Z.Bugarszki Euroopa Liidu Ajalugu (0)

EUROOPA LIIT. AJALUGU
Prof Z. Bugarszki 2. loengusari oktoober 2014
EL (Euroopa Liit, ingl k. The European Union, EU) moodustati 1.11.1993 Maastrichtis poliitilise ja majandusliku liiduna Euroopa riikide vahel, millel on oma poliitika, mis puutub liikmesriikide majndust, ühiskonda, seadusi ja osaliselt julgeolekut. Mõnede jaoks on EL ülepaisutatud bürokraatia , mis viib välja raha ning kompromiteerib suveräänsete riikide võimu. Teiste jaoks on EL parim koht, kus toime tulla väljakutsetega, mille ees väikeriigid võivad seisata – majanduse kasv või läbirääkimised suuremate riikidega. Vaatamata pikkadele integreerumise aastatele on siiski opositsioon jäänud tugevaks , kuid liidu loomisel on riigid lähtunud pragmaatilisest mõtlemisest.
EL päritolu
EL ei moodustatud ühekorraga Maastrichti lepinguga, vaid oli samm-sammuline integratsioon alates 1945.a., mil nähti arengut ja tööd, mis andsid kindluse ja tõuke järgmisele tasandile. Nii võib öelda, et EL on moodustatud lähtuvalt oma liikmesriikide vajadustest.
Pärast II maailmasõda oli Euroopa jagatud kommunistliku, Nõukogude-domineeriva Ida-bloki ja peamiselt demokraatlike Lääne riikide vahel. Oli hirm, millises suunas hakkab uuesti üles ehitatud Saksamaa liikuma ning tekkisid taas mõtted föderaalsest Euroopa liidust, lootes siduda Saksamaa üle-euroopaliste demokraatlike institiutsioonidega sellises ulatuses, et ei nemad ega ükski teine liidus olev Euroopa riik ei saaks uut sõda alustada ning nad suudaksid vastu panna kommunstliku Ida laienemisele.
I liit: Euroopa Söe- ja Terase Ühendus (ESTÜ, ingl keeles European Coal and Steel Community, ECSC )
Sõjajärgsed Euroopa maad ei olnud tegutsemas vaid rahu pärast, vaid ka majanduslikele probleemidele lahendusi otsimas, näit. tooraine oli ühel maal, kuid sellest tootmine teisel. Pärast sõda oli Euroopa kurnatud, majandus hävinud, kaitsevõime ilmselt mitte Venemaad peatamas. Lahenduste leidmiseks leppisid 6 naaberriiki Pariisi Lepingus kokku vaba kaubanduse piirkonna moodustamises, kuhu kuulusid majanduse ja sõjatööstuse võtmetähtsusega maavarad nagu süsi, rauamaak ja teras. Seda organit hakati nimetama Euroopa Söe- ja Terase Ühenduseks, kuhu kuulusid Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Holland , Itaalia ja Luxemburg. Ühendus kestis 23.07.1952-23.07.2002, kuni tekkisid uued liidud.
Prantsusmaa soovis, et ESTÜ kontrolliks Saksamaad ja ehitaks majanduse üles; Saksamaa soovis saada võrdseks partneriks Euroopas ning taastada oma reputatsioon, samad soovid Itaalial; Beneluxi maad lootsid kasvu ning ei tahtnud maha jääda. Prantsusmaa kartis , et Inglismaa rikub nende plaane ning neid esialgu ei kutsutud kõnelustele. Inglismaa jäi ettevaatlikuks, et ära anda oma majanduslikku võimu, mida pakkus Briti Rahvaste Ühendus.
ESTÜ juhtimiseks loodi „riigiülesed“ (riigivõimust kõrgem valitsustasand) organid : Ministrite Nõukogu, Ühisassamblee, Ülemamet ja Ülemkohus, kõik selleks, et tegeleda seadusandlusega ja arendada mõtteid ning lahendada konflikte. Nendest võtmeorganitest tekkis hiljem EL, see oli protsess, mida olid kavandanud mõned ESTÜ loojad , kui nad selgesõnaliselt väitsid, et föderaalne Euroopa oli nende pikemaajaline eesmärk.
