Andrus Kivirähk "Ajaloo keerises" (0)

Andrus Kivirähk „Ajaloo keerises“
Proosaanalüüs
Andrus Kivirähki „Ajaloo keerises“ jutustatakse lugu millestki, mis on juba möödunud. Lugu algab erinevate kurjakuulutavate märkidega. “Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul , …, inimene on ju ikka alles tagantjärele tark“ teeb autor lugejale esimeses lauses sissejuhatuse. Ilmselt, et lugejas põnevust tekitada. Järgemööda toodud näited annavad ilmekalt edasi nö tagantjärele-tarkuse (õues sajab vihma, mis muutub järjest tugevamaks, lõpuks paduvihmaks, lambipirn põleb läbi, sukapüksid on katki jne). Loo algusest on aru saada, et midagi halba juhtub. Lugejas tekitatakse pinget, toimub järjest rohkem halbu asju ja jõutakse kulminatsioonini.
„Ajaloo keerises“ on modernistlik proosa, tegu ei ole kindlasti realistliku teosega . Narratiivi arenedes saame lugeda väga mitmeid õõva tekitavaid ja absurdseid vanatädi mälestusi, näiteks kuidas keegi Niina olevat trammis sünnitanud ja Alberti naine sünnitas jää peal või kass kukkus hirmust 1944. aasta Tallinna pommitamise ajal korstnasse, aga korstnapühkija arvas, et keegi on liha hautanud jpm. Vanatädi jutustab neid ühtejärge, ilma üleminekuteta ning pikib sisse nimesid, kes tema külaliste ja ka lugeja jaoks on täiesti tundmatud. Meenutused pärinevad väga erinevatest aegadest , kuid kõik on siiski kaugemat minevikku puudutavad. Mõnes leiab ehk lugeja, kes Eesti ajalugu tunneb, mingeid seoseid , kuid Kivirähk on juurde lisanud alati üllatusliku nüansi ja kõik muutub jälle absurdseks. Mälestuste heietamise ajal keerab vanatädi korteriukse lukku, näpib seda pidevalt ja miskipärast neelab võtme alla.
Peamiselt on lugu Jaani vaatepunktist (tema-jutustus). Kõige enam on Jaani arvamust väljendatud, on märgitud, et Jaan saab aru märkidest, mis hoiatavad, et midagi halba hakkab juhtuma. Samuti kirjutatakse pikemalt Jaani vanaonu sünnipäeval käigust ja mitmest teisest Jaaniga seonduvast situatsioonist.
Sündmustik toimub minevikus, lugu esitatakse kronoloogilises järjekorras. On vihmane hommik, kui Margit ja Jaan end valmis sätivad Margiti vanatädi sünnipäevale minekuks. Nad sõidavad läbi märja inimtühja linna viiekorruselise krohvist kooruva ja täissoditud seintega ehitise juurde. Pea esimene, mida nad märkavad, on lumivalge vanamehe nägu räämas aknast piilumas. Meeleolu on loodud. Külaliste saabudes vanatädi tänab neid tulemise eest väga ülevoolavalt ja seejärel hakkab ohjeldamatult mälestusi jutustama. Margit ja Jaan tunnevad end väga ebamugavalt vanatädi rusuvaid ja absurdseid lugusid kuulates, kuid nagu eelpool mainitud , kõik võtab uue pöörde, kui ta välisukse võtme alla neelab. Jaan hakkab varuvõtit otsima , kuid ta ei leia seda, misjärel otsustab mees lukuabisse helistada. Siin tuleb süžeesse sisse Kivirähki nutikas lahendus: kui mobiiltelefoni on inimestel elus reaalselt vaja, siis on see koju ununenud( Jaanil ) või on selle aku tühi(Margitil). Kõige tipuks, enne Margiti ja Jaani kabuhirmus lahkumist , otsustas veel Margit tualetis ära käia. Vanatädi tuli seepeale meenutustest tänapäeva tagasi, sügas selga vastu seina ja teatas, et vett ei tohi tema kempsus peale tõmmata. „See paak on täitsa katki, juba kakskümmend aastat. Pole ju, kes parandab, ja ega seda vana asja pole mõtetki parandada,“ jõudis vanatädi oma elutarkuseni. Margit oli aga juba veenuppu vajutanud: tekkis suur veeuputus. Ja sündmused muutusid veel absurdsemaks.
Tegelaste puhul ei saa öelda, et nad oleksid sügavad, kuid samas ka mitte päris lamedad. Tegelaste kohta saab läbi loo teada nii mõndagi elulist, näiteks Margiti kohta võib öelda, et ta on üpris suur viriseja – Margit tahab, et Jaan lambipirni ära vahetaks, Jaan aga kohe ei saa ning selle peale Margit hakkab vinguma, et tal on kohe valgust vaja. „Ela nagu elaks ürgajal“, porises ta veel tükk aega hiljem. Seevastu Jaan on leppiv ja võib ka kohati öelda, et isegi alandlik Margiti kõrval. Samas kuuletub Margit oma emale, sest just sellepärast nad vanatädile küllamineku ette võtavadki. Margit on juba ette pessimistlikult meelestatud: „… süüa päris kindlasti ei saa. Kui midagi üldse pakutakse, siis ainult kõdunenud küpsiseid ja halvaks läinud assortiikomme“. Jaan ootab minekult natukenegi positiivset , sest tal on oma vanaonu üheksakümne viienda sünnipäevapeo mälestused head, kohati isegi lõbusad, sest vanaonu oli naistega nalja visanud ning tantsulegi mõelnud. Nüüd lootis Jaan, et ehk saab korralikult süüa ja veidi napsigi antakse.
Margiti vanatädi on väga jutukas ega lase kellelgi vahele rääkida; ilmselt vanadusest tulid tal ka vastavad jututeemad, mis ei olnud just kõige reaalsemad (kuigi see lugu isegi ei olnud realistlik ). Samas on teada, et üksikud vanainimesed tahavad väga rääkida, neil tekiks nagu tunne, et kohe-kohe pole enam kuulajaid ja kõik peab saama öeldud. Eakate inimeste olemust on Kivirähk tabanud ka selles, et neil tulevad meelde kõik endisaegsed asjad, praeguseid nad lihtsalt ei mäleta. Vanatädi välimus on Jaani jaoks algselt väga õõvastav – ta nägu on kortsus , kannab millegipärast oma kodus kulmudeni ulatuvat roosat baretti, mistõttu näeb ta nüüd välja justkui skalpeeritud. Käed on vanal naisel haprad ja peenikesed ning ta kõneleb imepeenikese kileda raugahäälega.
Loo lõpp jääb aga lahtiseks – peale suurt veeuputust näeb Jaan enda abikaasat mõni meeter eespool lauajupist kinni hoidmas ja seejärel triivib vanatädi reformvoodiga temast mööda, ise samal ajal ikka oma absurdseid mälestusi jutustamas. Loo viimaseks lauseks jääbki „Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“ – lugeja ei saagi teada, kas Margit ja Jaan said lukuabiga ukse lahti ja pääsesid korterist või kas üldse tegelased jäid peale suurt uputust ellu.