Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Äksi kihelkonna rahvarõivad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vöö, rahvarõivad, kampsun, seelik, 2017, linase, seeliku, villase, suka, reet, kihelkond, särk, põll, voldi, kanti, riidest, krae, varruka, jalanõud, vatt, sukad, kuub, louna, peakatted, püksid, vööd, kirik, paelad, piduliku, volti, pilu, kangast, otsad, ehted, rätik, pükse, õmblus, kasuka, nahast, valgest, kitsas, servas, rist, rahvariidedTORI kihelkonna RAHVARÕIVAD UULU PÕHIKOOL KOOSTAS: MARILIIS ALLIKVEE Tori kihelkonna rahvarõivad 19. sajandil 19.saj teisel poolel rõhutati sageli eesti rahvarõivaste ilu ja nende tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates. Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui eestlaste enesemääratluse ühte võimalust. Vähe oli tol ajal eesti rahval seda, mida ta kultuuri alal võis põris omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided".
Tartu Ülikool Sotsiaalteaduste valdkond Haridusteaduste instituut Klassiõpetaja õppekava Kristin Liivat KIHNU RAHVARÕIVAD Referaat Tartu 2017 Sissejuhatus Kihnu kultuuri silmapaistmaimaks jooneks on rahvariiete kandmise kombe säilimine tänapäevani. Käsitöö oskused on seal väga kõrgesti hinnatud. Nimelt püüavad emad anda oma tütardele edasi teadmisi erinevate tehnikate, mustrite ja lõigete tegemiseks. Pikkadel talveõhtutel korraldatakse Ülaljõstmisõ, mil neiud ühiselt laulu ja jutu saatel kudumistöid teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid
.................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Viljandi neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja tanuta. Pähe pani ta pidulikul puhul peapaela või pärja. Seelik (kört, körtsik, alune, alus, seelik) kooti Viljandi kihelkonnas koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Domineerivaks värviks olid punane ja sinine, harvem roheline.
Uurimustöö Ambla naiste rahvariided 19 sajandil Koostaja: Kelli Kiipus Klass: 8.c Tapa Gümnaasium 2007 Sisukord: · Sissejuhatus lk 3 · Särk lk 4 · Käised lk 4 · Seelikud lk 6 · Põll lk 8 · Vöö lk 9 · Pikk-kuub lk 10 · Peakatted lk 11 · Ehted lk 16 · Sukad lk18 · Jalanõud lk18 · Tasku, kott lk 19 · Ristsõna lk 20 · Kokkuvõte lk 21 · Kirjandus lk 23 2 Sissejuhatus: Antud uurimustöö tutvustab Ambla kihelkonna naiste rahvariideid 19. sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti
Järvakandi Gümnaasium Saara Kuum Kihelkonna rahvariided Referaat Juhendaja: Iivi Sark Järvakandi 2014 SISUKORD 1.Saaremaa...................................................................................3 2.Kihelkonna kihelkond...............................................................4 3.Kihelkonna rahvariided............................................................5 3.1 Särk........................................................................................5 3.2 Seelik.....................................................................................5 3.3 Põll.........................................................................................6 3.4 Vöö.............................................
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud
............... 2.3 Nukule rahvuslike riiete õmblemine...................................................................... KOKKUVÕTE............................................................................................................ KASUTATUD KIRJANDUS.................................................................................... Lisad: Lisa nr.1 Nuku lõiked Lisa nr.2 Nuku alusriiete lõiked Lisa nr.3 Nuku rahvuslike riiete lõiked Lisa nr.4 ERM A 565:25 Lisa nr.5 Neiu seeliku triibustik 2 1. PÕLVAMAA RAHVARIIDED 1.1 Rahvariiete ajaloost Ammustel aegadel olid meie esivanemad paiksed. Põhjust kodust kaugele minna oli vähe, eriti naistel. Kokku saadi enamasti kiriku juures. Nii kujunesid välja kohalikud tavad ja rõivamood (Vill, R; Põlvamaa rahvarõivad,lk.3).
