Vana-Egiptuse kunst. (0)

Kullamaa Keskkool
EGIPTUSE KUNST
Referaat
Ariina Haug
10a klass
25.04.10
Vana-Egiptuse riigi alguseks loetakse Põhja- ja Lõuna-Egiptuse ühendamist umbes 3000. aastal e.m.a., lõpuks aga riigi vallutamist roomlaste poolt aastal 30 e.m.a. Selle aja jooksul kujunes egiptlastel välja oma selgesti äratuntav kunstiliik , mis püsis muutumatu ning omapärasena kuni tänapäevani välja. Laias laastus võib Egiptuse ajaloo jagada kolme perioodi:
1. Vana Riik - 2850-2052 e.m.a. - just siis valitsesid vaaraod (kuningad) Džoser, Cheops , Chephren ja Mykerinos ning püstitati kõigile tuntud püramiidid. Riigi eesotsas seisis vaarao, templeid ning muid ehitisi püstitati talupoegade töö abil. Vastupidiselt levinud arvamusele ei kasutatud orjatööd.
2. Keskmine Riik - 2052-1570 e.m.a. – kahanes vaaraode ülemvõim, suurem osa riigi juhtimisest läks preesterkuningate kätte. Hakati valmistama vask- ja pronksesemeid, samuti ka klaasnõusid.
3. Uus Riik - 1570-715 e.m.a. - Egiptuse suurima võimsuse aeg. Vaaraodest tuleb kindlasti ära märkida Ehnaton , Tutanhamon ja Ramses II. Eriti Ehnatoni ajal saavutas Egiptuse taseme, mida hilisematel aegadel on imetletud. Tutanhamoni nimi on jällegi tuntud tema hauakambri tõttu – ainukene vaarao hauakamber , mis püsis kaua rüüstamatuna. Levis pronksi ja raua kasutamine.
Kunst muutus nende kolme riigi ajastu jooksul väga vähe. Peamiselt tugineski see kolmele tunnusele:

• Religioon – just sel põhjusel rajati suuri hauakambreid ja templeid ning püramiide, sest usuti , et nii tagatakse surnule igavene elu ja rahu teispoolsuses
  
• Traditsioonid – kunst oligi selline, nagu algselt tekkis
  
• Nn. Egiptuse poos – inimest kujutati mitmetest „tükkidest” kokkupanduna: silm ja õlad otsevaates, jalad ja pea aga profiilis .
  

Suurriigi kunstile mõjus väga Mesopotaamia kultuur. Samuti andis Egiptus omaenda suursuguse ja erilise kunstiga palju mõjutusi teiste riikide kunsti arengule. Traditsioonide püsivuse näitajatena on parimad näited kaks reljeefi, mis on valminud rohkem, kui kahe ja poole tuhande aastase vahega, kuid ometigi peaaegu muutumatud.

