Käitumise füsioloogia ja anatoomia eksamiks (0)

KÄITUMISE FÜSIOLOOGIA EKSAM
SKELETISÜSTEEM
Osteoloogia – õpetus luudest
Sündesmoloogia – õpetus luude ühendustest
Luud on kõvad, veidi elastsed, kollakasvalge värvusega elundid , mis kokku moodustavad luustiku.
Luustiku ülesanded:

• kogu keha toestamine, luud on kas otse või kaudselt kinnituskohaks kõigile elundeile
  
• siseelundite kaitse ( kolju , rinnakorv jne)
  
• keha sisekeskkonna keemilise stabiilsuse (pH) säilitamine (mineraalainete reserv )
  
• luudes toimub vereloome (vererakkude tootmine)
  

Luude ehitus:

• keemiline koostis:
  
  • 50% vett
    
  • 17% mitmesuguseid orgaanilisi aineid e osseiin
    
  • 33% mineraalsooli (Ca, P, Mg soolad jt)
    
• 2 erinevat piirkonda:
  
  • kompakta ( plinkollus ) – tihe väline pinnakiht
    
  • spongioosa (käsnollus) – käsnataoline siseosa
    
• luukoe pinda katab:
  
  • liigesekõhr – ligesepindadel
    
  • periost – paks ja tugev sidekoe kiht luu välispinnal
    
  • endost – õrn sidekoe kiht siseõõnte seintel
    

Luude tüübid:

• pikad e toruluud
  
  • laiemad otsad – epifüüsid
    
  • keskel toru – diafüüs
    
  • epi- ja diafüüsi vahel metafüüs
    
• lühikesed luud
  
• lamedad luud
  
• segaluud
  

Luuüdi e medulla – täidab kõik õõnsused luus

• kollane luuüdi – peamiselt rasv
  
• punane luuüdi – retikulaarne
  

Füüsiline aktiivsus teeb luud tugevamaks.
Luustiku areng lootel: algul tekivad tihedast sidekoest „luumudelikesed“, hiljem asendub sidekude kõhrkoega, edaspidi tekivad kõhrkoe sisse luustumistuumad, mis hakkavad laienema.
Lapseeas : kõhrkude kasvab pikkuses edasi, luustumistuumad laienevad järjest üle terve luu, kui kogu luu on luustunud, siis lõppeb kasv.
Täiskasvanul: luud enam pikkusesse ei kasva, jätkub luude paksuse lisandumine ja ümberehitus.
Luu remodelleerimine: osteoklastid lammutavad luud (muudavad mineraalsoolad lahustuvaks) ja samal ajal osteoblastid ladestavad uut luumaatriksit. Luu remodelleerimist juhivad hormoonid ( kasvuhormoon , suguhormoonid ja kõrvalkilpnäärmete parathormoon. Uue luu kujunemist aktiveerib ka füüsiline koormus luule.
Luumurru paranemise 4 staadiumit:

verevalumi (hematoomi) tekkimine – luu veresoonte purunemisel täidab hüübiv veri murrukoha ja selle ümbruse. Murru lähedal surevad vereta jäänud rakud

pehme (kõhrelise kallus) teke – hematoom imendub järk-järgult ja asendub granulatsioonikoega. Samal ajal hävitavad makrofaagid surnud rakkude rusud

luulise kalluse moodustumine – pehme kallus luustub, uus luu on esialgu käsnjas

luu remodelleerumine – kallus muutub tavaliseks luuks
Kolju jaotus:

• koljulagi
  
  • kolju põhimik
    
• ajukolju
  
  • näokolju
    

Ajukolju luud: kuklaluu , kiiruluu, otsmikuluu , oimuluu, kiilluu , sõelluu.
Kolju luude areng: looteeas ei teki luude kohale kõhre. Algul tekib areneva aju ümber sidekoeline kile, milles on paksendid tulevaste luude kohal. Hiljem tekivad neisse paksendeisse luustumistuumad, mis järjest laienevad luudeks. Vastsündinul on kolju luude vahel suhteliselt suured luustumata alad – lõgemed e fontanellid:

• eeslõge
  
• tagalõge
  
• 2 eeskülglõget
  
• 2 tagakülglõget
  

Luude ühendused:

• pidevühendid e liidused – luud on ühendatud side- või kõhrkoe abil, mis kinnitub mõlema luu külge. Nende ülesanne on siduda luid üksteise külge, võimaldada pisut liikumist, hoida luid murdumast, võimaldada luude kasvamist
  
  • sidekoelised ühendid
    
    • fibroosühendid
      
    • õmblused
      
    • tappühend e gomfoos
      
  • kõhrühendid
    
    • kõhrliidus
      
    • sümfüüs
      
  • luuliidus e sünostoos
    
• liigesed e artikulatsioonid – luude liigestuvate pindade vahel on pilu , liikumine palju vabam. Liigesed võimaldavad liikumisi suurema amplituudiga ja väiksema lihasjõu kuluga
  
  • liigesepinnad
    
  • liigesepilu
    
  • liigesekapsel
    
  Liigeseteljed e liikumisteljed:
  
  • frontaaltelg – painutus, sirutus
    
  • vertikaaltelg – pööramine
    
  • sagitaaltelg – külgpainutus
    

Liigeste põhitüübid:

• üheteljelised liigesed
  
  • plokkliiges
    
  • ratasliiges
    
• kaheteljelised liigesed
  
  • ellipsoidliiges
    
  • sadulliiges
    
• kolme(palju-)teljelised liigesed
  
  • keraliiges
    
  • lameliiges
    

LIHASTESÜSTEEM
Kõigi lihasrakkude ühiseks omaduseks on kontraktiilsus – võime kiiresti ja jõuga lüheneda. Lihastel on veel lisafunktsioone – lihaste tööl vabaneb palju soojust, mis on peamine keha normaalse temperatuuri hoidmisel; lihased aitavad kaitsta siseelundeid.
Lihaskudede liigid:

• silelihaskude – vanim, rakud on väikesed, tuum paikneb keskel, müofibrillid on raku sees võrgustikuna. Silelihased moodustavad kihte siseelundite seintes ja ei allu meie tahtele
  
• südamelihaskude – koosneb pikkadest kiududest, mis on tekkinud paljude väikeste silelihasrakkude ühinemisel. Tuumad paiknevad kiudude keskel, müofibrillid moodustavad paralleelseid ridu – tekib ristvöödilisus. Südamelihas ei allu meie tahtele, leidub südames
  
• vöötlihaskude – koosneb väga pikkadest kiududest. Tuumad on surutud raku perifeeriasse, rakumembraani alla. Müofibrillid paiknevad paralleelselt. Vöötlihaskude allub reeglina meie tahtele ning sellest on moodustunud kõiki skeletilihased ning osa siseelundite lihaseid.
  

Skeletilihaseid on 300-600. Moodustavad 30-40% meie keha massist. Osa skeletilihaseid paikneb samas kohas, kus nad evolutsiooni algusest peale on arenenud – neid nimetatakse autohtoonseteks lihasteks. Osa skeletilihaseid on evolutsiooni vältel rännanud teise kohta – need on heterohtoonsed lihased.
Skeletilihaste osad:

• pea – laienev algusosa, koosneb rohkem lihaskoest ja vähem sidekoest
  
• kõht – jäme keskosa, koosneb peamiselt lihaskoest, mille vahel on ka sidekudet
  
• kõõlused – peenemad algus- ja lõpposad, koosnevad ainult sidekoest. Alguskõõlus võib olla väga lühike, kuid on alati olemas. Lõppkõõlus on tavaliselt pikk.
  

Lihasraku energeetikast:

• lihasrakus on varuks keratiinfosfaadi molekule – need reageerivad ADP-dega, muutes viimased ATP- deks . See on kõike kiirem viis uute ATP-de tekkeks
  
• anaeroobne (ilma hapnikuta) glükoosi lagundamine (glükolüüs) – selle käigus saadakse igast glükoosi molekulist 2 ATP-d ning samal ajal tekib püruuvhape, mis muutub edasi piimhappeks. Viimane on jääkaine, mis muudab raku sees pH happeliseks – häribi raku tööd. Glükolüüsi abil energia tootmine on kiire ja ei vaja hapnikku, kuid raiskab glükoosi
  
• aeroobne (hapnikuga) energia tootmine – toimub mitokondrites. See protsess on aeglane, kuid annab palju energiat ja kergemini eemaldatavad jääkained
  

Lihaste koostöö:

• agonist – lihas, mis uuritavat liigutust teeb
  
• antagonist – lihas, mis teeb täpselt vastupidist liigutust. Agonist töö ajal annab järele, muutes liigutuse sujuvaks ja juhtivaks
  
• sünergist – lihas, mis töötab agonistiga umbes samas suunas või muudab liigutuse suunda meile vajalikus suunas
  
• fiksaator - lihas, mis liigutuse ajal fikseerib agonisti alguskoha või alguskohast proksimaalsemal oleva kehaosa , et agonist saaks kogu jõu rakendada distaalsemasse punkti.
  

SISENÕRESÜSTEEM JA HORMOONID
Sisenõresüsteem = endokriinsüsteem = kõik elundid (ja ka üksikrakud), mis eritavad bioloogiliselt aktiivseid aineid organismi sisekeskkonda.
Bioaktiivsed ained:

• lokaalhormoonid e prostaglandiinid
  
  • autokriinsed – rakku mõjustavad tema enda või sama tüüpi rakkude poolt toodetud ained
    
  • parakriinsed – rakud toodavad aineid, mis toimivad naabruses olevatele teist tüüpi rakkudele
    
• neurotransmitterid e mediaatorained – närvirakud produtseerivad aineid, mis toimivad sünapsites teistele rakkudele
  
• neurohormoonid – palju närvirakud toodavad aineid, mis mõjutavad teisi rakke mitte sünapsis, vaid koevedeliku ja vere kaudu nende rakkudeni levides
  
• hormoonid – sisenõrenäärmetes toodetud ained, mis reguleerivad väga paljusid organismi funktsioone
  
• feromoonid – ained, mis lenduvad keha pinnalt ja mõjutavad teist organismi tervikuna , väga olulised paljude loomaliikide suhtlemisel, kuid toimivad ka inimeste vahel
  

Sisesekretsiooninäärmed e endokriinnäärmed – näärmed, milledel puudub viimajuha, seega toodetud sekreet eritatakse koevedelikku (verre), toodavad teatud bioaktiivseid aineid (hormoone):

• hüpofüüs e ajuripats
  
• käbikeha e epifüüs
  
• kilpnääre
  
• kõrvalkilpnääre
  
• harkelund e tüümus
  
• neerupealis
  
• sugunäärmed – munand või munasari
  

Hüpofüüs e ajuripats
Tähtsaim endokriinnääre – juhib teiste tööd.
On ovaalse kujuga, 0,7 g raskune.
Koosneb kahest osast:

• adenohüpofüüs – saab portaalsoonte kaudu hüpotaalamusest releasing-hormoone, mis reguleerivad suuremat osa tema tööst. Selle hormoonid:
  
  • somatotroopne e kasvuhormoon – reguleerib kasvu, luustiku ja lihaste arengut, üleproduktsiooni korral tekib gigantism või akromegaalia, alaproduktsiooni korral nanism e kääbuskasv
    
  • prolaktiin – naistel reguleerib piimanäärmete tööd imetamise ajal
    
  • türotroopne hormoon – juhib kilpnäärme tööd
    
  • adrenokortikotroopne hormoon – juhib neerupealiste koore tööd
    
  • gonadotroopsed hormoonid – juhivad sugunäärmete tööd
    
• neurohüpofüüs – ise ei tooda eriti midagi, kuid tema kaudu lähevad vereringesse hüpotaalamuse tuumades toodetud hormoonid ja releasing-faktorid. Selle hormoonid:
  
