1 KT Füsioloogia Kordamisküsimuste vastused. (3)

1 KT FÜSIOLOOGIA KORDAMINE:

• Sisekeskkonna mõiste ja homöostaasia.
  

Veri – 6 – 8 % keha massist, 4-6 l.
Lümf – 2 l / 24 h.
Koevedelik – ca 11 l.
Intratsellulaarne vedelikuruum pole kompaktne, vaid moodustub kõikides organism rakkudes olevate vedelikuruumide summana.
Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5, ca 11 l on intertitsiaalne e.koevedelik ja 1/5 ca 3 l vereplasma .

• Organismi funktsioonide reguleerimine.
  

• Veri, vere hulk, koostis, reaktsioon , puhveromadused ja ülesanded.
  

Veri on vedel sidekude. Veri on paljudest komponentidest koosnev vedelik.
Vereplasma – ca 55 % mahust vere vedel osa.
Punalibled – ca 45 % vererakud.
Veri on oma komponentide ajutine kooseksisteerimise koht, kuid tema koostis on väga stabiilne, kõigub kindlates piirides.
Hematokrit – näitab, kui suure osa vere mahust moodustavad vererakud, normaalselt on meestel 0,4-0,5 l ja 0,36 – 0,47 l naistel.
Funktsioonid: transport; miljöö – vere enda koostis hoitakse stabiilsena ja see omakorda võimaldab hoida koevedeliku koostise stabiilsust. ; kaitse – kaitse verekaotuse vastu-hemostaas, vere hüübimine; kaitse kehavõõra bioloogilise materjali vastu-immunoloogiline kaitse.
NB! Funktsioonide realiseerumise eeltingimuseks on vere liikumine vereringes.
Füüsikalis-keemilised omadused:
Osmootne rõhk – vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja – 7,4 – 7,6 atm.
Onkootne rõhk – kolloidosmootne rõhk sõltub plasmavalkude hulgast. 25-30 mmHg 0,002 atm.
Konstantne reaktsioon – sõltub H ja OH-ioonide kontsentratsioonist. Näitaja pH – 7,4.
Külmumistemperatuur – 0,55 kraadi.
Puhveromadused – on omased lahustele , mis sisaldavad nõrka hapet ja tema soola või nõrka alust ja tema soola.
Puhversüsteemid: karbonaatpuhversüsteem, fosfaatpuhversüsteem, vereplasma valkude puhversüsteem, hemoglobiini puhversüsteem.

• Erütrotsüüdid, hemoglobiin .
  

1 l e.dm3 verd sisaldab 4-5 x 10 12 punaliblet.
Arvukaim rakutüüp, vähemalt iga viies organism rakk on punalible.
Tuumata rakud , ca 1/3 massist hemoglobin.
Peafunktsioon: hapniku transport.
Kliiniliselt väga olulised veregrupid.
Hemoglobiin:
Sisaldus meestel 130-160 g/l, naistel 120-160 g/l.
Molekulis 4 alaühikut, millest iga sisaldab heemi ja globiini.
Igas heemis on 1 Fe aatom, mis seob 1 hapniku molekuli.

• Veregrupid.
  

Avastati 1901.a Austria immunoloogi Landsteineri poolt.
Terve inimese veri võib sisaldada aineid, mis on võimelised esile kutsuma teise inimese erütrotsüütide kokkukleepumise e.aglutinatsiooni.
Aglutinogeen – erütrotsüütides sisalduv aglutineeriv aine (A/B).
Aglutiniin – vereplasmas leiduv aglutineeriv antikeha ( alfa/beeta).
Aglutinatsioon tekib ainult siis, kui doonori aglutinogeen puutub kokku retsipiendi
samanimelise aglutiniiniga.
Erinevad ei tohi kokku sattuda, A/B, alfa/beeta.

• Trombotsüüdid.
  

1 mm3 veres 200 000-400 000 sõltub elu ja töö rütmist.
Trombotsütoos – trombotsüütide hulga suurenemine
Ülesanded:
Vere hüübimise tagamine (hemofiilia-vere hüübimatus)-kuningate haigus, sest on päritav haigus, pole nakkav. Põevad tavaliselt mehed, naised võivad olla lihtsalt haiguse kandjad , haiged on nende pojad. Väiksemagi haava puhul võib verest tühjaks joosta .

• Leukotsüüdid.
  

1 mm3 veres 6000- 8000
Leukotsütoos – leukotsüütide hulga suurenemine
Leukopeenia – leukotsüütide hulga vähenemine
Jagunevad:
Granulotsüüdid 62 %: eusinofiilid 2 %, basofiilid 1%, neutrofiilid 59%
Monotsüüdid 7 %
Lümfotsüüdid 31 %

Leukotsüütide ülesanded

Fagotsütoos – bakterite hävitamine – teostajad peamiselt neutrofiilid, liiguvad veresoonkonnast kudedesse-leukodiapedes.
Valgulise päritoluga võõrvalkude( viirused , bakterid , toksiivid jt) töötlemine ja hävitamine. Teostajad peamiselt monotsüüdid.
Immunoloogiline kaitse – teostajad lümfotsüüdid:
B-lümfotsüüdid – toodavad anti-e.kaitsekehi võõrvalkude vastu.
T-lümfotsüüdid – ründavad otseselt haigustekitajatest nakatunud/muutunud rakke. Tervel inimesel 1000-1500.