Arhitektuur

Vana-Egiptuse hooned on säilinud tänaseni ainult tänu egiptlaste leidlikkusele – nad kasutasid savi asemel kivi. Viimasest tehtud ehitisi said endale loomulikult lubada vaid ülikud, kelle palsameeritud surnukehade säilitamiseks hakati ehitama mastabasid. Mastaba koosnes maa-alusest lubjakividega vooderdatud hauakambrist ja selle kohal asuvast kastikujulisest ehitisest. Tavaliselt oli selles üks, hiljem ka mitu rituaalideks kasutatavat ruumi. Maa aluses ruumis asus hauakamber sarkofaagiga, maapealses ruumis aga altar , kuhu toodi surnule annetusi ning ohverdusi. Mastabast aga arenes välja kõrgem ja suurem ehitis – astmikpüramiid. Esimese sellise püstitas endale vaarao Džoser. Meie ajani on seoses sellega säilinud ka esimese nimeliselt teadaoleva arhitekti nimi - Imhotep . Imhotep asetas üksteise otsa seitse vähenevate mõõtmetega mastabat ning just nii moodustuski astmikpüramiid. Sellest saigi alguse klassikalises mõistes püramiid. Suurim ja imetlusväärseim seda laadi ehitusmälestistest asub Giza püramiidide väljal. See 146,6 meetri kõrgune vaarao Cheopsile kuulunud püramiid mahutaks endasse vabalt Tallinna Oleviste kiriku. Sellest järgmine on vaarao Chephrenile kuulunud püramiid, mis on 143 meetri pikkune ning siis Mykerinose käsul ehitatud 66 meetrine püramiid. Need kolm kuulsaimat püramiidi paiknevad Gizas püramiidide väljal. Tegelikult oli kogu püramiid seest umbne, seal asus vaid hauakamber ja selle juurde viivad käigud, mis pärast matuseid kinni müüriti. Siiski oskasid hauarüüstajad leida tee püramiidi sisemusse peidetud aarete juurde, nii et hiljem loobuti püramiidide ehitamisest. Hakati hoopis kasutama haudu või kaljukoopaid, mille sissekäigud hoolikalt kõrbeliiva alla peideti. Eriti märkimisväärne on aga ainukene rüüstamata jäänud haud – vaarao Tutanhamoni haud, mis lebas puutumatult kuni aastani 1922, mil avastati vaarao kullast aarded. Tutanhamoni matusepaika valvasid kaks Tutanhamoni enda puust kuju, mis olid riietatud kuldrõivastesse. Tutanhamoni haud on kõige väiksem kuninglik haud Kuningate orus. Tagakambris olid suured voodid ja kaarikud. Tiibhoones ja varakambris olid väiksemad, kuid väärtuslikumad asjad ja esemed. Tema hauast on leitud veel puusüdamikega hõbetrompeteid ja muid kauneid kuldehteid. Söök ja hinnalised esemed olid samuti kuhjatud hauakambri ruumidesse. Püramiid polnud siiski üksikehitised, vaid nende kõrval asetses tavaliselt ka teiste suurnike mastabasid ja väiksemaid püramiide. Nii kujunesid välja omaette surnute linnad, mille kompleksi kuulusid templid ja sillutatud teed. Templite juurde viivat teed palistasid samuti sfinksid - inimese pea ja lõvi kehaga skulptuurid. Need sümboliseerisid kuningavõimu ja täitsid valvurite ülesannet. Templisse sisse pääses läbi väravehitise ehk pülooni. Püloon koosnes kahest längus seinaga tornist ja nendevahelisest portaalist e uksavast. Pülooni ees lehvisid kõrgete mastide otsas lipud pahade vaimude eemalepeletamiseks. Mõnikord seisid värava ees ka obeliskid - neljatahuline ülalt ahenev sammas. Obeliske kasutati eelkõige päikesetemplite (omaette templite liik, mille ette paigutati obelisk) juures ja need olid samuti hieroglüüfidega kaetud. Läbi templi värava võisid astuda ainult vabad inimesed, orjadel oli templisse minek keelatud. Pülooni taga asus lahtine sammasõu - peristüülõu, kus võisid viibida vabad inimesed. Ülikud viibisid tähtsuselt järgmises ruumis - hüpostüülõues ehk põiksaalis. See saal oli kahe sambareaga kolmeks osaks jagatud. Templi pühamusse - sekosesse võisid minna ainult preestrid . Sekoses asus ka jumalakuju ning seda ümbritsesid väiksemad ruumid. Templis asetsesid ka varahoidlad ja raamatukogud ning seal õpetati välja noori preestreid. Selline ehitise põhiplaan püsis kogu egiptuse arhitektuuri vältel. Ruumide põhiliseks valgusallikaks oli uks. Kui aknaid oligi, asusid nad kõrgel ja olid väikeste mõõtmetega. Seinu kaeti värvikirevate hieroglüüfidega ja reljeefidega jumalatest ning valitsejatest.
Kuulsamad Uue Riigi ajastu templid asuvad Teeba lähedal Luksoris ja Karnakis. Levinud olid ka kaljutemplid. Nende müüridega ümbritsetud sammasõuedesse läbi väravaehitise – kahest ülespoole ahenevast müüriplokist koosneva pülooni.
Mastaba Cheopsi püramiid

