Adolf Hitler ja natsism Saksamaal (1)

Lagedi Põhikool
Adolf Hitler ja natsism Saksamaal 1933-1939
Koostaja : Mariin Virolainen
Juhendaja : Sirje Piho
Lagedi, 2008
Sisukord

• Põhimõisted
  
• Lühidalt Adolf Hitlerist ehk sissejuhatus
  
• Hitleri võimuletulek
  
• Valitsemislaad
  
• Majandus
  
• Repressioonid
  
• Kultuur
  
• Juutide küsimus
  

Kasutatud kirjandus

• Ian Kershaw „ Hitler “
  
• Richard Overy „ Diktaatorid “
  
• Stephen J. Lee „Euroopa diktatuurid “
  

Pildid:

• www.google.ee
  

Lühidalt Adolf Hitlerist ehk sissejuhatus
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889. aastal väikeses Austria piirilinnas Inni-äärses Braunaus alamkeskklassi perekonnas. Tema varasem elu ei vihjanud vähimalgi määral tegelasele, kes paneb kord maailma hinge kinni hoidma. Adolf Hitler oli väga osav massidega suhtleja ning karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks silmapaistvamaks riigijuhiks ajaloos. Hitler arvas, et ajalugu on alati tehtud „sõna maagilise jõuga“.
Hitleri võimu lahtimõtestamine tõstatab mitmeid väga keerukaid probleeme. Küsimus „Kuidas oli Hitler üldse võimalik?“ kummitas temaaegseid natsismi vastaseid ja on andnud ajaloolastele peamurdmist siiani.
Hitleri võimuletulek
A.Hitler nimetati kantsleriks 30.jaanuaril 1933. aastal. Sel ajal ei olnud Hitleri võim veel sugugi absoluutne. Tema valitsuses oli tol hetkel vaid kolm natsi ning teda kontrollis asekanstler Von Papen, kellel oli kohustus kõigil presidendi ja kantsleri kohtumistel juures viibida. Samuti ei olnud Hitleril mingeid erakorralisi volitusi, välja arvatud need, mille Hindenburg talle anda suvatses. Von Papenil oli ilmselgelt TÄIELIK alus uskuda, et Hitlerile õnnestub päitsed pähe panna. Von Papen kinnitas, et kahe kuuga „surume Hitleri nurka nii, et ta ainult piiksub“. See tal siiski ei õnnestunud. Kuue kuue pärast olid kõik Von Papeni kehtestatud piirangud kõrvaldatud ning Hitler oli kuidagi suutnud kõrvale hiilida kõigist tingimustest, mille kaudu ta oli võimule tulnud ning kehtestada diktatuuri, mis tegelikult toetus pidevaks seisundiks muudetud eriolukorrale.
Hitleri esmane mure oli tugevdada NSDAP positsiooni Riigipäevas, nii, et selle abil oleks võimalik suruda läbi abinõud põhiseaduse muutmiseks. Teisisõnu- Hitleri sihiks oli hävitada demokraatia demokraatliku protsessi enese abil. Seepärast nõudis ta viivitamatult uute valimiste korraldamist ja 1. veebruaril, vaid kaks päeva pärast tema kantsleriks nimetamist saadetigi Riigipäev laiali. Järgnenud valimiskampaanias oli Hitleril teiste parteide ees kaks suurt eelist:

Tal oli suurem juurdepääs meediale, eriti raadiole, seda kasutas ta tõhusamalt kõigist eelmistest poliitikutest, kasvatades valijates toetust NSDAP-le.

