Kivirähk, "Ajaloo keerises" proosaanalüüs (0)

Diana Ostrat
Proosaanalüüs
Kivirähk „Ajaloo keerises“
„Ajaloo keerises“ räägib lookese sellest, kuidas ühel abielupaaril läheb hommikust peale halvasti ning kuidas vanatädi sünnipäevale minnes – vanatädi ise on veel mitmesaja kraadi võrra veidram kui teised tegelased – läheb kõik veel palju hullemaks, sest lisaks vanatädi õõvastavatele jutukatketele lõpeb lugu, oh üllatust, veel absurdsemalt suures Amazonase üleujutuse mõõtu tualetiuputuses, mille kohta polegi teada, kas tegelased sellest pääsesid. ( Ehkki mõnedest esimestes lausetes toodud vihjetest - „Jaan sai sellest hiljem väga hästi aru“, „tagantjärele tark“ jne, võiks eeldada, et vähemasti üks ellujäänu leidus – või siis olid peategelased natuke „prohvetlikud“.)
Igastahes, klassikaliselt Kivirähule algavad kurjakuulutavad ja jaburad oomenid loo alguses ja autor ei tee sellest ka sugugi saladust – seesama „kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul “ ja siis need märgid ise: väljas hakkab ootamatult paduvihma sadama, pidevalt vinguv Margit (kellel samuti kõik halvasti läheb), esikus põleb läbi lambipirn , uut pirni ei ole, veel nääklusi, müstiline tolmurull külmkapis, katkised sukkpüksid . Vähemasti Jaanil – ühel kolmest peategelasest ja põhilise vaatepunkti omanikul on pidev tunne, et midagi on viltu ja valesti ning etteruttavalt mainib selle ära ka autor, olles ette ja tagantjärgi tark - „hiljem seda hommikut meenutades“ mõistab Jaan, et kojujäämine oleks olnud tark tegu, „tagantjärele“ saab ta aru, et ka sukkpüksid on „hoiatus“, „seda kõike oleks pidanud arvesse võtma“ jne. Ning Margit hoiatab veel omakorda, et ärgu Jaan (kes loodab salamahti, toetudes kunagisele vahva vanaonu sünnipäevale, kus sai süüa, napsu ja nalja , et tädi juures vähemasti kaht esimest saab) vanatädi man miskit söögu, sest et tema olla seal lapsena karvadega kala saanud, ja mainib ära ka kõdunenud küpsised ja halvaks läinud assortiikommid. Ehk et Margit on juba ette veendunud, et kõik läheb halvasti, samas kui Jaan veel mingeidki lootusi hellitab.
Mis tegelastesse puutub, siis mingit sügavat arengut siin ei näidata. Ei saa just väita, et nad päris lamedad oleksid, aga karikeersed küll, eriti Margit oma alalise vingumise ja negatiivsusega (kui just see kah mõni „oomen“ pole). Ja Jaan on säärane tüüpiline allaheitliku/lepitava/tallaaluse abikaasa võrdkuju .
Narratiivi arenedes igastahes masendavad ja kurjakuulutavad (ehkki ma ise ütleks, et pigem rusuvad ja absurdsed, sest neid on pidevalt ja väga palju) detailid jätkuvad – tegelased sõidavad läbi märja ja inimtühja linna, vanatädi majalt koorub krohvi, selle seinad on täis soditud, aknast vaatab välja lumivalge näoga lummutis/vanamees, trepikoda haiseb „nagu ikka“ kuse ja praetud kala järgi. Margit ise aga rõhutab, kui väga ükskõik tal vanatädist on.
Ja vanatädi ise näeb otseloomulikult samuti õõvastav ja rusuv välja – lisaks kõigele muule on tal peas roosa barett , mis „jättis tegelikult mulje, nagu poleks ta lihtsalt kiilakas , vaid lausa skalpeeritud“. („See oli kuidagi õõvastav. Jaanile tuli mõte, et oleks hea juba koju tagasi minna.“) Ja ka vanatädi käsi on muidugi kole , „ peenike ja habras nagu mõne linnu tiib, millelt on kõik suled ära kitkutud“, ta kõneleb „imepeenikese raugahäälega, mis kohati lausa kiledaks muutub“.
Stritsel muidugi kukub põrandale ja ka lillede ja vaasiga on äpardusi, sest kuidas võiks miski normaalselt kulgeda, kasvõi hetkeks? Selleks Kivirähk võimalust ei jäta . Ja siis hakkab vanatädi oma rusuva jutuga pihta, ning seda voogu juba ei peata, see seisab teistest tegelastest ja ülejäänud loost vaat et eraldi, see tähendab, et puutepunktid on küll olemas, aga üldiselt elab ja liigub vanatädi nii loos kui ka metatasandil täiesti omaette .
