Esimene sajand võõra võimu all Rasmus Roos Paavstriigi teostamiskatse Ristiusustamisega sisenes Eesti Euroopas möllavatesse poliitilistesse vastasseisudesse. Konflikt paavsti ja keisrivõimu vahel. 1225. aastal saadeti Modena piiskop Wilhelm, kes pidi lahendama vastuolusid uute võimude vahel ning kuulama ära arvukad sakslaste vastu esitatud kaebused. Tahtis luua paavstile kuuluva vaheriigi, kuid ei saanud sest 1227. aastal piirasid orduväed Tallinna. Saabus Baldwin Aulnesur-Sambre’i kloostrist kes suutis mõjutada orduvendi Toompea linnust üle andma. 1233. rünnati paavsti vasalle, kes kõik tapeti Tallinna Toomkirikus. Feodaalriikide teke vallutatud aladel 1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Salue lahingus leedulastelt lüüa. 1237. aastal ühinesid selle jäänused Saksa orduga. 1238. aastal Liivi ordu ja Saksa ordu vahel Stensby leping, millega sai Taani kunigas tagasi Tallinna koos Viru ja Harjumaaga, ...
rootslased tulevad neile appi Liivimaa ordurüütel kutsus eestlaste saadikud Paidesse läbirääkimistele. Paide läbirääkimistele kogunesid kõik suuremad orduhärrad. Juba algusest peale võtsid läbirääkimised üksteise süüdistamise ja halvustamise ilme. Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Ordumeister lükkas eestlaste allumistingimused segastel põhjustel tagasi. Üheks tagasilükkamise põhjuseks on toodud keelelisi arusaamatusi. Eestlaste ja sakslaste sõnavahetus olevat üsna elav olnud. Seetõttu eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti väepealikud
360 hoonet 3 kirikut P a i d e Ta r t u l i i t , u u s R i i a p e a p i i s k o p Taani Eestimaa vasallid, SaareLääne piiskop koos 21.02.1304 üleLiivimaaline liit toomkapiitli ja vassallidega ning ka Tartu piiskop koos toomkapiitli ja vasallidega Riia vastu 21.03.1304 uus Riia peapiiskop Friedrich von Pernstein, ordu tõsine Toimumiskoht kas Paide või vastane Tartu Ordu oli eestvedaja Teised liidust osavõtjad: Eestlaste kuningad Paides 4. mai 1343 jõudsid ordumeister ja eestlaste saadikud Paidesse läbirääkimistele Eestlaste saadikud: 4 kuningat, kes valiti Tallinna lähistel, ning 3 sulast
Mõõgavendade ordu Saksa ordu Liivimaa haru 1238- Stensby leping Eestimaa hertsogkond (Põhja- Eesti) Läänimehed- rüütlid, kes linnuses elasid ja kaitsesid Viljakümnis- protsentuaalne andam; Hinnus- kindlas suurusega andam 1343- Jüriöö ülestõus. Taani kuningas tahtis oma Eesti osa Saksa ordule maha müüa, kuid tekkisid Taani vasallidega arusaamatused. Eestlaste 4 kuningat, Tallinna piiramine, abi palumine, Haapsalu piiramine, Paide linnuses kuningate tapmine, juulis oli Pöide linnuse piiramine. Saksa ordu sai Põhja-Eesti. Maaisanda domeen- kogu maa,talupojad harisid, mille tuludest kattis ta riigivalitsemise kulud ja isiklikud väljaminekud Läänivaldus- maa, mida said vasallid sõjateenistuse eest 1420- alustati maapäevadega- regulaarsed Liivimaa maaisandate ja seisuste
kaupmehed, käsitöölised ja alam- lihtrahvas. Nagu juba eespool öeldud, siis erinevalt mittelinlikust keskaegsest ühiskonnast ei valitsenud linnakodanike vahel feodaalsuhted. Linnakodanikud olid kõik ühtviisi kodanikud, kuigi, nagu öeldud, võib nende hulgas siiski eristada kolme eri ühiskondlikku kihti. Juba kodaniku institutsioon ise on keskaegses mittelinlikus ühiskonnas täiesti tundmatu nähtus, keskajale on iseloomulikud feodaalid oma vasallidega ja nende maavaldustel elavate inimestega. Ehk siis linnamüüri taga asendas kodaniku rolli alama roll, seega kui linnakodanik võis mingilgi määral tunda ennast linna kaasomanikuna, siis feodaalisanda alamal sellist ambitsiooni kindlasti olla ei saanud. Kodakondsus oli eksisteerinud ka antiikaegsetes linnades, kuid Euroopas taasavastati see institutsioon laiemas ühiskondlikus plaanis alles revolutsioonilisel Prantsusmaal 18. sajandi lõpus.