Euroopa majandusühendus
1950-ndate keskel tehti vale samm, mil 6 riiki kavatsesid luua „Euroopa Kaitsejõudude Ühingu“ („European Defence Community“): plaaniti ühisarmeed, mida pidi juhtima „riikide ülene“ kaitseminister. See võeti maha, kuna Prantsuse Rahvuslik Assamblee hääletas selle vastu.
Siiski viis ESTÜ edu liikmesriikide kahe uue lepinguni 1957.a, mõlemat nimetati Rooma Lepinguks. Loodi kaks uut organit: Euroopa Aatomienargia Ühendus ( Euratom ), mis pidi ühendama teadmisi aatomienergia alal ja Euroopa Majandusühendus (EMÜ). EMÜ lõi ühisturu liikmesriikide vahel, kus ei olnud tariife ega takistusi kaupade ja tööjõu liikumisel. Selle eesmärgiks oli majanduskasvu jätkumine ja sõjaeelse Euroopa protektsionistlik poliitika. 1970. aastaks oli ühisturu sisekaubandus kasvanud viiekordseks. Loodud oli ka Ühisturu Põllumajanduspoliitika (ÜPP, Common Agricultural Policy , CAP), et edendada liikmesmaade põllumajandust ja teha lõpp monopolidele. ÜPP, mis ei olnud rajatud ühisturule, vaid valitsuste kohalikele farmeritele suunatud toetustele, muutus üheks vastuolulisemaks EL poliitikaks.
Nagu ESTÜ, nii ka Euroopa Majandusühendus lõi mitmeid riikide üleseid organeid: Ministrite Nõukogu otsuste tegemiseks, Ühisassamblee (alates 1962 nimetatakse Euroopa Parlamendiks) nõuandvaks organiks, kohus liikmesriike valitsema ja komisjon , kus see poliitika jõustub. 1965. aastal ühendas Brüsseli Leping EMÜ, ESTÜ ja Euratomi komisjonid ühendatud ja püsivaks riigiametiks.
Areng
1960-ndate lõpu võimuvõitlus oli alguseks vajadusele ühtsete lepingute järele tähtsamate otsuste kohta, andes liikmesriikidele vetoõiguse. Arvatakse, et see aeglustas liidu arengu paarikümneks aastaks. EMÜ liikmeskond laienes 70-ja 80-ndatel, kui 1973.a. liitusid Taani, Iirimaa ja Suurbritannia , 1981.a. Kreeka ning 1986.a. Portugal ja Hispaania . Inglismaa muutis oma meelt , kui nägi, et nende majanduskasv jääb maha EMÜst ning USA lubas neile oma toetust EMÜ-s Prantsusmaa ja Saksamaa vastu. Siiski, Prantsusmaa pani veto kahele esimesele Inglismaa taotlusele. Iirimaa ja Taani, kes sõltusid suuresti Inglismaa majandusest, järgnesid sellele, et sammu pidada ja püüda areneda ilma Inglismaata. Samal ajal kandideeris Norra, kuid pärast referendumi „ei“-d tõmbus tagasi. Vahepeal hakkasid liikmesriigid nägema Euroopa integratsiooni kui võimalust tasakaalustada nii Venemaa kui ka Ameerika mõju.
Liidu areng aeglustus 70-ndatel, millele viitavad pettunud föderalistid kui arengu „pimedale ajastule “. Püüti luua majanduslik ja valuuta liit, mille takistuseks sai rahvusvaheline maj. langus. Uus hoog saabus 80-ndatel, osaliselt hirmust, et Reagani USA liikus eemale Euroopast ja ka takistas EMÜ liikmetel luua sidemeid kommunistlike maadega, et neid tasapisi demokraatia rüppe tagasi tuua.
