Wolfgang Amadeus Mozart (1756- 1791) (0)

Wolfgang Amadeus Mozart (1756- 1791)
Imelaps , lääne muusikaloo üks säravamaid andeid, geniaalne improviseerija- ülivõrretesr Mozarti puhul ei pääse. Kahtlemata tuli Mozart ilmale erakordsete võimetega: haruldase kuulmise , fenomenaalse muusikalise mälu, pulbitseva fantaasia ja väljendustungiga. Kuid sama erakordne oli keskkond, kus ta sündis: tema isa Leopold Mozart kuulus 18. sajandi keskel Kes- Euroopa väljapaistvamate muusikute hulka, ta oli Salzburgi õukonna kapellmeister, tunnustatud helilooja ning, mis kõige olulisem, erakordne muusikapedagoog. Oma poja arengut ja kujunemist juhtis ta suurima hoole ja tähelepanuga ning lõi talle selleks parimad mõeldavad tingimused. Ta õpetas Wolfgangile väga varakult kompositsioonitehnika põhialuseid: harmooniat, polüfooniat, vormi, ning pani kirja väikese Mozarti esimesed kompositsioonid ja kindlasti parandas neid oluliselt. Pikka aega oli ta oma poja mänedžeriks, korraldades tema esinemisi õukonnas, kontsertreise Euroopa tähtsamatesse muusikakeskustesse ning toimetas trükki tema esimesed teosed.
NB! Jätkub järgmisel lehel!

Lapsepõlv. Wolfgang Amadeus Mozart sündis 27. jaanuaril 1756. aastal Salzburgis. Ta oli vanemate seitsmes ja viimane laps. Wolfgang olevat mänginud esimesi palu õe noodivihikust nelja- aastaselt ja 1761 . aasta algul, kui poiss oli viiene, pani isa kirja tema kaks väikest klaveripala . Sama aasta lõpust on teada Wolfgangi esimene avalik esinemine. Auahne isa korraldas 1762. aastal laste esinemise Münchens Baieri kuurvürsti ees ning sealt algasid pikad ja kurnavad kontsertreisid. 1762. aasta lõpul peatus perekond pikemalt Viinis , kus lapsed andsid hulga kontserte ja esinesid kahel korral ka Schönbrunni lossis keisrinna Maria Theresia ees. Kuigi Mozart veetis suurema osa lapsepõlvest mööda Euroopat reisides. Kujunes tema käekiri ja muusikamaitse siiski Salzburgis. Selles rikkas ja toretsevas linnas kohtusid Kesk- Euroopa, itaalia ja prantsuse kultuur. Salzburgi vürsti- peapiiskopi õukonnas, kus isa ja poeg Mozartid aastaid teenisid, valitses itaalia muusikamaitse.

Pariis, London, Viin ja Itaalia (1762- 1773). 1963. aasta keskel võttis Mozartite perekond ette kolme ja poole aastase reisi. Külastades teel kõiki tähtsamaid muusikalinnu, jõuti Pariisi, kus anti palju kontserte, neist tähtsaimaks oli esinemine kuningas Louis XV ees. Sellele järgnes 15 kuud Londonis, kus samuti esineti korduvalt õukonnas. Oma lapsepõlvereisidel kohuts Mozart paljude väljapaistvate heliloojatega ning kogus väga erinevaid muusikalisi muljeid.
Leopold Mozart ja tema lapsed Wolfgang Amadeus ja Maria Anna
Väike Wolfgang Amadeus kummardamas Madame Pompadouri ees.
1767. aasta sptembrist alates veetis perekond 15 kuud Viinis. Sel ajal valmisid 12- aastase Mozarti esimene täismõõdus (3- vaatuseline ) koomiline ooper „Teeseldud lihtsameelsus “ ning laulumäng „Bastien ja Bastienne“. Jõudnud koju tagasi, asus 13- aastane Mozart isa käe all tööle õukonna kapelli asekontsertrmeistrina. Reisimine aga polnud veel lõppenud: 1770- 1773. aastal tegid osa ja poeg kolm väga edukat Itaalia- reisi. Itaalias võeti Mozart vastu mitte kui imelaps, vaid kui väljakujunenud ja kõrge mainega helilooja, virtuoos ja dirigent.
