Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "VERERINGE". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vereringe, veri, vererõhk, liikumis, kapillaarid, veresoonkonna, kopsuvereringe, verevool, venoosse, arteriaalne, veenid, klapid, verevoolu, joonkiirus, süstoolne, kapillaarides, hüpereemia, venoosne, toitainetega, gaasivahetus, süsihappegaas, jääkainete, kihist, pehmed, hemodünaamika, mahtkiirus, 120mm, hüpotooniline, hüpertooniline, ülemist6.Hemoglobiin, koostis, ülesanded, normväärtus- Punavereliblede massist on kuni 30% hemoglobiini, mis seob endaga ja transpordib hapniku. Hemoglobiini molekulis 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini.Igas heemis on üks Fe aatom , mis seob 4 hapniku molekuli.Naistel hemoglobiini veres 120-160g/l ja meestel 130-160g/l. Alla 100 g/l kehvasti, st pidevat hapnikuvaegust organismis, üle 160g/l läheb veri paksuks( kõrgmäestikes tõuseb kuna õhk hõre)! Äkksurmaoht! 7.Veregrupid, määramise põhimõte, reesusfaktor- 1901 K.Landsteiner kirjaldas 4 põhilist veregruppi, mis moodustavad ABO-süsteemi. Jaotuse aluseks on erürtotsüütide pinnal esinevad A ja B-antigeenid ( aglutinogeenid) ning vereplasmas olevad anti-A ja anti-B antikehad ( aglutiniinid( alfa ja beeta)). Terve inimese veri võib sisaldada aineid, mis on võimelised esile
1 KT FÜSIOLOOGIA KORDAMINE: · Sisekeskkonna mõiste ja homöostaasia. Veri 6 8 % keha massist, 4-6 l. Lümf 2 l / 24 h. Koevedelik ca 11 l. Intratsellulaarne vedelikuruum pole kompaktne, vaid moodustub kõikides organism rakkudes olevate vedelikuruumide summana. Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5, ca 11 l on intertitsiaalne e.koevedelik ja 1/5 ca 3 l vereplasma. · Organismi funktsioonide reguleerimine. · Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon, puhveromadused ja ülesanded. Veri on vedel sidekude. Veri on paljudest komponentidest koosnev vedelik. Vereplasma ca 55 % mahust vere vedel osa. Punalibled ca 45 % vererakud. Veri on oma komponentide ajutine kooseksisteerimise koht, kuid tema koostis on väga stabiilne, kõigub kindlates piirides. Hematokrit näitab, kui suure osa vere mahust moodustavad vererakud, normaalselt on meestel 0,4-0,5 l ja 0,36 0,47 l naistel.
Südamepõimik on suunatud tahapoole üles ja paremale; südame tipp alla, ette vasakule. Eristatakse kahte pindmikku: tagumine alumine vahelihasmine pindmik ja eesmine ülemine rinnak-roidmine pindmik. 2 koda ja 2 vatsakest. Nende vahel koja-vatsakese klappid ja kõõluskeelikud. Enne aorti ja kopsutüve asetsevad poolkuuklappid. Südamesse suubuvad.... paremasse kotta: pärgurge, ülemine ning alumine õõnesveen (keha venoosse vere). Vasakusse kotta: 2paremat+2vasakut kopsuveeni (arteriaalne veri). Südamest lähtuvad... vasakust vatsakesest aort. Paremast vatsakesest kopsutüvi, kust venoosne veri suubub edasti kopsuarteritesse. Südame funktsiooniks on tagada pidev vere ühesuunaline ringlus organismis. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism Südame erutustekke- ja erutusjuhtesüsteemi kuuluvad sinuatriaal ja atrioventrikulaarsõlm,
ning kandub südames edasi mööda erilisi lihasrakke. Kõige pealt kontakteeruvad kojad, siis vatsakesed. Erutusjuhtsüsteemi moodustavad siinussõlm, atrioventrikulaarsõlm, Hisi kimp, tema sääred ja lõppharu. Sääred moodustavad Purkinje kiude. 3. Südame tsükkel. Südamelöök jagatakse süstoliks(kokkutõmme) ning diastoliks (lõõgastumine). Südametsükkel algab koja süstoliga, mille käigus koda annab vatsakesele lisa verd (varasem veri on sinna liikunud diastoli käigus). Kodade süstol lõpetab vatsakeste täitumise faasi. Sellele järgneb kodade diastol (mis on oluliselt pikem kodadesüstolist). Kodade süstolile järgneb vatsakeste süstol, mille algatab selleks ajaks vatsakestesse jõudnud erutusimpulss. Vatsakeses tõuseb rõhk, mis põhjustab vere liikumist tagasi kodade suunas, atrioventrikulaarklapp sulgub ning takistab seda (sellega kaasneb esimese südametooni teke). Südamelihase