Ta oskas erakorralisi volitusi ära kasutada nii mõnegi oma vastase nõrgestamiseks. Ning ta oskas erakorralisi volitusi veel mitmel moel enda kasuks tööle panna.
Valimistulemused kuulutati välja 5. märtsil. Võrreldes 1932. aasta tulemustega oli NSDAP tunduval määral hääli juurde saanud. Natside poolt hääletanute arv oli kasvanud 11,7 miljonilt 17,2 miljonini. Hitleri partner DNVP sai 200 000 häält ja ühe lisakoha.
Kuid diktatuuri kehtestamine polnud sellega veel sugugi lõpule viidud , sest NSDAP-l polnud Riigipäevas piisavalt enamust . Järgnes uus rünnak, kus põhiseadusele tungiti kallale nii altpoolt, kohaliku omavalitsuse tasandilt, kui ka ülaltpoolt, Riigipäeva enda seest.
7. märtsil kehtestati uus seadus, millega kõigis Land’ ides määrati ametisse spetsiaalsed riigikubernerid (Reichsstatthalter). Nii kehtetstati üle kogu Saksamaa tegelikult natside võim kohalikul tasandil veel enne, kui keskvõimu tasandil oldi diktatuuri kehtestamisega lõpule jõutud.
Hitleri osavate manöövrite tõttu parlamendi võim praktiliselt hävitati ning kantsler sai õiguse anda välja seadusi Riigipäeva nõusolekuta.
Sealt edasi arenesid sündmused tõusvas joones. Vastset võimu läks kõigepealt vaja teiste poliitiliste parteide kõrvaldamiseks. Ajavahemikus märtsist juulini sunniti tegevust lõpetama kõik parteid peale NSDAP. Protsess tipnes 1933. aasta 14. juulil parteide asutamist keelava seadusega, millega kuulutati kriminaalkuriteoks igasuguste poliitiliste rühmituste organiseerimine väljaspool NSDAP-d. 33. aasta novembris peeti uued valimised, kus valijatele esitati heakskiitmiseks üheainsa partei nimekiri. Tulemusena hõivas NSDAP kõik kohad Riigipäevas. Saksamaast oli ametlikult saanud üheparteiline riik.
Miks opositsioon vastu ei hakanud? Kõige ilmselgem põhjus- tal ei olnud võimalust. Vasakparteid purustati valitsuse erakorraliste volituste alusel. Keskpartei saatis end laiali vabatahtlikult ning isegi DNVP ei suutnud pinnale jääda ja nende juhid mõistsid üha selgemalt, et nad on minetanud igasuguse kontrolli nende endi loodud poliitilise ebardi üle.
1933. aasta keskpaigaks ei olnud Hitler siiski veel lõplikult kindlustatud. Tema positsiooni võis ohustada kas tema enda partei radikaalne tiib või sõjavägi. Kõige tõenäolisem oli oht, et kontrolli alt väljunud aktsioon esimeselt ajendab vastulöögi teiselt . Hitler oli koguaeg ettevaatlik, et ta ei ärritaks sõjaväge, lootis ta ju peagi presidendiks saada. Ka võis sõjaväelt karta Hitleri kukutamist, olgu Hindenburgi heakskiitmisel või ilma selleta. SA abiga oleks Hitler suutnud seda peatada, kuid siis oleks temast saanud radikaalide pantvang.
Kuna sõjaväele ei meeldinud SA ning Röhmi kavatsus ujutada Reichswehr’i „hall kalju“ üle SA „pruuni jõega“, siis olid nad nõus Hitleriga koostööd tegema: nemad ei sega vahele, kui Hitler sõnakuulmatuid omal äranägemisel karistab. Nad on tarviduse korral valmis Hitlerile SA vastu isegi appi tulema.
Sündmused arenesid nii, et abi ei läinud vaja. 1934. aasta juuli alguseks oli SA juhtkond Hitleri eliitüksuse SS’i poolt hävitatud. Nn. pikkade nugade ööl jätsid oma elu Röhm, Strasser ja paljud teised natsid , kes olid tülikaks muutunud.