Nii arenesid EMÜ töövaldkonnad ning välispoliitikast sai kontsultatsiooni ja ühistegevuse ala. Loodi uusi fonde ja organeid, sh Euroopa Valuutasüsteem (European Monetary System) 1979.a. ja meetodid, kuidas toetada vähem arenenud piirkondi. 1987.a. Ühtse Euroopa Akt ( Single European Act, SEA) arendas EMÜ rolli sammukese edasi. Nüüd said Euroopa Parlamendi liikmed hääletada seadusandluse ja muude teemade üle, häälte arv sõltus asukohamaa elanike arvust. Sihikule võeti ka ühisturu pudelikael.
Maastrichti Leping ja Euroopa Liit
7.02.1992 astus Euroopa integratsioon sammu edasi, mil allkirjastati Euroopa Liidu leping (paremini tuntud kui Maastrichti leping). See jõustus 1.11 1993 muutes EMÜ Euroopa Liiduks. Muutus tähendas riikideüleste organite laiendamist, mis tuginesid kolmele „ sambale “: Euroopa Ühendus, mis annab rohkem võimu Euroopa Parlamendile; ühtne julgeolekupoliitika ; kaasatus liikmesriikide siseasjadesse „õiguse ja siseasjade alal“. Tegelikkuses olid need kõik ühtse ideaali kompromissid. EL seadis eesmärgid ka ühisraha loomiseks, kuigi selle vastuvõtmisel 1999.a. 3 riiki loobusid ja üks ei suutnud nõudmisi täita.
Valuuta ja majandusreform juhindusid suuresti faktist, et USA ja Jaapani majandused kasvasid kiiremini kui Euroopa oma, eriti pärast uusi arenguid elektroonika -alal. Vastuväiteid tuli vaesematelt liikmesriikidelt, kes soovisid liidult rohkem raha ning rikkamatelt, kes soovisid maksta vähem; lõpuks jõuti siiski kompromissile. Üks plaanitud lähedase majandusliku liidu ja ühisturu loomise kõrvalmõju oli sotsiaalpoliitika , mis oleks pidanud selle tulemusena ilmnema.
Maastrichti Leping formaliseeris ka EL liikme kontseptsiooni, võimaldades igal EL rahva esindajal kandideerida valitsusse, millel oli otsustusõigus. Kõige vastuolulisem on EL-i sekkumine sise- ja juriidilistesse asjadesse – mis andis välja Inimõiguste Akti ning sõitis üle paljude liikmesriikide seadustest – tegi seadused, mis puudutasid vaba liikumist EL-i sees, mis viis massilise migratsiooni paranoiani vaesematest riikidest rikkamatesse. Üha enam liikmete valitsusalasid oli kaasatud ning bürokraatia süvenes. Kuigi Maastrichti Leping oli jõustunud, oli sellel suur vastuseis ja vaevu läks läbi ainult Prantsusmaal ning põhjustas hääletuse Suurbritannias.
Edasised laienemised
1995.a. ühinesid Rootsi, Austria ja Soome, 1999.a. jõustus Amsterdami Leping tuues EL pädevusse tööhõive, töö- ja elutingimused ja teised sotsiaalsed ja legaalsed teemad. Selleks ajaks oli Euroopa silmitsi suurte muutustega, mida tõi kaasa Nõukogude all olnud Ida kokkuvarisemine ja majanduslikult nõrkade, kuid uute demokraatlike Idabloki riikide teke. 2001.a. Nizza leping püüdis seda ette valmistada, mitmed riigid saavutasid erilepingud, kus nad esialgu ühinesid osaga EL-i süsteemist, näiteks vabakaubandustsoonidega. Räägiti sujuvamast hääletamisest ja ÜPP-st (Ühtne Põllumajanduspoliitika), sest Ida Euroopas oli tunduvalt kõrgem protsent rahvastikust hõivatud põllumajanduses kui Läänes, kuid lõpuks takistasid muutusi finantsmured. Kuigi oli vastuseis, ühinesid 10 riiki 2004.a. (Küpros, Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia) ja 2 riiki 2007.a. ( Bulgaaria ja Rumeenia ). Selleks ajaks oli saavutatud kokkulepped rakendada enamuse hääletust uute teemade puhul, kuid riikide veto jäi kehtimamaksude, julgeoleku ja teiste teemade puhul. Uut hoogu sai mure rahvusvahelise kuritegevuse pärast – kus kurjategijad olid loonud tõhusad riikidevahelised organisatsioonid .