Kodade süstolile järgneb vatsakeste süstol, mille algatab selleks ajaks vatsakestesse jõudnud erutusimpulss. Vatsakeses tõuseb rõhk, mis põhjustab vere liikumist tagasi kodade suunas, atrioventrikulaarklapp sulgub ning takistab seda (sellega kaasneb esimese südametooni teke). Südamelihase jätkuva kokkutõmbe tõttu suureneb rõhk veelgi ning kui rõhk vatsakeses on suurem kui vastavalt aordis/kopsuarteris, avanevad poolkuuklapid ning veri suunatakse edasi järsu tõukega. Et takistada vere tagasivalgumist, sulguvad klapid ning algab vatsakeste diastol (sellega kaasub teise südametooni teke). Kui rõhk vatsakestes muutub väiksemaks kui kodades, avanevad taas atrioventrikulaarklapid ning veri voolab taas kodadest vatsakestesse. 4. Südame löögisagedus e. pulss. Rahuoleku näitajad, muutused kehalisel tööl. Südame normaalseks löögisageduseks peetakse 60-90 korda minutis täiskasvanud inimesel.
KT I Füsioloogia 1. Süda, anatoomilised näitajad, funktsioon. Süda on õõnes lihaseline elund, millel on kaks koda ja kaks vatsakest. Südame ülesanne on pumbata verd. Venoosne hapnikuvaene veri juhitakse südamesse, sealt liigub see kopsudesse, kus see annab ära CO2 ja saab O2 ning siis pumpab süda arteriaalset verd kogu kehasse laiali. Sel viisil saavad kõik organid/koed varustatud hapniku ning toitainetega ja samas vabaneda jääkainetest. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism. Automatism – koe või raku võime erutuda, temas endas tekkivate impulsside mõjul.
südamest asub vasakul pool keha keskjoonest ja 1/3 paremal. Südamel eristatakse tippu ja põhimikku, rinnak-roidmist ja diafragma pinda. Südant katab kolm kihti – endokard, müokard, epikard. Müokard on vatsakestes kolme-, kodades kahekihiline. Hüpertroofia – südamelihase paksenemine treeningu tagajärjel. Südame põhifunktsiooniks on vere pideva ringluse tagamine veresoontesüsteemis. Süda talitleb pumbana, mis vere kehas ringlema paneb. Suur ja väike vereringe. Südame verevarustus - Südant ennast varustavad verega vasak ja parem pärgarter, mis lähtuvad harudena aordi algusest. Venoosne veri kogutakse tagasi südameveenidesse, südameveenid omakorda kogunevad pärgurkesse ja pärgurge suubub südame paremasse kotta. Ülesandeks on varustada verega südame kõiki kudesid ja südamelihast. 2. Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism. Südame erutusjuhtesüsteem on moodustunud spetsialiseerunud südamelihaskiududest, mis
A.Vahtramäe 2011 1 Südame ja vereringe füsioloogia · Südame ehitus - Süda on neljakambriline ja on jaotatud vaheseinaga kaheks pooleks paremaks ja vasakuks. Kodasid lahutavad vatsakestest hõlmased klapid. Need kinnituvad kõõluskeelikute abil vatsakeste sisekihi (endokardi) külge. Atrioventrikulaarklapid avanevad vaid ühtepidi kodadelt vatsakeste suunas. Kui klapid verd tagasi lasevad, on tegemist patoloogilise seisundi klapipuudulikkusega. - Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmaline e