Tänulik sõjavägi oli nüüd valmis andma Hitlerile riigipea koha. Kui Hindenburg viis nädalat hiljem suri, võttis Hitler presidendiameti üle, lisades endale pealekauba veel Führer’i tiitli. Sõjavägi andis truudusevande Hitlerile isiklikult: „Tõotan jumala nimel vastuvaidlemata alluda Adolf Hitlerile, ülemjuhatajale ning Reich’i ja saksa rahva füürerile.“
Valitsemislaad
Aastatel 1933-1934 toimunud poliitilisi ümberkorraldusi on tihtipeale nimetatud legaalseks revolutsiooniks. Suurelt osalt toimus see protsess, vähemalt tehnilises mõttes, põhiseaduse raames: seetõttu nimetataksegi seda legaalseks. Tagajärjed seevastu olid nii hävitavad, et on võrreldavad revolutsiooniga. Nii mõnigi asjaolu õigustab selle sõnapaari kasutamist, iseloomustamaks Hitleri tegutsemise üldsuunda tema režiimi algusaastail. Juba pärast 1923. aasta Müncheni putši läbikukkumist oli ta järginud legaalsuse strateegiat, jõudes võimule põhiseaduslikul teel sihiga algatada seejärel „ revolutsioon ülaltpoolt“. Nüüd oli see revolutsioon ära tehtud – samm-sammult ja püsides Weimari vabariigi põhiseaduse piires.
Esmapilgul ei tundu põhiseaduslike muudatuste ulatus kuidagi õigustavat nende revolutsiooniks nimetamist, eriti kui kõrvutada neid bolševike tehtuga Venemaal. Jäid ju Reichstag ja Reichsrat kui seaduslikud institutsioonid alles. Lenin, Venemaal kõrvaldas kõik, mis seostus lääne stiilis põhiseadusliku esinduskoguga, asendades selle nõukogudel põhineva seadusandlusega . Saksamaal seevastu jäid aga alles kõik senised ministeeriumid . Ametikohad Hitleri valitsuskabinetis olid vägagi sarnased Weimari vabariigi aegsetega. Toimus küll Weimari vabariigi natsifitseerimine, ent hoiduti murrangulistest pööretest, mis oleks võinud sünnitada vastuhakku. Protsess viidi läbi samm-sammult, iga järgnev samm toetumas eelnevale – ja selles oli teatud halastamatu loogika .
Vahepeal oli rida täiesti uskumatult idiootseid sündmusi, mis olid legaalsusest väga kaugel, ent mille kohta ei osatud midagi ette võtta. Lõpuks (või siis õuduste alguseks) jõudis aga asi nii kaugele, et natslikus aparaadis sai ülemvõimu niisugune organ, mis oli Weimari vabariigi põhiseaduslikest institutsioonidest nii kaugel, kui üldse võib kujutleda. Kogu režiimi hakkas valitsema kooslus SS/Gestapo/SD. See oli Saksamaa poliitilises struktuuris säärane revolutsioon, mis ületas kõik ettekujutused legaalsusest.
1934. aasta lõpuks oli Hitler Weimari vabariigi niisama hästi kui HÄVITANUD. 1919. aasta põhiseadust ei tühistatud vormiliselt küll mitte kunagi, aga kõik opositsioonierakonnad olid kõrvaldatud, inimõigused kaotatud, Reichstag’i kontrollile valitsuse üle lõpp tehtud ning riigi kõik tähtsamad ametid koondatud ühe inimese kätte. Demokraatia oli asendatud diktatuuri ja institusionaliseeritud vägivallaga. On tavaks olnud arvata, et see oli tõhus ja hästiorganiseeritud süsteem, kus kõike kontrollis Hitler isiklikult. Nüüd on arvamus aga muutunud. Praeguse seisukoha järgi oli Saksamaa diktatuuris vähem korda, kui seni arvatud; tegelikult valitses seal kohati isegi kaos .