• Süda, anatoomilised näitajad, funktsioon.
  

Süda on õõnes lihaseline elund, kahe koja ja kahe vatsakesega.
Hüpertroofia – südamelihase paksenemine treeningu tagajärjel.
Pump : süstol – südame kokkutõmme ; diastol – lihase lõõgastumine.
Südame verevarustus – pärgarterid.

• Erutuse teke ja juhtivus südames. Automatism.
  

Erutuse tekkimise rütm siinussõlmes(siinusrütm).
Sõltub: vanus, sugu, eluviis, kehaline aktiivsus, emotsionaalne seisund, keha asend.
Automatism – koe või raku võime erutuda temas endas tekkivate impulsside mõjul.

• Südame tsükkel.
  

Südame tsükkel koosneb: süstol ja diastol.
Süstol- kontraktsioon
Diastol – lõõgastumine.
Südame süstol ja diastol moodustavad südame tsükli.

• Südame löögisagedus ja selle muutused kehalisel tööl.
  

Rahulolekus: 60-70 x minutis . Sõltub vanusest .
Kehaline töö. Sõltub töö intensiivsusest, töö kestvusest, max 220 –( miinus ) vanus.
SÜDAME LÖÖGISAGEDUS E. PULSS – erutuse tekkimise rütm siinussõlmes (siinusrütm).
Sõltub:

• vanusest
  

• soost
  

• eluviisidest
  

• kehalisest aktiivsusest
  

• emotsionaalsest seisundist
  

• keha asendist.
  

SIINUSARÜTMIA – südametsüklite ajaline erinevus.
Funktsioon – südame põhiülesanne on vere paiskamine vereringesse.

• Elektrilised , mehhaanilised ja helilised protsessid südames (EKG, SFG, FG).
  

Elektrokardiogramm – südame film : elektriliste potentsiaalide muutuse registreerimine keha pinnalt, mis tekivad erutuse tekke, leviku ja vaibumise tõttu südamelihases.
Südametegevusega kaasnevad helilised nähtused.
Süstoolne toon – tekib süstoli alguses – madal ja kestev.
Diastoolne toon – tekib diastoli alguses – kõrgem ja katkendlik.
Mõõdetakse fonokardiograafia abil – meetod, mis võimaldab uurida südame tone helisageduse diapasoonides, mida inimkõrv ei kuule ning määrata toonide iseloomu, ajalist kestvust ja kohta südametsüklis.

• Südame löögimaht ja minutimaht ja selle muutused kehalisel tööl.
  

Südame löögimaht e.süstoolne maht – vere hulk, mida vatsake kontraktsiooni ajal väljutab: 60-80 ml rahuolekus. 100 – 140 ml kehalise töö ajal.
Sõltub: südamesse saabuva vere kogusest ; südame kontraktsioonijõust.
Südame minutimaht – vere hulk, mida süda väljutab 1 min.jooksul:
5-6 l rahuolekus ; 25-35 l kehalise töö ajal.
Iseloomustab: südame tõõvõimet ; organismi verega varustamise intensiivsust.
Sõltub: löögimahu suurus; löögisagedus; hapniku tarbimise vajadusest ; töö võimsusest.
Südame tiputõuge – rindkere seina võnkumine, mis tekib kontraktsioonil tekkiva südame kuju muutumisel. Tiputõuget on võimalik palpeerida 5.roidevahemikus.

• Südametegevuse reflektoorne regulatsioon .
  

Südame innervatsioon:
Uitnärv – pidurdab südame talitlust.(bradükardia).
Sümpaatilised närvid – tugevdavad südame talitlust.

• Südametegevuse humoraalne regulatsioon.
  

Südametalitluse humoraalne regulatsioon: adrenalin, türoksiin, K- ioonid , Ca-ioonid.

• Vere voolamise üldised seaduspärasused.
  

Hemodünaamika põhilised seaduspärasused.
Vedelike vool torudes määratletaks 2 jõuga:
Rõhuga, mille all vedelik liigub – s.t. rõhkude vahega toru alguses ja lõpposas. Soodustab.
Takistusega, mille suurus sõltub vere konsistentsist, veresoonte pikkusest ja diameetrist. Takistab.

• Verevoolu maht- ja joonkiirus .
  

Rõhkude erinevus tema arteriaalses alguses ja venoosses lõpposas.
Vereringe takistus (R)
Q = Pa-Pv / R
Vere liikumist iseloomustavad:
Verevoolu mahtkiirus ml/min või ml/sek
Vere joonkiirus
Vere keskmine joonkiirus cm/sek
Rahulolekus on 21 sek-21 sek
Kehalisel tööl 15- 8 sek

• Vererõhk, selle näitajad.
  

