Vana-Egiptuse kunst (13)

VANA-EGIPTUSE KUNST

Sisukord

Sissejuhatus.................lk 3
Kultuur ja arhitektu........lk 4
Kujutav kunst ................lk 6
Kasutatud kirjandus......lk 8

Sissejuhatus

Muistne Egiptus asus Aafrika kirdeosas, Niiluse alamjooksul . Egiptuses ei saja peaaegu mitte kunagi vihma ja põllupidamine on võimalik ainult Niiluse orus. Viljakas org on vähem kui paarkümmend kilomeetrit lai. Tammide ja kanalite rajamine soodustas riikide teket. Esialgu kujunes 40 väikest riiki( noomi ). Egiptus ühendati ühtseks riigiks umbes 5000 aastat tagasi. Egiptuse ajalugu periodiseeritakse kolmeks ajajärguks, mil keskvõim tugevnes , aga nende vahepeal ja järel riigi ühtsus vähenes. Vana Riigi ajal loodud ühiskonnakorraldus ja kultuurielu jäid siiski põhijoontes mitme aastatuhande jooksul muutumatuks. Oma asendi tõttu oli Egiptus rändrahvaste sissetungimisest vähem ohustatud kui teised riigid.
Vana riik- Vana riiki valitsesid 3.-8. dünastia valitsejad . Riigi eesotsas oli vaarao, kes valitses arvuka ametnikkonna abil. Sundkorras aeti templeid, püramiide ja kanaleid ehitama ka talupoegi, kuid orjatööd kasutati vähe. Vana riigi pealinnaks oli Memphis .
Keskmine riik-Keskmise riigi ajaks loetakse 11.-14. dünastia valitsemisaega. Vaaraode ainuvõim oli nüüd väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad, kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi. Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba linna jumal Amon . Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask- ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid.
Uus riik-Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.-20. dünastia, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. Vaaraode võim tugevnes. Vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud. Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused , metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd. Tuntumad valitsejad olid Tuthmosis I ja Tuthmosis II, Amenhotep II ja Amenhotep IV, Seti I, Ramses II ja Ramses III. Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik 1000 aastat eKr.
3

