Romaani kunst (0)

Romaani kunst

Sissejuhatus
Romaani kunst on saanud oma nime ladina keelest arenenud romaani keeli rääkivate rahvaste järgi. Teisalt viitab nimetus teatud sarnasustele vanarooma kunstiga.
Mõnel pool kasutatakse ka teistsuguseid nimetusi. Näiteks Inglismaal nimetatakse seda normanni stiiliks - Põhja-Prantsusmaalt tulnud viikingite järeltulijate järgi, kes selle Inglismaale tõid.
Romaani stiili algus paigutatakse tavaliselt 10. sajandisse, lõpp aga 12. sajandisse. Eri maades on selle kestus erinev, Prantsusmaal sai see otsa juba 12. sajandi esimesel poolel, Saksamaal seevastu alles 13. sajandi keskpaiku.
Üldise killunemise taustal sai Euroopa ühendajaks katoliku kirik . Kiriku võim muutus nii suureks et paavsti, piiskoppide ja vaimulike paindusid kõik, nii ülemkiht kui alamrahvas. Usk haaras praktiliselt kõik elualad. Nii ongi romaani kunst eelkõige kiriklik.
 
Arhitektuur
Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid. Paneb imestama millise innuga iga pisike mõnetuhande elanikuga linnake ponnistas ehitada tohutusuurt katedraali, mis siis et selle valmimine sadu aastaid võis võtta. Samas ei suuda aga meie ajastu inimene täiel määral mõista usu tohutut mõju tolleaegsele inimesele. Kirik oli siis ühteaegu nii paradiisiks kui kindluseks kurjas maailmas.
Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki, ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata akende , ukseavade ja muude ehitusosade juures.
Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud. Enim ehitati basiilikaid. Romaani ajastu leiduste hulka kuulub kirikuhoone ühendamine tornidega; neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks . Sellega ei tarvitsenud tornide arv veel piirduda. Rahutute aegade tõttu tuli isegi kirikute ehitamisel silmas pidada kaitse-eesmärke, sest tugevad tornid võisid vaenlase kallaletungi korral veel viimast pelgupaika pakkuda.
Romaani kirikud olid massiivsed paksude kiviseintega ehitised. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis kahest risti asetatud silindervõlvist moodustuvad ristvõlvid. Niisuguste kivimasside raskuse tõttu ei saanud seintesse teha suuri aknaid ning toetamiseks läks vaja tõepoolest tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8-nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Lihtsaim kapiteel oli kivikuup, mille alumised nurgad ümardati. Mõnikord tehti külglöövide peale veel kesklöövi poole avanevad käigud, mis tõi vaheldust kiriku kitsavõitu sisemusse . Väikestest kaarekestest ja sambakestest koosnevad käigud võisid kaunistada ka kiriku välisseinu, sel juhul kannavad nad nimetust kääbusgalerii.
Romaani kirikute massiivsus ilmneb suurepäraselt nende eksterjööris: suhteliselt madalates ehitustes rõhutatakse just stiili olulisi tunnuseid horisontaaljoont ja ümarkaart. Domineerib geomeetrilisus, mõjudes tihti nõnda, et kirik tundub olevat erinevatest geomeetrilistest mahtudest kokku laotud. Välisseinu liigendavad liseenid , mida ühendab kaarfriis. Fassaadil, tornide ülaosa välisseintel ja eriti apsiidil on dekoratiivseks motiiviks kääbusgalerii, iseloomulik on ka petikkaarte ja petikniššide kasutamine seinte liigendamisel.
Romaani ajastu lõpuks õpiti võlve toetama kivikaartele, nn. roietele. Nii sai võlvide raskust tunduvalt vähendada ja ehitada suuremad aknad.
Romaani basiilikad olid põhiplaanilt keerulisemad kui varasemad basiilikad. Et nüüd võttis jumalateenistusest osa suurem hulk vaimulikke, ehitati nende mahutamiseks kiriku idaossa veel eraldi kooriruum . Nii muutus basiilika põhiplaanilt ladina risti kujuliseks (ladina risti püstharu on pikem kui põikharu).