Erinevatest olukordadest sugenes Land’ide peaministrite ja kuberneride vaheline avalik vastuolu ja konflikt, kus mõlemad käisid alatasa keskvalitsusele teineteise peale kaebamas.
Mis tingis sellise kummalise olukorra? Ajaloolased on esitanud kaks lihtsat seletust. Üks on, et Hitler tegi seda kõike meelega. Teine seisukoht on selline, mille puhul väidetakse, et igasugune kaos oli täiesti ettekavatsematu, põhjustajateks segadus ja hooletus .
Kumb arvamus on aga tegelikule tõele lähemal? Nagu ajaloo seletamisel tihtipeale, on võimalik need kaks punkti mõistlikult omavahel ühendada.
Pole kahtlust, et Hitler tegi kõik, mis võis, et potentsiaalset opositsiooni lõhestada. Seetõttu pole välistatud, et ta soosis lahkhelisid riigis sihiga hoida alluvaid lõa otsas ja takistada „liiga võimsate“ tegelinskite esiletükkimist. Selles suhtes on ühtedel teadlastel õigus. Teisest küljest on jällegi raske kujutleda, et see kõik oli ette planeeritud. Kaose tahtlik kavandamine on ülimalt riskantne. Riskimine võib tunduda tagantjärele õigustatuna, kuid sellist õnnemängu mängitakse siiski haruharva. Nii või teisiti... Kui esialgne „legaalne revolutsioon“ oli „kavandatud“, siis on raske leida loogikat, miks oli vaja protsessi tühistada üksteist dubleerivate bürokraatiaüksuste loomise kaudu. Mööndes, et kaos ei olnud ettekavatsetud – mis mõttega Hitler siis sellega leppis, kui see talle kasulik ei olnud? Arvata on et asi oli selles, et Hitlerile sobis kaos, mis oli kujunenud temast olenemata, sest see pakkus hea võimaluse tülikad inimesed parteist kõrvaldada.
Majandus
Hitleri majanduslikud vaated polnud väga selged. Mingit valmisteooriat tal ei olnud. Sageli on arvatud, et Hitleril polnud erilist huvi majanduse vastu ega ka vastavaid teadmisi ning ta jättis üksikasjad spetsialistide hooleks. See on täiesti vale arvamus. Hitleri maailmavaatel oli tugev majanduslik tuum. Nagu Stalin , pooldas ka Hitler kogu oma poliitilise karjääri vältel mitmeid väga kindlaid ja lihtsaid majanduslikke põhimõtteid. Neist tähtsaim on nõue, et majandus oleks alati ja igal tingimusel allutatud Volk’i vajadustele, mida esindab riik. Nii selles kui ka muudes tähendustes oli majandus „rassi säilitamise“ tööriist. Hitler kuulutas juba ühel varasel parteimiitingul, et kapitalism „peab saama riigi teenriks, mitte aga selle isandaks“.
Arusaam rahvamajandusest kui kogu rahva, mitte aga isehakanud majanduskliki huve teenivast tööriistast levis rahvusäärmuslaste ringkondades laialt ja Hitler võttis selle kõik kõhklemata omaks.
Nagu Stalin , pooldas ka Hitler instinktiivselt käsumajandust. Tema soovide nimekiri oli pikk: moderniseeritud ja tootlik põllumajandus, mis vabastaks Saksamaa blokaadihirmust; massiivne impordi kahandamine, et tagada maa varustamine enda toodetud strateegiliste sünteetiliste materjalidega; võimas sõjatööstus, mis ületaks mahult suurima vaenlase majanduse.
Selliste majanduslike eesmärkide täitmine ei olnud võimalik ilma rahvamajanduse range jälgimiseta. Seda tegelikkust peegeldas 1936. aasta oktoobris rajatud plaaniorganisatsiooni struktuur. See jagunes kuueks peamiseks osakonnaks:

Töötlev tööstus

Tooraine jagamine

Tööjõud

Põllumajandus

Hindade kontroll

Väliskaubandus, kõigil olid oma allosakonnad.
Püüd Nõukogude ja Saksamaa majandust mõne aastaga ümber kujundada ja kontrolli alla võtta oli mõlema diktatuuri üks suuremaid ettevõtmisi. Tõotatud ühiskonda ei saanud rajada ilma majandust ümber korraldamata ega kaitsta ilma võimsa sõjaväeta. Saksamaa rahvuslik taassünd poleks olnud võimalik ilma rahvamajanduse olulise osa mobiliseerimiseta. Lõpuks tekkis Saksamaal (nagu ka Nõukogude Liidus) äärmiselt suur, äärmiselt keerukas ja äärmiselt mitmekesine majandussüsteem.
Repressioonid
„Liikumise üheks tähtsamaks ülesandeks saab halastamatu võitlus rahva vastupanuvõime hävitajate vastu ning selle võitluse pidamine seni, kuni nad on täielikult hävitatud või maha surutud.“ – A.Hitler, 1933
Hitleri ajal ei korraldatud repressioone kunagi lihtsalt repressioonide enda pärast, hirmu abil allumise saavutamiseks. Repressioonid olid suunatud rühmade või üksikisikute vastu, kes isoleeriti ohu tõttu, mida nad kujutasid mõlema süsteemi tähtsaimatele poliitilistele prioriteetidele. Sel ajal Saksamaal valitsev õhkkond sarnanes vägagi kodusõja omale.
Hitlerile omaste repressioonide märksõnaks oli kättemaks: tasumine mitte ainult Saksamaa reetmise eest 1918. aastal juutidele ja sotsialistidele – kurikuulus selga antud hoobi teooria -, vaid tasumine kõigile liikumise vaenlastele ja uue Saksamaa reeturitele. Poliitilised repressioonid ei olnud mõeldud valimatuna: vaenlane määrati kindlaks ja välistati rahva seast samamoodi nagu klassivaenlased Nõukogude Liidus. Režiimi esimestel aastatel oli vaenlane varjamatult poliitiline: saksa kommunistide ja sotsiaaldemokraatide jäänused, vastased Saksamaa kirikutes. 1930. aastate keskpaigas määratleti rahvusliku ellujäämise põhiohud juba poliitilise bioloogia mõistetes.
Nii Saksamaal kui Venemaal seisis riikliku diskrimineerimise ja vägivalla taga konkreetne, kuigi üsna avaralt piiritletud arusaam vaenlasest. Vaenlase määratlemine tulenes suurel määral diktaatorite poliitilistest veendumustest. Mõlemas režiimis käsitleti julgeolekuaparaati tööriistana, mis kaitseb riigi elanike ausat, õõnestavast tegevusest puutumata enamust. Kontrrevolutsioonilise või juudi-enamliku ohu sihiliku liialdamisega õnnestus mõlemal süsteemil näidata riiklikke repressioone rahva poliitilise õiglustunde väljendusena, mis lubas tavalistel inimestel need omaks võtta. Vägivaldne, hävitamisele kutsuv retoorika harjutas rahvast režiimi halastamatusega lõpetus sõjas õõnestustegevuse või rahvusliku allakäigu vastu. Seda piiramatut ja mõrvarlikku sõda peeti rahva nimel. Seega esindas terror rahva tahet.
Riiklike repressioonidega tegelesid politsei- ja julgeolekujõud tihedas koostöös õigussüsteemiga. Saksa süsteemis toimus riikliku julgeoleku ja tavapärase õigussüsteemi järkjärguline hargnemine. Riikliku julgeoleku käsutuses olid spetsiaalsed õiguslikud intstrumendid, erikohtud ning tal oli õigus omal käel uurimist läbi viia. Süsteem kasutas rutiinselt tunnistuste väljapressimiseks või teabe hankimiseks piinamist; süsteem rajas poliitvangilaagreid. Ohverdati ja mõrvati mitmeid miljoneid süütuid sakslasi ja eurooplasi mitte kuritegude pärast, mida nad võisid olla toime pannud, vaid lihtsalt rassi tõttu.
Kultuur