Inimese füsioloogia kuidas organism funktsioneerib. Täiskasvanud in on 70% vesi organismis. Kudedevahelises, rakkude vahelises koostises. Organismi vesi on vesilahus. Sisekeskkond- veri, lümf, koevedelik. Kindel koostis. Veri on sidekude. Koostis jag kaheks- vererakk, vereplasma. Kindel ül. Vereplasma 55% verest. Koosneb veest, lahustunud toitained. Rasvad lümfi. Vereplasma kaudu trasporditakse veres sinna kus organism neid kõige rohkem vajab. Hormoonid reguleerivad kogu organismi talitlusi ja reguleerivad organismis toimuvat. Trasporditakse erinevaid antikehi, mis tagavad meie organismis immuunsuse. Trasporditakse edasi muid aineid. Verel on 3 ül. 1. trantspordi funkts
siseelundid on pidevalt nenede tegevust aktiveeriva kui pidurdava mõju all, mis on omavahel dünaamilises tasakaalus. Vastavalt vajadusele on võimalik suurendada sümpaatikuse effekti parasümpaatikuse mõju vähendamisega või sümpaatikuse tähtsuse suurendamisega. Üldiselt aitab sümpaatikus adekvaatselt reageerida välismaailma mõjutustele ja parasümpaatikus tasakaalustab. Sümpaatikuse toimel tõuseb vererõhk ja südame löögisagedus ja löögijõud, paraneb töötava skeletilihase varustamine verega, intensiivistub energiavahetus (silmaava laieneb, tekib limaainerikas sülg, laienevad pärgarterid, higamisteede silelihased laienevad, seedetrakti ja kusepõie toonuse langus, kusepõie sulgurlihase kontraktsioon). Parasümpaatikuse mõjul tõhustub seedimine, suurenevad energiavarud, toimub pärasoole, põie tühjendamine, väheneb organismi energiakulu.(Silmaava aheneb, pisaraid
FÜSIOLOOGIA 1. Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon ja puhveromadused. Veri, mis ringleb veresoontes, moodustab koos lümfi ja koevedelikuga organismi sisekeskkonna. Vere hulk 5-6 l. Koostis: 1. plasma 2. vererakud: erütrotsüüdid e. punased verelibled leukotsüüdid e. valged verelibled trombotsüüdid e. vere liistakud. Reaktsioon vere aktiivne reaktsioon sõltub H ja OH ioonide kontsentratsioonist. Veri on nõrgalt leeliseline. Reaktsiooni näitaja (PH) on arteriaalsel verel 7,4 ja venoossel verel 7,35. Kõrgenenud aktiivsuse puhul kõigub PH koerakkudes 7,0-7,2 piires. Vere võime püsivat reaktsiooni säilitada põhineb tema puhveromadustel ja erituselundite talitlusel. Puhveromadused on omased lahustele, mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola. Veres on 4 puhversüsteemi: 1. karbonaatpuhversüsteem 2. fosfaatpuhversüsteem 3
puhul võib olla kõikumisi). Vere suhkrusisladuse langemine väga madalale võib olla fataalne. Glükosuuria on glükoosi eraldumine uriiniga. Normaalselt ei peaks seda uriinis olema. Kui veres suhkrusisaldus tõuseb ,siis eritub see neeurude kaudu. Laktaadi teke lihastes puhkeseisundis ja kehalisel tööl ja selle kasutamine erinevates kudedes. Tervetel inimestel glükoositase töö ajal muutub vähekauakestval tööl arteriaalne glükoosi kontsentratsioon langeb, on kurnatuse märgiks. Seevastu laktaadi konsentratsioon veres, olenevalt pingutusest ja selle kestusest väga erinev (9,10). See sõltub laktaadi produktsiooni ulatusest anaeroobselt töötavates lihastes ja tema eliminatsiooni kiirusest. Laktaat lammutatakse või töötatakse ümber mittetöötavas skeletilihases, rasvkoes, maksas, neerus ja südamelihases SV AV regulatsioon NS kaudu, vere glükoositaseme tõus stressisituatsioonis (stardieelne
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
närvid, meeleorganid närviimpulsside vahendusel (silm,kõrv) Endokriinsüsteem Kõik koed ja näärmed, mis Reguleerida organismi tööd toodavad hormoone veres ringlevate hormoonide toime vahendusel Kardiovaskulaarne süsteem Veri, süda ja veresooned Varustada rakke hapniku ja toitainetega, tuua süsihappegaas ja jääkained rakust välja, säilitada organismi happe- leelistasakaalu, kaitsta
