Nõukogude perioodist, esimesest Vabariigi ajast kui paradiisist kuni praeguse ajani. Kontrast seisneb selles, et Ivan Orav idealiseerib kogu Eesti Vabariigi aega, sellele vastandub nõukaaeg, kus kõik on halvasti, on reeturid. Ideaalid kaovad. Jõhker okupatsiooni võim tapab kogu vaba vaimu jne. Kivirähk võimendab stereotüüpi viimase piirini. Teine võte: tõlgendatakse fakte üpris vabalt. Tekitatakse pinge või vastuolu fakti ja väljamõeldise vahel. Raamat imiteerib ajalooraamatut või ka teaduslikumat väljaannet/teksti. Kivirähu üks kirjutamisressurss on kõikvõimalikud, tuttavamad multifilmid, filmid, meedias ringlevad väljamõeldud kujud,kes kõik tekstides kokku saavad. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" (2007)
Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid, teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse. Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada
annaabi.ee 
