Wolfgang Amadeus Mozart elulugu (0)

Elulugu
Mozart , täisnimega Wolfgang Amadeus Mozart [m’ootsart] (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolgangus Theophilus Mozart). sündis 27. jaanuaril 1756. aastal ühes kaunis Austria linnakeses, Alpide lähedal, Salzburgis ja suri 5. detsembril aastal 1791 Viinis , elades vaid 35- aastaseks. Ta sündis muusikapedagoogi ning õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini perre , vanematel oli 7 last, kellest Wolfgang oli noorim. Kuid vaid tema õde Maria Anna, kes oli Wolfgangist 5 aastat vanem, ja ta ise elasid lapseeast vanemaks . Juba varajases eas märgati, et lastel on annet muusikale . Kui õde kodus oma palasid harjutas, siis väike Mozart kuulas ja varsti olid tal need lood paremini selged kui ta õel. Ja nii avastas nende isa, et mõlemal ta lapsel oli erakordne anne. Isa oli küll pojale silmapaistev manager , kuid seevastu pole teada, kas poiss üldse kooliharidust omandas, kuid eluks oli ta küll tõsiselt ette valmistatud. Ise kirjeldas Wolfgang oma lapsepõlve süngelt.
Oma esimese pala mängis ta juba 4. eluaastal . 1761. pani Leopold kirja kaks poja klaveripala ning juba samal aastal toimus ka esimene teadaolev avalik esinemine. 8. eluaastal kirjutas ta oma esimese sümfoonia, sellega kaasnes suur imetlus, sel’ samal aastal algavad ka esinemised, kus teda nimetatakse imelapseks.
Suurem osa noormehe lapsepõlvest möödus reisides mööda Euroopat, 1764- 1773. reisib ta Pariisi, Londonisse, Viini ja Itaaliasse. Reisides kohtub ta paljude kuulsate muusikutega, kellel on oluline mõju Mozarti varajasele loomingule, näiteks Johann Christian Bach . Reisimine oli aga lastele kurnav ja vaevarikas, sealt ka see süngus, mida Wolfgang oma lapsepõlves tundis. Kuid see-eest olid esinemispaigad ja publik suursugused ning väärikad. Aastal 1764. ilmusid ka esimesed trükised noore helilooja teostest. 1769 . asus ta õuekapelli kontsertmeistrina tööle Salzburgi peapiiskopi õukonda, kus oli kapellmeistrina ametis ka tema isa. 14- aastaselt võesti Mozart Itaalia reisil pärast edukalt sooritatud eksamit Bologna muusikaakadeemia liikmeks ja rooma paavst andis talle kuldkannuse rüütli aunimetuse.
1773. tuli Salzburgi vürst- peapiiskop Hieronymus Colloredo, kes oli raske iseloomuga (“valgustatud despoot”) ega võimaldanud enam reisida , tekkisid vastuolulised suhted. Noor helilooja pidi alluma õukonna reglemendile. Kuid sel aastakümnel komponeeris ta suurema osa oma vaimulikest teostest, milleks olid missad ja motetid. Toimus ka stiiimurrang loomingus („tormi ja tungi liikumine“), tulid välja dramaatilisemad jooned, jõulised karakterid ja isikupärasem väljenduslaad. Vaatamata keelule reisida, tegi Wolfgang seda siiski. 1777 . aastal konflikt süveneb veelgi, muusik reisis koos emaga Mannheimi, kus oli suurepärane muusikaelu , ta soovis seal tööd leida, kuid kahjuks teda ei palgatud. Mozarti varakult õitselelöönud anne arenes väga jõudsalt.
Tal oli ainulaadne töövõime. Kui ta oli 20-aastane, oli ta jõudnud luua rohkem teoseid kui Beethoven oma elu jooksul kokku. Näis, et ta loob muusikat iseenesest, samasuguse endastmõistetava kergusega, nagu lind laulab. Mozart ise aga ütles ühes kirjas: "Ma kinnitan Teile, armas sõber, et keegi ei ole kompositsiooni õppimisel näinud nii palju vaeva kui mina. Ei ole kerge leida muusika alal kuulsat meistrit, kelle teoseid ma ei oleks hoolikalt, sageli korduvalt uurinud."
