Vana-Egiptuse skulptuur (0)

Vastseliina Gümnaasium
Vana- Egiptuse skulptuur
Referaat
10 b Klass
Vana riigi skulptuur
Egiptus oli oma asendi tõttu paremini kaitstud rändrahvaste eest ja kannatas nende rüüsteretkede all vähem kui Mesopotaamia . Egiptus oli suhteliselt suletud, samuti oli tema etniline koosseis püsiv, mistõttu näemegi, et siin olid igasugused traditsioonid väga tugevad ja egiptuse kultuuris säilisid erakordselt kaua vanad vormid. Ka majanduse iseloom jäi mitme aastatuhande jooksul peaaegu muutumatuks. Juba Vana Riigi päevil ehitati kanalid ja veehoidlad, kus talletati Niiluse tõusuvett, mida lasti põuaperioodidel jaokaupa põldudele.
Egiptuses loodi üks Vana Maailma võimsamaid tsivilisatsioone. Sealsele kultuurile vajutas oma pitseri alandlik kuulekus vaarao ja jumalate ees. Ka kunst pidi suuredama vaarao hiilgust ja süvendama jumalakartlikkust. Vaarao oli egiptuse ainuvalitseja, ta oli ise nagu jumal.
Vana-Egiptuse ajalugu on periodiseeritud vaaraode dünastiate järgi, mida on loendatud 30. 3.—6. dünastia valitsesi Vana Riiki (u. 2800—2300 aastat eKr).
Nii nagu arhitektuuri, nii ka skulptuuri puhul seisukohalt on eriti tähtis vanade egiptlaste usk surmajärgsesse ellu. Selle eeltingimuseks peeti surnu keha säilitamist, et hingel oleks, kus asuda . Laipade säilitamiseks nad balsameeriti, muudeti muumiateks. Egiptuse skulptuuri kui kunstiliigi laia leviku üheks põhjuseks oli ka usund , mille järgi hinge asupaigaks võis olla ka inimese portree.
Skulptuurikunstis võib tinglikult eristada kahte suunda. Esiteks teosed, mis kujutavad vaaraod ja jumalusi —need on eriti ranged, suursugused ja stiliseeritud. Seda laadi kunstile oli omane eriti sünge üleinimlik toredus. Mõnikord olid sellised skulptuurid liidetud arhitektuuriliste ansamblitega. Selline skulptuuriteos on ka hiiglaslik kaljukünkast väljaraiutud sfinks—inimese pea ja lõvi kehaga olendi kuju, mis seisab Giza suurte püramiidide juures. Arvatakse, et sellel sfinksil olid vaarao Chefreni näojooned. Egiptuse kunsti oli ka teisi, väiksemaid sfinkse ja muid kujusid , kus ühendati inimese ja looma kehavorme. Sagedased olid vaaraode täisfiguurid, tardunud sirges poosis , vasak aüks käsi rinnal. Nende nägudel mängleb võimukas, salapärane, pidulik, pisut nagu üleolev naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi kujutatava tähtsust. Samasugused on ka istuvad valitsejafiguurid. Egiptuse figuurid olid määratud peamiselt otse eest vaatamiseks. Teiseks suuna moodustasid teenijate figuurid, mis ülikutele hauda kaasa pandi. Need on vabamalt teostatud ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Väga palju realismi on kirjutajate, teenijate, orjade jt figuurides, mis ka teenimiseks kaasa pandi. Neis on väga palju realimi ja loomutruudust. Tavaliselt on nad puust või lubjakivist ja värvitud. Tuntumad on jässakas meesfiguur, kes keppi käes hoiab, väljakaevamist toimetanud araablaste poolt „külavanemaks“ ristitud, ja istuva kirjutaja kuju. Vaaraode skulptuure käsitletakse idealiseeriva (õue)kunsti stiili väljendusena, teine suund moodustab realistliku rahvakunsti suuna.