Saksamaa kultuurikorraldus oli väga tsentraliseeritud.
Saksamaa kultuurilooming jagati vastuvõetavaks ja vastuvõetamatuks. Väga suurt tähelepanu pöörati raadiosaadetele. Hiljem ka kinole, ehk filmidele.
Hitleri meelest käis kunst rahvaga ühte jalga, mitte ei liikunud iseseisvalt. 1937. aastal näitust avades kuulutas ta, et vastuvõetamatu on igasugune kunst , mis „ei saavuta laiade ja tervemõistuslike rahvamasside rõõmsat ja südamest tõusvat kiitust.“ Lihtsuse ja mõistetavuse põhimõtted, mida rõhutati väga sageli nõukogude kultuuri puhul, olid kesksel kohal ka Hitleri kunstilistes vaadetes: „Kunst, mis on meie veres,“ sõnas ta kõnes, „kunst, mida rahvas mõistab, sest ainult kunst, mida mõistab lihtne inimene, on tõeline kunst.“
Hitleri suhe kultuuriga oli vahetum kui Stalinil, sest kuigi Stalin luges läbi peaaegu kogu ilukirjanduse, vaatas ära kõik filmid ja tutvus peaaegu kõigi piltidega, mis sündisid tema diktatuuri ajal, ei olnud ta siiski selline iseateadlik „ kuntsnik -valitseja“, nagu taotles olla Hitler. Noor Hitler oli üritanud sõjaeelses Viinis ennast teostada kuntsnikuna, teenides elatist lihtsate akvarellidega ja unistades arhitektiks õppimisest Viini Kunstiakadeemias. Sellest piisas, et hilisem poliitik võtaks endale õiguse valitseda ka kultuuri. Ta väitis Mein Kampf ’is, et modernism on rikkunud ära kõik kunstivormid, mis tulevat kõigepealt selle mõjudest puhastada , enne kui need saavad taas teenida „kõlbelist, poliitilist ja kultuurilist ideed“. Selleks ideeks oli saksa rassi ning selliste elementide, mis „rikastavad kultuuri ja loovad ilu,“ taaselavdamine ja tugevdamine. Hitleri meelest väljendas kunstilooming rassitervist ja surematut rassiväärtust. Alates 1933. aastast tutvustas ta avalikkusele pidevalt oma isiklikule maitsele ja poliitilistele eelarvamustele tuginevaid kunstivaateid, millest said mitteametlikud „Führer’i põhimõtted“. Ta nõudis, et skulptuuris jäljendataks kreeka kujude „füüsilist ilu“, mida ta anatoomilistest liialdustest hoolimata pidas „tegeliku“, teaduslikult kontrollitava füüsise väljenduseks. Ta eelistas kunstis 19. sajandi lihtsaid, esinduslikke maastikupilte, mis „kujutavad elu tõelist palet“ ilma siniste põldude, kollaste pilvede, rohelise taeva ja lillade puudeta. Arhitektuuris pakkus kreeka- rooma maailm eeskuju „selguse, kerguse, ilu“ poolest. Kirjanduse vastu tundis ta palju vähem huvi kui Stalin.
Selliseid eelistusi võib nimetada „ rahvuslikuks realismiks“, ehkki mõistet „ realism “ rahvussotsialistliku kunsti puhul ametlikult ei kasutatud, sest see seondus sotsialismiga. Siiski oli Saksa diktatuurile iseloomulik kunsti pidamine meeliülendavaks ja kangelaslikuks, igati optimistlikuks ja otsekoheseks tegelikkuse kajastuseks. Tegelikult oli ametlik kunst pigem idealistlik ja romantiline kui realistlik . Kunstis ei tohtinud esineda vähimatki vihjet konfliktidele, ängile või masendusele. Harva kujutati revolutsiooni või rassi „vaenlasi“. Gorki kõneles „revolutsioonilisest romantismist“ kunstis, kus kolhoosielu ja terasetehaste kujutamine polnud enam illustratiivne, vaid kajastab „helgetes toonides kangelaslikku tänapäeva“. Goebbels kirjutas 1933. aastal, et Saksamaal peab kunst olema nii „romantiline, sentimentaalne“ kui ka „tegelikkusele vastav“. Tolle režiimi puhul tähendas see aga kultuurihorisondi teadlikku piiramist, ning üheainsa, üksluise ja konventsionaalse kunsti- ja kirjandusžanri soosimist.