nooremad pojad, asutasid oma väikese talu), vabatalupoegadeks (tasusid koormised rahas, ei käinud teotööl), maavabadeks talupoegadeks (omas talu) Lääniaadli teke: 1. Pärast maade jagamist tuli need keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada 2. Maa kindlustamiseks hakati rajama linnuseid 3. Neis hakkasid elama rüütlitest läänimehed, kes pidid maad kaitsma 4. Vakuspeod peeti koos ühiseid söömaaegu talupoegade ja vasallidega 5. Maa eest maksti ülikutele andamit 6. Kiriku-, kohtu-, haldusvõim maaisandal 7. 13. saj siirdusid läänimehed maale eramõisatesse Linnade teke: 1. Esimesed linnad tekkisid Liivimaal vallutuste käigus 2. Linnad tekkisid muistsete kauplemiskohtadele, teede lõikumisaladele, kohalikesse keskustesse 3. Suurim roll maaisandal, kes andis linnaõiguse 4. Tuumiku moodustasid saksa käsitöölised ja kaupmehed, võisid ka olla mõned jõukamad eestlased 5
Keskaja kristlik usk käsitles kõiki võrdsetena, hoolimata sellest toimusid ühiskonnas kihistumised. Üheks nendest oli aadliseisus. Aadlikud olid vabad mehed, keda ühendasid omavahel vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski enamasti aadlikest alustatdes kuningast ja lõpetades väike vasallidega. Vastavalt kohale feodaalses hierahias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks : kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid : hertsogid, parunid ja krahvid ja alamaadlike hulka põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningatet teenivatest mitteavabadest meestest ministeriaalid kes hiljem kuulusid ka aadlike hulka. Üheks aadliku ülesandeks rahuajal oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas aadlik tihti oma asendajale, kui oli
Paide läbirääkimistele kogunesid kõik suuremad orduhärrad ning ka Tallinna piiskop Olaus. Eestlaste poolt ei olnud saadikute auväärsus väiksem kui orduvendade esindusel. Kohal olid neli kuningat ühes kolme sulasega. Aga juba algusest peale võtsid läbirääkimised üksteise süüdistamise ja halvustamise ilme. Ordumeistril oli nüüd valida kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti väepealikud vangistada, tekkis võitlus, mille käigus 3 hukkusid kõik eesti saadikud. Ordumeistri reetlikkus ja eestlaste kuningate tapmine jäi esialgu saladusse ning seda püüdis ordu ära kasutada.
härrasid ordus ning ka Tallinna piiskop Olaus." Eestlastegi poolt ei olnud saadikute auväärsus väiksem kui orduvendade esindusel. Kohal olid neli kuningat ühes kolme sulasega. Aga juba algusest peale võtsid läbirääkimised üksteise süüdistamise ja halvustamise ilme:. Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti väepealikud vangistada, tekkis võitlus, mille käigus hukkusid kõik eesti saadikud. Võitlused ordu vastu Ordumeistri reetlikkus ja eestlaste kuningate tapmine jäi esialgu saladusse ning seda püüdis ordu ära kasutada
nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist.Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sellel ajal kogu Põhja-Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut orduvägede vastu - II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Peale mida jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse. Vaiga aga jagati piiskopkonna ja ordu vahel.Sellele järgnes taaskord
kuni lõpetasid oma tegevuse nimetatud sõja käigus. Kõige kauem (1629. aastani) tegutses täielikult vasallide tütarde varjupaigaks ja kasvatusasustuseks reorganiseeritud Miikaeli nunnaklooster Tallinnas. Eesti suurim ja vanim kloostrikeskus oli Kärkna (Falkenau), mis paiknes Emajõe lähistel Amme jõe ääres. Kloostri rajas Tartu piiskop Hermann, seetõttu oli klooster üsnagi tihedalt seotud piiskop ja tema vasallidega. Pea sada aastat hiljem kui Kärknat asuti rajama tsisterlaste linnuskloostrit Padisel (Padis). 1305. aastal saadi Taani kuningalt Erik Menvedilt ehitusluba, et rajada klausuur (kinnine sisehoovi ja nelja tiivaga kloostrihoone, kus elatakse oma reeglite järgi ja kuhu ei lasta võõraid), mille järel saadi hakata varuma kohapealset kristalliteralist paasi. Ehitus kestis vaheaegadega üle kahesaja aasta, kusjuures põhihooned pühitseti 1448. aastal. Nii nagu