Vaarao Chephren. Kaire Egiptuse muuseum
Egiptuse skulptorid valdasid täiuslikult inimkeha looduslähedase kujutamise oskust ja figuuride proportsioonid on neil täiest loomulikud . Seejuures ei hoolitud aga kõigi üksikasjade ja individuaalsete iseärasuste esiletoomisest. Egiptuse kujud on suured üldistused, tüübiportreed, sarnanebes selles mõttes mesopotaamia omadega. Egiptuse raidkunstnik lähtus aga mitte koonuse vormist , vaid kivikuubist, mille eri külgedele ta joonistas kavandatud kuju erinevad vaated. Selline töömeetod aitas saavutada eriti selget, kindlat ja staatilist vormi. Egiptuse poos näeb välja selline, et inimesi on kujutatud korraga kahest vaatest, otse ja külgvaatest, rinnaosa ja üks silm on pööratud vaataja poole, ülejäänud keha on profiilis. Sellist kujutamisviisi kasutatakse mõnikord ka tänapäeva moodsas kunstis.
Kogu Vana-Egiptuse ajaloo jooksul püsis vaaraode kujutamise traditsioon muutumatuna—ikka sama näoilme, soeng ja riietus. Viimane on egiptuse skulptuuris eriti stiliseeritud—ei tehta katsetki kujutada riidevoltide mängu või juuste lehvimist tuules —kõik on antud siledate, aga väga ilmekate kivimassidena. Inimeste kujutamises kujunes välja kindel kaanon, mis kasutas moodulina nn. väikest küünart, s.o. kaugust küünarnukist pöidla tipuni.
Vaarao Mykerinose ka ta naise kuju Gizast u. 2470 e.m.a.
Vana-Egiptuse skulptuuri erivaldkondades ühendab vormide suurelt nägemine, üldistamine ja monumentaalsus, mis on ilmne isegi väikeste kujukeste kõrval.
Egiptlaste uskumuse kohselt ei piisanud üksi keha säilitamisest. Kui ühtlasi säilitati kuninga elutruu kujutis, oli kahekordeslet kindel, et ta jääbi igasveti edasi elama. Sestap kästi skulptoritel raiuda kõvast kulumatust graniidist välja kuninga pea, mis paigutati hauakambrisse, kus keegi seda ei näinud. Kuju pidi oma võlujõuga aitama kuninga hinge elus hoidma. Üks väljend mida egiptlased skulptori kohta kasutasid, oligi „tema-kes-hoiab-elus“.
Esialgu kehtis see tava vaid kuningate puhul, kuid peagi hakati ka kuninga õukonda kuuluvate ülikute jaoks rajama tagasihoidlikumaid hauapaiku ühtlastes ringides kuninga kalmu ümber; ja ajapikku jõuti nii kaugele, et iga endast lugupidav inimene pidi ettevalmistusena teispoolseks eluks tellima endale hinnalise haukambri, kuhu asetatakse tema muumia ja kuju ning kus tema hing võiks asupaiga leida ja vastu võtta surnutele toodavaid ohvriande toidu ja joogi näol. Mõned varasemad portreed püramiidide ajastust, Vana riigi neljandast dünastiast, kuuluvad Egiptuse kunsti kõige kauniumate tööde hulka, näiteks pea Giza kuningate kalmistult. Neid iseloomustab pühalikkus ja lihtsus, mis jätavad sügava mulje. Me näeme, et skulptor ei püüdnud oma modelli ilutseda ega väljendada tema hetkeilmet. Teda huvitas ainult kõige tähtsam. Kõik ebaolulisemad detailid jättis ta välja. Võib-olla just selle range keskendumise pärast inimese peakuju kõige olemuslikumatele vormidele on need portreed nii mõjusad. Sest hoolimata oma peaaegu geomeetrilisest rangusest ei ole need primitiivsed. Ka ei ole need elutruud, nagu olid näiteks nigeeria kunstnike naturalistlikud portreed. Natuuri loomupärane kujutamine ja terviku korrapärasus on nii hästi tasakaalustatud, et kujud mõjuvad meile elutruudena, kuida samas kaugete ja igikestvatena.
