Värvid ja nende koostis (0)

Värvid
Värvid on peeneks jahvatatud pigmendist ja sideainest koosnevad kattematerjalid, milledega
kaitstakse metalle korrosiooni eest. Värvid sisaldavad peale pigmendi ja sideaine veel täiteaineid,lahusteid, plastifikaatoreid , sikatiive, tahkesteid jt lisandeid.
Värve kasutatakse erinevatel otstarvetel , enamasti ikka asjade kaunimaks tegemiseks ja
Värvide koostis
Sideaine moodustab alusega nakkuva kile ,milles paiknevad pigmendid ja värvi muud koostisosad . Sideaine määrab ära värvi omadused nagu : nakkuvus alusega ja värvi tugevus .
Pigmendid on peeneksjahvatatud värvilised pulbrid , mis segunevad hästi värvi koostisse kuuluvate
vedelikega ja annavad värvile tooni, kuid ei lahustu neis. Tuntumad pigmendid on ooker,
rauamennik , grafiit, tsinkoksiid , tsinkfosfaat, kaltsiumkromaat, baariumkromaat jne. Pigmentidena
kasutatakse ka metallide vase, tsingi, pronksi, alumiiniumi pulbreid. Sideained ühendavad pigmendiosakesi ja täitematerjaliosakesi aluspinnaga tugevasti nakkuvaks
kelmeks. Sideaineteks kasutatakse värnitsaid, looduslikke ja tehisvaike, emulsioone, liime ja muid
kelmet moodustavaid aineid.
Täiteained parendavad värvi ilmastikukindlust, veepidavust, tugevust, voolavusomadusi ja
adhesioonivõimet. Täiteaineid kasutatakse ka pahtlite koostises. Täiteainetena kasutatakse
pulbrilisel kujul kriiti, talki, kaltsiiti, dolomiiti, vilku.
Lahustid , vedeldid ei kuulu värvi põhikooseisu. Lahusteid lisatakse värvidele enne värvi
kasutamist. Lahustiga pannakse paika värvi õige viskoossus . Vedelditega vedeldatakse värvi pastad
ja pulbrid. Vedeldid sisaldavad kelmet moodustavaid aineid.
Plastifikaatorid suurendavad värvkatte elastsust . Taimseid õlisid sisaldavates värvides
plastifikaatoreid ei kasutata. Tuntumad plastifikaatorid on dibutüülftalaat, kamper ja riitsinusõli.
Looduslikke ja sünteetilisi vaike kasutatakse lakkide valmistamisel ja et värvitud pinnad ei
praguneks lisatakse lakkidele plastifikaatoreid.
Tahkestid on ained, mis parendavad mitmete vedelpolümeeride kõvenemist.
Antioksüdante lisatakse värvidele selleks et vähendada õhuhapniku kahjulikku mõju värvkattele.
Hapnik muudab värvkatte hapraks ja põhjustab tuhmumist.
Pindaktiivsed ained suurendavad värvide koostisainete nakkumist aluspinnaga. Tuntumad
pindaktiivsed ained on silikoonõli, rasvhapped, rasvhapete soolad, trietüülamiin
Värvide liigitus
Veevabad värvid – õlivärvid , lakkvärvid, pulbervärvid
Vesivärvid – liimvärvid, lubivärvid, silikaatvärvid
Emulsioonvärvid – polüvinüülatsetaatvärvid, akrüülvärvid, glüftaalvärvid, stüroolbutadieenvärvid
Õlivärvid
Need värvid on pigmentide ja täiteainete suspensioonid. Sideainena kasutatakse
värnitsaid(taimeõlid), segavärnitsaid ja tehisvärnitsaid. Tehisvärnitsatest on enamkasutatavad
pentaftaal - ja glüftaalvärnitsad. Värvikelme kvaliteedi parandamise eesmärgil lisatakse õlivärvidelevaikaineid. Õlivärvid on hea nakkuvusega ilmastikukindlad ega nõua alusvärve. Kuivavad 48 tundi
toatemperatuuril. Õlivärvid ei läigi ega ole vigastustekindlad.
Lakkvärvid e emailvärvid
Need värvid on pigmente sisaldavad lakid. Kuivades moodustavad lakkvärvid kõva läikiva kelme.
Kasutatakse õlilakkvärve, alküüdlakkvärve, epoksüüdlakkvärve, nitrolakkvärve jne. Osa emaile
kuivatatakse 80…100˚C( melamiinlakkvärv) juures 2…4 tundi osa kuivavad toatemperatuuril
1…2 tundi(nitrotsellulooslakkvärv).
Pulbervärvidena kasutatakse termoreaktiivseid vaike ja termoplastseid polümeere. Pulbervärvid
nakkuvad hästi metallidega ja moodustavad ilmastikukindla, läikiva katte. Epoksüvaikkatted on
kasutuses tööstuses vee ja toiduainetega (happeliste)kokkupuutuvate pindade kaitseks.