kuberner ja selle alad jagusesid neljaks maakonnaks: viru, harju, järva ja läänemaakond. Kui on kaardil põhjamaahertsogkond ja lõunaeesis on vojevoodkonnad siis on kindlalt kolmekuninga aeg. Seal oli rootsivõimu käes 1/5 maast. Kui alguses oli rohkem siis annetas, kinkis rootsivõim neid maid. 4/5 eramõisad. Need olid sakslaste käes. Nende majanduslik olukord oli seeläbi tunduvalt parem. Neil läks paremini ka seeläbi et ka varem, kui oli tegemist harju viru ja järva vasallidega siis ka nemad olid hakanud omavahelist koostööd tegema ja aadlimavalitsust ja seal oli tegeimist Eestima rüütelkonnada. Selle moodustasid põhja eesti mõisnikud ja ka nemad said enamasti kord kolme aasta jooksul kokku maapäevadel. Ja kuna need toimusid üle mitme aasta siis nende vaheaegadel tegutses maanõunike kolleegium, kes abistas eestimaa kuberneri, eestimaa hertsogkonna valitsemises ja kelle nõuandeid võeti päris hästi kuulda. Kuna eestimaa rüütelkonna esindus oli
'' Ülestõusu laie- nedes kujunes välja ka selle juhtkond. Renneri kroonikast Ioeme, et talupojad "valisid ühe mittesaksa sepa kuningaks, seadsid ta vankrile; seal kõrval jooksis 12 ihukaitsjat ja üks ratsutas torupilliga ees, see oli tema pillimees. Kuningal oli peas kaks ülestikku pandud kübarat, mis oli ümbert okastega läbi pistetud, see oli tema kroon.'' Talupojad püüdsid läbi rääkida Tallinna raega, ilmselt lootes ära kasutada selle vaenuvahekorda Halju-Viru vasallidega. Raad manitses siiski talumehi ülestõusust loobuma.Järgnevalt hakkasid ülestõusnute salgad koonduma Koluvere linnuse juurde, kuhu oli varjule pääsenud palju feodaale. Ootamatult ründas talupoegi aga Läänemaa aadlikest tugev ratsasalk, kes hajutas kõigepealt ühe 300-mehelise salga, seejärel ülejäänud.Kokku langenud Koluvere all ligi 200 talumeest. Nende ,,kuningas'' veeti Kuressaarde, kus ta neljaks kisti. Piinarikkalt hukati ka teised ülestõusujuhid
aga Liivimaaks. Vormiliselt allus Liivimaa Saksa-Rooma riigi keisrile, kuid arvestades keisririigi kaugust, olid Liivimaa maahärrad väga iseseisvad oma tegemistes. 14.saj haldusjaotus muutus. Pärast Jüriöö ülestõusu müüs Taani kuningas 1346.aastal Harju- Viru Saksa Ordule, kes andis alad omakorda Liivi ordule valitseda. (Kallas, 2010) Eestist kujunes pikaks ajaks Saksa koloonia, kus maad valitsesid Liivimaa ordu ja piiskopkondi piiskopid oma vasallidega. Ühiskondlik võim koondus väheste sakslaste kätte (A.Viires, 2004) Talupoegade olukord 1421.aastast alates oli hakatud pidama Vana-Liivimaa maapäevi, mis toimusid enam-vähem igal aastal. Neil arutati välispoliitilisi küsimusi, püüti lahendada omavahelisi tülisid, määrati maksud, astuti samme talurahva pagemise vastu jpm. (L.Vahtre, 1993) Võõrvõimu alla minnes halvenes talupoegade seisukord järk-järgult. Kui 13-14 sajandil
Jõud ordu vastu. Leedus ristitakse viimased paganad. 1385 sõlmitakse Krewo unioon - leedu s-vürsti Jogaila võtab vastu katoliku usu leedule ja abiellub Poola printsessiga. .... Sellega võeti saksa ordult olemasolu õigustus. Preisimaa saksa ordu järk-järgult nõrgeneb läbi 15. sajandi Damerow on sunnitud alustama saksa orduga läbirääkimisi, mis viisid välja uute läbirääkimisteni Gdanskis. Ordu loobus piiskopivasallide toetuse nõudmisest. Peapiiskop saavutas lepituse oma vasallidega, kes oled tema vastu võidelnud. Orduvastane rinne oli lüüa saanud. 1400 astub Damerow piiskopiametist tagasi. Damerow suutis luua o-vastase koalitsiooni (tsehhi kuningakoda, bommeri vürstid), aga alt vedas leedu s-vürst Vytautas, kes enda poliitika huvides sõlmis orduga liidu. Tulemusena Tartu sõda, saksa ordu okupeeris tartu. "Jüriöö ülestõus": allikate ja käsitlusviiside küsimus. Poliitiline, rahvuslik, usuline või sotsiaalne võitlus? Sündmustiku ülevaade.
