Vana-Egiptuse kunstist (1)

VANA-EGIPTUSE KUNST
Referaat
Vana-Egiptuse kultuur hakkas kujunema IV aastatuhande lõpus enne Kristust Niiluse jõe kallastel. Algselt olid vaid väikeriigid ehk noomid , mis hiljem, ühise niisutussüsteemi loomisel, kujunesid läbi pika arengu üheks ühtseks Egiptuse riigiks. Niiluse iga-aastased üleujutused, kunstlik niisutamine ja soodne kliima lõid head tingimused põlluharimiseks. Niiluse org kaitses ka hästi rändrahvaste ja nende rünnakute eest, muutes Egiptuse suletuks ja etnilise koosseisu suhteliselt püsivaks, seetõttu on Egiptuse traditsioonid ja normid väga vanad ning tugevad. Preester Manethoni järgi jaotatakse Vana-Egiptuse ajalugu 30 või 31 dünastia valitsemisajaks ning Vanaks, Keskmiseks ja Uueks riigiks. Egiptlaste usk teispoolsesse maailma oli nii suur , et allutas endale peaaegu täielikult kõik kunstialad.Kunsti põhieesmärk oli inimese hauataguse elu sisustamine .Näiteks ei peetud kuigi tähtsaks losside ehitamist, kogu arhitektuurialane loominguline energia oli suunatud templite ja hauakambrite ehitamisele. Niisamuti teenisid inimese surmajärgset elu skulptuur ja maal.
Egiptuse arhitektuuris väljendus selgelt alandlik kuulekus vaaraole ja jumalatele. Kunsti üheks ülesandeks oli suurendada vaarao hiilgust ja süvandada jumalakartlikkust. Vaaraode matmispaigad pidid olema võimsamad kõigist teistest.Peamised ehitised Egiptuse Vana riigi ajal olid hauakambrid .Hauakambrid ehitati kivist.Kõige varasemad Egiptuse ülikute hauaehitised olid piklikud längusküljelised kasti taolised mastabad , mille
all paiknes hauakamber sarkofaagiga. Mastaba ühes küljes oli petikuksega(valeuksega) nišš, kus toimusid ohverdamisrituaalid.Tihti ümbritseti nišš müüriga ning kaeti katusega , nii et tekkis palvetamis- ja ohverdamiskamber.Hiljem lisandus teisigi ruume ja Vana riigi ajastu lõpuks oli mastaba juba paljude saalide ja paikadega rajatis.Kõige silmapaistvamad ja võimsamad ehitised Vana Riigi ajal olid aga püramiidid, mis olid mõeldud vaaraodele.Umbes 2650 . aastal eKr ehitas arhitekt , astronoom ja arst Imhotep vaarao Džoserile astmikpüramiidi, mis meenutab oma väliskujult kuut kahanevas suuruses mastabat üksteise peal.Haudehitise püramidaalne vorm võeti kasutusele umbes 27. sajandil eKr ning selles võis olulist osa etendada päikesejumala Ra kultus – üks Ra sümboleid oli püramidaalne kivi.Vaaraode püramiidid on ühtlased kiviehitised , mille sees asub hauakamber sarkofaagiga ja mõni ruum hauainvntari jaoks. Püramiidide ehitamisel jäeti neisse sissekäigud hauakambrini, mis tavaliselt asus maapinnast madalamal, käigud suleti ja peideti pärast matust. Ehitise välispind kaeti lihvitud kivi- plaatidega. Püramiidid on ehitatud suurtest graniitplokkidest, mis esialgu olid rohmakalt välja taotud ja laotud horisontaalselt , asetatud nii et põhiliselt hoidis plokke koos nende endi raskus, lisatud oli ka mörti. Aja möödudes hakati püramiidi sisemust valmistama segust, mis koosnes enamasti kividest, savist ja savitellistest.Kõige monumentaalsemad püramiidid ehitati 26. sajandil eKr Kairo lähedale Giza väljale.Neist vanim ja suurim on Cheopsi püramiid, mille kõrgus on 146 m ja küljepikkus 232 m.