  • oksütotsiin – reguleerib emaka tegevust – kokkutõmbeid sünnituse ajal ja pärast sünnitust, kaela avanemist suguühte ajal, samuti piima eritumist piimanäärmetest imetamise ajal
    
  • antidiureetiline hormoon – juhib neerude tööd, vähendab diureesi e uriini produktsiooni neerudes, pannes neerutorukeste rakud rohkem vett tagasi imendama; teiseks selle hormooni toimeks on arterioolide (väikeste arterite) ahendamine – vasopressiin
    

Käbikeha e epifüüs
Käbikujuline, 0,25 g raskune.
Koosneb närvikoest, sisaldab punakat pigmenti, eritab melatoniini ja teisi hormoone, mis mõjutavad peamiselt organismi ööpäevaseid a sensoorseid rütme ning sugunäärmete tööd. Tema tööd mõjutab valguse ja pimeduse vaheldumine .
Kilpnääre
Suurim endokriinnääre – kaal 25-30 g.
Koosneb kahest sagarast .
Hormoonid:

• türoksiin ja trijodotüroniin – sisaldavad joodi, mõjutavad üldist metabolismi, valkude sünteesi, närvisüsteemi talitlust
  
• kalksitoniin – alandab kaltsiumi taset veres
  

Kõrvalkilpnäärmed
Tavaliselt 4 väikest (0,1 g) rakukogumit kilpnäärme tagapinnal.
Toodavad parathormooni, mis reguleerib Ca ja P ainevahetust.
Harkelund e harknääre e tüümus
Kuulub lümfisüsteemi.
Hormoonid: tümosiin ja teised, mis reguleerivad vereloomet, lümfisõlmede arengut, lümfotsüütide küpsemist ja tegevust, antikehade teket.
Neerupealis
2 tükki – parem ja vasak, kaal 20 g kumbki.
Väljaspool on neerupealise koor, sees neerupealise säsi. Koor koosneb mitmest tüüpiliste näärmerakkude kihist ja toodab suurt hulka hormoone.
Neerupealise koore e korteksi hormoonid:

• mineralokortikoidid – vee ja soolade bilanss organismis
  
• glükokortikoidid – valkude, rasvade, süsivesikute, põletikureaktsioonide takistamine
  
• androgeensed kortikosteroidid – meessuguhormoonid, mis on olulised liikumisaparaadi arenemise ja lihastöö reguleerimisel
  

Neerupealise säsi hormoonid:

• adrenaliin ja noradrenaliin – tugevdavad ja pikendavad ANS-i sümpaatilise osa toimet
  
• katehhoolamiinid
  

Neid nimetatakse ka stressihormoonideks, sest nende toime on eriti selgelt väljendunud stressireaktsioonide käivitumisel ja algfaasides.
Stressireaktsiooni 3 faasi:

kiire reaktsioon , kus sümpaatikuse ja katehhoolamiinide toimel tõuseb vererõhk, südame töö tugevneb, hingamine kiireneb – veri küllastub hapnikuga, meeled teravnevad

pikaajaline vastupanu – tööle lülitub ka teisi endokriinnäärmeid – toimub varuainete aktiivne lagundamine ATP-de sünteesiks ja rakkude remondiks, organism püüab adapteeruda stressori toimega – tekivad ehituslikud muutused rakkudes

kurnatuse faas (tekib, kui stressor on liiga tugev või toimib pikka aega järjest) – varuained saavad otsa, rakkude muutused viivad haiguste tekkele
Kõhunäärmesaarekesed e Langerhans'i saarekesed e pankreasesaarekesed
0,3-1 mm läbimõõduga väikeste rakkude kogumikud.
Vähemalt 2 aktiivsete rakkude tüüpi – alfa, beeta ja delta rakud, millede hormoonid reguleerivad kõik eeskätt suhkrute, aga ka valkude ainevahetust:

• insuliin (beeta-rakkudest) – glükoosi ja aminohapete minek verest rakkudesse
  
• glükagoon (alga-rakkudest) – glükoosi minek maksast verre, glükoosi süntees maksas
  
• somatostatiin (delta-rakud) – insuliini ja glükagooni eritamise takistamine
  

Suhkruhaigus e diabeet – põhjuseks insuliini vähesus. Veres hüperglükeemia (glükoosi liig), kuid rakud ei saa glükoosi kätte ja kasutavad energia tootmiseks valke ja rasvu enda sees. Neerud ei suuda kogu glükoosi tagasi imendada, see läheb uriiniga välja ning viib kaasa palju vett, tekib dehüdratatsioon (kudede veepuudus ). Tekivad diabeedi välised tundemärgid: polüuuria (uriini hulga suurenemine), polüdipsia (sage vee joomine) ja polüfaagia (liigsöömine). Seda haigust on 2 tüüpi:

juveniilne e noorte diabeet – avaldub tavaliselt juba varajases lapseeas, on reeglina kaasasündinud ja raskem vorm – haige töövõimelisena või sageli ka eluspüsimise tagamiseks tuleb tema organismi regulaarselt insuliini viia

täiskasvanute diabeet – areneb elu jooksul tavaliselt pankrease kahjustuses, reeglina kergem vorm – raviks piisab tavaliselt suu kaudu võetavatest ravimitest ja dieedist.
Sugunäärmed
Munand – kuulub mehe suguelundite hulka, sisesekretoorne osa on munandi seemnetorukeste vahel olevad rakud, mis produtseerivad meessuguhormoone (androgeene – progesteroon, testosteroon ), mis reguleerivad mehe sekundaarsete sugutunnuste arengut, käitumist (agressiivsust), sperma toomist .
Munasari – kuulub naise suguelundite hulka, hormonaalselt väga aktiivne, toodab naissuguhormoone (östrogeene, gestageene), mis reguleerivad naise seksuaalsfääri kõiki aspekte sekundaarsetest sugutunnustest raseduse ja sünnituseni.
VERI JA VEREPÕHISED KOEVEDELIKUD
Veri on üks sidekoe liik, mis koosneb eri tüüpi rakkudest e vormelementidest ja vedelast rakuvaheainest – plasmast. Veri on punase värvusega, veest raskem ja viskoossem. Normaalselt on vere temperatuur 38 kraadi. Veri moodustab 8% kehakaalust.
Vere ülesanded:

• Transport – toitained ja hapnik kudedesse, jäägid erituselundeisse, bioaktiivsed ained tekkekohast sihtpunktidesse, ravimid ründepunktidesse.
  
• Homöostaasi e sisekeskkonna stabiilsuse tagamine – vere abil reguleeritakse kudede pH-d, vedelikusisaldust, kehatemperatuuri.
  
• Organismi kaitse – vereringe on kõige kiirem liikumistee keha kaitserakkudele ja antikehadele, vereloomeelundid on tihedalt seotud immuunsusega, veresoonte purunemisel tekkinud hüübed moodustavad esmase kaitse vigastatud kohale ja soodustavad paranemist.
  

Vere vormelemendid e vererakud arenevad punases luuüdis algselt kõik ühest tüvirakkude tüübist – hemotsütoblastist. Eristatakse 3 tüüpi:

Punalibled e erütrotsüüdid – 95% kõigist vererakkudest, erütrotsüütide mahu suhe koge vere mahtu on hematokrit. Punalibled sisaldavad hemoglobiini , mis seob hapnikku ja osalt ka süsihappegaasi, hapniku transpordil on oluline just hemoglobiini hulk veres, mitte punaliblede arv. Punaliblede tootmist stimuleerib erütropoietiin – bioaktiivne aine, mida toodetakse neerudes. Punaliblede eluiga on max 120 päeva, seejärel nad lammutatakse maksas.
Aneemia e kehvveresus on erütrotsüütide või neis oleva hemoglobiini ebanormaalselt väike hulk veres.

• Hemorraagiline aneemia – verejooksu tagajärjel
  
• Hemolüütiline aneemia – punalibled on purunenud
  
• Pernitsioosne aneemia – B12 vitamiini puudusest
  
• Aplastiline aneemia – luuüdi ei suuda toota
  
• Rauapuudus -aneemia – organismi rauavarude lõppemine
  
• Sirprakuline aneemia – geenimutatsioon (algselt aafriklastel)
  

Valgelibled e leukotsüüdid – kokku normaalselt 5-9 tuhat /cmm. Eristatakse 5 põhitüüpi, palju alatüüpe, kõik mingil moel seotud organismi kaitsereaktsioonidega. Valgelibled liiguvad vajadusel läbi veresoonte seinte, tegutsevad kudedes.
Leukotsüütide põhitüübid:

• granulotsüüdid – rakkude sees sõmerad, mis värvuvad erineva pH-ga värvidega
  
  • neutrofiilsed granulotsüüdid – ülesandeks fagotsütoos
    
  • basofiilsed granulotsüüdid – eritavad histamiini ja hepariini (hüübimise takistamine)
    
  • eosinofiilsed granulotsüüdid – põletiku takistamine
    
• agranulotsüüdid – rakkudes pole tavaliste histoloogiliste värvidega värvuvaid sõmeraid
  
  • lümfotsüüdid – võitlus mikroobidega (fagotsütoos, antikehade tootmine)
    
  • monotsüüdid – fagotsüteerivad mikroobe , võõrkehi, purunenud ja ebanormaalseid keharakke
    

Leukotsütoos – valgeliblede hulga suurenemine, tavaline ägeda põletiku puhul.
Leukopeenia – vähe valgeliblesid, sageli ravimitest.
Leukeemia e valgeveresus – luuüdi haige (tavaliselt kasvaja ), vere tohutu palju leukotsüüte, sealhulgas enamik neist on valmimata, töövõimeta noorvormid.

Trombotsüüdid e vereliistakud – ei ole tervikrakud, vaid rakufragmendid, mida toodavad vereloomeelundites asuvad hiidtuumsed rakud. Oluline lüli hemostaasi ja üldise vere hüübimise kompleksis. Normaaltingimustes on trombotsüüdid veres inaktiivsed, kui nad aga puutuvad kokku õhu, mõnede mürkide või veresoone sisekesta alla olevate kollageenkiududega, siis nad aktiveeruvad ja tekib vere hüübimine.
Hemostaas – katkise veresoone sulgumine. 3 staadiumit:

Veresoone spasm – silelihased tõmbuvad kokku

Algse, valge trombi tekkimine – vigastatud koht täitub sinna kinnituvate trombotsüütidega.

Vere hüübimine – lõpliku (punase) trombi moodustumine – vigastatud rakud eritavad koefaktorit, mis reageerib trombotsüütide pinnal olevate fosfolipiidide, K-vitamiini, Ca-ioonide ja teiste ainetega, tekib kompleks – protrombiini aktivaator, mis muudab verevalgu protrombiini ensüümiks.
Vere hüübimise häired:

• Tromboos – verehüüvete, trombide teke väliselt vigastamata veresoontes, põhjuseks kas veresoonte sisekesta vigastused või hepariini vähesus.
  
• Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon – mikrotrombide teke korraga paljudes väikestes veresoontes, põhjuseks pH muutus, mikroobimürgi või hoopis ravimi toime.
  
• Trombotsütopeenia – trombotsüütide vähesus – sagedased väikesed verejooksud kudede sees, põhjuseks luuüdi kasvaja, radiatsioon või mürk.
  
• Hemofiilia – veritsustõbi – iga väike vigastus toob kaasa suure, sageli eluohtliku verejooksu, põhjuseks päritav geenidefekt, mistõttu ei toodeta piisavalt mingit hüübimisfaktorit.
  