teiseks aadel, kelle õlul oli kõigi kaitsmine, ja kolmandaks talupojad, kes pidid oma tööga kogu ühiskonda toitma. Linnade arenedes tekkis kas eraldi või kolmanda seisuse raames omaette linnakodanike seisus. Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Feodaalne läänipüramiid koosneski peamiselt aadlikest alates kuningast ja lõpetades väike-vasallidega. (erandiks olid ainult vaimulikke vürstiriike valitsevad piiskopid ja abtid, kes kuulusid vaimulikuseisusse.) Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadli kohta: Inglismaal sai esimene nimetuseks lords (lordid e. isandad) ja teine gentry, Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja
Vabadussõda. Tammeokstest vanik märkivat Eesti tugevust, püsivust ja vabaduse närtsimata traditsioone. Joonis 4 Eesti vapp (Allikas: Vikipeedia 2011) Haldusmuudatused kajastusid ka siinsete mõisnike organisatsioonis, mille tulemusena senised vasalkonnad reorganiseeriti rüütelkondadeks. Kõigepealt tehti seda Saaremaal ja Eestimaal. Saaremaa rüütelkonnast jäid välja Läänemaa mõisnikud, kes liideti Harju-Viru ja Järva vasallidega Eestimaa rüütelkonnaks. Juba 1561. aastal kinnitas Poolale kuulunud aladel kuningas Sigmund II August Liivimaa mõisnike privileegid. 1566. aastal koostati unioonileping, kuid omaette rüütelkonda siiski veel ei loodud. Lõplikult saab Liivimaa rüütelkonnast rääkida 1647. aastal, mil hakati kokku kutsuma mõisnike maapäevi. (Saare 2006, lk 62) Sõltumata privileegidest, ei saanud mõisnikest aadlikke. Aadliseisus, seda enam tiitel kaasnes
talitama nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist. Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sellel ajal kogu Põhja-Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut orduvägede vastu - II Ümera lahingut ja ka 5 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Peale mida jaotati Lõuna- Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse. Valga aga
Padises surnuks löönud. Kostavad need: et neil on küllalt süüd olnud ja kui jääks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks ka see surema, kui aga tema(ordumeister) neid tahab alamateks vastu võtta, siis tahavad nad temale sõnakuulelikud olla, muidu ei taha nad endile ühtegi junkrut ega härrat." Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Ordumeister lükkas eestlaste allumistingimused segastel põhjustel tagasi. Üheks tagasilükkamise põhjuseks on toodud keelelisi arusaamatusi. Eestlaste ja sakslaste sõnavahetus olevat üsna elav olnud. Seetõttu eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti
hulga kahjustusi. Samal ajal pöördusid Eestimaa poole taas Taani pilgud. Taanlaste sekkumine Liivimaa ristisõtta oli tegelikult otsustatud juba 1218. aastal Schleswigis Taani riigipäeval, kus viibisid ka piiskop Albert ning Riia ristisõdijate esindajad. 1219. aasta juunis saabusidki Tallinna lahele Taani kuninga Valdemar II Võitja laevad, maabudes koos suure väega ning kõrgetest aukandjatest piiskopide ja vasallidega Rävala maakonnas Lindanise linnuse juures Toompeal.Selle nõlvale hakati kiiresti uut linnust ehitama. Rävalased ja harjulased organiseerisid kiiresti suure sõjaväe ning ründasid taanlasi ootamatult viiest eri suunast. Lahing algas eestlastele edukalt, kuid Rügeni slaavlaste eestvõttel alustati peagi vastupealetungi. Sellest innustusid ka taanlased ja sakslased ning eestlaste malev aeti põgenema
Parlamendi eesmärgiks oli kaitsta kõiki ühiskonnakihte kuninga omavoli eest ning tagada nende osalus olulisemate küsimuste arutamisel. · Saja-aastane sõda: Normandia hertsogitena olid Inglise kuningad omanud arvestatavaid territooriume Prantsusmaal. Edukate abielude sõlmimise tulemusena oli 12.saj lõpuks läinud üle poole Prantsusmaa aladest Inglise kuningate võimu alla. Kasutades John I Maata vastasseisu oma vasallidega oli Prantsuse kuningas Philippe II Auguste (valitses 1185-1220) 13.saj alguseks hõivanud suurema osa Inglise kuningate valdustest Prantsusmaal. Uued võitlused Inglis- ja Prantsusmaa vahel puhkesid 14.saj, kui kuningas Edward III (valitses 1327- 1377) sai kauge sugulasena ajendi taotleda Prantsusmaa trooni (ema Isabella oli Philippe IV Ilusa tütar). See viis üle sajandi (1337-1453) kestnud võitlusteni kahe riigi vahel, mida tuntakse Saja-aastase sõja nime all