III. Salzburg (1773- 1781 ). 1772. aastal tuli Salzburgis võimule uus vürst- peapiiskop Hieronymus Colloredo, kes määras Mozartile õukonnakapellis stabiilse palga, kuid nõudis alates 1773. aastast ka teenistust . Sellega said läbi Mozartite lõputud reisid . Noor Mozart ei suutnud kuidagi toime tulla allumisega õukonnareeglitele ja väga vastuolulisena kirjeldatakse ka Mozarti ja vürsti Colloredo suhet. Kahtlemata olid nad isiksustena võrdsed vastased, ent nende vastasseisus oli ka midagi üldist: selles peegeldub sõltumatu kunstikuvaimu ja loomingut dikteeriva õukondliku teenistuse ajalooline konflikt.
Konflikt vürstiga süvenes iga aastaga. 1777. aastal palus Mozart taas luba pikemaks kontsertreisiks Mannheimi ja Pariisi, selle ta ka sai. Reisile asus Mozart koos emaga, kuna isa ei saanud oma ametikohustusi jätta. Mannheimis armus noormees kirglikult 16- aastasesse lauljannasse Aloysia Weberisse, kuid Mozarti isa ei tahtnud sellest suhtest midagi kuulda ja käskis kohe reisi Pariisi suunas jätkata. Seekord polnud Mozartil Pariisis aga kuigi suurt menu . Rängaks sündmusejs oli seal ema haigus ja surm. Raskeid hingelisi kogemusi põhjustanud Pariisis- reis oli ebaõnnestunud igas mõttes: Mozart ei saanud ühtki tööpakkumist ega suuremat tellimust ning reis osutus perekonnale vaid tohutuks väljaminekuks. Samas toimus muutus tema muusikalises käekirjas: varase Mozarti lennuka mängulisuse ja pulbitseva tundelisuse kõrvale tuli küpse kunstniku poeetilisust ja süvenenud tõsidust. Tagasipöördumine Salzburgi oli Mazrtile väga raske ja vastumeelne. 1781. aasta kevadel jõudis tema konflikt oma patrooniga haripunkti ja lõppes Mozarti teenistusest vabastamisega.
Mozartite perekond (W. A. Mozart koos õega klaveri taga, isa Leopold viiuliga, seinal pereema portree; 18. saj.)

Viin (1781- 1791). Viinis algas Mozarti elu vabakunstnikuna. Esimesed Viini- aastad olid võrdlemisi rahulikud: Mozart andis klveritunde, pidas oma esimese suure autorikontserdi ning esines regulaarselt parun van Swieteni juures pühapäevastel kontsertidel ning teisteski muusikasalongides. Nende aastate tähtsaim teos oli 1782 . aastal edukalt lavale tulnud ooper „Haaremirööv“. Samal aastal Mozart abiellus oma kunagise armastatu Aloysia Weberi noorema õe Constanzega.
Wlofgang Amadeus Mozarti abikaasa Constanze Mozart ( Weber )
1780- aastate keskel oli Mozarti kontserttegevus Viinis kõige elavam ja tema heliloojamaine kõrgeim, eriti hinnatud oli ta klaverivirtuoosina. Sel ajal kirjutas ta parima osa oma teostest sooloklaverile ning üle poole oma klaverikontsertidest (kokku on neid 27), kuid tema ambitsioonid keskendusid ooperile. Aastatel 1786 - 1787 tulid Viinis ja Prahas lavale kaks tema tähtsamat ooperit: „ Figaro pulm“ ning „Don Giovanni “. Mozarti kuulsus oli neil aastail küll haripunktis, ent ametlik tunnustus jäi Viinis üsna napiks: 1787. aastal nimetati Mozart kesierlikuks kammermuusikuks (see tiitel kindlustas talle ka mõningase pideva sissetuleku), ent õukonna kapellmeistri ja ooperidirigendi ihaldusväärse koha oli Viinis endale kindlalt hõivanud Antonio Salieri. Suuri tellimusi ja edukaid trükiväljaandeid ei toonud kaasa ka Mozarti üsna laialdane tuntus Euroopas. Tema elu lõpuaastad olid majanduslikult ebakindlad, sest Mozart oli majandusasjades võrdlemisi ebamõistlik. 1791. aastal jõudis ta kirjutada veel mitu suurteost, millest olulisemad on üks tema armastatum ooper „Võluflööt“ ning salapärase legendiga ümbritsetud Reekviem .
W. A. Mozarti ooper „Võluflööt“
W. A. Mozart kirjutamas Reekviemi haigevoodis elu viimasel aastal.
Mozart suri 5. detsembril 1791. aastal, ja kuna tänaseni ei teata täpselt, mis haigus ta hauda viis, sai see sündmus aluseks romantilistele legendidele.