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöö- ja täiendõppe osakond Minu kodukoha rahvarõivad Tarvastu Referaat Anna-Christi-Karita Aruksaar NT-1 Tallinn 2008 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Tarvastu naise- ja neiu rõivad..................................
Rahvarõivad. Taive Särg Kaarma, Melanie. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981 Värv, Ellen 1998. Riietumine ja rahvarõivad. Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 367396. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/Li/Rahvaroivad http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/ Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad. Eestis tähistasid rahvarõivad ühtaegu seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust talupojaseisust ja maarahvast, sest valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse. Nimetus rahvarõivad (rahvariided) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt.
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid
Rinnal suurem prees Kaelas helmed Hõbekett või helmekee kaelarahadega Argipäevane särk Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta Pikkade varukatega Valmistatud peenemast linasest riidest Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega Varrukas lühem kui pidusärgil(kirikusärgil) Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all Pidupäeva särk Lahtkraega Särgipiht on tehtud valgest labasekoelisest linasest riidest Kaunistatud valge linase niidiga Pidulikud särgid olid kortskäistega Tikkpistes tikandiga olid kaunistatud särgi õlalapid ning hilisematel särkidel ka krae Särgi kaenla alla õmmeldi nelinurksed lapid Pidupäeva riietus Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level
rahvariided 2011 Sissejuhatus Saaremaal olid rahvariided igas kihelkonnas erinevad. Ühisjooni võis leida eestirootslaste riietusega - kurrutatud seelikud. Ühevärvilised seelikud muutusid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Põlle kandsid ka naised, mitte ainult noored. Suuremate rühmadena võib eristada lääne- ja idapoolsemate kihelkondade riideid. Ida-Saaremaal, kus asub ka Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine Särk 19. sajandi vältel muutus naiste rõivamood. Särk tehti linasest riidest.Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Kraed ja vahel ka varruka värvleid kaunistati tumedavärvilise villase tikandiga. Sageli õmmeldi särke ka kraeta, kodust välja minnes pandi särgile lahtkrae. Nii sai kraed vajaduse korral vahetada. Saaremaal oli ka varrukateta pihakate ehk abu. Seelik
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib
Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete kaunistamisel peale värvide ja erinevate lõigete kasutatakse ornamentikat. Ornament koosneb geomeetrilistest ja loodusmotiividel ning põhineb sümmeetrial ja ka motiivide liht- ja rütmilisel kordumisel. Igal paikkonnal olid erinevad mustrid ja kirjad, millega tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja osaliselt ka Helme alad, sest seal on enim säilinud vanad elemendid rahavarõivaste juures. Nii leiame Mulgi naisterõivaste kaunistustes värviliste lõngadega tikitud arhailist taimeainelist ornamentikat.(Joon 1995) Halliste rahvarõiva peamised osad Halliste neiu rahvariide peamisteks osadeks on särk, vaip-seelik, puusapõll, vöö, sukad, pastlad ning lisaks veel peapael.
" Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud. Kõige tagasihoidlikum oli villastest lõngadest palmitsetud punane või sinine äärepael, ai. Hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Alutaguse ümbrikele eriti iseloomulikuks võib aga lugeda punasele villasele riidele mitmevärviliste helmestega tikitud laia äärist, kõnerikku, milles 18.saj. lõpust peale domineeris lillkiri. 19.saj
kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi.
puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik. Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid.