Cheopsi püramiidis on üle 2300 liivakiviploki keskmise kaaluga 2,5 t. Keskmise riigi ajal olid vaaraode peamisteks matmispaikadeks looduslikult hästi varjatud kaljuhauad, mis ruumijaotuselt sarnanevad mastabadega. Suurte püramiidide ehitamine lõpetati kuna nende rajamine oli ühiskonnale raskeks koormaks Peamine kaljuhaudade asukoht asub Teeba lähedal Kuningate Orus, seal on üle kümne kaljuhaua, leitud ka üks puutumatult säilinud haud – vaarao Tutanhamoni haud. Kunst saavutas oma õitsengu Uue riigi ajal. Egiptusest oli saanud tolle aja Idamaade võimsaim riik. Uue riigi kunst erineb eelnevast, ta on kaotanud oma rahulikkuse ja suuruse ning muutus aktiivsemaks, ta on palju loovam ja mitmekülgsem, graatsilisem. Ta oli üllatav: kord tagasihoidlik ja elegantne, või hoopiski ülepaisutatud ja ülev. Kasutati Vana riigi motiive , võeti kasutusele julgelt ka uusi. Puuduvad vanale ajale iseloomulik puhtus ja lihtsus, vormide terviklikkus ja kooskõla; endised klassikalised vormid on omandanud rikkuse, pinge ja kõrge, sageli virtooslikkusele läheneva meisterlikkuse.Kõige olulisemaks arhitektuuri tüübiks sai templiarhitektuur ja klassikaline templi tüüp kujunes välja samuti Uue riigi ajal. Pühalikkust ja aukartust sisendas templisse minejale juba sfinkside allee, mis võis olla kuni 2 km pikk.Tihti oli lõvikehaga sfinksidel vaarao nägu.Egiptuse templi väljastpoolt üsna monotoonset seina ilmestasid ainult värvilised reljeefid jumalate ning valitsejate kujudega , sissepääsu ehtis kahe torniga väravehitis, mida nimetatakse pülooniks.Mõne templi värava ees seisid päikese- jumalatele pühendatud obeliskid .Egiptuse tempel koosneb kolmest põhiruumist : lahtisest sammasõuest , põiksaalist ja pühamust.Egiptuse
Templite kõige uhkem arhitekuuriline element oli sammas.Samba ülaosadele anti stiliseeritult lootose, papüüruse(pungade või õite) ja palmi vorm.Suurimad ja kuulsamad templid asuvad Karnakis ja Luksoris, mõlemad on pühendatud jumal Amonile.Kalju-
Haudade juures asuvatest kaljutemplitest on arhitektuuriliselt kõige huvitavam 16.-15. sajandil eKr ehitatud kuninganna Hatšepsuti tempel Dair al-Bahris.Hatšepsuti temmpel, mille juurde viis kilomeetripikkune sfinkside tee, on kolme üksteisest väljatõusva terassi-
kujuline.Terasside seinu palistab sammastik ja omavahel ühendavad neid kaks pikka kaldteed.Ülemise terassi sammaskäiguga ümbritsetud õuest pääses selle taha kaljusse raiutud pühamusse.Kaldteede, terasside ja sammaste vahelduses ilmneb egiptuse arhitektuuri kõrgeltarenenud rütmitunne.Veelgi õnnestunum oli templi sobitamine taustale jääva sünge maastikuga .Loodus raamis ning rõhutas hoone elegantsi.Ramses II kaljutempel on aga kuulus oma kahekümne meetri kõrguste kaljusse rajutud valitsejate kujudega, mis kerkivad templi eelõuel.
Egiptuse skulptuuril, reljeefil ja maalil oli samuti eelkõige kultuslik tähendus ning seetõttu formeerusid käsitluslaadis kindlad kaanonid(reeglid), mis olid seda rangemad, mida tähtsamat isikut kujutati.Kaanonid pärssisid kunsti arengut.Temaatika keerles eeskätt vaarao elu ümber:lahingud, palvetamised, ohverdamised.Kuid oli ka intiimsemaid stseene, eriti Ehnatoni ajal, mil kunstnikud kujutasid suure kaasaelamisega vaarao perekondlikke rõõme ja muresid .Hauakambrites leidub rohkesti ka niisuguseid seinamaale ja –reljeefe, millel kajastatakse lihtrahva elu, ning need stseenid on kõige elamuslikumad.
