· 1228 - esimeseks Saare-Lääne piiskopiks sai Gottfried. · 12301233 - paavsti legaadi Alna Balduini tegevus Liivimaal. Ta haaras paavsti nimel enda võimu alla Põhja-Eesti ja Läänemaa, kuid kaotas need peagi Mõõgavendade ordu vastuseisu tõttu. Umbes samal ajal asusid Tallinna elama kuni 200 saksa kaupmeest ja mainitakse esmakordselt Tallinna kodanikke. · 1233 - Tallinnas toimus lahing paavsti vasallide ja ordu vahel, mille viimane võitis, haarates Põhja-Eesti taas enda kätte. · 1234 - Paavsti legaadiks Liivimaal sai taas Modena Wilhelm (legaat ka 12251227). Märtsis Novgorodi
konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk- Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivimaa ordumeister olid keskaja lõpuks Saksa-Rooma riigivürstid, alludes ametlikult seega keisri ülemvõimule
21. septembril 1217 kohtusid vaenuväed Viljandist 10 km põhja pool Vanamõisa ja Karuse ümbruses. Järgnes äge lahing, kus eestlaste rinne ei suutnud sakslaste pealetungile vastu pidada ning varises kokku. Eestlaste malev löödi täielikult puruks, langes hulk sakalaste vanemaid, neist tähtsaimana Lembitu. Kuid ka ristisõdijad kaotasid oma suurima kohaliku liitlase, liivlaste vanema Kaupo. Sakala allutati taas sakslaste võimu alla. Eestlastele oli Madisepäeva lahing suureks kaotuseks, mis lõi nende edaspidisesse koostöövalmidusse vaheda mõra. Päris lõplikult eestlaste vastupanu aga ei murtud, sest veel mitu aastat suudeti ristisõdijatele otsustavalt vastu astuda. 1219 maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juurde Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes vallutasid Tallinna piirkonna ja Põhja-Eesti ning asusid läbi viima
juba 1206. aastal, kuid said lüüa. Nii võiks ka seda sündmust lugeda sõja alguseks Eestis. 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks seetõttu, et Henriku kroonika sama aastaga lõppeb. Kuid on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles 1233. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle. Eellugu Liivimaa ja Eesti vallutamist seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste aktiviseerunud tegevusega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159 taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste tugipunkt Läänemere-reisidel. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks Saksa kaupmeestele olid aktiviseerunud ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased. Idamisjoni vastu tundis huvi ka Rootsi
Vana-Liivimaa riigid ja põlisrahvas: · Feodaalse killustatuse aega Eestis nimetatakse Vana-Liivimaa ajaks. Maa jagati üksikuteks osadeks mille etteotsa said enam-vähem sõltumatud valitsejad maahärrad, kelle valdused kujutasid väikeseid feodaalriike: 1. Taani valdus e.Harju-Viru, Põhja-Eesti alad, mida nimetati ka Eestimaaks. Taani kuningas oli Eestimaa Hertsog, tema asehaldur asus Tallinnas. Tallinna piiskop omas Põhja-Eestis ainult vaimulikku võimu, allus Lundi peapiiskopile. Muud alad allutati vormiliselt Saksa-Rooma keisririigile tegelikult valitsesid suht iseseisvad maahärrad Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Liivi ordumeister. 2) Liivi orduriik ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236. aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa. Pealinnaks alguses Riia, hiljem Võnnu.
VanaLiivimaa riigid ja põlisrahvas: · Feodaalse killustatuse aega Eestis nimetatakse VanaLiivimaa ajaks. Maa jagati üksikuteks osadeks mille etteotsa said enamvähem sõltumatud valitsejad maahärrad, kelle valdused kujutasid väikeseid feodaalriike: 1. Taani valdus e.HarjuViru, PõhjaEesti alad, mida nimetati ka Eestimaaks. Taani kuningas oli Eestimaa Hertsog, tema asehaldur asus Tallinnas. Tallinna piiskop omas PõhjaEestis ainult vaimulikku võimu, allus Lundi peapiiskopile. Muud alad allutati vormiliselt SaksaRooma keisririigile tegelikult valitsesid suht iseseisvad maahärrad Tartu piiskop, SaareLääne piiskop ja Liivi ordumeister. 2) Liivi orduriik ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236. aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa
LINNAD KESKAJAL. Tallinn, tartu, rakvere, narva, uuspärnu, viljandi, paide, haapsalu, vanapärnu. KES MILLIST MAAKONDA VALITSES. Liivi orduriik ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236. aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa. Pealinnaks alguses Riia, hiljem Võnnu. o Tähtsaim isik ordumeister, allus Saksa ordu kõrgmeistrile, talle kuulusid Läti alad, Sakala, Järva ja teised väikemaakonnad. o Orduala jagunes komtuur ja foogtkondadeks, neile allusid ordumõisad.
Ent Preisim ja Liivim peeti seda ebaotstarbekaks ja asendati sõj ordude asutamisega, vastavalt Mõõgavendade oru ja Dobrini rüütliordu. Mõlemal juhul võttis Sks ordu need üle ja 1240ks oli nii Liivim kui Preisimaa ristiretkede juhtimine kindlalt Saksa ordu kätes. 1251 sai misjonär Meinhardi piikopkond, mille keskus nüüd Riias, peapiiskopkonna staatuse ning kõik ülejäänud pk-s Preisim ja Liiviml läksid selle alluvusse. Mittekristlased kui nime vaenlased, seega Esimene ristisõda 1095-1099 oli suunatud ,,kristlase nime vaenlastele''. 11.saj lõpust hakati mõistet ,,kristlus'' sagedamini kasut ja selle tähendus nihkus territoriaalse tähenduse suunas. 8) Vana-Liivim poliitiline ajalugu 13.saj 2: 6-15, 23-29, 36-40 4: 251-253 (Eesti talurahva ajalugu, kd 1, Tln 1992) 16: 45: 37-44 Taani koloonia pärandi jagamin> Ordu taotlused saada uute valduste tunnustamist paavstilt
Kõik kommentaarid