Oli saanud tavaks austada pühakuid – inimesi, kes usu nimel olid kannatanud või korda saatnud suuri tegusid . Iga kirik tundis uhkust , kui talle kuulus pühakute säilmeid - reliikviaid. Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik.
Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega.
Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik . Saalkirik kujutab endast ühelöövilist apsiidiga lõppevat hoonet; kodakirik on mitmelööviline (2-3 löövi), erinevalt basiilikast on aga kodakiriku kõik löövid ühekõrgused ja kaetud ühise katusega. Kuppelkirik on kupliga kaetud tsentraalehitis. Kodakiriku ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.
Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati donjon, Saksamaal bergfried. Tornlinnused olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga, ülemistel korrustel eluruumid . Varaste tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed .
Romaani ajastul oli puu kõrval põhiliseks ehitusmaterjaliks kivi, mitmed lubja- ja liivakivisordid, tuff, Itaalias ka mitmevärviline marmor. Sein laoti suurtest ebakorrapärastest kiviplokkidest, tihendati väiksemate kivide või tellistega ning vooderdati õhukeste ühtlaste kividega, mis imiteerisid korrapärast laotist. Kasutati ka tugevasti põletatud tellist. Katus kaeti katusekividega.
Kõige silmapaistvamad olid ehitusmeistrite saavutused Prantsusmaal, kus tekkis üle kümne erineva koolkonna. Siin loodi ka suurim romaani kirik – viielööviline kahe põikhoone ja paljude tornidega basiilika Cluny kloostris. Kui normannid 1066. aastal Inglismaa vallutasid, viisid nad sinna koos prantsuse kultuuriga ka tollal Normandias levinud romaani stiili. Inglismaal nimetatakse seda praegugi normannide stiiliks.
Paljude erinevate mõjude risttules sündis romaani stiil Itaalias. Siin säilinud antiigi pärand ei lasknud itaalia ehitusmeistreid mitte kunagi täiesti vabaks. Bütsantsile kuulunud aladel võidutsesid bütsantslikud jooned. Lõunast peale tungivad maurid tõid endaga kaasa islami kunsti. Nii võimegi osal kirikutest leida bütsantslikke liseene, petikuid ja kääbusgaleriisid, mis itaallaste kaudu leidsid tee ka Saksamaale. Täiesti bütsantsipärane on Püha Markuse kirik Veneetsias.
Osa kirikuid kaeti eri värvi marmorist mustritega ja sellisena meenutavad nad roomaaegseid hooneid. Vast kauneim selletaolistest on tumerohelisest ja valgest marmorist fassaadiga väike San Miniato al Monte Firenzes.
Itaalia kirikutel polnud torne. Neid asendas eraldi kiriku kõrvale ehitatud kellatorn. Praegu teatakse kahtlemata kõige enam viltuvajunud Pisa katedraali kellatorni, mille edasine viltuvajumine on lõpuks ometi peatatud.
Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia mõjud ümber oma monumentaalseks ja raskepäraseks stiiliks. Väliskaunistustest torkavad silma liseenid, petikud ja kääbuskaleriid. Saksa kirikute omapäraks on see, et mõnikord ehitati neile läänepoolsesse otsa veel teinegi kooriruum.
Saksa romaani arhitektuuri tipuks on St. Michaeli kirik Hildesheimis, Mainzi, Speyeri, Wormsi katedraalid (pea- ehk toomkirikud) ja Maria Laachi kloostri kirik Reini jõe ääres.
Romaani stiil püsis Saksamaal kaua, ka siis veel, kui Prantsusmaal valitses juba uus - gooti stiil.