Luu remodelleerimine: osteoklastid lammutavad luud (muudavad mineraalsoolad lahustuvaks) ja samal ajal osteoblastid ladestavad uut luumaatriksit. Luu remodelleerimist juhivad hormoonid (kasvuhormoon, suguhormoonid ja kõrvalkilpnäärmete parathormoon. Uue luu kujunemist aktiveerib ka füüsiline koormus luule. Luumurru paranemise 4 staadiumit: 1. verevalumi (hematoomi) tekkimine luu veresoonte purunemisel täidab hüübiv veri murrukoha ja selle ümbruse. Murru lähedal surevad vereta jäänud rakud 2. pehme (kõhrelise kallus) teke hematoom imendub järk-järgult ja asendub granulatsioonikoega. Samal ajal hävitavad makrofaagid surnud rakkude rusud 3. luulise kalluse moodustumine pehme kallus luustub, uus luu on esialgu käsnjas 4. luu remodelleerumine kallus muutub tavaliseks luuks Kolju jaotus: · koljulagi kolju põhimik · ajukolju näokolju
(glükogeeni) hulk ja halveneb hapnikuga varustamine. KEHAVEDELIKUD 6. Kehavedelikud: jaotus, keemiline koostis ja ainete tsirkulatsioon. Ekstratsellulaarne ja intratsellulaarne vedelik. Ööpäevane vedeliku tasakaal. Akvaporiinid. Kehavedelikud kujutavad endast väga erinevatest komponentidest koosnevaid vesilahuseid. Kehavedeliku on päritolult näärmete sekreedid, mis sõltuvalt keemilisest koostisest täidavad mitmesuguseid ülesandeid. Organismi veri on kahes suures vedelikuruumis. Suurem osa on rakusisene, väiksem rakuväline. Kehavedelikud jagunevad: ekstratsellulaarne(27%) koevedelik, intratsellulaarne, transtsellulaarne(1,5%), plasma, tiheda sidekoe, luu ja rakusisene(33%) vesi. Kokku 60% kehakaalust. Ainete tsirkulatsioon Vedelikuruumise sees – difusioon Vedelikuruumide vahel: Osmoos – ekstratsellulaarse ja intratsellulaarse (ekstratsellulaarne-rakk) vahel põhjustab ormoos läbi rakumembraani
mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et liigese asend ei muutuks. Hormoonid Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi kontrolli all. Sünteesitakse spetsialiseerunud endokriinnäärmetes (viimajuhadeta näärmed). Sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse vastavaid retseptoreid omavate märklaudrakuni, milledele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele. Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks. Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud vaid kõik inimkeha rakud. Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul spetsiifilised retseptorid. Rakkudevahelise signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:
mitme lihase pidevat isomeetrilist kontraktsiooni, et liigese asend ei muutuks. Hormoonid Hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mis on kesknärvisüsteemi kontrolli all. Sünteesitakse spetsialiseerunud endokriinnäärmetes (viimajuhadeta näärmed). Sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse vastavaid retseptoreid omavate märklaudrakuni, milledele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele. Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks. Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud vaid kõik inimkeha rakud. Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul spetsiifilised retseptorid. Rakkudevahelise signalisatsiooni (regulatsiooni) variandid:
See on käega hästi tuntav (kui just kehakaal suur ei ole, hästi lastel tunda). Südame suurus sõltub vanusest ja treenitusest ja patoloogiast. Südame haiguste korral võib südame mass olla märksa suurem, kui nt. tavaliselt (sportlastel on ka suurem umbes 300 g). Süda on neljakambriline, neid kutsutakse kodadeks ja vatsakesteks, 2 koda, 2 vatsakest, vasakul ja paremal pool. Vasaku ja parema poole vahel on vahesein. Südamesiseselt paremalt vasakule ja vastupidi veri liikuda ei saa. Südame kambreid eraldavad üksteisest peale vaheseina ka klapid. Klapid jagunevad kahte rühma: atrioventrikulaarklapid kodade ja vatsakeste vahel, neid on omakorda 2. Klappide funkt on takistada tagasivoolu o Vasaku koja ja vasaku vatsakese vahel kahehõlmne ehk mitraalklapp o Parema koja ja parema vatsakese vahel kolmehõlmne - Need ei lase klappidel tagurpidi minna (kodade poole). poolkuuklapp suurte veresoonte ja vatsakeste vahel
a.j.) Kreeka loomaarst ja loodusuurija. Uuris F-t laipade (looma) lahkamise teel (lihaste, seede-, hingamiselundite ja aju ehitust ning talitlust. Paistis silma olemasolevate teadmiste süstematiseerimisega ja taotlusega luua neist terviklik pilt. *ANDREAS VESALIUS (1514 1564) tegutses Itaalias. On avaldanud "7 raamatut inimkeha ehitusest". Lahkas inimeste laipu. WILLIAM HARVEY (1578 1637) avaldas 1608 "Anatoomilisi uurimusi südame ja vere liikumisest loomadel", 1628 avastas vereringe. Kasutas eksperimentaalmeetodeid. MARCELLO MALPIGHI (1628 1694) Itaaliast. Edendas mikroskoopilist anatoomiat. Avastas kapillaarid, 1660 tuvastas need kopsudes. Pani punkti Harvey vereringe põhimõttele. 1665 tegi kindlaks erütrotsüütide olemasolu veres. RENE DESCARTES (1569 1660) prantslane. Uuris reflektoorset olemust. TÜ omaaegsete füsioloogide panus F arenemisesse. *H.A.A. SCHMIDT (1831 1894) formuleeris teooria verehüübimise kohta. *F.H
moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel. 2 Veri. Vere funktsioonid- trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo. Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada organismi sattunud võõrkehi ja haigusetekitajaid (antikehade moodustamine),
valkudest), püruvaadist ja laktaadist ning glütseroolist (lipiidide lõhustusprodukt) b. püruvaadi ja laktaadi kuhjumine Seda just intensiivse füüsilise töö korral. Need 2 põhjustavad järsu töövõime languse (nö surnud punkt). N: 800m jooksus 600.meetril. Energiavarusid nii kiiresti kasutusele võtta ei saa. c. Monotoonne tegevus Lisandub närvisüsteemi mõju. Kui pikka aega selline tegevus kestab (N: aeglases tempos mööda linna kõndimine). Jalgade vereringe pole kuigivõrd kiire ning ainevahetuse laguproduktid ei lähe jalgadest ära ja põhjustavad väsimuse tekke kergemini (vastu aitab see, kui jalad kõrgemale panna). Lihaste väsimuse vastu (hüpoglükeemia – glükoosi järsk vähenemine org): 1. Puhkus – reservid võetakse kasutusele (makstast ja lihastest, glükoneogenees). Puhkuse ajal viiakse välja ka kogunenud ainevahetuse laguprodukte. Sellele aitab
Esineb ristivöödilisus aktiin ja müosiin paikneb filamentides ja moodustab sakromeere. Pikk repolarisatsiooni ja pikk reflektaarperiood (aeg, mil südamelihas pole võimeline reageerima uuele erutusele, vältides püsiva kontraktsiooni teket). Jõudlus on suurem kui silelihasel, aga väiksem kui vöötlihasel. Veri. Vere funktsioonid trantspordifunktsioon, kaitsefunktsioon ja valgudepoo. Veri transpordib hingamisgaase, toimetab toitaineid nende imendumise või ladestamise kohta, transpordib jääkaineid erituselunditesse, kannab edasi kehaomaseid toitaineid (hormoone) salvestamiskohtadest toimimiskohtadesse, jaotab ainevahetuses tekkinud soojust vee kaudu ning annab selle hingamiselundite ja keha välispinna kadu ära. Verel on võime kahjustada