Lissaboni Lepe
EL integratsiooni tase on moodsas maailmas juba tasakaalustamata, kuid on inimesi, kes sooviks seda veel edendada (ja ka teisi, kes ei sooviks). Euroopa Tuleviku Konventsioon loodi 2002.a. , et luua EL-i konstitutsioon ning selle eelnõu, mis allkirjastati 2004.a. räägib alalisest EL presidendist, välisministrist ja Õiguste Hartast. See oleks lubanud ka EL-l teha palju muidki otsuseid riigijuhtide asemel. See lükati tagasi 2005.a., mil Prantsusmaa ja Holland ei suutnud seda ratifitseerida (nad said hääletada enne teisi EL-i liikmeid).
Muudetud dokument, Lissaboni leping, püüdis ikka sisse viia EL-i presidendi ja välisministri koha, samuti laiendada EL-i legaalset võimu, kuid ainult olemasolevate organite kaudu. See allikirjastati 2007.a., kuigi algselt lükati tagasi seekord Iirimaa hääletusel. Siiski võtsid Iirimaa valijad lepingu vastu 2009.a., kuna paljud olid mures, et „ei“ võib mõjutada majandust. 2009.a. talveks olid kõik 27 riiki protsessi ratifitseerinud ja see jõustus. Tolleaegsest Belgia peaministrist Herman Van Rompuy’st sai esimene „Euroopa Nõukogu president “ ja inglaste paroness Ashtonist „Kõrge välisasjade esindaja“.
Jäi palju poliitilise opositsiooni parteisid – ja poliitikuid valitsevates parteides – mis olid lepingu vastu ning EL jääb poliitikas lahkarvamuste teemaks kõigis liikmesriikides.
1945 – 1959
Rahuaja Euroopa – koostöö algus
Euroopa Liit loodi eesmärgiga lõpetada sagedased ja verised sõjad naabrite vahel, mille kulminatsiooniks oli II maailmasõda. Mis puutub aastasse 1950, siis Euroopa Söe ja Terase Ühendus hakkas ühendama Euroopa riike majanduslikult ja poliitiliselt selleks, et tagada kestev rahu. Kuus rajajat on Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luxemburg ja Holland. 1950-ndaid aastaid valitseb külm sõda ida ja lääne vahel. Ungari protest kommunistliku režiimi vastu surutakse maha nõukogude tankidega 1956.a.; samal ajal kui järgmisel aastal, 1957, alustab Nõukogude Liit kosmoserallit, mil ta paneb aluse esimesele tehis kosmasesatellidile Sputnik 1. Ka aastal 1957 loob Rooma leping Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) või „ühisturu“.
1960-1969
„Kiikuvad kuuekümnendad“ – majanduskasvu periood
Kuuekümnendad näevad „noortekultuuri“ teket, mil sellised grupid nagu Beatles, ükskõik kuhu nad ka ei ilmuks, toovad kokku tohutuid teismelistest fännide hulki, sellega ergutades kultuurirevolutsiooni ning suurendades põlvkondade vahelist lõhet. Majandusele on see hea aeg, millele aitab kaasa fakt, et EL riigid lõpetasid üksteisega kaubitsedes tollimaksu võtmise. Neil on ka ühine kontroll toiduainetetööstuse üle, nii et nüüd on kõigil piisavalt toitu – ja varsti on isegi põllumajandustoodangu ülejääk . 1968.a. mai saab kuulsaks Pariisi üliõpilasrahutustega, samuti ühiskondlike muutuste ja käitumisega, mis on seotud nn „68-põlvkonnaga“.