Wolfgang Amadeus Mozarti üks monumentidest Michaelplatzil Viinis, kus asus Viini Linnateater , milles esietendus mitu tema ooperit (18. sajandil).
Looming
Mozart oli väga mitmekülgne helilooja, tema looming haarab kõiki klassitsismiajastu olulisemaid muusikažanre. Ta alustas juba väga varajases lapsepõlves: 5- aastaselt valmisid esimesed menuetid, enne 9- aastaseks saamist esimene sümfoonia, 11- aastaselt esimesed lavateosed ja 12- aastaselt koomiline ooper „Teeseldud lihtsameelsus“. Ühtekokku jõudis Mozart oma lühikese eluaja jooksul komponeerida üle 600 teose.
Orkestrimuusika
Mozart oli Haydni kõrval 18. sajandi lõpu üks eredaim orkestrihelilooja ning ligi 50 sümfooniat on tema orkestriloomingu teljeks. 1773. aastaks, mil Mozart asus Salzburgi õukonna teenistusse, oli ta loonud juba üle 30 divertimentlikus (meelelahutuslik tsükliline teos) laadis sümfoonia. Järgnenud aastad lõid tema loomingusse sisulise murrangu: orkestrimuusikasse ilmusid dramaatilised jooned, jõulised karakterid ja väga isikupärane väljenduslaad. See ilmneb ka neil aastail kirjutatud kümnes sümfoonias.
Pariisireisi ajal 1778. aastal sai Mozart tellimuse kirjutada sümfoonia, kus ta oli esimest korda võimalus kasutada oma aja kohta suurt sümfooniaorkestrit. Pärast seda ta kammerliku ja meelelahutusliku orkestristiili juurde enam tagasi ei pöördunud. Viimasel elukümnendil Viinis lõi Mozart kõigest kuus sümfooniat: kõik need on mõeldud suurele orkestrile ja neid esitati peateosteba tema suurtel autorikontsertidel, nn akadeemiatel. Neile teostele on iseloomulik jõuline väljendus, napid, kuid teravalt kontrastsed muusikalised kujundid ja nende polüfooniline arendamine. Samuti on need küpsed sümfooniad väga terviklikud: kõik need neli osa alluvad nüüd ühele dramaturgilisele arengujoonele, II (aeglane) ja III osa ( menuett ) pole enam tsükli kerged vahepalad ja varasemast kaalukamaks sai sümfoonia viimane, IV osa.
Sümfooniate kõrval on Mozarti orkestriloomingu väga oluliseks osaks ka instrumentaalkontserdid. Kõige arvukamalt on ta neid kirjutanud klaverile (27) ja neist enam kui pooled (15) Viinis aastatel 1782- 1786. Nende esitustel soleeris ta ise ja just tema klaverikontserdid võttis Viini publik kõige paremini vastu. Mozart kirjutas selle žanri kohta: „...kontserdid on midagi liiga raske ja liiga kerge vahepealset; nad on väga säravad, meeldivad kõrvale, olenemata seejuures tühised. On kohti, millest võivad rahuldust saada vaid asjatundjad, ometi peavad ka võhikud nendega rahule jääma, mõistmata ise, mispärast.“ Umbes 20 instrumentaalkontserti on ta kirjutanud veel teistelegi instrumentidele (viiulile, flöödile, klarnetile, metsasarvele, fagotile).
W. A. Mozarti vanemate viiul, mis oli ka väikese Wolgangi esimene viiul, mis sellel pildil tema sünnikodu majamuuseumis Salzburgis
Wolfgangi klaver ja lähivaade klaviatuurile sünnikodu majamuuseumis Salzburgis
Kammermuusika
Mozarti kammermuusika pärast sisaldab hulgaliselt teoseid erinevatele koosseisudele: sonaate kalverile ja viiulie, keelpillikvartette ja –kvintette ning palju muud.
1770.- 1780. aastatel kirjutas Mozart mitmeid serenaade ja divertismente, mida kanti tavaliselt tellitud muusikana ette vabaõhukontsertidel, aiapidudel, sünnipäevadel, laulatustel ning kodustel kontsertidel. Viimane ja ühtlasi kuulsaim selline teos Mozartil on serenaad „Väike öömuusika“ väikesele keelpilliorkstrile. Selle teose lõi helilooja 1787. aasta suvel, mil ta töötas ka oma ooperiga Don Giovanni“.