Kultuur

Kõrgkultuuri loomisele aitasid kaasa Mesopotaamia mõjud, hiljem oli egiptuse kultuur rohkem andja kui võtja.Egiptuse traditsioonid olid väga tugevad ja kunstis säilisid kaua ühesugused teemad ja vormid.
Egiptuse kultuuri suurimaks saavutuseks oli hieroglüüfkiri, mida kirjutati kivile , puule, nahale, põletatud savitahvlitele ning papüürusele. Papüürus on Egiptusele väga iseloomulik. See meenutab tihedat kollakat paberit ja seda valmistati papüürusetaime varre säsi ribadest. Sellele kirjutati musta tindiga, punase tindiga märgiti suured algustähed ja taandread. Hieroglüüfkiri on
Arhitektuur
Vana riigi ajal olid tähtsamateks ehitusmälestisteks vaaraode ja ülikute hauakambrid. Nende ehitamine oli seotud uskumusega surmajärgsesse ellu. Ülikute haudehitised mastabad koosnesid maa- alusest hauakambrist, kus asus kirst palsameeritud surnukehaga, ja massiivsest maapealsest ehitisest. Mastaba idaseinas oli nišš ja selles petikuks. Nišš oli ühtlasi ohvrite toomise kohaks ja petikuks sümboolseks ukseks ka´le. Nišš oli ühtlasi ka ohvrite toomise kohaks.
Hiljem hakati mastabade maapealseid osi kõrgusesse suunama. Kõrge haudehitise idee tehti arvatavasti teoks vaarao Džoseri hauakambri ehitamisel . Sellel astmikpüramiidil oli suur tähtsus egiptuse arhitektuuri arenemisele. Džoseri püramiid oli keerulise hoonetest ja õuedest koosneva ansambli keskus. Tellistest ehitatud püramiid ise oli üle 60 m kõrge ja jättis mulje, nagu oleks seitse järjest väiksemat mastabat üksteise peale paigutatud. Džoseri püramiidi arhitekti nimi läks Egiptuse ajalukku kui ühe
4
mitmekesisemate teadmistega inimese ja suurimate kiviehitiste looja nimi.
Vana riigi ajastu ehitusmälestistest on kõige võimsamad kolme vaarao püramiidid Kairo lähedal Giza väljal: 146 m kõrgune Cheopsi, 142 m kõrgune Chepreni ja 66 m kõrgune Mykerinose püramiid.
Keskmise riigi ajastu tähtsamas ehitised on kaljuhauad . Ruumide jaotuse poolest sarnanevad nad mastabadega, kuid sissekäik haudehitistesse kujundati nüüd piduliku fassaadiga, mille kujundamisel kasutati sambaid.
Uue riigi ajastu arhitektuur on varasemast palju mitmekesisem. Suurenenud majanduslik ja poliitiline võimsus soodustas kunsti arenemist . Riigi pealinn oli
nüüd Teeba .Eriti suurejooneline ja monumentaalne oli templiarhitektuur .
Templeis toimusid rituaalid jumalate auks. Neid toimetasid preestrid , kellel ainsana oli juurdepääs ruumi, kus asus templis austatava jumala kuju.
Inimesed said teenistusest osa võtta ainult kõrvaltvaatajaina. Lihtrahva jaoks olid templi lahtises eesõue sammaskäigud, parem rahvas kogunes kinnisesse põikisaali. Templis asusid ka preestrite elu- ja majapidamisruumid. Sageli oli templi all koobastik või kunstlik katakomb . Templite juurde viivat teed palistasid sfinksid - inimese pea ja lõvi kehaga skulptuurid . Need sümboliseerisid kuningavõimu ja täitsid valvurite ülesannet. Templisse sisse pääses läbi väravehitise e pülooni. Püloon koosnes kahest längus seinaga tornist ja nendevahelisest portaalist e uksavast. Pülooni ees lehvisid kõrgete mastide otsas lipud pahade vaimude eemalepeletamiseks. Mõnikord seisid värava ees ka obeliskid ehk neljatahulisee ülalt ahenevad sambad. Obeliske kasutati eelkõige päikesetemplite juures ja need olid samuti hieroglüüfidega kaetud. Läbi templi värava võisid astuda ainult vabad inimesed, orjadel oli templisse minek keelatud. Templis asetsesid ka varahoidlad ja raamatukogud ning seal õpetati välja noori preestreid. Selline ehitise põhiplaan püsis kogu egiptuse arhitektuuri vältel. Ruumide põhiliseks valgusallikaks oli uks. Kui aknaid oligi, asusid nad kõrgel ja olid väikeste mõõtmetega. Seinu kaeti värvikirevate hieroglüüfidega ja reljeefidega jumalatest ning valitsejatest.
5
Kujutav kunst
Egiptuses on kujutava kunsti mälestisi säilinud arvukalt. Vana-Egiptuse maalid jutustavad lugusid inimeste elust ja sellest, mida nad arvasid kogevat hauataguses elus. Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ja templite sammastele. Eriti rasked tingimused olid hauakambrite seinte kaunistamisel, kui töötama pidi rasvalambi valgel ja peaaegu õhuta ruumides. Joonistamisel järgiti täpselt kavandeid ja nõudeid, kuidas maalida inimfiguure ja esemeid. Tähtsamaid tegelasi kujutati võrreldes teistega suurematena.
Pinnakunsti moodustasid pealmiselt seinamaal ja reljeef üheskoos. Enamasti kujutati inimest üsna ebaloomulikus asendis: pika sammuga astumas, seejuures on jalad nähtud nagu küljelt, vasak jalg on alati paremast eespool , rinnaosa on otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates.
Seda poosi hakati kutsuma egiptuse poosiks.
Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid maalijad ihukarva toonidega figuurid ja seejärel teised detailid. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest . Näiteks rohelist saadi malahhiidi pulbrist, punast rauaroostest, musta värvi saamiseks kraabiti pottide alt tahma , purustati sütt või põletati luid peeneks pulbriks. Värvi sisse segati munavalget ja vaiku. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel tänapäevani, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat.
Vaaraosid kujutati eriti rangelt , suursuguselt ja stiliseeritult. Täisfiguurid on tardunud , sirges poosis, vasak jalg sammu võrra eespool, rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi, vahel on ka üks käsi rinnale tõstetud. Nende nägudel on võidukas ja salapärane naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi vaaraode tähtsust. Samasugused on ka istuvad figuurid. Eripäraks Egiptuse skulptuuride juures on see, et need on mõeldud vaatamiseks otse eest.
Skulptorid oskasid küllalt meisterlikult inimkeha kujutada, kuid nad ei hoolinud eriti individuaalsetest eripäradest ja iseärasustest.
Lihtrahava ja loomade kujutamisel oldi vabamad tardumusest ja pidulikkusest. Need kujukesed on liikuvamad, väiksemad ja elavamad. Ometi on nad sarnased üldistuselt ja monumentaalsuselt.
6
Reljeefikunst on kunstiliik , mis jääb skulptuuri ja maalikunsti vahele. Need on tihti eredalt värvilised, figuuride vahele oli lükitud palju hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kunstiteost.
Pealmiselt kasutati neid templite seintel, sammastel, isegi skulptuuridel ja tarbeesemetel.
Uue riigi ajal hakkasid kunstis muutused toimuma. Kõigepealt loobuti igasugustest jumalakujudest. Püüti tabada iga kehaliigutuse ilu ja looduse pidevat muutumist. Vaarao kujude juures ei varjata enam ebatäiuslikkust, vaid püütakse seda isegi alla kriipsutada. Värvivalik muutus tunduvalt varjundirikkamaks. Siiski ei loobutud aga kontuurist. Skulptuuridele lisati õrnust ja sarmi, n.-ö. maist ilu.
7
Kasutatud kirjandus

• Remmel “Peatükke kunstiajaloost”
  
• Vana-Egiptuse töölehed, mis on tunnis täidetud
  
• Google pildiotsing
  
• http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://www.zone.ee/vana-egiptus/images/niilus2.jpg&imgrefurl=http://www.zone.ee/vana-egiptus/Geograafia.html&h=416&w=330&sz=94&hl=et&start=1&um=1&tbnid=JcIHnhS_XqRpRM:&tbnh=125&tbnw=99&prev=/images%3Fq%3Degiptuse%2Bniilus%26um%3D1%26hl%3Det%26lr%3D%26sa%3DG
  

• http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/egiptus.ht m
  

• http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/egiptus/index.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Kunstiajalugu#Vana-Egiptus
  

8