Vereplasma on kollakas läbipaistev vedelik, mis koosneb 90% veest ja 10% vees lahustunud või vees suspendeeritud ainetest. Selle koostises olevad ained:

• plasmavalgud
  
  • albumiinid – väiksema molekulmassiga, annavad plasmale viskoossuse, tagavad onkootset rõhku, pH puhvrid , seovad transpordiks rasvhappeid, bilirubiini ja mõningaid hormoone
    
  • globuliinid – suure molekulmassiga, siia kuuluvad komplementvalgud ja antikehad
    
  • fibrinogeen – vere hüübimisel vabaneb fibriin
    
• ioonid – K, Na, Ca, Mg, Fe, Cl jne. Ioonid tagavad plasma osmootse rõhu ja pH
  
• toitained – aminohapped, rasvhapped , kolesterool , glükoos jne. Need on keha rakkudele energiaallikad
  
• vitamiinid – hädavajalikud paljudes protsessides
  
• jääkained – uurea, kusihape , kreatiniin jt valkude laguproduktid
  
• gaasid – 2% hapnikku ja 70% süsihappegaasist liigub plasmas lahustunult
  
• regulaatorained – hormoonid reguleerivad paljude protsesside kulgu rakkudes
  

Vereanalüüse on palju eri variante , olenevalt sellest, mis haigust jälgitakse või otsitakse.
Teised verega seotud kehavedelikud :

• koevedelikud – kõigis kudedes on rakkude vahel interstitsiaalne vedelik, mis on pidevas seoses vereplasmaga. Koos veega liiguvad ka selles lahustunud ained
  
• lümf – lümfisüsteemi kaudu vereringesse tagasi juhitav osa koevedelikest
  
• ajuvedelik – ajuvatsakestes soonpõimikute toodetud väga lahja vereplasma, see on koevedelikuks närvikoele kesknärvisüsteemis ja osalt ka perifeerses närvisüsteemis
  
• primaarne uriin neerudes – algul valguvaba vereplasma, hiljem neerutorukestes imendatakse kasulikud ained tagasi ja eritatakse jääke juurde, tekib sekundaarne e päris uriin
  
• seroosvedelik seroosõõntes
  
• sünoovia liigeseõõntes – vastavate kelmete poolt eritatav vedelik, sisuliselt vähese valgusisaldusega vereplasma
  
• näärmete sekreedid – kõigi näärmete eritised on vesilahused , vesi tuleb verest
  

VERESOONED
Veresoonte seina ehitus:

veresoonte sisekesta katab seespoolt üks rakukiht – endoteel, mille all on basaalmembraan . Edasi tuleb intima päriskiht, mis koosneb sidekoest ja silelihaskiududest

veresoonte keskkesta paksus on väga erinev, see võib koosneda kas peamiselt sidekoest või lihaskoest ning selle peal võib olla välimine elastsest sidekoest membraan

veresoonte väliskest sarnaneb siseelundite väliskestaga, koosneb sidekoest.
Veresoonte jaotus:

• läbimõõdu järgi: suured arterid ja veenid , väikesed arterid ja veenid, kapillaarid
  
• seina ehituse järgi: sidekoelised arterid, lihaselised arterid, kapillaarid ja veenid
  
• närvide ja hormoonide toime järgi
  
  • makrotsirkulatsioon (suured, silmaga nähtavad arterid ja veenid)
    
  • mikrotsirkulatsioon (silmaga nähtamatud arterioolid, veenulid ja kapillaarid)
    

Vereringed algavad südamest suurte arteritega (aort ja kopsutüvi) – nendes on suur vererõhk, kiire verevool ,; paksud seinad, milles on palju elastset sidekudet – see aitab pulsilainet edasi lükata.
Elunditesse ja nende osadesse viivad verd keskmise kaliibriga arterid (nt kodarluuarter ja selle harud) – ka neis on vererõhk kõrge ja seinad paksud, kuid sidekoe kõrval on seinas järjest rohkem lihaskiude.
Väiksematesse piirkondadesse viivad vere peened arterid ja arterioolid – nendes on verevool juba aeglasem ja rõhk madalam; sein õhuke, seinas lihaskiud , mis võivad vajadusel soone sulgeda.
Kapillaarid on peenimad veresooned, läbimõõt 6-7 mikronit. Verevool neis on väga aeglane ja sein koosneb vaid ühest rakukihist – hea gaasivahetus . Kapillaari arteriaalses otsas väljub hulk vereplasmat rakkudevahelisse ruumi, kapillaari venoosses otsas läheb enamus vereplasmast vereringesse tagasi (ülejäänu viib ära lümfisüsteem). Kõik kapillaarid ei ole korraga avatud, elundi eri piirkondi varustatakse kordamööda; töötavas elundis avaneb rohkem kapillaare, puhkavas elundis vähem.
Veenulid ja väikesed veenid – verevool veidi kiirem kui kapillaarides , kuid vererõhk madal; sein õhuke, selles nii sidekudet kui ka lihaskiude.
Keskmised veenid – enam vähem sarnased väikestega, enamikel keskmistel veenidel on klapid, vere panevad neis liikuma lihaspump ja arteripump – töötavate lihaste arterite pulsi perioodiline surve veeni seinale.
Suured veenid (alumine ja ülemine õõnesveen, ka kopsuveenid) – sein õhuke, verevool pisut kiirem kui väikestes veenides; vererõhk paar mmHg negatiivne. Suuremad veenid imevad sisse õhku ja rasva, kui sein on katki.
Veri liigub soontes lainetena – pulseerides, iga selline laine vastab ühele südame kokkutõmbele. Südame vatsakeste kokkutõmbel paisatakse veri aorti ja kopsutüvesse, mille elastsest sidekoest sein venib korraks välja ning tõmbub surve alanedes (vatsakeste diastol) jälle kokku, tõugates nii pulsilainet edasi, samamoodi käituvad ka suuremate arterite seinad. Pulssi saab palpeerida ( katsuda ) seal, kus arterid on otse naha all, kõige sagedamini kasutatakse pulsi palpeerimiseks kodarluuarterit randmel. Pulsi järgi ei määrata ainult südame löögisagedust, kogenud meedik saab pulsilaine eripäradest palju informatsiooni südame ja arterite seisundi kohta.
Vererõhk on surve, mida avaldab südamest väljapumbatav veri veresoonte seintele . Kuna veri liigub arterites lainetena, siis muutub laineliselt ka vererõhk – pulsilaine harjal on see kõrgeim (süstoolne rõhk), pulsilainete vahel madalaim (diastoolne rõhk), südame lähedal on see vahe (vererõhu gradient ) suurem, kaugemal väheneb järk-järgult. Kuna vererõhk on muutuv suurus, siis võib vererõhu jälgimise abil saada väärtuslikku informatsiooni organismi seisundi kohta, kuid seda peab oskama tõlgendada.
Tavaliselt kasutatakse vererõhu mõõtmiseks õlavarrearterit – algul suletakse arter manseti survega ja siis vähendatakse survet , kuulates samal ajal stetoskoobiga arterist tulevaid helisid – esimene heli vastab süstoolsele rõhule, helide kadumine näitab diastoolset rõhku (verevool arteris on täiesti vaba). Vererõhu mõõtühikuks on mmHg – millimeeter elavhõbedasammast. Normaalseks loetakse vererõhku 80-90 mmHg diastoolne ja 110-140 mmHg süstoolne, madal vererõhk on hüpotensioon, kõrgem hüpertensioon.
Anastomoos – ühendus kapillaarist jämedamate soonte vahel – arterio-arterioosne (arterite vahel); veno- venoosne (veenide vahel); arterio-venoosne (arteri ja veeni vahel).
Soonte sooned – suuremate veresoonte seinu toitvad väikesed veresooned.
Tromb – veresoone sees vere hüübimisest tekkinud klomp (tavaline põhjus – endoteeli vigastus, nt ateroskleroosi või sisselõike tõttu; algul seina vigastuse koha küljes kinni).
Embol – veresoones liikuv võõrkeha (nt õhumull, rasvakogumik, liikuma hakanud tromb), mis lõpuks suleb mõne veresoone haru.
Aneurüsm – veresoone seina väljasopistus, eriti sage aordil ja teistel suurematel arteritel, põhjuseks arteri seina defekt (nõrk koht), sageli on see kaasasündinud, harvem vigastuse tagajärjel.
Veenilaiendid e vaariksid e veenikomud – veenide seinte väljavenimisest tekkinud laiad kohad – veeniklapid ei ulatu enam kokku ja veri voolab tagasi, sellest tekib omakorda suurem surve seintele, põhjus enamasti otseseks tekitajaks staatilised asendid – pikka aega ühel kohal seismine või istumine .
Tromboflebiit – veenilaiendite tüsistus – komudes seisvas veres areneb põletik ja vere hüübimine – tekivad trombid , mis muutuvad emboliteks.
Ateroskleroos – haigus, mille puhul veresoone (arteri) seina hakkab ladestuma rasva, valke ja hiljem kaltsiumi, tekkinud aterosklerootiline naast ahendab arteri valendikku ja muudab arteri vöhem elastseks, lõpuks võib naast arteri hoopis sulgeda või lagunedes lõhkuda endoteeli ja panna aluse trombi tekkele. Selle haiguse põhjused pole selged, kindel on kõrge vererõhu soodustav toime (suitsetamisest, stressist , ülekaalulisusest) ja kõrge vere kolesteroolitase. Seda haigust ei osata ravida, haiguse arengut saab ära hoida või pidurdada tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja stressi vältimise teel.
Infarkt – mingi arteri sulgumine ja selle arteri varustusala rakkude suremine hapnikupuuduse tagajärjel; arteri sulgemise põhjuseks võib olla embol, tromb, seina silelihaste spasm, väline pikaajaline surve; võib esineda kõigis kudedes, kuid tüüpiline kopsus ja südames (südamerabandus) – neis sageli äkksurma põhjus.
Insult – mingi arteri purunemine ja selle arteri varustusala rakkude suremine; arteri purunemise põhjuseks võib olla vererõhu järsk tõus, mõni mehaaniline tegur (löök, raputus, põrutus), mõne mürgi toime; insult võib esineda kõigis kudedes („sinikad“ nahas), kuid eriti iseloomulik ajukoele (ajurabandus).
Suure vereringe arterid on kõik aordi harud ja harude harud. Aordi suuremad osa: aordikaar , rinnaaort ja kõhuaort.
Aordikaar:

• südame pärgarterid e koronaararterid – 2 tükki: parem ja vasak; algavad kohe aordi algusest, kulgevad südame pinnal kodade ja vatsakeste piiril olevas pärgvaos; vasak annab enam harusid südame eespinnale, parem rohkem tagapinnale
  
• õlavarre-pea tüvi – lühike jäme haru, hargneb kaheks: parem rangluualune arter ja parem ühine unearter , mis edaspidi kulgevad ja harunevad umbes samamoodi, nagu samanimelised sooned vasakul kehapoolel
  
• vasak ühine unearter – tõuseb kaelalihaste vahel ülespoole, annab harusid kaela elunditele ; alalõualuu lähedal jaguneb kaheks
  
  • vasak sisemine unearter – mis edasi siseneb koljuõõnde ja varustab suuremat osa peaaju , silma jne
    
  • vasak välimine unearter – mis hargneb koljust väljaspool, varustab nägu, kaela, pea külgi
    
• vasak rangluualune arter – rangluualune arter (nii vasak kui parem) väljub rinnaõõnest roide ja rangluu vahelt, annab harusid õlavöötmele, seljale ja rindkerele, tähtsaim neist on lüliarter, mis varustab kaelalülisid ja ka aju
  
  • kaenlaarter – kulgeb kaenlaaugus alla, annab harusid õlavöötme lihastele , õlaliigesele ja õlavarre lihastele
    
  • õlavarrearter – kulgeb õlavarre lihaste vahel alla, annab harusid õlavarre lihastele ja nahale ning küünarliigesele
    
  • kodarluuarter ja küünarluuarter – mõlemad kulgevad käsivarrel samanimelise luu läheduses alla, annavad harusid käsivarre lihastele ja nahale, küünarliigesele ja lõpus randmeliigestele. Pärast randme ületamist hargnevad labakäe sees, lõppharud kulgevad kaarjalt peopesa lihaste vahel ja all, moodustades pindmise ja süva pihukaare
    

Peaaju varustavad verega 4 arterit:

• vasak ja parem sisemine unearter – toovad 2/3 verest; tulevad ajju läbi oimuluu
  
• vasak ja parem välimine lüliarter – toovad alla 1/3 verest; on rangluualuse arteri harud; tulevad ajju läbikuklaluu.
  