Ooperid
Mozarti umbes 20 ooperist on kõige olulisemad loodud tema kümnel viimasel eluaastal Viinis. Mozart alustas ooperite loomist ajal, mil žanris toimusid suured muutused: Gluck oli Viinis ja Pariisis edukas oma uuendatus tõsiste ooperitega. Mozartit tema reform aga otseselt ei mõjutanud, ja ta lähtus peamiselt itaalia koomilise ooperi stiilist. Mozarti ja Glucki eesmärgid langesid mõneti kokku: muuta ooper elutruumaks ja rdaamalikumaks. Gluck suurendas selleks dramaatilise tegevuse ja teksti osatähtsust teoses ning allutas muusika neile. Mozartile jäi aga muusika ooperis peamiseks väljendusvahendiks. 1781. aastal kirjutas ta: „...kirgi ei tohiks kunagi kujutada viimse piirini ja muusika ei tohiks ka jubedaimas olukorras iialgi kõrva riivata, vaid peaks alati naudingut pakkuma, see tähendab muusikaks jääma.“ Mozarti ooperite geniaalsus algab muusikalistest karakteritest: tüükarakterite asemel toob ta lavale eluliselt mitmetahulised tegelased oma eredalt individuaalsete ja sageli vastuoluliste iseloomujoontega.
Lehekülg ooperi „Don Giovanni“ käsikirjalisest partituurist
Mozarti üheks kaalukamaks ooperiks ja itaalia opera buffa ajaloo üheks tähtsamaks ooperiks üldse on 1786. aastal loodud suurooper „Figaro pulm“. Mozart kirjutas teose ilma tellimuseta, süžee aluseks oli prantsuse kirjaniku Pierre - Augustin de Beumarchais` samanimeline komöödia, mille keiser oli kuulutanud pollitiselt skandaalseks ja keelanud (kuna naerualuseks oli aadlik ). See oli Mozarti esimene koostöö klassitsismiajastu väljapaistvaima libretsisti Lorenzo Da Pontega. Tema libretod lähendasid ooperit valgustusajastu kodanlikule draamale , tema tekste iseloomustab suur musikaalsus ja dramaatiline teravus. Mozart ja Da Ponte tegid tihedat koostööd, kusjuures paljud dramaturgilised ideed tulid kindlasti heliloojalt.
Neljavaatuseline „Figaro pulm“ on koomilise ooperi kohtaebatavaliselt ulatuslik teos, kes peamiseks pole suured soolonumbrid, vaid pingestatud ansamblistseenid. Ilmselt ei huvitanud Mozartit komöödia poliitiline teravus (teener Figaro vastandamine aadlikust isandale), vaid kahe tugeva isiksuse ja võrdväärse baritonirolli- krahv Almaviva ja Figaro- kõrvutamine inimlikus armastusdraamas. Ooperis on palju situatsioonikoomikat, pole aga isanda tavapärast naeruvääristamist. Ooperi 11 tegelast moodustavad ainulaadse karakterite galerii, alates aadellikult suursugusest ja oma väljenduses pigem tõsisesse ooperisse sobivast krahvinnast kuni armuvalus vaevleva paaž Cherubino meisterlikult kujutatud naiivsuseni. „Figaro pulma“ on nimetatud ansambli- või karakteriteooperiks ja see on omataoliste hulgas muusikaliselt kahtlemata rikkaim.
Juba järgmisel aastal (1787) sündis Mozarti ja Da Ponte koostöös teine geniaalne ooper „Don Giovanni“. Selle süžee aluseks on kaks hispaania legendi, üks küünilisest võrgutajast don Juanist ja teine kivist külalisest- hauamonumendist, mis tuleb kätta maksma teda pilganud ülbele rüütlile. Laval toimuv näib esmapilgul üsna banaalne : käib lõputu tagaajamine, kus põgenejaks on don Giovanni koos oma koomilise „varju“, teener Leporelloga. Ülejäänud tegelastel on hulk põhjusi don Giovannile kättemaksu soovida . Seda eriri donna Annal ja tema peigmehel don Ottaviol, sest ebavõrdses duellis on don Giovanni tapnud komtuuri, donna Anna raugast isa. Inimlik kättemaks, mis on koomilise lavataguse telg , ei suuda midagi don Giovanni vastu, kehastab romantilise deemonina elujanu ja meelelisust. Avastseenis surmatud komtuur jälitab aga peategelast tema saatusena ning tema kivikuju ilmub ooperi lõpul kõrgema kättemaksuna. Selles stseenis saavutab peategelane traagilise ülevuse oma väljakutses saatusele, milles ta lõpuni endaks jäädes hukkub.
