Proosaanalüüs - Popi ja Huhuu (0)

Proosaanalüüs
„Popi ja Huhuu “ – Friedebert Tuglas
Tundus, et tegemist oli suletud narratiiviga: teoses oli olemas sissejuhatus – hommiku sündmustik , tegelaste tutvustus; sõlmitus – isanda lahkumine kodust, mis käivitas sündmustiku; teema arendus – Huhuu saab puurist välja, tema suhted Popiga; kulminatsioon – Huhuu käitumise mõju Popile, Popi ähmane piir tõelise ja une vahel; pööre – Huhuu toob Popile süüa, üksteisega leppimine; lõpp-pinge – leitud kast, mis oli igast servast kinni joodetud, milles oli arvatavasti lõhkeaine; lahendus – kasti plahvatus , maja pooleks vajumine . Teos ei olnud realistlik .
Sündmuste areng on esialgu aeglane, ei toimu konkreetselt midagi veel. Sündmused hakkavad kiiremini arenema sellest hetkest, kui Huhuu puurist välja pääseb. Ausalt öeldes ei saanud arugi , kui pikk aeg lõpuks oli möödunud, see jäi veidi selgusetuks. Tundus, et sündmused on lugejateni toodud valdavalt ajalis-põhjuslikus järjekorras (faabula). Tekstis esineb pause, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu. Näiteks kirjeldab jutustaja Isanda tuba üsna pikalt „Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiik-ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaarte.“ Samuti esineb tekstis ellips , mis varjab lugeja eest loo mõistmise suhtes olulist informatsiooni ja kruvib pinget üles. Ehk teoses varjatakse, kuhu ja miks lahkus Isand ning mis temast sai, kas ta üldse tuleb tagasi. Lugu lõpeb ootamatu puändiga, kus toimus plahvatus ja Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina ning maja vajus mürinal pooleks. Tundub, et autori eesmärgiks ongi lugejat panna sündmuste üle mõtlema. Autor ei kirjelda Isanda mõtteid, nendest pole lugejal aimugi. Autor jätab lugejale fantaasia ruumi, lugeja saab ainult oletada ja mõelda, miks ja kuhu läks Isand. Üldiselt valdab selles osas lugejat siiski teadmatus ja uudishimu. Autor paneb lugeja mõtlema ning loetu üle arutlema . Lugejale on jäetud suur mõttevabadus. Teose taotluseks on küsimine, mitte vastamine. Miks oli Isand viimasel ajal imelikult käitunud? Miks ta lahkus? Miks ta tagasi ei tulnud? Kuhu ta üldse läks? Kas ta ehk lõpuks oleks tulnud ja avastanud, et maja on pooleks? Kas Popi ja Huhhu elud lõppesid selle plahvatusega või neil õnnestus siiski pääseda? Seda kõike ei tooda konkreetselt välja, lugeja peab selle üle arutlema ja mõtisklema.
Jutustaja oli selles toeses heterodiegeetiline ehk ta ei olnud loo tegelane, domineeris 3. isik, jutustaja omas juurdepääsu sündmustele. Teos on jutustatud jutustaja vaatepunktist, kuid teose tegelased on kirjeldatud Popi vaatenurgast. Jutustaja suhtus Popisse kaastundlikult ja oli tema poolel, seega suhtumine lähtus Popi tunnetest. Jutustaja vaatepunkt on Popi poolde kaldu ja see mõjutab vägagi teksti tähendust. Popi pidas Isandat heaks ja hoolivaks, talle meeldis, et Isand tõi talle turult värsket liha, Popi tundis hoolivust, sellest oli teoses palju kirjutatud. Huhuu veetis oma päevad puuris, Popi arvas , et ta oli puuris seetõttu, et ta on halb. Me ei saa aimu , millised olid Huhuu tunded või mõtted. Küll aga näeb lugeja Huhuu suhtumist Popisse peale seda, kui ta puurist välja saab. Samuti ei saa lugeja teada Isanda mõtetest ja rollist teoses. Sündmused on kirjeldatud Popi vaatenurgast ja me teame seda, mida teab, mõtleb või tunnebki just Popi. Tekstil oleks hoopis teine tähendus, kui vaatepunkt oleks näiteks Isanda poole kaldu, see kirjeldaks hoopis teist mõttemaailma.