Egiptuse jumalate, valitsejate ja ülikute kujud on suuremõõdulised ja ranged ning nende pidulik monumentaalsus täies kooskõlas suurejoonelise ja süngevõitu arhitektuuriga. Asendeid on kujudel tegelikult ainult kaks : istuv , jalad koos, käed põlvedel, või seisev ,
vasak jalg ees, käed küljel rusikas, harva üks käsi rinnale tõstetud.Pead olid alati sirgelt püsti, pilk suunatud kaugusse.Perspektiivi ei tuntud.Mehi kujutatavatel skulptuuridel oli ihuosa värvitud puna- kaspruuniks, naistel kollaseks, riided mõlemal valgeks ning juuksed mustaks.Vaaraokujude puhul rõhutati nende jumalikkust.Võrreldes Mesopotaamia kunstiga on kehade modelleering aga realistlikum ja tundlikum, mehe lihaseid ja naise keha kauneid kumerusi enam esiletoov. Skulptuuride nägudel valitseb ühesugune rahulik ilme.Ometi on näojooned neil kõigil individuaalsed.Mida rohkem surnud vaarao või üliku kuju tema endaga sarnanes, seda parem, sest juhul, kui muumia siiski hävis, pidi inimese hing kuju sisse tulema . Egiptlased õppisid võtma surnult, hiljem ka elavatelt maske.Nii tekkiski Egiptuses portreekunst .Selle suurim õitseaeg langes 14. sajandisse, kui valitses Ehnaton.See vaarao pööras rohkem tähelepanu maistele rõõmudele.Lühikeseks ajaks vabanes kunst jäikadest kaanonitest ja omandas suurema loomutruuduse.Ehnatoni puhul ei varjatud tema füüsilise puudusi, koguni rõhutati neid.Skulptuuride teise rühma kuuluvad teenijate ja orjade kujud.Need olid pandud hauakambrisse teenima surnut hauataguses elus.Tegu on kaanonivabade ja väljendusrikaste väikeseformaadiliste kujukestega.Siiski iseloomustab teatud kohmakus ka neid.
Egiptuse ehitistel katsid kõikvõimalikke kohti (seinu, koridore, sambaid) värvilised reljeefid ja maalid. Reljeefiks peetakse skulptuurteost, mille puhul kujutatud figuurid ja esemed eenduvad tasapinnast. Eristatakse madalreljeefi, poolreljeefi ning kõrgreljeefi, seda vastavalt kujutatava motiivi pinnast esiletõusmise astmele . Ent Vana-Egiptuses kasutati laialdaselt süvistatud reljeefi, mille puhul figuurid olid pinna sisse süvendatud Süvistatud reljeefi kõrval kasutati Vana-Egiptuses peamiselt madalreljeefi, sest lõunamaises päikesevalguses mõjuvad just selliste reljeefide puhul valguse ja varju vahekorrad kõige paremini. Egiptuse reljeefi- ning maalikunsti peetakse väga sarnasteks kuna reljeef on madal ja enamasti värviline. Sarnasusest lähtuvalt tuuakse tihti maali- ning reljeefikunst ühtse nimetuse alla – pinnakunst .Põhiliselt kujutati figuuri, mis oli
antud nn egiptuse poosis :nägu külgvaates,silmad otse, õlad otse, jalad külgvaates . Käsitluslaad oli pinnapealine,s.t puudusid varjud ja värvidel hele-tumeduse üleminekud.
Niisamuti ei osatud edasi anda ruumi – tagapool olevaid inimesi asetati lihtsalt ülemisse ritta .Mida tähtsam oli inimene, seda suuremana teda kujutati.Et kõigele kujutatavale omistati maagilist mõju, siis pidi näiteks vaenlane olema alati maha paisatud ja jahi loom nooltest läbitud.Pooside ebaloomulikkusest hoolimata mõjus Egiptuse pinnakunst väga
dekoratiivselt.Egiptuse meistrid olid joone käsitlemisel saavutanud suure kindluse: kontuur on ilmekas, naiste kujutamisel koguni väga graatsiline .Figuuride vahele on pikitud selgitavaid hieroglüüfe, kogu kompositsioon on ülevaatlik ja hästi rütmistatud. Siia tuleb juurde lisada veel meeldiv ja maitsekas värvivalik.Väga ilusad on jahistseenid värvikirevate lindude, loomade ja taimedega.