linnast). Parlamendi eesmärgiks oli kaitsta kõiki ühiskonnakihte kuninga omavoli eest ning tagada nende osalus olulisemate küsimuste arutamisel. 2.4. Saja-aastane sõda: Normandia hertsogitena olid Inglise kuningad omanud arvestatavaid territooriume Prantsusmaal. Edukate abielude sõlmimise tulemusena oli 12. saj lõpuks läinud üle poole Prantsusmaa aladest Inglise kuningate võimu alla. Kasutades John I Maata vastasseisu oma vasallidega oli Prantsuse kuningas Philippe II Auguste (valitses 1185-1220) 13.saj alguseks hõivanud suurema osa Inglise kuningate valdustest Prantsusmaal. Uued võitlused Inglis- ja Prantsusmaa vahel puhkesid 14.saj, kui kuningas Edward III (valitses 1327-1377) sai kauge sugulasena ajendi taotleda Prantsusmaa trooni (ema Isabella oli Philippe IV Ilusa tütar). See viis üle sajandi (1337-1453) kestnud võitlusteni kahe riigi vahel, mida tuntakse Saja-aastase sõja nime all
Klooster muutus linnuseks. Pooled protsessivad kuurias. 1312 tuli paavsti inkvisiitor Franciscus Moliano Liivimaale. Kuulas üle tunnistusi (peamiselt vaimulikud – orduvastased). Otsus oli ordu vastu. Ordu üritas oma õigust taga ajada ja tehti uus otsus, need muutusid kogu aeg. Nii jäigi olukord lahendamata. Tol ajal õigus ostetav. Ordu ressursid suuremad, kuid juriidiliselt oli osavam jälle piiskopi leer. 1316 ordu saavutas kokkuleppe Siguldas. Sõlmis osade toomhärrade ja vasallidega piiskopi vastu. Piiskop Friedrich kaebas otsuse peale ja tühistati. 1324 Paavst Johannes XXII otsus – kompromiss. Friedrich sai tulla Riiga (oli muidu kuuria juures), aga ordu keeldus. Fr pani liivimaa seltskonna (ja oma vasallid) kirikuvande alla ja mossitas. Leedus oli suurvürst Gediminas. Rünnati Dünamündet. Leedulased tegid rüüsteretki: ordu piiras Riia sisse ja 1330 alistus. Tehti uus ordulinnus sinna. Gediminase kirjad
pani aluse kuningavõimu tugevdamisele. · Tema järglased allutasid uusi alasid, suurendades kuninga domeeni. b. Inglismaal: · 1066.a. tungis William Vallutaja (Normandia hertsog) Prantsusmaalt Inglismaale, saades kuningaks. · Ta pani aluse feodaalsuhetele ja tugevale kuningavõimule nõudes truudusvannet kõikidelt ülikutelt. 6. Seisuste esinduskogud. a. Inglise parlament 1265: · Kuninga vastuolud vasallidega tingisid vajaduse esinduskogu järele. · Parlament koosnes ülemkojast (kõrgvaimulikud ja suurfeodaalid) ja alamkojast (alamaadel ja -vaimulikud, linnade esindajad). · Talupoegi pidid esindama nende isandad. · Parlament kaitses kõiki ühiskonnakihte. Feodaalkord ja rüütliseisus 1. Feodaalkorra olemus avaldus senjööri ja vasalli suhetes. a. Vasall andis end senjööri kaitse alla:
Kostavad need: et neil on küllalt süüd olnud ja kui jääks veel üks küünrapikkune sakslane, peaks ka see surema, kui aga tema(ordumeister) neid tahab alamateks vastu võtta, siis tahavad nad temale sõnakuulelikud olla, muidu ei taha nad endile ühtegi junkrut ega härrat." Ordumeistril oli nüüd valida: kas oma seniste toetajate vasallide kahjuks loobuda nendega koostööst ja liituda ordu võimkonna laiendamiseks eestlastega või eelistada liitu vasallidega eestlaste vastu. Ordumeister lükkas eestlaste allumistingimused segastel põhjustel tagasi. Üheks tagasilükkamise põhjuseks on toodud keelelisi arusaamatusi. Eestlaste ja sakslaste sõnavahetus olevat üsna elav olnud. Seetõttu eestlaste väljendused, kus rõhutati nende kindlat tahet võidelda oma õiguste eest viimse meheni, sai tõlgi kaudu niisuguse ilme, nagu oleksid nad ähvardanud sakslasi viimse meheni maha lüüa. Ordumeister lasi eesti
ja veenma neid oma vaadetest lahti ütlema, või kui see ei õnnestunud pidi määrama kohese karistuse. Tavaliseks karistuseks sai ketserite põletamine tuleriidal. Paavstivõimu nõrgenemine Kuni Euroopa oli feodaalselt killustatud ja kuningavõim paljudes maades nõrk, vajasid valitsejad kiriku toetust ja olid nõus paavsti sekkumisega omaa maa kirikuasjadesse. Liit paavstiga lisas kuningatele mainet ja võimaldas neil hõlpsasti toime tulla sõnakuulmatute vasallidega. Keskaja lõpupoole aga hakkas Inglismaal ja Prantsusmaal, kuningavõim üha enam tugevnema ja võimsad feodaalid tahtsid allutada oma võimule ka kirikut. Neile ei meeldinud eriti see, et kirikumaksudena kogutud raha riigist välja paavsti kuuriale saadeti. Seetõttu puhkes tüli paavsti ja Prantsuse kuninga vahel. Kuna prantsuse vaimulikud olid kuninga poolel ei suutnudki paavst oma tahtmist peale suruda. Sellest ajast peale hakkas paavstide autoriteet alla käima. Aastal 1309
Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väike vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, pärast kahenädalast piiramist. Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sel ajal kogu Põhja- Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja, konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ja Taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsesse sõjategevusse. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita viimast suuremat välilahingut orduvägede vastu – II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Pärast seda jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi täielikult ordu valdusesse. Vaiga aga jagati piiskopkonna ja ordu vahel.