juures lokirull, paelaga kuklasse kinnitatud juuksed Ehted - lilledega kaunistatud laubapael, kullast ehted, - võrkpitsist juuksepael, väike kuldkroon, kõrvarõngad, sõrmused, ripatsed - kivikesed, poolvääriskivid, helmed, kuld - filigraantehnika, granuleerimistehnika 2000. a eKr Mehed Keskmine - käisid alasti - lühikesed seelikud, vöö külge kinnis, põllesid, niudevöö, kitoon - punasest ja valgest nahast poolsaapad - helmestest võrg, käevõrusid Naised - puus rõhutatud, puusapõll, volangilised seelikud, peleriin, kitoon - pihikutaoline rõivaese - küünarnukkideni varrukad: liibuvad või puhvis 1700. a eKr - teravatipuline müts - kõrged saapad ja kontsaga kingad - kolmekordselt keeratud kaelakeed
Kahekordse halleluuja asemel öeldakse kolmekordne.Viidi sisse mitmehäälne poolamõjuline koorilaul.Kaotati katoliiklaste ümberristimine.Kommetest,ristimine toimub ristitava kolme üleni vette kastmisega.Ei austata pühakuid,kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666 aastast,kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (nagu Avvakum Petrovits), keda omakorda ei tunnista õigeusu kirik.Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.Teenistusel tuleb kanda traditsioonilisi rõivaid,naistel pikk seelik ja rätt peas,mis pannakse kinni haaknõelaga mitte sõlmega. Palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele (podrutsnik). Palvehelmesteks on lestovka, mis koosneb väikestest riiderullikestest helmestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli
Korseti valmistamiseks võis kuluda kuni kilo vaalaluud, ksutati ka puit- ja metallkarkassiga korsette. Muhve kandsid nii kõrgkihti kuuluvad mehed kui naised see oli nende privileeg. Kindad olid nahast või kalevist, voodriga ja kaunistatud, need olid oluliseks lisandiks. Kõik ühiskonnakihid kandsid parukaid ning paruka suurus sõltus kandja seisusest. Nööbid olid tavaliselt vasest, tinast või hõbedast. Lemmikkalliskivi oli teemant, moes olid ka pärlid, mida kanti kaelas, kõrvas ja juustes. Nii naised kui mehed kandsid näol kunstsünnimärke. Need olid mustad ja erinevate kujudega: lilled, tähed, hobused jm. Selle moe üheks põhjuseks võis olla vajadus varjata rõugearme või pesematusest tekkinud nahavigu. Lasterõivad olid täiskasvanute rõivaste koopiad, kuid pidulikul puhul kandsid ka poisid kleiti. Ülerõivaid kanti vähe. Levinuim oli nii naistel kui meestel keep. Ainult naised kandsid laia vateeritud keepi "rotund"
kaunistatud mitmevärviliste nahatükkidega, karusnahaga, paeltega RIIETUS NAISED Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi 12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud RIIETUS NAISED
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Seepärast polnud ka riietusel esialgu tarbefunktsiooni, vaid eeskätt dekoratiivne ja sümboolne tähendus. MainasEgiptus oli 4 üks esimesi tsivilisatsioone ja kuna sealne kliima on kuum ja maapind kuiv, siis on sellest ajast säilinud palju riideid, ehteid ja kunstiesemeid peaaegu muutumatul kujul. Rõivamood muutus MuinasEgiptuses aegade jooksul äärmiselt vähe ning alati kanti kõrvuti uutega ka endisi rõivaesemeid. Algselt oli rõivaste lõige äärmiselt algeline, enamasti ebakorrapärase kolmnurga kujuline. Kuumast kliimast olenevalt pidi kehakate täitma kolme põhinõuet: olema avar, napp ja kerge. Ülakeha võisid soovi korral katmata jätta nii mehed, kui ka naised , kuid enamasti katsid naised oma ülakeha küllalt sagedalt. Alastikultuuri siiski ei viljeldud, kuna seda peeti amoraalseks
Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk keep, Alusriietusena kandsid nii aadlikud, vaimulikud, talupojad kui käsitöölised pikka, üle pea selga tõmmatavat särki. Erinevus oli vaid pikkuses, laiuses, materjalis ja lisandites. Vääriskividega kaetud vöö abil toonitati kauneid kehavorme. Tolleaegse silueti rangust tasakaalustasid riiete erksad värvid. Moodsaid riideid ehtisid ohtrad tikandid. Hirmus, et üks tavaline linlane võib sarnaneda rikkale aadlipreilile, keelati lihtrahval sootuks kleitide kaunistamine kulla ja kalliskividega. 2. Keskaja naine Naise tavaliseks riietuseks oli ikka kleit. Tavaliselt kantsid naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Kleite valmistati erinevatest materjalidest (puuvill, lina, vill)