1781. lahkus Mozart piiskopi teenistusest ja temast sai vabakunstnik Viinis. Ta andis klaveritunde ja kontserte, ka salongiesinemised olid tal kavas. Niimoodi elas ta 10 aastat, vaba ja sõltumatuna. Omamata kindlat töökohta kannatas ta küll majanduslikku kitsikust, kuid ei tarvitsenud seevastu taluda alandusi ja solvanguid. Neil aastatel lõi muusik oma geniaalsemad teosed.
Suvehommikul, aastal 1782 , täpsemalt 4. augustil lõi Mozarti südames sümfoonia, oli käes tema pulmapäev Constanze Weber’ga. Pruut lubas mehega olla nii haiguses , kui vaesuses , kuni surm neid lahutab. Constanze’i polevat olnud hea häälematerjaliga, kuid tütarlaps mängis klaverit ja pidas lugu heast muusikast.
Looming
„ Figaro pulm“ ( 1786 ). Selle 2-vaatuselise ooperi libreto on kirjutatud kuulsa prantsuse kirjaniku Beaumarchais' komöödia järgi (Beaumarchais' kirjutas triloogia : "Sevilla habemeajaja ", "Figaro pulm", "Süüdlane ema"). Kuna komöödias paljastati kõrgema seisuse kombelõtvust ning feodaalühiskonna väärnähtusi, keelati Viinis selle esitamine. "Figaro pulm" on sädelev, lõbus ja vaimukas lugu Sevilla endise habemeajaja, krahv Almaviva praeguse kammerteenri Figaro ja toatüdruk Susanne 'i võitlusest õiguse eest teineteist armastada ja abielluda .
„Don Juan “ (1787). Selle teose probleemistik koondub nimikangelase – võluva elunautija ja seikleja ümber. "Don Juan " on Mozarti kõige novaatorlikum ooper . Selle ooperis segunesid esmakordselt tõsise ja koomilise ooperi jooned. Don Juan on paheline isiksus, kuid seejuures mehelikult võluv, julge, leidlik ning suhetes naistega , kes talle meeldivad, kütkestavalt õrn. Don Juani karakteri eri küljed väljenduvad ilmekalt mitmesugustes muusikalistes numbrites.
„Võluflööt“ (1791). Laulumäng. Avamäng on sonaat -allegro vormis ja iga aaria vahel on kõnedialoogid. Viinis oli laulumäng tol ajal tohutult populaarne . Laulumängudel oli kindel temaatika : võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. "Võidab inimene, kes ei võta õnne mitte kingitusena, vaid saab selle tänu raskuste võitmisele ja tööga."
Mozarti muusika on mitmetahuline ja peenekoeline. Tema vaimukus on graatsiline, tema tundeväljendustes on sügavat õrnust, mõnikord nukrust ja valugi. Mozarti muusika on ainulaadselt viisirikas, meloodiad on nõtked ja mitmekesised . Ise ütles ta nii: "Muusika, ka kõige kohutavama olukorra kujutamiseks, peab jääma muusikaks. Peab haarama oma iluga ." Küllaltki palju kasutas ta polüfoonilisi võtteid, eriti pärast põhjalikumat süvenemist Bachi loomingusse. Mozarti muusika harmoonias on palju uudset. Tihti ärritas tema muusika kaasaegseid julgete modulatsioonidega.
    Viinis kirjutas Mozart ka oma viimased kolm sümfooniat ja Reekviemi . Reekviemi kirjutas Mozart paralleelselt ooperiga "Võluflööt". Olles väga haige tundus Mozartile, et ta kirjutab reekviemi endale. Reekviem jäigi lõpetemata, kuna Mozart 5. detsembril suri. Teose lõpetas tema õpilane Süssmayer Mozarti enda materjalide põhjal.
    Mozarti surma ümber on liikunud palju kuulujutte kaasaarvatud jutud tema mürgitamisest Salieri poolt. Salieri on aga pihtinud, et tema ei ole süüdi Mozarti surmas. Kuigi ütles ta ju ka nii: "On muidugi kahju, et ta suri, aga hea ka, sest muidu poleks maailm meile tükikestki leiba kinkinud."