Pöörduti ka ordu poole kaebustega. Ordu simuleeris vahest osavõttu eestlaste saatusest ja õiglust nende vastu. Ordumail oli vähe vasalle ja nende mõju ei olnud seal suur. Seepärast võisid eestlased loota, et vasallide ülevõim ja vägivald ei võinud ordule meeltmööda olla. Pealegi oli ordul mõju ka Taani vasallide kohta. Eestlased unustasid aga ära, et ordu ise enam kui saja aasta eest Harju-Viru saksa vasallkonnale aluse pani ja 1304 Taani-Eestimaa vasallidega lepingu tegi (U. B. 608). Eestlastel oli küll teada, et ordu ise Taani Eestimaad omale ihaldab, ja tekkivaid võitlusi Taani ning ordu vahel oleksid siis eestlased ära kasutada võinud; sealjuures ei arvestatud aga küllalt, ühelt poolt, endisi kogemusi, et ordu oma salakavala taktika varal võidu korral ometigi eestlaste seisukorda ei parandaks, ja, teiselt poolt, tõsiasja, et Taani oli juba ise mõtisklema hakanud Eestimaad edasi anda või kasulikult ära müüa
20. augustil 1560. aastal langes venelaste kätte Viljandi tugevaim ordulinnus Eesti alal 3. Eesti talupoegade ülestõus: Talurahvale tõi sõda kaasa ainult kannatusi ja suuremaid koormisi 1560. aasta septembris algas talupoegade ülestõus, mis laienes Lääne- ja Harjumaale Eestlased valisid omale ühe mittesaksa sepa omale kuningaks Talupojad püüdsid läbi rääkida Tallinna raega, lootes ära kasutada selle vaenuvahekorda Harju-Viru vasallidega, kuid loodetud tulemusi ei saadud Ülestõusnute salgad koondusid Koluvere linnuse juurde, kus neid ootamatule ründas Läänemaa aadlikest koosnev ratsasalk. Paljud talupojad hukkusid ning nende kuningas veeti Kuressaarde, kus ta neljaks kisti, hukati ka teised vastuhaku juhid 1561. aastal jätkus kohati vastuhakk, kuid selle selgroog oli murtud (tegemist oli ühe suurema maarahva ülestõusuga kogu Eesti ajaloos) 4. Maahärrad vahetuvad:
muusika, arvutamine (rooma numbritega), geomeetria (sisaldas arhitektuuri ja maateaduse algmeid), astronoomia (peamiselt ajaarvamine, liikuvate kirikupühade kalendri koostamine. Läänistamine 1315. a sõnastatakse kirjalikult Valdemar-Eriku lääniõigus, Harju-Virus Taani võimu ajal kehtinud õigusnormide kogum. Selle aluseks on Valdemar II aegsed normid, mida uuendab ja kinnitab kuningas Erik VII Menved. Lääniõigus sätestab maahärra suhted vasallidega, kohtukorralduse ja protsessi, tagab vasallide läänide pärandumise meesliinis. Vasallidel on käe- ja kaelaõigus, õigus karistada talupoegi surmanuhtlusega. Patronaadiõigus Koguduseliikmed ise preestrit valida ei saanud, sest algusest peale valitses kirikus patronaadiõigus, mille alusel preestri valis maaomanik ehk peamiselt mõisnik. Nii toimus piiskoppide ja ordu aladel, kuna Põhja-Eesti Taani alal kuulus see
suuresti Leedu kultuurilist läänestamist ehk poolastamist ja katoliseerimist. 16. sajandil täienesid kapiitlid leedulastest vaimulikega. Kaotliiklus sai Leedus väga mõjukaks poliitiliseks ja kultuuriliseks jõuks, mis kiirendas läänestumist. Leedu Liivi sõjas - 1557. aastal sõlmiti sõjaline liit Leedu ja Liivi ordu vahel (varasemalt oli sõlmitud Posvoli leping Poola ja Saksa ordu vahel). 1561. aastal sõlmiti Vilniuses leping, millega ordumeister Kettler ja Riia peapiiskop koos vasallidega tunnistasid end Leedu suurvürsti vasallideks. Leedu sai endale 1/10 Eestimaa - ja Liivimaast (andis 600 000 kulda). Aadlikud said Sigismund Augusti privileegi. 1562-1583 Vene ja Leedu-Poola sõda: Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Leedu vastu. Toimus vastusõjakäik Smolenski ja Pihkvamaa valdadesse. Venelased vallutasid Polotski ning nüüd algasid läbirääkimised, mis ebaõnnestusid. 1564. aastal Leedu väed tegid sõjakäigu Liivimaale, hetmani väed ründaisd Tartumaa valdu