Aju arterioosring e Willisi ring – aju alumisel pinnal on kõik need arterid omavahel ühenduses.
Aordi rinnaosast lähtuvad harud on kõik peened, jagatakse kaheks: paarilised ja paaritud harud. Aordi paarilistest harudest on suuremad roietevahelised arterid, mis kulgevad roiete alumise serva lähedal ja varustavad rindkere seina. Aordi paaritud harud lähevad mediastiinumis paiknevatele elunditele – söögitorule, trahheale, harknäärmele, sidekoesse.
Aordi kõhuosa harud varustavad verega kõhuõõne elundeid ja kõhuseina, ka kõhuosa harud jaotatakse paarilisteks ja paarituteks.
Aordi kõhuosa paarilised harud:

• neeruarterid - kõige jämedamad paarilised harud, viivad verd neerudesse
  
• neerupealiste arterid – suhteliselt peened, kuid väga tähtsad
  
• munandi- või munasarjaarterid
  
• 5-6 paari nimmeartereid kõhu tagaseinale
  

Aordi kõhuosa paaritud harud:

• kõhuõõnetüvi – kõige jämedam haru, algab vahelihaste alt ja hargneb mitmeks suureks haruks, tähtsamad on pärismaksaarter, maoarter ja põrnaarter
  
  • pärismaksaarter
    
  • maoarter (vasak maoarter) – annab harud mao suurele kõverikule
    
  • põrnaarter – varustab verega põrna, annab harusid ka pankreasele
    
• ülemine kinnistiarter – varustab verega kogu peensoolt, lisaks umbsoolt, ülenevat- ja ristikäärsoolt
  
• alumine kinnistiarter – algab eelmistest tunduvalt allpool, varustab verega alanevat käärsoolt, sigmakäärsoolt ja pärasoole ülaosa
  

Viimase nimmelüli kõrgusel on aordi kahendhargus – kõhuaort hargneb kaheks ühiseks niudearteriks, mis varustavad puusavöödet ja alajäsemeid.
Ühine niudearter annab mõned harud vaagna seinale, edasi hargneb kaheks:

• sisemine niudearter – varustab verega vaagnaõõne elundeid, vaagna seina ja osa puusavöötme lihaseid
  
• välimine niudearter – läheb kubemesideme alt vaagnaõõnest reiele ja tema nimi muutub reiearteriks
  
  • reiearter – varustab verega reit ja puusaliigest ning osa vöötme lihaseid; kulgeb rätsepalihase all reie sisepinnal õndlaauku, kus nimi muutub õndlaarteriks
    
  • õndlaarter – lühike arteritüvi, paikneb õndlaaugu ülaosas, annab paar haru põlveliigesele ja hargneb seejärel kaheks suuremaks haruks: eesmine ja tagumine sääreluuarter
    
  • eesmine sääreluuarter – kulgeb sääre eesmiste lihaste vahel alla, annab harusid sääre eesmisele osale, lõpuks jõuab jalalaba seljale, kus teda nimetatakse jalaseljaarteriks
    
  • tagumine sääreluuarter – kulgeb lestlihase ja sääremarja kakspealihase vahel, varustab sääre tagumist poolt; mediaalse peksi alt läheb jalatallale, kus hargneb kaheks tallaarteriks.
    

Pulsi palpeerimise kohad:

• oimuarter – temporaalpulss
  
• näoarter – fatsiaalpulss
  
• ühine unearter – karootispulss, karotiidpulss
  
• õlavarrearter – brahhiaalpulss
  
• kodarluuarter – radiaalpulss
  
• reiearter – femoraalpulss
  
• õndlaarter – popliteaalpulss
  
• jalaseljaarter – jalaselja-, dorsaalis peedise pulss
  
• tagumine sääreluuarter – tibialispulss
  

Suure vereringe veenid – enamik veene jookseb arteri kõrval ja kannab sama nime. Verevool on aeglasem ja rõhk madalam, seega veenide maht peab olema suurem, selleks arteri saateveen on kas suurema läbimõõduga või on arteri kõrval 2 saateveeni või osa verd viivad ära eraldiseisvad veenid; veenidele on väga iseloomulik põimikute ja anastomooside moodustamine, veenidel on väga palju variante.
Kõik suure vereringe veenid võib jagada kahte ossa:

ülemise õõnesveeni süsteem – veenid, mis lõpuks suubuvad ülemisse õõnesveeni, siis kuuluvad pea-, kaela-, ülajäseme- ja rinnapiirkonna veenid

alumise õõnesveeni süsteem – veenid, mis lõpuks suubuvad alumisse õõnesveeni, siia kuuluvad alajäseme-, vaagna- ja kõhupiirkonna veenid

• maksa värativeeni süsteem – kõhuõõne elunditest
  

Ülemise õõnesveeni veenide eripära

Pea ja kael :

• aju suured veenid on aju kõvakelme lestmete vahel ja neid nimetatakse urgeteks; need ühinevad järjest, lõpuks koljuõõnest väljub veri kägimulgu kaudu – siit algab sisemine kägiveen, mis jookseb kaelal ühise unearteri kõrval
  
• välimine kägiveen jookseb kaelal naha all, kogub vere näost ja kaelast
  
• sisemine ja välimine kägiveen ühinevad rinnaku-rangluu liigese taga sama poole rangluualuse veeniga, ühinemiskoht on venoosnurk
  

Ülajäseme veenid

• peamine veen – õlavarre lateraalküljel
  
• põhimine veen – õlavarre mediaalküljel
  
• nende vaheline anastomoos on küünra keskpidine veen, mis on kõige tavalisem vere võtmise ja veenisüstide tegemise koht
  

Rinnapiirkonna veenid

• rindkere tagaseinal koguneb veri kahte veeni – paaritu veen paremal ja poolpaaritu veen vasakul – need ühinevad ja suubuvad lõpuks ülemisse õõnesveeni
  
• rangluualuse veeni ja sisemise kägiveeni ühinemisel (venoosnurk) tekib mõlemal pool õlavarre-pea veen, need ühinevad ja moodustavad ülemise õõnesveeni
  

Alumise õõnesveeni süsteem

Alajäseme veenid

• väike alajäseme nahaveen – kogub vere sääre tagapinnalt, suubub õndlaveeni
  
• suur alajäseme nahaveen – kogub vere sääre eespinnalt ning reie ees ja tagapinnalt, kulgeb reie mediaalpinnal, suubub reieveeni
  

Kõhupiirkonna veenid

• mao-, peensoole-, jämesoole-, pankrease- ja põrna veenid kogunevad algul kokku maksa värativeeniks, mille kaudu veri viiakse maksa, alles pärast töötlemist maksas läheb see veri maksaveenide kaudu alumisse õõnesveeni
  

SÜDA
Vereringed:

Suur e süsteemne e kehavereringe – algab aordiga vasakust vatsakesest, läbib kõik elundid, lõpeb ülemise ja alumise õõnesveeni ning südame pärgurkega südame paremas kojas (arterites arteriaalne veri, veenides venoosne veri).

Väike e kopsuvereringe – algab kopsutüvega südame paremast vatsakesest, läbib kopsud , lõpeb tavaliselt nelja kopsuveeniga südame vasakus kojas (arterites venoosne veri, veenides arteriaalne veri).
Süda on ringesüsteemi keskne elund , mis verd enesest läbi pumbates tagab vere pideva ringluse kehas. Paikneb rinnaõõnes, keskseinandis. Kaalub 300 g. Südame ümber on perikard (südamepaun), mis sarnaneb ehituselt liigesekapsliga.
Südame seina ehitus:

• Endokard – südame sisekest , kaetud endoteeliga (õhuke sisemine rakukiht, sarnaneb siseelundite epiteeliga); endoteeli all on elastse sidekoe kiht. Endokard moodustab ka südameklapid.
  
• Müokard – südame lihaskest , kodade seintes 2-kihiline, kuni 3mm paks; vatsakeste seintes 3-kihiline, paremal 5mm, vasakul 15mm paks. Kodade ja vatsakeste lihased on eraldi ja töötavad ka eraldi.
  
• Epikard – serooskest, südame peal on epikard, mis aga suurte veresoonte väljumiskohal eemaldub südamest ja moodustab seroosse perikardi; vahele jääb perikardiõõs.
  
• Südamepaun e perikard – sees serooskile, selle peal tugevduseks tihedast sidekoest fibrooskiht.
  

Südame seina patoloogiad:

• Põletikud (enamasti mikroobidest põhjustatud)
  
  • endokardiit – sisekesta põletik, viib sageli klapirikete tekkele
    
  • müokardiit – lihaskesta põletik, tunnusteks üldine nõrkus, teket soodustab külmetumine ja väsimus
    
  • perikardiit – südame väliskesta (epikardi ja südant ümbritseva perikardi) põletik, serooskilede puhul võivad tekkida fibriinist liited (adhesioonid) epi- ja perikardi vahel – tekitavad pidevat valu
    
  • pankardiit – põletikus kogu südame sein, kõikvõimalikud nähud
    
• Südamelihase verepuudus e müokardi isheemia – tavaliselt südame arterite ahenemisest või sulgusest tingitud verevarustuse puudulikkus, kui müokardi rakud juba surevad, siis tekib infarkt
  

Südameõõs on vaheseinte abil jagatud kaheks pooleks – parem pool (venoosne veri) ja vasak pool (arteriaalne veri), ning kumbki pool omakorda kaheks – ülemised osad on kojad , alumised on vatsakesed . Välispinnal on kodade ja vatsakeste piiril näha pärgvagu; vatsakeste vahel eesmine ja tagumine vastakestevaheline vagu . Kumbki koda koosneb sileda sisepinnaga päriskojast ja lisaruumist – südamekõrvakesest, mille sisepinnal on harilihased. Vastakeste sisepinnal on lihaspõrgad ja näsalihased, millelt algavad kõõluskeelikud klapihõlmadele.
Südamekambritega ühenduvad veresooned:

• vasak koda – sisenevad 4 kopsuveeni – 2 vasakust, 2 paremast kopsust
  
• vasak vatsake – väljub aort, mis algul suundub üles, siis moodustab kaare, millest algavad arterid pea, kaela ja ülajäseme varustamiseks
  
• parem koda – sisenevad 2 õõnesveeni – ülemine ülakehast ja alumine alakehast ning pärgurge – südame veenid
  
• parem vatsake – väljub kopsutüvi, mis hargneb peagi vasakuks ja paremaks kopsuarteriks
  

On 2 südame pärgarterit e koronaararterit – parem ja vasak. Algavad kohe aordi algusest, kulgevad algul südame pinnal kodade ja vatsakeste piiril olevas pärgvaos:

• vasak pärgarter annab enam harusid südame ees- ja vasakule osale – suurimad harud: eesmine vastakestevahearter ja ringharu
  
• parem pärgarter varustab paremat ja tagaosa, suurim haru: tagumine vastakestevahearter.
  

Arterite kõrval jooksevad südameveenid – 3: suur, kesmine ja väike, mis kogunevad lõpuks kokku pärgurkeks, mis avaneb otse läbi seina paremasse kohta.
Südame tööks on vere pumpamine läbi enda, iga südamelihase kokkutõmbega paisatakse südamest välja 50ml verd. Südame töös on 3 faasi:

Kodade kokkutõmme (süstol) – veri surutakse kodadest läbi koja-vatsakeste (atrioventrikulaar-) suistike vatsakestesse .