Mozarti viimane ooper „Võluflööt“ tuli Viinis lavale napilt kümme nädalat helilooja surma. Selle tellis ääralinnateatrile Mozarti sõber Emanuel Schikaneder ja kirjutas ise ka muinasjututeemalise libreto. Lugu on täis vabamüürlaste sümboolikat: vastakuti on kaks sümboolset võimu: valeliku ja despootliku Öökuninganna pimeduseriik ning targa ja õiglase Sarastro valguseriik, kuhu jõudmiseks pean läbi tegema hulga katsumusi. Prints Tamino , kelle Öökuninganna saadab Saratsro riigist vabastama oma tütart Paminat, teeb sellel sümboolsel eluteel läbi hea ja kurja, tõe ja vale tundmise eksami ning trotsib vapralt takistusi oma teel. Tasuks jõuab ta lõpuks Paminani, kelle pilti ta on armunud, ning suure armastuse äratundmine aitab tal läbi teha viimase katsumuse, s.o. vee- ja tuleproovi. Tamoni koomiliseks paariliseks on naiivne looduslaps Papageno . Tal pole Tamino voorusi , meelekindlust, vaprust , arukust, ent armastus on temalegi kõrgeimaks eluseaduseks. Lõpuks ei pääse ta küll Sarastro tarkusetemplisse, kuid ometi lihtsa õnne igatsetud Papagenaga.
Mozart ühendas „Võluflöödis“ kõigi oma aja ooperitüüpidele ja lisaks veel draama - ja kirikumuusika väljendusvahendid nind seepärast on kõige hämmastavam teose sisemine ühtsus, geniaalne kunstiline tervik. „Võluflööti“ peetakse üheks tähtsamaks saksakeelseks ooperiks üldse, samuti on seda nimetatud Mozarti testamendiks, teoseks, milles ta väljendab selgeimalt oma inimese- ja eluideaali, kätkedes sellesse kogu oma heliloojameisterlikkuse.
Stseen ooperist „Võluflööt“ Öökuninganna
Reekviem
Mozarti viimaseks ning tähtsaimaks vaimulikuks teoseks on surmaga võidu kirjutatud ja lõpetamata jäänud Reekviem (1791). Legend räägib salapärasest võõrast, kes olevat käinud heliloojalt surnumissat tellimas. Mozart andis sellele külaskäigule müstilise tähenduse ja elas teose loomist väga isiklikult läbi. (Paar kuud enne surma kirjutas ta: „... ma ei saa silmist selle tundmatu kuju. Ma näen lõputult teda end palumas, jälitamas ja kärsitult tööd nõudmas. Jätkan, sest töö vaevab mind vähem kui puhkus. ... Ma tunnen, vaist ütlen mulle, et mu tund lööb; olen lähedal surmale ; jõuan lõppu enne, kui olen saanud rõõmu tunda oma talendist.“). Tellijaks osutus krahv Franz von Walsegg. Ta oli tuntud muusikaharrastaja, kes tellis oma salongikontsertide tarbeks mitmel puhul hea raha eest teoseid ning laskis need siis omadena ette kanda. See plaan oli tal ka reekviemiga, mis pidi kõlama tema hiljuti surnud abikaasa mälestukseks.
Reekviemi lõpetas Mozarti õpilane Franz Xavier Süssmayr, kes lähedase peresõbrana oli olnud Mozartile abiks mitme töö juures ja tundis hästi ka reekviemi. Pole päris selge, kui sur osa teosest on tema loodud: Süssmayr lõpetas orkestratsiooni, kuid tema komponeeritud osade aluseks olid meistri pühjalikud visandid.
Mozart on muusikaloos klassiku ja geeniuse võrdkuju. Ta on viimaste sajandite universaalseim muusik , kes oli ühtviisi edukas kõigis oma aja muusikažanrites. Kujunenud pigem jäljendajana, jõudis ta küpses loomingus väga erinevate stiilide täiesti originaalse ühendamiseni. Mozarti looming vastab kõige sügavamalt klassitsismiajastu esteetilistele ja inimlikele ideaalidele. Ometi. Ei võtnud see vastuoluderohke ajastu teda päriselt omaks. Paljud 19. sajandi heliloojad tundsid suurt hingelähedust nii tema isiku kui ka loominguga ning romantilise geeniusekultuse tugisambana oli Mozart paljudele lohutav eeskuju.