1970 – 1979
Kasvav Ühendus – esimene laienemine
1.jaanuaril 1973 ühinevad EL-iga Taani, Iirimaa ja Suurbritannia, millega liikmesriikide arv tõuseb üheksani. 1973.a oktoobris toimunud lühike kuid brutaalne Araabia -Iisraeli sõda viib Euroopa energiakriisi ja majanduslike probleemideni. Viimased parema-tiiva diktatuurid lõppevad, kui kukutatakse Salazari režiim Portugalis 1974.a. ja sureb Hispaania kindral Franko 1975.a. EL-i regionaalpoliitika hakkab üle kandma tohutuid summasid, et luua töökohti ja infrastruktuuri vaesemates piirkondades. Euroopa Parlament suurendab oma mõju EL-i tegevuses ning 1979.a. saavad esmakordselt kõik kodanikud liikmeid otse valida.
1980 – 1989
Euroopa muutuv nägu – Berliini müüri langemine
1980.a. suvel pärast Gdanski laevatehase streike saavad kogu Euroopas ja maailmas tuntuks Poola ametiühingu Solidarnosc ja selle liider Lech Walesa. 1981.a. saab Kreekast EL-i 10.liige, millele järgnevad 5 a hiljem Hispaania ja Portugal. 1986.a. kirjutatakse alla Ühtse Euroopa Aktile (Single European Act, SEA). See leping on aluseks laiaulatuslikule 6-aastasele programmile, mille eesmärgiks on lahendada kaubanduse vaba liikumise probleem üle EL-i piiride ning luuakse Ühisturg („Single Market “). Suurim poliitiline murrang oli 9.novembril 1989.a. Berliini müüri langemine, mil Ida ja Lääne Saksa vaheline piir avanes pärast 28 aastat, mis viis Saksamaa taasühinemisele, mis toimus 1990.a. oktoobris.
1990 – 1999
Piirideta Euroopa
Kommunismi kokkukukkumisega Kesk- ja Ida-Euroopas said eurooplastes lähemad naabrid . 1993.a. lõpetab Ühisturg „nelja vabadusega“: kaupade, teenuste, inimeste ja raha liikumine. 1990-ndad on ka kahe lepingu dekaad , Euroopa Liidu „Maastrichti“ leping 1993.a. ja Amsterdami leping 1999.a. inimesed on mures, kuidas kaitsta keskkonda ja kuidas eurooplased saavad koos hakkama, kui tulevad päevakorrale julgeoleku ja kaitse teemad. 1995.a. saab EL kolm uut liiget, Austria, Soome ja Rootsi. Väike Luxemburgi küla annab nime „ Schengeni “ lepingule, mis järk-järgult lubab inimestel reisida ilma, et nende passe piiril kontrollitakse. Miljonid noored inimesed õpivad teistes maades EL-i toel. Kommunikatsioon muutub lihtsamaks, kuna üha enam inimesi hakkavad kasutama mobiiltelefone ja internetti.
2000 – 2009
Edasised laienemised
Euro on paljude eurooplaste jaoks uus kehtiv valuuta. 11. september 2001 saab sünonüümiks „terrorisõjale“, kui kaaperdatud lennukid lendavad New Yorgi ja Washingtoni hoonetesse. EL-i riigid hakkavad tegema tihedamat koostööd, et võidelda kuritegevusega. Ida ja Lääne Euroopa poliitiline erisus loetakse lõppenuks, kui mitte vähem kui kümme uut riiki ühinevad EL-ga 2004.a., millele järgneb veel kaks 2007.a. Maailmamajandust tabab finantskriis 2008.a. septembris, mis viib EL-i riigid tihedamale koostööle. Lissaboni leping ratifitseeritakse kõigi EL-i riikide poolt ning see jõustub 1.detsembril 2009.a. see annab EL-le moodsaid institutsioon ja efektiivsemaid töömeetodeid.
2010 – täna
Võimaluste ja väljakutsete dekaad
Uus dekaad algab tõsise majanduskriisiga, aga ka lootusega, et investeeringud uutesse rohelistesse ja kliimasõbralikesse tehnoloogiatesse ning tihedam Euroopa koostöö toovad kestva kasvu ja heaolu.