Teose tegelasteks on Isand, Popi ja Huhuu. Autor kirjeldab Isandat mõtliku tegelasena, kes suhtub armastavalt Popisse ja kerge põlgusega Huhuusse. Isanda tegelane avaldatakse Popi silmist vaadatuna, mis kujutab Isandat heana. Popi on kartlik, alandlik, Isandast sõltuv ja temas liiga kinni, kuid samas on ta väga ustav ja truu taksikoer. Ka Popi suhtub Isandasse armastavalt ja hoolivalt. Huhuu on liiderlik, isepäine, talle meeldib olla tähtis, ta võtab endale Isanda koha. Popi peab teda halvaks, kurjaks Isandaks , keda ta kardab . Huhuu lõhkus ja hävitas asju, mis ta teele jäid. Huhuu võis end tundide kaupa peegli ees ehtida, neil hetkil oli ta õnnelik ja rõõmus . „Ta oli õnnelik ja rõõmus nagu laps. Neil hetkil oli ta leplik , ja Popi võis kartmatult põrandal söögijäänuseid nuuskida. Huhuu ei lasknud siis end millestki segada.“ Huhuu suhtus Popisse väga kiuslikult. „Ta kihutas teda mööda tuba taga, pildus teda köögiriistadega ning torkis mööbli alt raudoradega välja.“ Lõpuks Popi leppis uue Isandaga, ta oli harjunud kedagi kartma ja samas austama. „Ja nagu ta oli imestlenud kord endise Isanda tarkust, headust ja ilu, nii imetles ta nüüd uue Isanda kurjust, tujukust ning inetust.“ Kui Huhuu jäi vahel kauemaks ära, siis hakkas Popil isegi ta järele igav, Popi ei tahtnud üksi olla. Samas oli märgata ka Huhuu hoolivust Popi suhtes ja Popi oskas seda hinnata. Huhuu väärtus Popi silmas tõusis sellest päevast, kui Huhuu talle liha tõi ning ta mõistis , et Huhuu oli tõesti Isand. Kui Huhuu tuli ühel korral koju nii, et ta oli vigastada saanud, siis oli Popilt Huhuust kahju. „Ta lähenes talle öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada.“ „Kui vanad ja vaevalised olid nad mõlemad! Kui üksikud ja mahajäetud!“
Popi oli sügav tegelane, autor on tema tundeid ja maailmavaateid kirjeldanud detailselt. Isand ja Huhuu on lamedad tegelased. Autor ei jaga nende koha eriti informatsiooni, autor ei ava nende mõttemaailma. Popi ja Huhuu muutusid teose vältel vanadeks, räsituteks ja üksildasteks tegelasteks. Peategelast Popit iseloomustab tema suhe teiste tegelastega. Teoses on välja toodud, kuidas ta suhtub teistesse tegelastesse – kui armastavalt ja igatsevalt Isandasse, kartlikult Huhuuse ning hiljem leplik suhtumine. Samuti on välja toodud, mida Popi teistes tegelastes märkab – ta märkas Isanda kummalist käitumist, kurbust. Ta märkas Huhuus ka lisaks kiuslikkusele hoolivust. Lisaks saab aimu, kuidas suhtuvad teised tegelased temasse – kui hoolivalt ja hästi suhtus Isand Popisse ning kui kiuslikult ning hiljem veidi hoolivust välja näidanult suhtus temasse Huhuu. Popile meeldis Huhuu ja ta ei kartnud teda enam siis, kui Huhuu oli joobunud, sest siis valitses rõõm , tants ja trall . See lähendas neid. Ka Popi oli joobunud, mitte küll joomisest, aga viina lõhnast. Popi jätab endast kartliku, alandliku, väga truu ja ustava ning sõltuva mulje. Kõigest hoolimata oli ta oma Isandale truu, austas teda ning samuti sõltus Isandast, ta ei osanud ega julgenud üksi olla.
Popit ja Huhuud lugedes sisenesin ma selle teose maailma – elades kaasa, oodates põnevusega, mis saab edasi. Teos täidab oma eesmärgi – paneb sündmuste üle mõtlema ja arutlema. Mul on mõttes koht teoses, kus Popi ei teadnud enam, kus oli elu ja kus algas unenägu. Ta ei suutnud vahet teha tõe ja viirastuse vahel. See paneb mind mõtlema, äkki see kõik oligi vaid uni ja ärgates on Isand tagasi tulnud? On küsimusi , millele vastust ei saa ja siis tulebki enda mõttemaailm tööle panna, saab vaid oletada.