800m jooksus 600.meetril. Energiavarusid nii kiiresti kasutusele võtta ei saa. 2 Vastutav õppejõud: Ivar-Olavi Vaasa Kordamisküsikused eripedagoogika bakalaureuseeksamiks c) Monotoonne tegevus Lisandub närvisüsteemi mõju. Kui pikka aega selline tegevus kestab (N: aeglases tempos mööda linna kõndimine). Jalgade vereringe pole kuigivõrd kiire niing ainevahetuse laguproduktid ei lähe jalgadest ära ning põhjustavad väsimuse tekke kergemini (vastu aitab see, kui jalad kõrgemale panna) Lihaste väsimuse vastu (hüpoglükeemia – glükoosi järsk vähenemine org): 1) Puhkus – reservid võetakse kasutusele (makstast ja lihastest, glükoneogenees). Puhkuse ajal viiakse välja ka kogunenud ainevahetuse laguprodukte. Sellele aitab kaasa, kui väsinud jalad tõsta kõrgemale
ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma
ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt. isotermia, isoioonia, isotoonia, sisekeskkonnamaht, pH, vere vormelementide arv ja vere glükoosisisaldus. 3. Vere koostis ja põhiülesanded. Veri on vedel sidekude, läbipaistmatu punane vedelik, mis kõrgematel loomadel ringleb kinnises soonestikus. ·Veri koosneb: a)vereplasma
Na+-K+- pump tekitab pidevalt vastukon tsentratsiooni. 30) Südame-vereringesüsteemi üldiseloomustus ja peaülesanded. Tegemist on peaaegu suletud hargneva ja seejärel koonduva torustikuga (veresooned- arterid,arterioolid,kapillaarid,veenulid,veenid), milles on kaks pumpa- südame vatsakesed. Vasak on ühenduses suure vereringega ning parem on ühenduses väikese vereringega. Vasakusse kotta tuleb kopsuveenist hapnikurikas veri, läheb aordi kaudu kehasse, paremast aordist läheb õõnesveenidest tulev hapnikuvaene veri pulmonaalarteri kaudu kopsudesse. Paremasse kotta tuleb kehast hapnikuvaene veri, mis viiakse kopsudesse, et see seal hapnikuga rikastada. Torustik ei ole päris suletud, sest kapillaarides on võimalik ainete vahetus interstitsiaalse ruumi e rakkudevahelise ruumi ja rakkude vahel. Bioloogiliste funktsioonide täitmiseks peab veri olema ühesuunalises ringluses, selle tagavad
Vere füsioloogia 1. /seda osa saab raamatust!!/ Veri on sisekeskkonna 1 osa. Verd on täiskasvanul keskeltläbi 5 liitrit ja see koosneb vereplasmast ja vormelementidest. Plasma ja vormelementide suhet nimetatakse hematokritiks. Normaalselt on on plasmat rohkem (55-60%) , vormelemente (45-40%). Vormelemendid ladestuvad 24 h jooksul ise. Plasma jääb peale kollaka vedelikuna. Kui plasma ja vormelementide omavaheline suhe muutub, siis muutub ka vere viskoossus. Vedeliku kaotusel muutub veri vissoossemaks (vere suht. Osa muutb) Plasma suhteline osa võib väheneda ka siis kui vormelemente on mingil põhjusel liiga palju nende sünteesiintensiivsuse tõttu. Seda võib kohata veredopingu korral. EPO- stimuleerib punaste vormelementide liblede teket. EPO kasutamine on füsioloogilisem, kui meessuguhormoonide kasutamine. EPO hädad: 1. Seavad sportlased erinevatesse tingimustesse. Vormelemente saab liiga palju Vere plasma funktsioonid ja koostis:
·Puudub ristivöödilisus ·Spontaanne aktiivsus on võimalik ·Funktsionaalne süntsüütium Hormoonide üldiseloomustus Klassikaline definitsioon ·hormoonid on bioaktiivsed endogeensed ained, mida KNS kontrolli all sünteesitakse spetsialiseerunud näärmetes (endokriinnäärmed; viimajuhadetanäärmed), sekreteeritakse otse verre või lümfi ja transporditakse märklaudrakuni, millele toimides avaldubki nende regulatoorne toime metaboolsetele protsessidele. ·Kui signaalained levivad vereringe ja koevedeliku kaudu, siis nimetatakse seda humoraalseks regulatsiooniks. Laiendatud hormooni mõiste ·Laiendatud hormooni mõiste järgi võivad hormoone toota mitte ainult spetsialiseerunud näärmerakud, vaid sisuliselt kõik inimkeha rakud ·Hormoonid on rakkude poolt toodetavad substantsid, mis primaarse signaalmolekulina edastavad signaali vajatava muutuse tekitamiseks märklaudrakus ja mille sidumiseks on märklaudrakul (plasmamembraanis, tsütoplasmas, tuumas, mitokondrites või mujal)