aastal Leedu ja Liivimaa vahel 4 aastaks. 1324. aastal selgus, et Gediminas ei soovinud saada kristlaseks. Kui Riia peapiiskop oli lahkunud siis Saksa ordu hõivas Riia peapiiskopkonna linnuseid. 1330. aastal Riia linn alistus ja tunnistas ordu ülemvõimu. Peapiiskop Friedrich Pernstein- Riia peapiiskop aastatel 1304-1341. Peapiiskopiks valiti ajal, mil käis Riia linna ja Liivi ordu vaheline kodusõda. 1304. aastal Saare- Lääne ja Tartu piiskopiga ning Riia peapiiskopkonna vasallidega ordu moodustas liidu Riia linna vastu. Friedrich Pernstein hakkas toetama Riia linna. 1312. aastal saabus paavsti inkvisiitor Fransiscus de Moliano, kes langetas otsuse peapiiskopi kasuks, kuid ordu sellega rahule ei jäänud. Pernstein pani ordu kirikuvande alla (kirikust väljaheitmine). Pernstein pidi kuni oma surmani eksiili jääma. 1330. aastal Riia linn langes ordu võimu alla. Põhja-Eesti üleminek Saksa ordu Liivimaa harule- Peale jüriöö ülestõusu selgeks
987.a. läks kuningatroon üle Capet'le (kapetingide dünastia algus), kes pani aluse kuningavõimu tugevdamisele. Tema järglased allutasid uusi alasid, suurendades kuninga domeeni. Inglismaal: 1066.a. tungis William Vallutaja (Normandia hertsog) Prantsusmaalt Inglismaale, saades kuningaks. Ta pani aluse feodaalsuhetele ja tugevale kuningavõimule nõudes truudusvannet kõikidelt ülikutelt. Seisuste esinduskogud. Inglise parlament 1265: Kuninga vastuolud vasallidega tingisid vajaduse esinduskogu järele. Parlament koosnes ülemkojast (kõrgvaimulikud ja suurfeodaalid) ja alamkojast (alamaadel ja -vaimulikud, linnade esindajad). Talupoegi pidid esindama nende isandad. Parlament kaitses kõiki ühiskonnakihte. Feodaalkord ja rüütliseisus Feodaalkorra olemus avaldus senjööri ja vasalli suhetes. Vasall andis end senjööri kaitse alla: Senjöör läänistas vasallile maatüki koos talupoegadega.
987.a. läks kuningatroon üle Capet'le (kapetingide dünastia algus), kes pani aluse kuningavõimu tugevdamisele. Tema järglased allutasid uusi alasid, suurendades kuninga domeeni. Inglismaal: 1066.a. tungis William Vallutaja (Normandia hertsog) Prantsusmaalt Inglismaale, saades kuningaks. Ta pani aluse feodaalsuhetele ja tugevale kuningavõimule nõudes truudusvannet kõikidelt ülikutelt. Seisuste esinduskogud. Inglise parlament 1265: Kuninga vastuolud vasallidega tingisid vajaduse esinduskogu järele. Parlament koosnes ülemkojast (kõrgvaimulikud ja suurfeodaalid) ja alamkojast (alamaadel ja -vaimulikud, linnade esindajad). Talupoegi pidid esindama nende isandad. Parlament kaitses kõiki ühiskonnakihte. Feodaalkord ja rüütliseisus Feodaalkorra olemus avaldus senjööri ja vasalli suhetes. Vasall andis end senjööri kaitse alla: Senjöör läänistas vasallile maatüki koos talupoegadega.