Maalikunst ja reljeef

Kujutava kunsti mälestisi on Egiptuses säilinud arvukalt. Vana-Egiptuse maalid jutustavad lugusid inimeste elust ja sellest, mida nad arvasid kogevat hauataguses elus. Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ja templite sammastele. Eriti rasked tingimused olid hauakambrite seinte kaunistamisel, kui töötama pidi rasvalambi valgel ja peaaegu õhuta ruumides. Joonistamisel järgiti täpselt kavandeid ja nõudeid, kuidas maalida inimfiguure ja esemeid. Tähtsamaid tegelasi kujutati võrreldes teistega suurematena.
Pinnakunsti moodustasid peamiselt seinamaal ja reljeef üheskoos. Enamasti näeme inimest üsna ebainimlikus poosis . Ta on kujutatud pika sammuga astumas, seejuures on jalad nähtud nagu küljelt, vasak jalg on alati paremast eespool , rinnaosa on otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates.  Sellist poosi hakati kutsuma egiptuse poosiks.
Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid maalijad ihukarva toonidega figuurid ja seejärel teised detailid. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest . Näiteks rohelist saadi malahhiidi pulbrist, punast rauaroostest, musta värvi saamiseks kraabiti pottide alt tahma , purustati sütt või põletati luid peeneks pulbriks. Värvi sisse segati munavalget ja vaiku. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel tänapäevani, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat.
Kogu Vana-Egiptuse ajaloo vältel püsis vaaraode kujutamine muutumatuna - ikka seesama näoilme, riietus ja soeng. Tihti on enamus figuure ühe ja sama tüüpnäoga ning tugevalt üldistatud.
Reljeefikunst - see on kunstiliik, mis jääb skulptuuri ja maalikunsti vahele. Enamasti tehti madalreljeefi, kuid sageli olid kujutiste kontuurid ka sisse süvendatud. Seda nimetatakse süvendreljeefiks. Reljeefid olid tihti eredalt värvilised, figuuride vahele oli lükitud palju hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kunstiteost.Reljeefe ja hieroglüüfe kasutati templite seintel, sammastel, obeliskidel, isegi skulptuuridel ja tarbeesemetel.
Uue Riigi algul toimusid Egiptuses aga sündmused, mis muutsid kõvasti kunsti edaspidist arengut.
14. sajandil e.m.a. püüdis Echnaton (endise nimega Amenhotep IV) nõrgendada preesterkonna võimu. Arvukate kohalike jumalate teenimise asemel kehtestati kogu riigis ainujumaluse kultus. Echnaton kuulutas jumalaks Päikeseketta - Atoni . Ta rajas endale ka täiesti uue residentsi, Tell el-Amarna.
Nüüd hakkasid ka kunstis muutused toimuma.
Kõigepealt loobuti igasugustest jumalakujudest. Püüti tabada iga kehaliigutuse ilu ja looduse pidevat muutumist. Vaarao kujude juures ei varjata enam ebatäiuslikkust, vaid püütakse seda isegi alla kriipsutada. Värvivalik muutus tunduvalt varjundirikkamaks. Siiski ei loobutud aga kontuurist. Skulptuuridele lisati õrnust ja sarmi, n.-ö. maist ilu. Selle laadi parimaiks näiteiks on Ehnatoni enda ja tema naise Nofretete portreed. Peale Ehnatoni tuli valitsejaks Tutanhamon, mil taastati vanad tavad ja preestrite võim.
Egiptuse poos

Skulptuur

Nii nagu arhitektuuri, nii ka skulptuuri puhul seisukohalt on eriti tähtis vanade egiptlaste usk surmajärgsesse ellu. Skulptuurikunstis võib tinglikult eristada kahte suunda. Esiteks teosed, mis kujutavad vaaraod ja jumalusi —need on eriti ranged , suursugused ja stiliseeritud. Seda laadi kunstile oli omane eriti sünge üleinimlik toredus. Mõnikord olid sellised skulptuurid liidetud arhitektuuriliste ansamblitega. Selline skulptuuriteos on ka hiiglaslik kaljukünkast väljaraiutud sfinks —inimese pea ja lõvi kehaga olendi kuju, mis seisab Giza suurte püramiidide juures. Arvatakse, et sellel sfinksil olid vaarao Chefreni näojooned. Egiptuse kunsti oli ka teisi, väiksemaid sfinkse ja muid kujusid , kus ühendati inimese ja looma kehavorme. Sagedased olid vaaraode täisfiguurid, tardunud sirges poosis, vasak käsi rinnal. Nende nägudel mängleb võimukas, salapärane, pidulik, pisut nagu üleolev naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi kujutatava tähtsust. Samasugused on ka istuvad valitsejafiguurid. Egiptuse figuurid olid määratud peamiselt otse eest vaatamiseks. Teiseks suuna moodustasid teenijate figuurid, mis ülikutele hauda kaasa pandi. Need on vabamalt teostatud ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Neis on väga palju realismi ja loomutruudust. Tavaliselt on nad puust või lubjakivist ja värvitud. Kogu Vana-Egiptuse ajaloo jooksul püsis vaaraode kujutamise traditsioon muutumatuna—ikka sama näoilme, soeng ja riietus. Viimane on egiptuse skulptuuris eriti stiliseeritud—ei tehta katsetki kujutada riidevoltide mängu või juuste lehvimist tuules —kõik on antud siledate, aga väga ilmekate kivimassidena. Egiptlaste uskumuse kohaselt ei piisanud üksi keha säilitamisest. Kui ühtlasi säilitati kuninga elutruu kujutis, oli kahekordselt kindel, et ta jääb igavesti edasi elama. Sestap kästi skulptoritel raiuda kõvast kulumatust graniidist välja kuninga pea, mis paigutati hauakambrisse, kus keegi seda ei näinud. Kuju pidi oma võlujõuga aitama kuninga hinge elus hoidma. Üks väljend mida egiptlased skulptori kohta kasutasid, oligi „tema-kes-hoiab-elus“.
Sfinks
Kuulus Tutanhamoni surimask

ALLIKAD

http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/egiptus.ht m
http://et.wikipedia.org
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/egiptus/index.ht m
Oma kunstiajaloo konspekt
„Kunstikultuuri ajalugu” Ürgajast gootikani, 10. Klassi õpik, Jaak Kangilaski, Kirjastus Kunst, 2003
„ Kunstilugu ”, E.H.Gombrich, Kirjastus Avita , 1997