mõju vastandlik ehk antagonistlik. Saavutatakse siseorganite täpne dünaamiline kontroll kahe alasüsteemi abil. Parasümpaatiline NS. Hoiab organismi energia tarvet madalal, juhib “koduhoidvaid” aktiivsusi. Seotud nn. D aktiivsustega – digestion (seedimine), defecation (defekatsioon), and diuresis (diurees). Tema aktiivsust on võimalik iseloomustada inimese näol, kes on lõõgastunud peale sööki: vererõhk, südame löögisagedus ja hingamise sagedus on madalal, seedetrakti aktiivsus on kõrge, nahk on soe ja pupillid on ahenenud. Sümpaatiline NS. Sümpaatiline süsteem on seotud “põgeneda või võidelda”ˇreaktsiooniga vastusena ohule (W. Cannon) Seotud nn. E aktiivsustega – exercise (kehaline aktiivsus), excitement (pinge), emergency (hädaolukord), and embarrassment (piinlikkus).
Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse funktsionaalsesse süsteemi veri, hingamis-, ja vereringeelundkond). Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele. Organismi kui terviku eksisteerimine on võimalik ainult siis, kui ta saab pidevalt informatsiooni väliskeskkonna muutuste kohta ja kohanemisel nendega säilitab optimaalsed tingimused rakkude elutegevuseks. Organismi sise- ja väliskeskkonnast pärinevatele
Preganglionaarne neuron on kergelt müoliniseerunud. ANS põhiline inegratsiooni tsenter on hüpotaalamus. ANS-i sümpaatiline ja parasümpaatiline osa: anatoomiline struktuur, neuromediaatorid ja retseptorid, toime sihtorganitele. Vegetatiivne närvisüsteem jaguneb: sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks osaks. Üldiselt teenivad nad sama siseorganit, kuid põhjustavad vastupidist effekti. · Sümpaatikus funktsioneerib intensiivselt äkilistes kriisiolukordades (fight or flight). Vereringe aktiveerub, südame löögisagedus kiireneb ja suureneb löögimaht, naha ja siseelundite veresooned ahenevad ning vererõhk tõuseb. Südame ja töötavate luustikulihaste veresooned laienevad. Peente bronhiarude silelihaskiud lõtvuvad ja hingamisteed avarduvad. · Sümpaatikus aeglustab seedekanali motoorikat ja eritamist. Sümpaatikuse ärritus laiendab pupille, suurendab higi eritumist. Sümpaatikus kontrolllib termoregulatsiooni
................................................................ 38 3.2.2. Perifeerne närvisüsteem ................................................................................................. 46 3.2.3. Vegetatiivne närvisüsteem ............................................................................................. 47 3.3. Hormoon- e. endokriinsüsteem ............................................................................................. 50 3.4. Veri........................................................................................................................................ 54 3.5. Südame-vereringesüsteem ..................................................................................................... 57 3.6. Hingamiselundid ................................................................................................................... 67 3.6.1. Hingamine ......................................
annaabi.ee 