Pea Giza kuningate kalmistult, u. 2551- 2528 eKr. Lubjakivi , kõrgus 27,8cm, kunstiajaloo muuseum
See geomeetriline korrapärasus ja looduslike vormide täpse edasiandmise kombinatsioon on iseloomulik kogu egiptuse kunstile. Kõige paremini peegeldavad seda hauakambrite seinu kaunistavad reljeefid ja joonistused. Tõsi küll, sõna „kaunistama“ vaevalt sobib kunsti kohta, mida pidi nägema vaid surnu hing. Need joonistused, reljeefid ja skulptuurid ei olnud tegelikult mõeldud kunsti nautimiseks. Nende ülesanne oli „elus hoida“.
Seal kauges ja sünges minevikus oli kombeks üliku surmapuhul saata koos temaga teise ilma ka ta teenrid ja orjad , kes ohverdati, et ülik saaks oma elu teispoolsuses alustada piisava kaaskonnaga. Hiljem hakati seda kommet kas liiga julmaks või siis liiga kulukaks pidama ja appi võeti kunst . Teenrite asemel anti valitsejatele kaasa nende kujutised. Egiptuse hauakambritest leitud joonistuste ja kujude otstarve oli varustada teise ilma siirduv hing abilistega. Selline uskumus oli omane paljudele varajastele kultuuridele.
Nn. Külavanem. Kairo Egiptuse muuseum
Egiptuse skulptuuris on väga kauneid, lihtsaid kuid ülevalt mõjuvaid teoseid, milletaolisi pole loonud üksli hilisem ajastu. Värvitud puust või lihvitud kivist kujusi täidab eriline väärikus. Vaaraosid kujutati sageli ühesugustes asendites, enamasti seismas sirgelt, käed küljel ja ning üks jalg veidi teisest ees. Kuigi idealiseeritud, annavad kujud edasi inimeste erijooni. Rohkem, kui valitsejakujud väljendasid elu ja liikumist rohkem lihtinimeste teosed.
Omamoodi vaheastme skulptuuri ja maalikunsti vahel moodustab egiptuse reljeefkunst. Et Egiptuse kunstnikud perspektiivi ja lühendusi ei tundnud , olid kujutusvõimalused maalis võrdlemisi piiratud; kitsad piirid tõmbas ka püüd olla igas üksikasjas võimalikult selge ja täpne. Niisama piiratud olid kunstnikud reljeefis. Sellele vaatamata võib konstateerida imetlusväärset tähelepanu- ja iseloomustamisvõimet, samuti suurt maitset, joonte peenust ja nüansirikkust. Väga hästi oskavad Vana riigi meistrid kujutada loomi ja selgelt esile tuua võõraste rahvaste rassilisi iseärasusi. Vana riigi paremad reljeefid ja maalid leiduvad Ptahhotepi ja Ti hauas, rejeefid ja maalid Sakkaras ning hauatemplis Abusiris. Lõputuis stseenides möödub siin meie silmade ees surnu elu. Esineb ka jumalate kujutisi. Egiptuse reljeef oli enamasti madalreljeef, aga sageli olid
kujutiste kontuurid kivisse süvendatud (süvendreljeef). Üheks kõige vanemaks Egiptuse skulptuurteoseks peetaksegi väikest reljeefplaati, mis kannab nime Narmeri pallett. See on umbes 3000 aastast e.Kr., kujutised on kahel pool, umbes 60 cm kõrge. Reljeefil on kujutatud vaarao Narmerit (arvatavasti Menese vanem nimi) Egiptust ühendamas.
Lõunamaises rikkalikus päikesevalguses mõjuvad just süvend- ja madalreljeefis valguse ja varju vahekord kõige paremini. Reljeefid olid tihti eredalt värvilised. Inimese- ja loomafiguuride on lükitud hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kujutatut. Reljeefid ja hieroglüüfid katsid templite seinu, sambaid, obeliske, isegi skulptuure ja tarbeesemeid. Hieroglüüfid on teatavasti piltkiri, mis koosneb osalt mitmesugustest figuuridest (loomad, inimesed), mistõttu meie silmis pole selget piiri kirja ja üksnes pildina mõeldud reljeefide vahel.
9