Kuidas funktsioneeris keskaegne linn (2)

Kuidas funktsioneeris keskaegne linnaühiskond
Keskaegse linnaühiskonna juures tuleks esmalt välja tuua, et keskaegne linn oli omas ajas mingil määral võõrkeha, seda eelkõige, kuna ta ei sobinud tavapärasesse feodaali-vasalli suhtel ja pärilikul maaomandusel põhinevasse ühiskonnakorraldusse, ehk siis linnaühiskonnas puudusid olulisel määral need jooned, mida me peame keskajale iseloomulikuks.
Kui keskaegne linn ei sobinud oma ühiskonnakorralduselt päriselt omasse aega, siis kuhu ta sobiks? Seda võib ühelt poolt vaadata kui teatavat jäänukit, mis kandis endas edasi teatavat eelmise ajastu – ehk siis antiikaja – vaimsust, samas teisalt oli see ka mõnes mõttes oma ajast ees, kuna selle toimimises olid juba märgatavad mõningad märgid demokraatlikust ühiskonnakorraldusest või vähemasti eeldused selleks. Teisisõnu olid seal olemas jooned, mis linnamüüri tagusesse ühiskonda jõudsid alles sajandeid hiljem. Neid märke ja jooni võib muidugi märgata nüüd tagantjärele vaadates, tolleaegsed linnajuhid sellist täiesti tundmatut asja enda eesmärgina kahtlemata ei näinud.
Keskaegse linnaühiskonna moodustasid kolm põhilist ühiskonnakihti, kelleks olid kaupmehed , käsitöölised ja alam- lihtrahvas . Nagu juba eespool öeldud, siis erinevalt mittelinlikust keskaegsest ühiskonnast ei valitsenud linnakodanike vahel feodaalsuhted. Linnakodanikud olid kõik ühtviisi kodanikud, kuigi, nagu öeldud, võib nende hulgas siiski eristada kolme eri ühiskondlikku kihti.
Juba kodaniku institutsioon ise on keskaegses mittelinlikus ühiskonnas täiesti tundmatu nähtus, keskajale on iseloomulikud feodaalid oma vasallidega ja nende maavaldustel elavate inimestega. Ehk siis linnamüüri taga asendas kodaniku rolli alama roll, seega kui linnakodanik võis mingilgi määral tunda ennast linna kaasomanikuna, siis feodaalisanda alamal sellist ambitsiooni kindlasti olla ei saanud. Kodakondsus oli eksisteerinud ka antiikaegsetes linnades, kuid Euroopas taasavastati see institutsioon laiemas ühiskondlikus plaanis alles revolutsioonilisel Prantsusmaal 18. sajandi lõpus.
Sarnaselt tänapäevale võis ka keskajal kodanikuks saada kahel viisil, lisaks kodanikuna sündimisele ka naturalisatsiooni korras, kusjuures kehtis ka tänapäeval tuttav paiksustsensus- kuulus üks aasta ja üks päev linnaõhku, mis pärisorja vabaks tegi.
Kuigi keskaegset linnaühiskonda ei saa kaugeltki demokraatlikuks pidada, siis vähemasti Põhja-Saksamaal levinud linnõigusi kasutanud linnade puhul toimus valitsemine siiski kollektiivselt. Võib ju raadi näha kui parimatest kodanikest moodustatud vanematekogu, kes on seatud valitsema ja otsustama kõigi kodanike nimel, kuigi ilmselt kõigilt kodanikelt ei küsitud, kas nad sellise võimu delegeerimisega ka nõus olid. Seejuures väärib tähelepani ka asjaolu, et koht raehärrade hulgas ei olnud reeglina pärandatav, vaid peale raehärra surma valisid ülejäänud raehärrad enda hulka uue väärika liikme. Seega ei olnud kindlasti tegemist veel demokraatiaga, kuid ka mitte linnamääri taga valitsenud pärilike feodaalsuhetega, pigem võiks seda pidada aristokraatliku valitsemisviisi erivormiks.
Veel üks keskaegsele linnale iseloomulik joon oli keskaegsete linnade kaupmeeste ja käsitööliste oli komme ühineda erialastesse ühingutesse- gildidesse ja tsunftidesse. Neid ühinguid võib mingil määral võrrelda kaasaegsete, mõnes riigis tugevat mõjuvõimu omavate , ametiühingutega, kuna keskaegsed gildid jõudsid sarnaselt kaasaegsete ametiühingutega oma võimuulatuses niikaugele, et ilma nende nõusolekuta ja nende kehtestatud reegleid järgimata ei olnud käsitöölisel võimalik linnas töötada. Samuti olid tsunftid ja gildid partneriteks raele linnaelu puudutavate küsimuste arutamisel.
Linnal oli ka natuk tänapäeva linnadele omane kontsentriline ülesehitus. Linna keskel asus turuplats, kus tegeleti kauplemisega, selle ümber oli müüriga piiratud linn. Tänastes linnades on nendest säilinud vanalinnad. Nende ümber oli aga eeslinn , kus elasid vaesemad kodanikud nagu ka nüüdisaja linnas elavad kesklinnas ja vanalinnas jõukamad kodanikud. Lisaks olid ka praegusajal osades linna ääretes kohatavad põllulapid, mis oli mõeldud linnarahvale toidu kasvatamiseks. Suurem osa vaestest linnakodanikest tegeleski oma väike maalapi harimisega, seetõttu saab väita et keskaegne linnaühiskond oli oma olemuselt siiski poolagraarne .
Nii võib kokkuvõtteks öelda, et linn oli oma ühiskondlikult korralduselt keskaegses Euroopas küllalt eripärane ja ebaharilik nähtus. Linnal puudusid paljud jooned, mida me peame keskajale iseloomulikuks, samas olid ta elukorralduses elemendid, millel on sarnaseid jooni nii minevikus kui tulevikus.
Anneli Müürsepp