Eestisse jõudis romaani stiil enne gootika lõplikku võitu 13. sajandi algul siinsed alad võõrvallutajatele allutanud põhjala ristisõdade käigus. Üsna pea hakkas romaani stiili asemel levima aga gootika, mistõttu Eestis on säilinud vaid paar romaani stiili elemente kandvat ehitist. Tuntuim neist on Valjala kiriku ümarportaal (ja kaks kinnimüüritud kõrvalportaali), mis on ehitatud arvatavasti 1230ndatel aastatel. Samuti võib romaani stiili alla lahterdada Tartumaal asuva Võnnu kiriku kinnimüüritud kõrvalportaali (ka arvatavalt 1230ndad), mis on samuti ümarvormides.
Skulptuur ja käsitöö
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel ”. Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid “lugeda”.
Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi - fassaade ja sambakapiteele.
Kuigi romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või siis õpetlikke ja hirmutavaid lugusid pühakirjast, pääses teinekord nende tööde hulka ka päris elulisi stseene, vahel isegi natukene naljakaid. Kohati mõjuvad need tööd kohmakalt ja abitult, ent ega romaani kujurid püüdnudki loodust täpselt matkida. Nende eesmärgiks oli usuliste elamuste väljendamine ning nii mõnegi töö mõjukust näib ebatäiuslikkus just suurendavat.
Kirikute seinu katavad maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjuteta. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või on nende värvid tuhmunud.
Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraažid, mis tol ajal katusele tulid. Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid. Vitraažide tõeline hiilgeaeg saabus küll järgmisel - gooti ajastul
Jätkus ka raamatuillustratsioonide - miniatuurmaalide õitseaeg.
Romaani stiili elamute sisustus oli väga lihtne ja napp. Igapäevaste esemete hulgas omab suurt tähtsust kirst , mis asendas laudu, toole, asemeid ja kappe. Hiljem, kui kirst omandas erilise koha teiste sisustuselesemete hulgas, tehti talle küllaltki kõrged jalad ning esipind kaunistati nikerdustega.
Sel ajal ilmub mööbel istumiseks olles tervenisti valmistatud treitud detailidest. Peale neljajalgsete toolide eksisteerisid ka kolmejalgsed taburetid. Mööbel värviti eredate värvidega.
Vertikaalselt otsa peale paigutatud kirst on kapi prototüübiks. Väikesed lamelõikes valmistatud rosetid, frontoonipoolses küljes olevad grifoonid ja massiivsed metallrautised – need on sellise romaani kapi kaunistused.
Mööbli tegemiseks kasutati kuuske , seedrit, tamme. Põhja-Euroopa mägistes piirkondades tehti kogu romaani mööbel pehmetest puiduliikidest – kuusest või seedrist.
Voodid on väga primitiivsed – nagu kirst ilma kaaneta koos väikese väljalõikega külgede keskosas. Jalaotsad lõpevad treitud käbidega ning peapoolne osa tehti kõrge seinana koos väikese puidust varikatusega.
Romaani stiilis mööbli vormid olid lihtsad, lakoonilised ja primitiivsed. Harva kasutati dekoratiivseid motiive .
Neljakandilised lauad ei ole jalgadega vaid asetsevad kahel otsapaneelil, olles omavahel tugevuse saavutamiseks ühendatud küllaltki massiivse prussiga. Sellistel laudadel mingisuguseid nikerdusi ei leidu.
Oma konstruktsioonilt on palju keerulisemad ümmargused ja kaheksakandilised lauad, ühel postamendil asetsevad lauad, mis vajavad hulgaliselt arhitektuurseid lemente, sisse- ja väljalõikeid puusepatööna.
Suurem osa romaaniaegseid mööbliesemeid kuuluvad kultuslike hoonete sisustusse.
Koduse majapidamise esemete valik oli lihtne – kirst, laud, tugitool, tool , taburet, voodi ja väga harva kapp.
Kasutatud kirjandus
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/romaani/index.ht m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/romaani.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Romaani_stiil
http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Dehio_212_Cluny.jpg