Vatsakeste süstol – veri surutakse vatsakestest aorti ja kopsutüvesse.

Kogu südame diastol (lõdvestus) – veri voolab veenidest kodadesse.
Vere voolu õige suuna tagavad südameklapid.
Südameklapid:

• vasak koja-vatsakese klapp e vasak atrioventrikulaarklapp e mitraalklapp e bikuspidaalklapp – koosneb kahest hõlmast, mida pingutavad näsalihastele kinnituvad kõõluskeelikud
  
• parem koja-vatsakese klapp e parem atrioventrikulaarklapp e trikuspidaalklapp – koosneb kolmest hõlmast, muus osas sarnane eelmisega
  
• aordiklapp – aordi alguses, koosneb kolmest poolkuuklapikust
  
• kopsutüve klapp – kopsutüve alguses, sarnane aordiklapiga
  

Klapirike on mõne südameklapi kahjustus või ebanormaalne ehitus, mis viib funktsioonihäireni; klapirike võib olla kaasasündinud – arenguhäirest – või omandatud – põetud haigusest põhjustatud. Klapirike võib olla kahesugune:

stenoos e ahenemine – klapi hõlmad on osaliselt kokku kasvanud ja seega ava nende vahel väike – süda peab kontrahheeruma tugevamini, et verd sealt läbi suruda

puudulikkus e insufitsients – klapi hõlmad ei sulge ava täielikult ja osa verd voolab tagasi, seega süda peab verd korduvalt läbi klapi pumpama
Südame lihaskiudude kinnituskohaks on tihedast sidekoest skelett . See koosneb kahest fibroosvõrust atrioventrikulaarklappide ümber, kahest sidekoelisest kolmnurgast klappide vahel, vatsakeste vaheseina ülemisest osast. Kodade lihaskiud kinnituvad skeletile ülalt, vastakeste lihaskiud altpoolt – ükski tavaline töömuskulatuuri kiud läbi ega üle skeleti ei lähe. Seega jagab skelett südame lihasmassi kaheks: ülal kodade (ühine) lihas ja all vatsakeste (ühine) lihas.
Motoorse närvide erutus antakse üle modifitseerunud lihaskiududest moodustunud erutusjuhtesüsteemile, mis viib selle edasi kõigi tavaliste lihaskiududeni.
Algul saab impulsi sinuatriaalsõlm, millest levib edasi kodade lihastele (kodade süstol) ja nende kaudu lõpuks atrioventrikulaarsõlmele, viimasest algab His'i kimp, mis läheb läbi südame skeleti vastakeste vaheseina, hargneb seal kaheks sääreks ja viib erutuse lõppharude – Purkinje kiudude abil vatsakeste lihastele.
Tavaliselt lööb süda kindlas rütmis ja teatud normaalse sagedusega, kui see pole nii, on tegu rütmihäiretega. Rütmihäired on sageli südamehaiguse tunnuseks. Rütmihäirete tüübid:

• bradükardia – südame löögisagedus väike
  
• tahhükardia – löögisagedus liiga suur
  
• fibrillatsioon – löögisagedus ülisuur – verd enam ei pumbata , sest süda ei jõua täituda
  
• arütmia – löögisagedus kõigub pidevalt – südame kokkutõmmete vahel väga erinevad ajad
  

Kõige laiemalt kasutatavaks meetodis südame töö uurimiseks on elektrokardiograafia – EKG. See põhineb sellel, et iga lihase tööga kaasnevad teatud elektrilised impulsid ja neid on võimalik täpselt fikseerida ning kas kohe monitori ekraanil jälgida või hiljem üleskirjutust analüüsida. EKG uuringutel kasutatakse erinevaid lülitusi südame eri osade uurimiseks, kuid tuntuim on põhilülitus, mis annab üldpildi kogu südamest.
EKG aparaadi e elektrokardiograafiga registreeritud elektrokardiogrammil on näha joon, mis on kohati sirge, kohati aga järskude sakkidega – sirge joon tähendab diastolit (lihas ei tööta), sakid aga südame eri piirkondade tööga kaasnevaid elektriliste potentsiaalide muutusi:

• P- sakk näitab kodade lihaskoe depolarisatsiooni enne kokkutõmmet
  
• QRS-sakkide kompleks näitab vatsakeste lihaste depolarisatsiooni
  
• T-sakk näitab vatsakeste lihaste repolarisatsiooni
  

Elektrokardiogrammi analüüsil mõõdetakse diastoli pikkust, sakkide kõrgusi ja omavahelisi suhteid, sakikomplekside omavahelisi suhteid jne.
Südame arengust:
Algul tekib embrüos 2 veresoont (parem ja vasak); edasi need sooned liituvad tulevase kaela ja rinna piirkonnas – tekib primitiivne südametoru, mille sein hakkab pulseerima (veri imetakse altpoolt sisse ja surutakse ülespoole välja). Primitiivne südametoru kasvab pikemaks, selle sein muutub paksemaks ja tekivad laiendid tulevaste südame osade kohal. Südametoru keerdub algul S-, hiljem U-kujuliselt: suured veresooned jäävad taha ja üles, vatsakesed paigutuvad ette, kuni tekib täiskasvanu südame kuju ja asend.
Mõnikord pöördub arenev süda vastassuunas , seda nimetatakse dekstrokardiaks.
Loote vereringe:
Loode saab arteriaalset verd platsentast nabaveeni kaudu; nabaveen läheb algul maksaväratisse, tekib suhteliselt hapnikurikas segaveri . Alumine õõnesveen viib hea segavere südame paremasse kotta, kust see läheb ovaalmulgu kaudu vasakusse kotta, sealt vasakusse vatsakesse, edasi aorti ja aordi alguse harude kaudu südame seina, pähe, kaela ja ülajäsemetesse. Ülemise õõnesveeni venoosne veri tuleb paremasse kotta, sealt paremasse vatsakesse ja sealt kopsutüvesse, et aga kopsuveresooned on veel kokku surutud, läheb enamik venoosset verd arterioosjuha kaudu aorti – tekkinud kehv segaveri läheb alakehasse; niudearterite harud – nabaarterid viivad seda jälle platsentasse.
SEEDEELUNDKOND
Seedeelundkond panustab homeostaasi toidu töötlemisega keharakkudele vastuvõetavasse vormi. Vastutab vee, vitamiinide ja mineraalide imendumise ning jääkainete kõrvaldamise eest.
Seedeelundkond on olemuslikult toru, mis kanaliseerib toidu suust pärakuni, tagades kasuliku osa imendumise ning ebavajaliku väljaheitmise.
Seedekulgla
Söögitoru alumisest osast kuni pärakukanalini on seedekulgla sein 4kihiline. Kestad: limaskest , limaskestaalune kude, lihaskest ja serooskest.
Kõhukelme
Keha suurim seroosmembraan ühekihilisest lameepiteelist ja sültjast sidekoest.
Suuõõs
Ümbritsetud põskedest, ees piiratud kõvast luulisest ja taga pehmest lihaselisest suulaest. Vooderdatud limaskestaga.
Süljenäärmed nõristavad sülge, mis niisutab ja puhastab limaskesta, vedeldab, lahustab ja töötleb keemiliselt toitu.
Süljeeritus hoiab suuõõne, keele, huulte ja söögitoru limaskesta niiskena süües ja söögiaegade vahepeal . Päevane süljeeritus: 1000-1500 ml.
Keel
Sisemised ja välimised keelelihased liigutavad keelt külgedele ja eest taha suunas, manööverdavad toitu närimiseks hammasteni, moodustavad sellest ümara neelamiseks sobiva kämbu ning suruvad neelamise käigus neelu .
Hammas
Ümbritsetud igemest (gengiva). Hammas koosneb kroonist , 1-3 juurest ja kaelast. Hammaste ülesanne on toitu haarata ja peenestada .
Neel
Lehtrikujuline õõs ninaõõne, suuõõne ja kõri taga. Neel toimib nii hingamis - kui seedeelundkonna osana ning suunab sissehingatud õhu ja allaneelatud toidu erinevatele kulgemisradadele. Moodustub skeletilihastest ja on kaetud limaskestaga.
Söögitoru
25 cm pikkune lihaseline toru hingetoru taga. Söögitoru limaskest (mucosa) kaitseb seda vigastuste eest.
Neelamine – toidu suust makku liikumise protsess suuõõne, neelu ja söögitoru ühistöö.
Reflukshaigus – kui söögitoru alumine sulgurlihas pärast toidu makku jõudmist korralikult ei sulgu , võib mao sisaldis tagasi söögitorru voolata.
Magu
Allaneelatud ja seedimise ootel toidu mahuti (kuni 4l) ja segisti. Mao pikkus on 15-25 cm, sein väga veniv ja suurus sõltub korraga söödud toidu hulgast. Maos jätkub süsivesikute seedimine, algab rasvade ja valkude lammutamine , osad ained imenduvad ning poolpehme toit vedeldatakse toidukördiks.
Toidu makku jõudes seisab see maopõhjas kuni tunni. Seedeprotsess maos kestab 2-6 tundi, kõige kiiremini tühjeneb magu süsivesikuterikkast toidust, valgurikka toidu töötlus maos võtab veidi rohkem aega, kõige suurem on mao koormus rasvase toidu seedimisel.
Okserefleks – jõuline mao ja mõnikord kaksteistsõrmiku sisu väljapaiskumine suu kaudu. Oksendamise kutsub esile mao limaskesta ärritus ja tugev venitus, ebameeldiva vaatepildi nägemine, üldanesteesia, osad ravimid.
Kõhunääre
12-15 cm pikkune. Kõhunäärme mahl neutraliseerib maost saabunud toitkördi happelisuse peensoole seedeensüümide aktiivsuse kohaseks ja peatab pepsiini toime.
Pankreaiit – kõhunäärme põletik, seotud alkoholi kuritarvitamise või kroonilise sapikivitõvega.
Maks
Keha suurim nääre, 1.4 kg. Maksa rakud toodavad 800-1000 ml sappi päevas, see vabaneb maksa paremast ja vasakust juhast ühismaksajuhasse ja ühissapijuha kaudu kaksteistsõrmikusse. Sapipõis on 7-10 cm pikk pirni kujuga kott maksa all.
Maksa funktsiooniks on süsivesikute ainevahetus – vere glükoosisalduse regulatsioon ; lipiidide ainevahetus – rasvaühendite talletamine, kasutamine energa saamiseks, lipoproteiinide ja kolesterooli süntees; valkude ainevahetus – aminohapete deaminatsioon ja ümbertöötamine energiaks, vereplasma valkude süntees; ravimite ja hormoonide töötlemine ja detoksikatsioon; bilirubiini väljutamine organismist; fagotsütoos – vanade vererakkude ja bakterite hävitamine; D vitamiini aktivatsioon .
Peensool
Koht, kus enamus seedimisest ja toitainete imendumisest leiab aset ja lõpeb peensooles . Peensoole näärmetes ja epiteelirakkudes toodetakse soolemahla 1-2 l päevas. Osade inimeste peensoole absorptiivrakud ei tooda piisavalt laktaasi – laktoosi ehk piimasuhkru seedimiseks vajalikku ensüümi. Seedimata laktoos seob vett ja põhjustab kõhugaase.
Alkoholi imendumine algab maos, kuid on maoseina imamispinna piiratuse tõttu tagasihoidlik . Suurem osa alkoholist imendub kaksteistsõrmikus, nii et vere alkoholisisalduse tõusu saab pidurdada seedimise mao faasi pikendamisega.
Jämesool
Siin imendumine lõpeb, toodetakse teatud vitamiine, moodustatakse roe ja väljutatakse see kehast. Jämesool neli peamist osa on umbsool , käärsool ( colon ), pärasool (retto) ja pärakukanal.
Seedeprotsessis on eristatavad entsefaalne (peaaju kontrolli all olev), mao ja soolte faas:

Entsefaalne faas on seotud isu, sensoorsete elamuste, süljeerituse ja maomahla sekretsiooni stimuleerimisega.