Emulsioonvärvide sideaineks on polümeeri ja vee emulsioon . Kuivades vesi aurustub ja polümeer
moodustab hästi nakkuva kelme. Tuntumad värvid on polüvinüülatsetaat- , akrüül- ,
glüftaalemulsioonvärvid. Emulsioonvärvid ei sisalda tuleohtlikke orgaanilisi lahusteid.
Kruntvärve kasutatakse värvitavate pindade ettevalmistamisel värvimiseks. Kruntvärv nakkub
hästi pinnaga ja seob värvikihi paremini alusmaterjali külge. Nakke suurendamiseks lisatakse
kruntvärvidele taimseid õlisid. Kruntvärv peab sisaldama samu side- ja täiteaineid mis värvid..
Värvimisviisid
Värvimisviisi valik sõltub värvist, eseme kujust, nõutavast kvaliteedist ja olemasolevatest
seadmetest. Värvimisviisist sõltub otseselt värvikulu ja tööjõudlus. Masinate ja seadmete värvimisel
kasutatakse järgmisi värvimisviise: pintsliga värvimine, õhuvoolus pihustamine , survepihustamine ,
elektriväljas pihustamine, elektriväljas sissekastmine, ülevalamine. Enne värvimist tuleb värvitav
pind ja värv tööks ette valmistada. Kõik värvid enne kasutamist tuleb hoolikalt segada. Segamise
käigus lisatakse lahustid ja vedeldid, et saavutada värvile vajalik viskoossus. Värvi viskoossus
määratakse värvi viskosimeetriga.
Õhuvoolus pihustamise seade koosneb värvipihustist, kompressorist, ressiiverist ja õhupuhastist.
Õhuvoolus pihustamise värvipihusteid on kahte tüüpi: madalrõhu (0,25…0,3 MPa) jakeskrõhu (0,3…0,6 MPa). Selle värvimisviisi puudusteks on suur värvikadu, lahustite vajadus,
tuleohtlikus (lahustitest), ventilatsiooni vajadus, vesikardinate vajadus ja töötajal respiraatori
kasutamine.
Survepihustamine on üks paremaid värvimisviise, sest selle viisiga on võimalik peale kanda kõiki
värve. Värvimisseade koosneb kõrgrõhukompressorist rõhupaagist, kõrgrõhupihustist,
kõrgrõhuvoolikutest ja värvipaagist. Survepihustamisel on värvikadu väiksem kui õhuvoolus
pihustamisel. Värv võib olla suurema viskoossusega. Osa lahustist lendub pihustamise käigus ja
värv kuivab kiiremini. Kui siia lisada elektriväli väheneb värvi kadu veelgi. Elektriväljas värvimisel
on ese miinusega ja pihusti plussiga ühenduses. Pinge on 10000…15000 V. Elektrivälja mõjul
liiguvad värviosakesed värvitavale pinnale ühtlase kihina. Pihusti töörõhk on 12…20 MPa.
Pihustuse parandamiseks lisatakse värvile glükoolestreid või alkohole. Halvasti pihustuvad
elektriväljas tärpentin, lakibensiin, tolueen , solvent. Survepihustamist kasutatakse nii
masinvärvimisel kui käsitsivärvimisel.
Sissekastmise ja ülevalamisega värvimine on põhiliselt kasutamisel auto- ja muude masinate
koostamise tehastes. Selle värvimisviisi juures on vaja suuri vanne. Värvitav seade või masin
kastetakse värvi sisse. Hoitakse selles ja tõstetakse siis nõrguma. Peale nõrutamist toimub
kuivatamine . Liigne värv valgub pinnalt maha. Selle värvimisviisi juures ei saa kasutada kiiresti
kuivavaid värve. Vajaduse kasutatakse selle värvimisviisi juures ka elektrivälja. Detail on miinus ja
vann on pluss. Elektriväljas kinnitub värviosake paremini pinnale.
Kuivatamine. Eristatakse loomulikku ja kunstlikku kuivatamist. Loomulikul kuivatamisel peab
temperatuur olema vähemalt +15°C ja suhteline õhuniiskus kuni 65%. Ruum peab olema
tolmuvaba. Kunstlik kuivatamine jaguneb konvektsioon- ja kiirguskuivatamiseks.
Konvektsioonkuivatamisel on ruumi temperatuur 60…200°C. Ruumi temperatuur hoitakse vajalikul
tasemel ettekuumutatud õhu või põlemisgaasi juhtimisega kuivatusruumi. Kiirguskuivatamise
juures kasutatakse põhiliselt infrapunast kiirgust. Infrapunase kiirguse kasutamisel hakkab värv
kuivama materjali pinnalt. Kuivamisel ei tekki värvikelmesse poore. Infrapunase kiirguse
keskkonnas kuivavad hästi melamiin -, epoksüüd-, alküüd- ja karbamiidvärvid.