987.a. läks kuningatroon üle Capet’le (kapetingide dünastia algus), kes pani aluse kuningavõimu tugevdamisele. Tema järglased allutasid uusi alasid, suurendades kuninga domeeni. Inglismaal: 1066.a. tungis William Vallutaja (Normandia hertsog) Prantsusmaalt Inglismaale, saades kuningaks. Ta pani aluse feodaalsuhetele ja tugevale kuningavõimule nõudes truudusvannet kõikidelt ülikutelt. Seisuste esinduskogud. Inglise parlament 1265: Kuninga vastuolud vasallidega tingisid vajaduse esinduskogu järele. Parlament koosnes ülemkojast (kõrgvaimulikud ja suurfeodaalid) ja alamkojast (alamaadel ja -vaimulikud, linnade esindajad). Talupoegi pidid esindama nende isandad. Parlament kaitses kõiki ühiskonnakihte. Feodaalkord ja rüütliseisus Feodaalkorra olemus avaldus senjööri ja vasalli suhetes. Vasall andis end senjööri kaitse alla: Senjöör läänistas vasallile maatüki koos talupoegadega.
a. ja Saare- Lääne piiskop 1228-34 a. Vahel. Estasid oma stiftid Püha- Rooma keisrile, kes tunnistas nad maahärradeks markkrahvi õigustega, st. Ilmalik ja vaimulik võim kuulus piiskopile, keisrist sõltumatud. Õigused: 1) andis välja seadusi ja määrusi; 2) teostas administratsiooni ja toimetas valitsusakte (maksude võtmine, sõjaline kaitse); 3) kohtumõistmisõigus, va. surmaotsuse tegemine. Piiskopi kõikvõimsus piiratud stiftinõukogu ja võimukandjate vasallidega. Igas stiftis stiftivoogt ja stiftinõukogu, kes oli Vana- Eesti vanematekogu järeltulija. Piiskop ei saanud teha ühtegi otsust ilma nõukoguta, viimane tekitas sagedasi tülisid. Vasallidel oma korporatisoon maapäevaga Saare Lääne stiftis (1241 ```vasallid ja rahvas``, 14.saj. nimetus rahvas kaob). Vasallide kolleegium kogunesid vastavalt vajadusele. Arutasid: valitsemise-, välispoliitika ja haridusalaseid küsimusi. Otsused kinnitamiseks maahärrale/ piiskopile
Poliitline mängumaa oli üsna piiratud. Formaal-juriidiliselt ei ole sellist ühendust nagu Liivimaa kunagi eksisteerinud. Linnade puhul 13. sajandil, 14. saj esimesel poolel on sidemed Lübecki ja Vestfaaliga tihedamad kui Liivimaa linnade omavahelised suhted. Kogu sellel konfliktidest vermitud maastikul kujunes välja juba 15. sajandiks Liivimaa riikide omavaheline koostööorgan Liivimaa Maapäev. Maapäevade algmeks nn meespäevad e vasallide päevad - maahärrade nõupidamised oma vasallidega. Liivimaa maahärrade poolt sõlmitud omavahelised liidud, mis olid suunatud ühe Liivimaa riigi vastu, sageli tuuakse esile 1304 sõlmitud leping, milles deklareeritakse seda, et Liivimaad on vaja kaitsta leedulaste ja venelaste liitlase Riia vastu. Deklareeritakse maaühtust, aga selle varjus on tegu poliitilise kokkuleppega Riia vastu. Selliseks kokkuleppeks võib nimetada ka Dansigi kokkulepet. Maapäevaast saab rääkida al 15. saj kolmandast, neljandas kümnendist
Tallinnat ja Paidet keeldusid rootslased üle andmast. Keiser tahtis need valdused anda Taanile. Sõjategevus suhteliselt loid. EI osaleta aktiivseelt sõjategevuses. Jätkuvad pinged poolakate ja leedulaste vahel ( 1569 sõlmitakse kokkulepe alles). Ka venelased pole enam eriti aktiivsed Liivimaa valduste tõttu( Venamaal on toimumas opritsnina). 60ndate a juures mainitakse mõisamehi, kes olid tekkinud juba sõja alguses, reeglina oli tegemist endiste sõjasulastega, vasallidega ja aadlimeestega, kelle mõisad olid sõjas kaduma läinud. Ordumehi on nende hulgas ka. Põhivaenlaseks on neil venelased, kuid oma soovide saavutamiseks on nad nõus ka koos nende koostööd tegema. Mõisameeste üksuse oli esmalt formeerinud Ketler sõja alguses, kuid ketler ei suutnud neid mehi üleval pidada. Mõisamehed metsistuvad. 1560ndate alguses müisamehed rootsi tenistuses, 7a süja ajal aga rootslased neile enam palka ei maksa ja nad lähevad poola poole üe.
annaabi.ee 