Maofaas on neuraalselt juhitud maoseinte venituse ja maosisaldise happelisuse tagasisidemehhanismidest ning hormonaalselt gastriini sekretsioonist.

Sooltefaas algab toidu jõudmisega peensoolde ning on neuraalselt juhitud kaksteistsõrmiku venitusest ja hormonaalselt kõhunäärme ensüüme ja sappi vabastavast koletsüstokiniinist ning maohappe neutraliseerimist juhtivast sekretiinist.
AINEVAHETUS JA TOITUMINE
Toit – toiduaine või toiduainete segu, mis on mõeldud inimesele söögiks või joogiks töötlemata või töödeldud kujul.
Toitaine – toidu koostisosa, mida organism kasutab nii kehaomaste ainete sünteesimiseks, energia tootmiseks, aga ka struktuursetel, katalüütilistel ning regulatoorsetel eesmärkidel.
Tervislik toitumine eeldab kõikide oluliste toitainetega – valkude, lipiidide, süsivesikute, vitamiinide, mineraalainete ja veega – tasakaalustatud varustamist ja tarbimist, et tagada optimaalne tervis ja hea enesetunne.
Toidu süsivesikud, lipiidid ja valgud seeditakse ensüümide vahendusel ja omastatakse seedekulgla kaudu. Rakkudesse jõuavad need monosahhariidide, rasvhapete, glütserooli monoglütseriidide ja aminohapetena.
Soovitav , et päevatoidust 75-85% oleks taimset päritolu toit ja 15-25% loomset päritolu.
Metabolism – biokeemiliste muutuste võrgustik, mis on organismi elu aluseks. Metabolism on katabolismi (lõhustumisprotsesside kogusus) ja anabolismi (sünteesiprotsesside kogusus) integratsioon .
Neid keemilisi reaktsioone, mis kompleksseid orgaanilisi molekule lihtsamateks koostisosadeks lammutavad nimetatakse kataboolseteks. Kataboolsed reaktsioonid toodavad rohkem energiat kui kulutavad.
Keemilisi reaktsioone, mis kombineerivad lihtsamaid molekule ja monomeere keha komplekssete struktuuriliste ha funktsionaalsete komponentide moodustamiseks nimetatakse anaboolseteks. Anaboolsed reaktsioonid on peptiidsidemete tekkimine aminohapete vahele valgu sünteesi käigus, rasvhapetest fosfolipiidide moodustamine rakumembraani kaksikkihis ja glükoosi monomeeridest glükogeeni saamine. Anaboolsed reaktsioonid kulutavad rohkem energiat kui toodavad.
Katabolismi staadiumid:

makrotoitainete lõhustumine monomeerideks, ehitusüksusteks

monomeeride muundamine metabolismi võtmeühenditeks

atsetüül-CoA ja Krebsi tsükli komponentide oksüdatiivne lõhustamine lõpp- produktideks Krebsi tsükli ja hingamisahela koostööna, energia konverteerumine ATP vormi
Anabolismi staadiumid:

lihtsatest eelühenditest sünteesitakse ehitusüksused/ monomeerid

suuremate biomolekulide ja biomakromolekulide süntees
Lipiidid on baasalkoholi ja rasvhapete estrid . Baasalkoholideks on kas glütserool, sfingosiin või kolesterool. Rasvhapped jagunevad KRH (küllastatud), MKRH (monoküllastamata) ja PKRH (polüküllastamata).
Lipiidide klassifikatsioon :

• lihtlipiidid – neutraalrasvad e triglütseriidid, vahad
  
• liitlipiidid – glütserofosfolipiidid ja sfingolipiidid
  
• tsüklilised lipiidid – kolesteriidid
  

Lipiidide funktsioonid organismis:

• energeetiline funktsioon
  
• termoregulatsioon – nahaalune rasvkude tagas termoisolatsiooni
  
• mehaaniline kaitse – rasvkude siseorganite ümbruses, amortiseeriv kiht
  
• lahusti – toidulipiidides lahustuvad rasvlahustuvad vitamiinid
  
• struktuurne roll – fosfolipiidid moodustavad rakumembraanide lipiidse kaksikkihi ja vere lipoproteiinides fosfolipiidse kihi, ka kolesterool on rakumembraanide struktuurielement
  
• transpordifunktsioon – rasvlahustuvate vitamiinide ja kolesterooli transport tagatakse eeskätt vere lipoproteiinide poolt, sapi väljutajad
  
• elektriline isolatsioon – müeliiniga närvikiud on kaetud lipiidse müeliintupega
  
• metaboolse vee tekitamine
  

Lipiidide metabolism:

• lipiidide katabolism (oksüdatsioon) e lipolüüs I
  
• lipolüüs II
  
• lipiidide anabolism e lipogenees
  

Süsivesikute klassifikatsioon:

• monosahhariidid ( monoosid e lihtsüsivekud) – glükoos (inimkeha keskne süsivesik, veresuhkur ), galaktoos, mannoos , fruktoos
  
• oligosahhariidid e liitsüsivesikud – laktoos (piima põhisüsivesik, koosneb galaktoosi ja glükoosijäägist), sahharoos ( toidusuhkur , koosneb glükoosi ja fruktoosijäägist), maltoos ( linnasesuhkur )
  
• polüsahhariidid (polüoosid)
  
  • struktuursed polüoosid nagu vees mittelahustuv tselluloos (taimede rakukestad ) ja vees lahustuvad pektiinid
    
  • varupolüoosid (glükoosi varud) nagu glükogeen loomsetes rakkudes või tärklis taimerakkudes
    

Süsivesikute funktsioonid organismis:

• energeetiline funktsioon
  
• varuaine – maksa ja skeletilihaste glükogeen on glükoosi lühiajaline reserv inimkehas
  
• kaitsefunktsioon – glükuroonhape osaleb toksiliste ainete kahjutuks tegemisel
  
• biosünteetiline
  
• bioregulatoorne
  
• struktuurne – monoosid on polüooside monomeerideks, ka leitud retseptorite ehituses, biomembraanides, sidekoes , rakkudevahelises maatriksis
  
• toitaineline – laktoos ülioluline toitainete eriti vastsündinutele ja imikutele
  

Süsivesikute metabolism (glükoosi metabolism):

• glükoosi katabolism
  
  • aeroobne lagunemine , 3 osa:
    
    • püruvaadi moodustumine
      
    • selle oksüdeeriv dekarboksüülumine ja Krebsi tsükkel
      
    • mitokondriaalne elektronide ülekandeahel
      
  • anaeroobne katabolism e glükolüüs
    

Glükeemiline indeks näitab süsivesikuid sisaldava toidu tarbimisel vere suhkrusisalduse tõusu võrrelduna glükoosi tarbimisega.
Kiudained :

• vesilahustuvad (pektiinid, inuliin – köögiviljad, puuviljad , marjad , teraviljad ) takistavad glükoosi imendumist peensooles ja mõjuvad vere kolesterooli taset langetavalt
  
• vesilahustumatud (tselluloos, ligniin – köögiviljad, kaunviljad , täisteratooted
  

Valkude klassifikatsioon:

• struktuurne – lihtvalgud (koosnevad aminohapete jääkidest) ja liitvalgud
  
• funktsionaalne – ensüümid, transportvalgud , struktuurvalgud, kontraktiilsed valgud, regulaatorvalgud, aktiivkaitse valgud, toite ja varuvalgud
  

Valkude funktsioonid organismis:

• energeetiline funktsioon
  
• ensümaatiline/katalüütiline
  
• regulatoorne – nt hormonaalne metabolismi regulatsioon
  
• transpordifunktsioon – ainete transport, nt lipiidide transport vere lipoproteiinide abil
  
• struktuurne – biomembraanide, kõõluste, veresoonte seinte, juuste ehituskomponendid
  
• kaitsefunktsioon – nt valgulised verehüübimisfaktorid fibrinogeen ja trombiin, vere pH regulatsioonis osalevad valgud
  
• kontraktsioonifunktsioon
  
• retseptoorne – retseptorite baasstruktuuriks ja spetsiifilisuse aluseks
  

Nälgimine võib olla mittetäielik ( patoloogiliste ilmingute põhjuseks on valguvähesus) või täielik, millel eristatakse 3 faasi:

kestab ööpäeva – organism kasutab glükogeenivarud. Insuliinihulk väheneb, kiireneb depoorasvade mobilisatsioon ja glükoneogenees

kestab nädalajagu – depoorasvade mobilisatsioon, suureneb RH-te hulk veres, suureneb ketokehade konsentratsioon , tekib atsetoon

kestab nädalaid – langeb valkude lagunemise kiirus, väheneb glükoneogenees, aju energiaallikkaks ketokehad
Antioksüdandid – ühendid, mis kontrollivad/reguleerivad oksüdatiivsete stressorite e pro-oksüdantide.
Oksüdatiivne stress – häire pro- ja antioksüdantide tasakaalus, mille tagajärjeks on kahjustuste teke biomolekulide struktuurides.
SUGUELUNDKOND
Suguelundkond vastutab organismi paljunemise eest.
Suguline paljunemine on protsess, milles järglane saab alguse isas - (spermarakk) ja emasgameedi ( munarakk ) ühinemisel.
Munandid ja munasarjad toodavad sugurakke ja eritavad hormoone. Mitmesugused juhad transpordivad ja hoiustavad neid. Lisasugunäärmed toodavad aineid, mis kaitsevad sugurakke ja lihtsustavad nende liikumist. Tugistruktuurid nagu peenis ja emakas aitavad rakke kohale toimetada ja embrüot kasvatada.
Günekoloogia on meditsiiniharu, mis tegeleb naise reproduktiivelundkonnaga, androloogia meeste seksuaalhäirete ja viljatusega.
Meeste reproduktiivsüsteem:

• munandid – toodavad spermat ja hormoone
  
• juhade süsteem – juhad transpordivad ja hoistavad spermarakke
  
• lisanäärmed – seemnevedelik koosneb spermarakkudest ning lisanäärmete poolt toodetud sekreetidest
  
• toetavad struktuurid – toetav ja transpordiv funktsioon
  

Munandikott
Munandid asuvad munandikotis, mis on vaheseinaga kaheks eraldatud nahast mahuti, milles paiknevad munandid koos manustega ja seemneväädi algusosa. Temperatuud munandikotis on 2-3 kraadi madalam kehatemperatuurist. Munandikott on toetav struktuur munandite jaoks.
Munandid
Munandites paljunevad ja valmivad seemnerakud ning toodetakse androgeene. Munandid on ovaalsed paarisnäärmed, millest kumbki kaalub 10-15 grammi. Osaliselt katab munandeid seroosmembraan. Seemnetorukestes on rakud, millest toodetakse sperma ja Sertoli rakud (toetavad spermatogeneesi). Seemnetorukeste vahele jäävad Leydigi rakud, mis eritavad testosterooni.
Munandimanus
Külgneb munandi tagumise seinaga , on pikliku kujuga. Siin valmivad seemnerakud ja see on nende hoiustamise koht.
Spermarakk
60 mikromeetrit pikk, koosneb peast (selles tuum 23 kromosoomiga, katteks akrosoom) ja sabast, mis jaotub kaelaosaks (sisaldab tsentrioole, need moodustavad mikrotuubuleid, mis jäävad ülejäänud saba koostisse), keskmiseks osaks, mis sisaldab mitokondreid, ja pikimaks osaks.
Gonodotropiini vabastav hormoon (GnRH) hakkab sekreteeruma puberteedi ajal. See stimuleerib ajuripatsi eesmise sagara hormoonide vabanemist.
Kui testosterooni tase veres suureneb teatud tasemeni, pidurdab see GnRH vabanemist hüpotalamuse rakkudest. Tulemuseks on, et vabastatakse vähem LH, ning vähenenud stimulatsioonist tingituna toodavad Leydigi rakud vähem testosterooni ja saavutatakse tasakaal.
Eesnääre
Lihas-näärmeline elund väikevaagnas põie all. Nääret läbib kusiti, kuhu suubuvad ejakulatsioonijuhad ja eesnäärme juhad. Näärmeline osa moodustab sagaraid, mille vahel on sidekude ja silelihaskiud. Sidekoe hulk suureneb vanuse kasvades.
Suguti
Ülesandeks seemnevedeliku ja uriini väljutamine. Eristatakse eesmist jämedamat osa e lukki (glande), keskmist osa e keha ja tagumist häbemeluudele kinnituvat osa e sugutijuurt. Sugutilukil avaneb välimine kusitisuue.
Naise suguelundid :