RÕIVASTUS 1780-1804 Rõivastus lihtsustus Inglismaa ja Prantsuse Kodanliku Revolutsiooni mõjul. Kaks erinevat siluetti: S-kujuline: rind ees, istmik taga ja alates ~1790. a antiikstiilis rõivastus. S-kujuline siluett. Pihaosa lühenes, vöökoht tõusis kõrgemale, pihaosa selg lõppes pika terava nurgaga, väga liibuv, vöökoht sale, rinnaosa kumer, kuni lõuani "täispuhutud". Kaelas kohevalt seotud sall või saboo. Varrukad pikad ja kitsad. Seeliku tagumisel osal rohkem volte, seda hoidis ülal nn. istmikupolster. Seelik tihti slepiga. Revolutsiooni ajal siluett lihtsustus, istmepolster ja "täispuhutud" pihaosa kadusid, sall asendus õlarätiga. Seeliku ja jaki kombinatsioonid. Linnakodanike rõivastusest võeti lühike caraco jakk. Materjalid ühevärvilised ja siledad. Kanti mehelikumaid rõivaid redingotmantel, frakitaolised jakid, lisandiks jalutuskepp. Soengud ja peakatted. Rikaste soengud kogukad sajandi lõpuni. Kohevad vabalt
NAHAST RÕIVAESEMED. NAHAST TARBEESEMED. Referaat aines Rahvakunsti alused Sisukord SISUKORD................................................................................................................................1 SISSEJUHATUS....................................................................................................................... 2 NAHAST RÕIVAESEMED.....................................................................................................3 Muinasaeg ..............................................................................................................................3 Tsunftiaeg Tallinnas XIV XIX sajand ................................................................................ 3 Talurahvakasukad................................................................................................................... 6 Mõned nahast rõivaesemete leiud e-kultuuripärandi portaalist............................................ 9
freskodelt, kuna niiske ja sooja kliima tõttu pole ühtegi rõivaeset säilinud. Arvatakse, et minoslased olid pikad ja saledad. On märke, et mõiste ,,lõige" on pärit just Kreetalt, sest minoslaste rõivad järgisid juba kehavorme, samal ajal kui teised kultuurid kandsid mähitud või volditud rõivaid. Minoslastele omistatakse ka peakatete kasutuselevõtt. Ühel varase Kreeta kujukesel 2000. a e.Kr on mitmejärguline volangidega seelik, mis on pingutatud puust, kõrkjatest või metallist võrudele esimene karkassiga seelik. Pihikuosa moodustus tugevasti kokku tõmmatud jäigast rätikust, mis toetas rindu altpoolt, aga jättis need katmata, rätikust moodustus ümber kaela kõrge krae. Rüü juurde kanti teravatipulist peakatet. Minose rõivastus saavutas haripunkti 1700-1500. a e Kr. Garderoobi põhilised koostisosad olid: keep, põll, pihikud, püksseelikud, suur hulk erinevaid kübaraid.
praegu seisab Ishinomaki sadamas. 1.3.MAAILMA TUNTUMAD MERESÕITJAD JA NENDE RETKED VIIKINGID Riietus Nagu enamik inimesi sel ajal Euroopas, nii kasutasid ka viikingid riiete valmistamiseks peamiselt oma lammaste villa. Viikingid kandsid ka linaseid riideid. Lina kasvatati ise. Naised kudusid linast riide. See värviti mineraalide ja taimedega punaseks, roheliseks, pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või pikkade säärtega nahksaapaid. Lahingus kandsid sõdurid raudkiivrit ja rõngassärki. Naised kandsid pikka linast kleiti. See võis olla pleegitatud. Kleidi peal kandsid naised pikka villast
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,
erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide alumiselt äärelt -- minu nimi on Aadel; siidriidelt -- minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt -- minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt -- minu nimi on Põllutöö. Kahe meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja 1 3 teravatipulistest peakatteist, kahe nais-allegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid nad naiste tanukesi. Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu, et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
annaabi.ee 