Kultuuripoliitika ei tähendanud kaugeltki mitte ainult sõda modernismiga! Vajalik oli defineerida poliitilselt vastuvõetava kultuuri sisu ning toetada kunstnikke, kes said ametliku loa seda poliitikat ellu viia; samal ajal suruti kõik teise katsed uusi kultuurinorme eirata maha ametliku tsensuuri, välistamise ja terrori abil. Kunstielu kontrollimine ei tähendanud tingimata igasuguse kunstiinnu ja inspiratsiooni mahasurumist!
Juutide küsimus
„ Vaevalt saab aga ette kujutada sellist mõtlemisviga, mis paneks uskuma, et näiteks neegrist või hiinlasest saab sakslane , kui ta õpib ära saksa keele ja on valmis sealtpeale saksa keeles kõnelema... Rahvus ega isegi mitte rass ei peitu mitte keeles, vaid veres.“ – Adolf Hitler, Mein Kampf, 1925
Rahvuse, rassi ja riigi defineerimine oli Saksamaa diktatuuris keskse tähtsusega poliitiline küsimus. Just eelkõige rahvus- ja rassiküsimused tõid seal riigis kaasa üleliigse vägivalla ja ühiskondliku tagakiusamise. Ei Saksamaal, ega ka Venemaal ei suudetud rahvuslikku identiteeti üheselt kindlaks määrata. Õigupoolest tekkiski diktatuur riigis, kus rahvuslik identiteet oli selgusetu, vastuoluline või habras . Hitler pidi varasemale ebastabiilsele identiteedile vastu seadma ja enamasti jõuga ning väga mitmel moel peale suruma identiteedi sellise versiooni, mis tema arvates sobis kokku süsteemi ideoloogiliste prioriteetide ja ajaloolise situatsiooniga.
Riik pidi Hitleri meelest kattuma rahvuse või rassiga. Riigi ainuke eesmärk oli kaitsta oma elanike bioloogilist puhtust, tõsta rassiteadlikust ja organiseerida ennast moel, mis suudaks tagasi tõrjuda teised, rahvuse elulisi huve ohustavad jõud. Ühestki mittesakslasest ei võinud mitte mingil juhul saada Hitleri „saksa rahva saksa riigi“ liiget. Ta eitas täielikult internatsionalismi, pidades seda tõelise rassiriigi suurimaks vaenlaseks ning juutide väljamõeldiseks. Selle asemel soovis Hitler, et rahva „kogu elu ja tegevus“ oleks pühendatud oma rahvuslike väärtuste teenimisele teiste, võõraste kultuuride arvel. Selle taotluse põhivaenlaseks olid aga juudid , sest just nemad, rassiriigi „võimsaim vastukaal“, olid läbi ajaloo kujutanud endast natsionaliseerumise vastast tööriista. Juudid, kellel polnud oma kindlat territooriumi – „ juurteta rass“ – õilmitsesid parasiitidena mitte midagi kahtlustava peremeesrahva kehal, imedes teda kultuurist tühjaks ja mürgitades tema olemust.


Põhimõisted

• Diktatuur- Seadustega piiramatu õigusvastane seadusvõim riigis
  
• Kantsler- Kõrgem riigiametnik (Saksamaal riigikantsler ja liidukantsler )
  
• Repressioon- Surveavaldus, mahasurumine
  
• NSDAP- Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei
  
• SPD- Sotsiaaldemokraatlik Partei
  
• CDU- Kristlik-demokraatlik Liit
  
• Land- Liidumaa
  
• Volk- Ühise keele, kultuuri ja verega (!) inimkogum
  
• Radikaalid- Põhjalikke ümberkorraldusi pooldavad inimesed
  
• Mobiliseerima - Relvajõude ja majandust sõjaolukorda viima
  
• Identiteet- Teadmine endast sotsiaalseis olukordades ja suhetes
  
• Internatsionalism- Rahvaste võrdsuse ja koostöö pooldamine
  
• Messianism- Usk messia tulekusse; oma ideede parimaks pidamine ja teistele pealesurumine