Rõhk , mille all veri voolab veresoonkonnas
Jaguneb:
Süstoolne e.ülemine – 110-20 mm Hg. Lõõgastunud
Diastoolne e.alumine – 60-80 mm Hg.
Pulsirõhk – süstoolse ja diastoolse rõhu vahe . 40 mmHg
Vererõhk sõltub:
Vere hulgast, mis satub arteritesse (Q)
Vereringe perifeersest vastupanust (R)
P = Q x R
Vanusest
Emotsionaalsest seisundist
Kehalise töö intensiivsusest

• Arteripulss, veenipulss.
  

• Vereringe kapillaarides ja väikeses vereringes.
  

Kapillaarides:
Toimub ainevahetus vere ja kudede vahel.
Jõudeolekus toimib ainult osa kapillaare.
Kehalisel tööl suletud kapillaarid avanevad ja kohalik verevool suureneb – tööpuhune hüpereemia.
Arterio – venoossed anastomoosid.
Väikeses vereringes:
Suur mahtuvus – elastsed sooned .
Hästi arenenud arterio – venoossed anastomoosid.
Kopsukapillaaride vastupanu on tunduvalt väiksem – verevoolu takistus väiksem.
Kopsuveresooned võivad deponeerida 10-20 % kogu vere mahust.

• Kopsuvereringe.
  

Kopsude suured arterid on rohkem väljavenitatud kui suure vereringe arterid, seetõttu mahutavad kopsuarterid suhteliselt suurema hulga verd ilma oluliste vererõhu muutusteta. Kopsuveresoontes valitsev rõhk erineb suures vereringes valitsevast vererõhust. Inimese kopsuarteri süstoolne vererõhk on 20-30 mm Hg, keskmine umbes 14 mm Hg, diastoolne 8-9 mm Hg. Seega on kopsuarterites valitsev rõhk mitu korda madalam kui suures vereringes. Kopsude kapillaarides ja veenides on, vastupidi, vererõhk kõrgem – veenides on see keskmiselt 6-12 mm Hg. Sissehingamisel kopsuveresoonte maht suureneb, väljahingamisel väheneb. Lamades on kopsude verega täitumine suurem kui istudes või seistes. Kehalisel tööl suureneb verevool kopsudesse, kuid vererõhk kopsuveresoontes muutub vähe. See jääb konstantseks verevoolu suurenemisel 2-3 ja isegi enam korda. Ainult töö alguses võib kopsuarterites rõhk tõusta 4-5 mm Hg, mis on põhjustatud reservkapillaaride avanemise hilinemisest.

• Vereringe kehalisel tööl.
  

Lihastööks vajalik energia vabaneb orgaaniliste ainete oksüdeerimisel. Seetõttu suureneb hapniku tarbimine kehalisel tööl tunduvalt. Kuna hapnik transporditakse kudedesse verega, siis aktiivsete organite, eriti skeletilihaste ja südame verevarustus peab töö ajal suurenema. Kudede verevarustuse muutused tekivad juba tööeelsel (stardieelsel) perioodil. Tööks ettevalmistumisel tekkiv sümpaatilise innervatsiooni tsentrite erutus ja neerupealiste sekretsiooni suurenemine kutsub esile südametegevuse intensiivistumise, vere ümberpaigutumise ja vererõhu tõusu. Kõik need muutused suurendavad juba enne tööd verevoolu skeletilihastesse, südamesse ja kopsudesse. Töötavate lihaste veresoonte laienemisega kaasneb veresoonte ahenemine kõhuõõne organites ja teistes antud lihastöö ajal mitteaktiivsetes keha piirkondades. Skeletilihaste töö, eriti dünaamiline töö, soodustades venoosse tagasivoolu suurenemist südamesse, kutsub esile südame kontraktsioonide tugevnemise. Südamelihase kontraktsioonide tugevnemise tulemusena suureneb töö ajal südame löögimaht. See seostub löögisageduse suurenemisega ja viib südame minutimahu tunduvale tõusule. Pingutaval lihastööl võib südame löögimaht tõusta kuni 120-140 ml, löögisagedus 200 ja rohkem löögini minutis, minutimaht-25-30 liitrini. Vere juurdevool skeletilihastele suureneb seejuures 22-25 liitrini.

• Veresoonte toonuse regulatsioon.
  

Neurogeenne regulatsioon – ahendavad närvid, laiendavad närvid, mille keskused asuvad piklikus ajus.
Reflektoorne regulatsioon – pressorretseptorid, baroretseptorid , kemoretseptorid.

• Lümf ja lümfiringe.
  

Lümfiringe – abistav süsteem, mis reguleerib tsirkuleeriva vere mahtu ja vedeliku paiknemist organismis. Ööpäevas tekib 2-3 l lümfi.
Toodab antikehi.
Toodab lümfostüüte, mis hävitavad baktereid ja toksilisi aineid – täidab kaitsefunktsiooni.
Võtab osa rasvade transpordist.
Lümfisoonte iseärasused:
Seintes on silelihased .
Klapid, mis tagavad ühesuunalise voolu.
Lümfisõlmede olemasolu, kus “filtreeritakse” lümfi.