• munasari
  
• munajuha
  
• emakas
  
• tupp
  
• välissuguelundid e häbe ( vulva )
  
• rinnanääre
  

Munasarjad
Paarilised munasarjad paiknevad kõhuõõnes ja kinnituvad ligamentidega emaka ja vaagnaseina külge. Munasarjad toodavad sugurakke (munarakke e gameete) ja hormoone.
Munajuhad
Pikkus 10 cm, algavad emaka nurkadest.
Emakas
Siin toimub viljastatud munaraku pesastumine ja loote areng. Paikneb põie taga ja pärasoole ees. Osad on emakapõhi, emakakeha, emakakael (kus on emakakaelakanal). Väga hea verevarustusega, et tagada emakas igakuised muutused, embrüo pesastumine ja loote areng.
Tupp
Elastsete seintega 10 cm pikkune elund, mille ülemine ots haarab emakakaela alumise osa, tupe alumine osa piirneb tupeesikuga. Tupe ees asub kusepõis ja kusiti, taha jääb pärasool. Rikkalik verevarustus . Happeline keskkond, põhjustatud piimhappest, mis tekib glükogeeni lõhustamisest bakterite toimel. Erutuse korral lubrifikatsioon – sekreet läbi limaskesta, tupe pH muutub aluselisemaks.
Kõdisti (clitoride) asub väikeste hämebemokkade liitumiskohal, struktuurid on kõdistipea, kõdistivars, sisemised struktuurid on kõdistisääred.
Neitsinahk (imene) on tupe distaalses osas (sissekäigus) paiknev veresoonterikas limaskestavolt, mis venitub või rupteerub osaliselt esmasseksuaalvahekorra käigus.
ORGANISMI KUJUNEMINE
Uue inimese areng algab hetkest, kui isas- ja emassuguraku kokkusulandumisel tekib viljastatud munarakk. Viljastatud munaraku jagunemisel saavad naise emakas alguse ja alustavad toimimist kõik uue inimese keharakud , koed , organid ja organsüsteemid. Nii seemne- kui munarakkude areng algab tüvirakkudest looteea varases etapis .
Spermatogenees – mehe puhul nimetatakse looteeas rebukotist arenevaid tüvirakke algseemnerakkudeks e spermatogoonideks. Suguküpsuse saabudes algab algseemnerakkude meiootiline jagunemine, mille käigus ühest primaarsest spermatotsüüdist tekib rakutuuma kaheetapilise jagunemise käigus neli haploidse kromosoomistikuga spermatiidi. Ühe seemneraku küpsemise protsess võtab 64-72 päeva.
Oogenees – algab looteeas primitiivsete suguraku algmete rändamisega rebukotist munasarjadesse. Algmunarakud e oogoonid ning nende tütarrakud primaarsed ootsüüdid paigutuvad munasarja sidekoesse primaarfolliikulitena suguküpsust ootama. Sündides sisaldab kumbki munasari 200 000 kuni 2 miljonit primaarset ootsüüti, suguküpsuseni jõudes on alles umbes 40 000. Täisküpsuse ja ovulatsioonini jõuab umbes 400 munarakku.
Viljastumine
200 miljonist seemnepurske käigus naise suguteedesse sattunud seemnerakust jõuab vaid 1% emakakaela ja vaid 200 munarakuni munajuhas. Päralejõudnud seemnerakud läbivad 7 tundi kestva kapatsitatsiooni – muutuvad naise suguteede sekreetide mõjul suuteliseks munaraku plasmamembraani läbima. Seemnerakk peab läbima 2 kihti – granuulrakkude kihi munaraku ümber ja glükoproteiinide kihi selle ning plasmamembraani vahel. Kui spermarakk on munarakuni jõudnud, läbib munarakk meioosi II etapi, jagunedes suuremaks ja väiksemaks rakuks. Munaraku meioos lõpeb viljastumise käigus, tulemuseks üks funktsionaalne munarakk ja kaks polaarkehakest. Spermaraku ja munaraku tuumad moodustavad protuumad, mille ühinemisel tekib diploidne tuum, mis sisaldab 23 kromosoomi kummaltki rakutuumalt. Viljastunud munarakk on sügoot.
Lõigustumine
Viljastumisele järgneb sügoodi nobe jagunemine – lõigustumine, esimene toimub 24h peale viljastumist. Blastomeer on viljastatud munarakust lõigustuv diferentseerumata tütarrakk. Kobarloode koosneb 16 rakust, täitub emakasse jõudes vedelikuga ning moodustab lootepõiekese. Lootepõiekeses eristub loote alge (embrüoblast ja lootekesta) ja platsenta alge (trofoblast).
6 päeva pärast viljastumist kinnitub seni vabalt emakas hõljunud lootepõieke embrüoblasti poolse küljega emaka limaskestale ning kaevub selle sisse.
2 ja 3 arengunädal: lootekest hakkab tootma raseduse säilimist toetavat kooriongonadotropiini, mille alusel poeas müüdava rasedustestiga rasedust kindlaks tehakse. Loote alge kihistub lootelehtedeks, primitiivseks endodermiks ja primitiivseks ektodermiks. Tekib lootevesikest ja lootevesi loote ümber, võimalus lootevette irduvate loote rakkude uuringuks e amniotsenteesiks. Tekib rebukott , millest areneb arenguliselt ekstraembrüonaalne keskmine looteleht e mesoderm – tulevaste vererakkude, sugurakkude, seedetrakti ja side- ja lihaskoe rakkude alge. Kolmandal arengunädalal eristub loote pea ning gastrulatsiooni käigus formeeruvad kolm primaarset lootelehte: ektoderm , mesoderm ja endoderm, millest saavad alguse kõik keha koed ja organid.
4 arengunädalal toimub organite ja organsüsteemide teke.
Pea- ja seljaaju arenevad ektodermist.
Sünapsite areng algab 5. gestatsioonikuul, kuid suuremas osas pärast sündi.
ERITUSELUNDKOND
Erituselundkond reguleerib vere ja teiste kehavedelike koostist, happelisust, ruumala ja rõhku; säilitab vere osmolaarsust, väljutab kehale võõraid aineid ja jääkaineid ning eritab hormoone. Erituselundkond koosneb kahest neerust, kahest kusejuhast, ühest kusepõiest ja kusitist.
Neerud filtreerivad vereplasmat, tagastades enamuse selle veest ja lahustunud ainetest vereringesse, kuid väljutades liigse vee või liigse lahustunud ainete hulga uriini ehk kusena kusejuhade, kusepõie ja kusiti kaudu.
Neerud väljutavad lämmastikulisi jääkaineid, hoiavad keha vedelike ja elektrolüütide tasakaalu ning tagavad füsioloogilisteks protsessideks kohase pH.
Kusejuhad toimetavad uriini neerudest kusepõide.
Kusepõis kogub uriini.
Kusiti väljutab uriini kehast.
Nefroloogia on neerudega tegelev meditsiiniharu, uroloogia tegeleb naise ja mehe kuseteede ning mehe suguteedega.
Rändav neer – kliiniline juhtum, mil neer on alla vajunud või ebapiisavalt kinnitunud. Esineb väga kõhnadel, järsult kaalu kaotanud või nõrga sidekoega inimestel, kelle neeru ümbritsevad koed, eriti rasvkihn ja sidekirme, on puudulikult arenenud ega kinnita neeru piisavalt kindlalt ümbritsevatele kudedele. 10 korda sagedasem naistel. Ohtlik, sest võib põhjustada kusejuha sulgust, valu ja uriinivoolu takistusi. Uriinivoolu takistus avaldab survet neerule ning kahjustab selle kudesid.
Parenhüüm – neerule eriomane kude.
Neeru roll vere puhastamisel (intensiivne filtreerimine ) eeldab rikkalikku verevarustust . Täiskasvanud inimese neerudest voolab minutis läbi 1200 ml verd. Neerunärvid on vasomotoorsed närvid, reguleerivad vere voolu läbi neerude, kutsudes esile neeru arterioolide ahenemist või laienemist.
Nefron on neeru funktsionaalne üksus, koosneb neerukehakesest, milles filtreeritakse vereplasmat, ja neerutorukesest, mille kaudu filtreeritud vedelik kulgeb. Nefronis on kaks kapillaarivõrku – neerupäsmake ja neerutorukesi ümbritsev (peritubulaarne). Neerupäsmakesse nii siseneb kui sealt väljub arteriaalne veri arterioolide kaudu.
Nefronite arv jääb samaks sünnist surmani, kahjustatud nefronite asemel uusi ei teki.
Neer täidab oma funktsiooni nefroni ja kogumisjuhade abil kolme protsessi kaudu:

glomerulaarfiltratsioon – uriini produtseerimise esimene samm, mille vätel vesi ja enamus vereplasmas lahustunud aineid liigub läbi neerupäsmakese kapillaari neerukehakesse ja sealt neerutorukesse. Vereplasma valgud, vererakud ja vereliistakud filtratsioonimembraani ei läbi ning liiguvad viimissoone kaudu neerukehakesest välja

tubulaarne reabsorptsioon – filtreeritud vedeliku neerutorukesse jõudes imavad selle seina hariäärisega epiteelirakud tagasi verre 99% filtreeritud veest ja paljudest selles lahustunud kasulikest ainetest. Tagasi verre imenduvad need ained, mida organism saab ainevahetuses taaskasutusele võtta, lahustunud ainete tagasiimendumine juhib osmootse gradiendi kaudu vee liikumist