Mõned näited: „Mis mina ikka elan , minul on aeg ära surra“; „Kellele minusugust vanamutti vaja on? Mitte kellelegi.“ (Mille puhul Margit üritab teda takistada, hääles „halvasti varjatud tüdimus“ - ma usun, et kui seni Margiti tegelaskuju veel lugejale lõplikult pinda ei käinud ja nõme ei tundunud, siis siinkohal küll...)
Ja vanatädi laob järjest ette suvalisi omavahel mõningases seoses veidrusi, õnnetusi ja muid hädasid – küll karjub keegi koleda häälega koridoris („mitu tundi kisas“, „ei tea, kas seal tapeti kedagi või“), trammis sünnitamine, jääkeldris sünnitamine, jääkeldris enda üles poomine, ühe käega tubli mees Roogla, kes rahva kiusu pärast ära pidi kaugele väljamaale kolima ja kelle kirjadki postkastist ära varastati.
Jaan, kelle vaatevinklist lugu pigem antud on, tunneb taas, et „asi pole õige“, et vanatädi jutus on midagi „rusuvat“ (oi, kas tõesti?) ja tal on väga ebamugav.
Vanatädi aga jätkab, rääkides korstnasse hüpanud ja mitu tundi seal küpsenud kassist ning sellest, kuidas korstnapühkija olevat arvanud, et seal keegi aborti on teinud, vennast, kelle neerud lahti peksti ja kes siis sohu ära uppus, hambad irevil rotipeast peiekringli sees jne jne. Värvikaid ja rusuvaid detaile jagub ja jääb ülegi. (Tuntud ka kui põhjus, miks ma Kivirähu loomingut üldse lugeda ei taha, sest masendaval ja masendaval on ka vahe ja lugeja taluvusel piir...)
Mida kulminatsiooni ligi, seda absursemaks kõik läheb – kalahaigus, mille puhul pool kehast maha lõigati, vanatädi, kes kinnikeeratud ukse võtme korraga lihtsalt alla neelab (kas vanatädi on nn koletis või jaa?), veel lugusid koledatest surmadest ja Siberist , kõik kuhjub ja kõike on kole palju, Margit ja Jaan üritavad pääseda, aga pääsu ei ole, isegi telefoni on üks koju unustanud ja teisel saab loomulikult aku sealsamas tühjaks, nii et lukuabisse tuleb helistada vanatädi telefonilt (mida too ise oma sõnul puutuda ei julge, sest „ Uuno rääkis alalõpmata teisega, sai kõrvavähi“).
Ja siis läheb hüsteeriasse sattunud Margit (ei imesta, eriti kuna tegu ongi väga närvilise ja hüsteerilise tegelasega) enne lahkumist Wcsse, samas kui vanatädi nii muuseas Jaani hoiatab, et vett tõmmata ei tohi.
„Jaan tundis millegipärast kohutavat hirmusööstu. Täiesti arusaamatul põhjusel oli tal korraga selline tunne, nagu oleks tema elu kaalul .“
Siis tuleb absurdne ja lahtiseks jääv lõpp – suur tulvavesi , millega Margit tualetist välja paiskub, vanatädi, kes sõidab reformvoodi seljas , Jaan, kes ei saa enam aru, kus ta on, aga see ilmselt ei ole enam sugugi vanatädi korter, vaid võibolla mõni teine ilm, lained löövad üle pea ja ongi kõik. „Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“
Kokkuvõtlikult – pealtnäha realistlik , aga ebamaisesse ja absurdi kalduv lühike lugu, kuhu Kivirähk on kokku kallanud sama palju rusuvust, kui oma romaanidesse, nii et antud juhul on kontsentratsioon eriti vänge. Kõik on halvasti, midagi teha ei saa, tegelased on jõuetud ning ka lugejana tekib jõuetuse tunne, ning mulle isiklikult mõjub Kivirähk alati nii rusuvalt ja lootusetult, et tekib küsimus – kas autor tõesti maailma säärasena näeb ja kas kusagil tõesti lootust ei ole (mida võiks natukenegi lugejale anda)? Minu arust peaks hea lugu olema natukenegi balansseeritud, et kui antakse piitsa, peaks antama ka präänikut, sest maailm ei ole ainult õõvastav ja rusuv lootusetu paigake ning meeleolu ja tunded, mida säärased lood tekitavad, on põhjuseks, miks ma tema teostest (kui lastekirjandus välja arvata) end kauge kaarega eemale hoian ( Ussisõnu ja Rehepappi olen lugenud, arvamus on sama...). Kivirähk suudab olla veel masendavam kui George Martin oma Jää ja tule laulu saagaga, ning see on and omaette.