tubulaarne sekretsioon – kapillaarid, neerutorukese seinte ja kogumistorukeste rakud nõristavad filtraati jääkaineid, ravimijääke ja ioone.
Uriiniks nimetatakse seda osa filtraadist , mis koondub kogumistorukesse ja voolab neeruvaagna kaudu neerudest välja. Tegemist on lämmastikuühendeid ja ebavajalikke aineid sisaldava vedelikuga, mille produktsioon tagab konstantse vere koostise hoolimata dieedi ja rakulise aktiivsuse varieerumistest. Värske uriin on selge, steriilne kollakas vedelik tänu pigmentidele, mis pärinevad kehas lammutamisele läinud sapist ja hemoglobiinist. Seisnud uriin omandab bakterite tõttu ammoniaagilõhna. Kui juua saab piisavalt, on uriin lahja.
Diureetikumid on ained, mis pärsivad vee tagasiimendumist neerutorukeses ning suurendavad väljutatava uriini kogust. Sellest põhjustatud vere ruumala vähenemine langetab vererõhku, nii on need ained kasutusel kõrgvererõhutõve ravis .
Hemodialüüs on neerupuudulikkuse ravimeetod, kus veri voolutatakse läbi dialüüsiaparaadi poolläbilaskva membraani (kunstneeru) selle puhastamise eesmärgil. Puhastatud veri voolutatakse tagasi veresoonkonda, neerupuudulikkusega tuleb nädalas 6-12 tundi kolme sessiooni kaupa dialüüsis veeta.
Kusejuha transpordib uriini ühe neeru neeruvaagnast kusepõide, suubudes selle tagaseinas kaldnurga all. Uriini liikumine põhineb kusejuha seina silelihaste peristaltilistel kontraktsioonidel, hüdrostaatilise surve ja raskusjõu toel. Kusepõie täitudes surub kusepõie sein kusejuhad kinni, vältides nii uriini tagasivoolu, see väldib ka neeruinfektsioone.
Kui uriin muutub äärmiliselt kontsentreerituks, moodustavad selles lahustunud ained (nt kusihape) neeruvaagnas soolakristalle, mida nimetatakse neerukivideks. Kui neerukivi liigub mööda kusejuha ja surub kusejuha seina peristaltiliste liikumiste käigus vastu selle seinu või kiilub kinni, põhjustab see teravat, külge kiirguvat valu.
Kusepõis on veniv, lihaseline organ vaagnaõõnes.
Kusiti on elund, mis ulatub kusepõie põhja sisemisest kusitiavast keha välispinnale.
IMMUUNSÜSTEEM JA LÜMFIRINGE
Organismi kaitse kahjulike substantside vastu tagavad kattekoed ja immuunsüsteem: katteepiteelide ülesandeks on võõrainete organismi tungimise vältimine, immuunsüsteem hävitab eriliste immuunreaktsioonide abil kõiki võõraineid – antigeene – kogu kehas. Immuunsüsteem reageerib põhimõtteliselt ühtmoodi kõigile antigeenidele. Immuunsüsteemi olulisim osa on lümfiringe.
Antigeenideks nimetatakse kõiki aineid, mida organismi immuunsüsteem peab võõraks ja seega vastab neile immuunreaktsioonidega – immuunvastusega.
Antigeenide liigid:

• eksogeensed (väljast pärit)
  
  • nakkuslikud ( mikroorganismid )
    
  • mittenakkuslikud (ravimid, toiduained, taimsed ja loomsed tolmud, keemilised ained, koeantigeenid)
    
• endogeensed – muutunud rakud ja molekulid
  

Organismi kaitsetasandid (kaitseliinid):

Nahk ja limaskestad – peavad mehhaaniliselt kinni 99,9% mikroobidest ja võõrainetest, mitmed näärmete sekreedid (nt higi, maomahl), tapavad mikroobe, naha normaalne mikrofloora takistab võõraste bakterite kasvu.

Mittespetsiifiline immuunsus – immuunsüsteemi teatud osad hävitavad pidevalt kõike võõrast ja ebanormaalset; mõnel juhul tõstetakse kehatemperatuuri – takkinud palavik aitab mikroobe kahjutuks teha.

Spetsiifiline immuunsus – immuunsüsteemi teatud osad kahjustavad eraldi neid mikroobe ja võõraineid, mis pääsesid läbi 2. kaitseliinist.
Lümfisüsteem on keskne, kõige suurem ja olulisem osa immuunsüsteemist. Lümfisüsteemi kuuluvad lümf, lümfotsüüdid, lümfisooned, lümfisõlmed, difuusne lümfikude, lümfifolliikulid, tonsillid e mandlid, põrn ja harknääre. Lümfisüsteemi ülesanded on vedelkubilansi tasakaalustamine kudedes, kudede puhastamine rakurusudest, rasva imendamine soolestikust, mikroobide ja teiste kahjulike substantside kahjustamine.
Lümf on kollakas läbipaistev vedelik (koevedelik). Ööpäeva jooksul tekib keskmiselt 3-4 l lümfi, füüsilise töö korral ja organismi suurenenud veesisalduse korral rohkem. Lümfis ringleb hulgaliselt organismi kaitserakke.
Lümfotsüüdid on üks liik vere valgeliblesid. B-lümfotsüüdid toodavad peamiselt antikehi, osa B-lümfotsüüte muutub mälurakkudeks; T-lümfotsüütide kõik liigid on seotud rakulise immuunsuse mehhanismidega.
Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom e OIPS, enam tuntud kui AIDS – põhjustajaks on inimese immuunpuudulikkuse viirus , HIV, mis ründab T-helper rakke; viirus paljuneb algul märkamatult eeskätt lümfisõlmedes olevates lümfotsüütides, haiguse nähud avalduvad sageli alles aastate pärast. Inimest ei tapa mitte viirus ise, vaid mingi muu mikroob või kasvaja, sest ilma T-helperita ei suuda oma ülesandeid täita ka teised lümfotsüüdid ja kogu immuunsüsteem kaotab võitlusvõime. HIV-iga nakatumine toimub vere, koevedeliku või sperma sattumisel teise isiku verre (läbi naha ja tervete limaskestade ei tungi, õhu käes hukkub).
Lümfisooned sarnanevad ehituselt ja omadustelt veenidele:

• lümfikapilaarid
  
• lümfisooned
  
• lümfitüved
  

Kehaosade tüved koonduvad 2 lõppjuhaks:

• Rinnajuha – inimkeha suurim lümfisoon, kogub lümfi alakehast ja vasakust ülemisest poolest.
  
• Parem lümfijuha – suubub paremasse venoosnurka, kogub lümfi paremast ülemisest kehapoolest.
  

Lümfikude on üks retikulaarse sidekoe liik. Lümfikoe moodustavad kollageenkiudude võrgustik, seda tootvad fibrotsüüdid ja osalt kiududele kinnitunud, osalt vabad lümfotsüüdid, makrofaagid ja teised rakud. Lümfikoes toimub lümfotsüütide kloneerimine. Lümfikude esineb kas difuusse lümfikoena elundite seintes või koondunud lümfifolliikuliteks.
Lümfifolliikulid on siseelundite seinte limaskestas ja lümfisüsteemi elundites asuvad lümfikoe kogumikud.
Tonsillid e mandlid on suurte lümfifolliikulite ja difuusse lümfikoe kogumikud.
Lümfisõlmede ülesandeks on neist läbi voolava lümfi filtreerimine ja puhastamine. Kui lümfisõlme satub mikroobe, mida kaitserakud ei suuda kohe hävitada, siis tekib seal põletik – sõlm suureneb ja muutub valulikuks; kui mikroobidest ikkagi jagu ei saada, tekib sõlmes nekroos – rakkude suremine – ja antud sõlm hävineb või muutub ise mikroobide leviku allikaks.
Põrn sarnaneb suurele lümfisõlmele. Ülesandeks vere ja veidi ka lümfi puhastamine, vanade vererakkude lammutamine, lümfotsüütide paljundamine ja veredepoo.
Harknääre e tüümus on keskne, juhtiv, immuunsüsteemi elund. Ülesandeks lümfotsüütide küpsemise tagamine, mälurakkude säilitamine ja immuunreaktsioonide regulatsioon hormoonide abil.
Antikehad on suured valgumolekulid, kuuluvad vereplasma globuliinide hulka, seetõttu nimetatakse neid ka immunoglobuliinideks – lühen Ig. Antikehi on 5 põhiliiki (IgG, IgM, IgA, IgE, IgD); kõigil antikehadel on üks ühine omadus: seonduda antigeeniga ; antikeha antigeeniga seondumise järel võib tekkida antigeeni-rakkude kokkukleepumine ja lagunemine, üksikrakkude lagunemine, mürkide lammutamine, ensüümide deaktiveerumine.
Rakuline immuunsus põhineb mõnda tüüpi sensibiliseeritud T-lümfotsüütide võimel antigeene rünnata.
Põletik on immuunreaktsioonide ahel, mis tekib vastuseks rakkude kahjustamisele. Põletiku üldine skeem:

rakud kahjustuvad

kahjustatud rakkudest erituvad keemilised ained

nende ainete toimel tekib veresoonte laienemine ja nende seinte läbilaiskvuse suurenemine, leukotsüütide massiline ränne kahjustatud kohta ja nende poolt uute ainete eritamine , mis omakorda aktiveerib teisi valgeliblesid, mõnikord fibriini vabanemine kahjustuskoha ümber

bakterite, võõrkehade ja purunenud rakkude fagotsütoos

paranemine, hävinud rakkude asendamine
Põletik võib olla lokaalne (piiratud alal) või süsteemne (paljudes kehapiirkondades korraga). Lokaalse põletiku tunnusteks on: punetus, valu, paistetus, temperatuuri tõus ja funktsiooni langus. Süsteemse põletiku korral lisanduvad vere valgeliblede produktsiooni tõus, palavik ja vere mahu vähenemine.
Autoimmuunseteks e autoallergilisteks nimetatakse haigusi, mille puhul põhiliseks kahjustavaks teguriks on immuunsüsteemi reaktsioonid organismi enda rakkude vastu. Põhjused ei ole päris selged, enam pooldatakse kahte mehhanismi:

mõned keharakud on mingi faktori toimel varem muutunud antigeeniks, mille vastu on tekkinud antikehad ja sensibiliseeritud lümfotsüüdid eksivad – ei pea antigeeniks toksiini, vaid sama tüüpi oma rakke

immuunsüsteem on ise haige, kaotanud võime oma rakke ära tunda
Allergia on organismi muutunud reaktiivsusest tekkiv ülitugev reaktsioon antigeeniga korduval kokkupuutel (antigeeniga esmane kokkupuude sensibiliseerib immuunsüsteemi). Allergiline reaktsioon sarnaneb üldiselt tavalise immuunreaktsiooniga, kuid on ebanormaalselt tugev.
HINGAMISELUNDKOND
Hingamiselundid : nina, kõri, hingetoru e trahhea, kopsud.
Nina:

• välisnina
  
  • ninaselg, ninatipp ja ninatiibad.
    
• ninaõõs
  
  • ninaesik – ülesandeks õhu puhastamine suurematest võõrkehadest
    
  • pärisninaõõs
    

Limaskest toimib peenfiltrina – peenem tolm ja tahm (ja mikroobid ) kleepub lima külge ja viiakse koos sellega makku; niisutab õhku – kui õhk on kuiv, siis aurub limast vett sellesse; soojendab õhku – sees palju väikesi veresooni.
Ninaõõne põletikud:

• eesmine kuiv riniit – ninaesiku krooniline põletik, pärit tavaliselt juba lapseeast, nina uuristamisest tulenev ärritus tekitab ebamugavustunnet ja nina nokkimist
  
• ninapõletik e nohu – pärisninaõõne limaskesta põletik, tavaliselt mikroobidest, aga ka allergiast või mõnedest keemilistest ühenditest
  
• kõrvalurgete põletik e sinusiit e haimoriit – tavaliselt nohu tüsistus, raskel juhul väga ebamugav ja raskesti ravitav haigus – lima kuhjub urgetesse ja on mikroobidele hea kasvupinnas, kaitserakke aga on limas vähe
  

Kõri on hingamistee ja hääletekke elund.
Kõri õõne osad:

• kõriesik
  
• kõrikitsus
  
• häälekõri alune ruum
  

Hingetoru on söögitoru ees.
Kopsud paiknevad rinnaõõnes ümbritsetuna kopsukelme e pleura poolt. Kopsude vahele jäävat piirkonda nimetatakse mediastiinumiks.
Gaasivahetus toimub alveoolides läbi õhu-vere barjääri.
Kopsus toimib samaaegselt 2 vereringet:

kopsu e väike vereringe

bronhiaalarterid ja -veenid
Kopsudes on õhuteede, alveoolide, veresoonte jne vahel sidekude, milles on palju elastseid kiude. Selle tõttu püüab kopsukude alati kokku tõmbuda. Sissehingamisel rindkere laieneb , kopsude ümber tekib alarõhk ja välise õhurõhu surve tõttu voolab õhk kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb ja kops tõmbub kokku, surudes õhku välja.