Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "üldkeeleteadus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nüüm, lekseem, välj, häälik, leksika, sõnavorm, morfeemid, liitsõna, verbid, sünonüümid, kange, keeleteadus, liide, sünonüümia, sõnaliigid, homonüümia, karlsson, üldkeeleteadus, liitsõnad, sõnavormid, polüseemia, homonüümid, põhimõisteid, hääldus, leksikaalne, adverbid, sule, hüpo, leksikon, lemma, kass, viitab, referent, hundMis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem. Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme. Lemma ja lemmatiseerimine • Terminiga lekseem rööpselt kasutatakse ka terminit lemma (< kr. ‘aluseks võetu, eeldatu'). Lemma tähistab kokkukuuluvate sõnavormide hulka.
3. Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika) 4. Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika) 5. Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine Pulmonaalne mehhanism - kopsud Glotaalne mehhanism - kõri liikumine üles-alla (moodustatakse; kui kõri liigub üles poole ejektiive e suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive) Egressiivne häälik - õhuvool suundub väljapoole (primaarsed häälikud, lihtsam moodustada) Ingressivne häälik - õhuvool suundub sissepoole. (Imihäälikud (click) - suus tekitatud õhuvooluga moodustatud ingressiivsed konsonandid) Põhisagedus mõjutab kõige rohkem hääle tajutavat toonikõrgust - eriti intonatsiooni. Helilised häälikud - hälekurrud vibreerivad (nt vokaalid ja konsonandid) Helitud häälikud - häälekurrud ei vibreeri, õhk voolab vabalt läbi häälepilu sellest kõrgemal
Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi
Üks levinumaid on Rahvusvahelise Foneetikaassotsiatsiooni ehk IPA transkriptsioon (inglise keeles International Phonetic Alphabet), mis on enam-vähem universaalne • Fennougristikas kasutatakse soome-ugri transkriptsiooni, mis sobib paremini soome- ugri keelte fonoloogilise struktuuriga • Foneetilise transkriptsiooni eesmärk on kajastada keele hääldust, mitte fonemaatilist struktuuri Foneem - häälik keelesüsteemi üksusena; allofoonide kogum, mis täidab keeles sama funktsiooni; fonoloogia põhiüksus. Foneem on tähendust eristava funktsiooniga häälik või häälikuühend. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk
Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad
Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega,
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid.
muutevormide (tunnused või tüveteisendid) ühine tähendus. Sõnadel sale ja sihvakas on positiivne, sõnadel kõhn ja kondine aga negatiivne konnotatsioon. Kollokatsioon on keeleline kontekst, milles sõna kasutada saab (nt kartuleid võtma, marju korjama, vilja koristama). Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus. (hiir `näriline' `arvuti lisaseade'). Sõnavara ehk leksika on kõik mingisse keelde, allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku. Sõna on üldistus sõnavormidest, st sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum, sõne aga sõna tekstis. Leksikaalne üksus on keeleüksus, millel on tähendussisu, see võib olla sõna või sõnade püsiühend. Ilus ja kaunis on sünonüümid, ehk samatähenduslikud sõnad raamat ja juturaamat
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb.
Erandiks on onomatopoeetilised sõnad, kus sisu ja tähenduse vahel on motiveeritud seos (vulisema, sulisema, kihisema jne). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid nendest moodustatud liitsõna pudrupada on sedavõrd motiveeritud, kuivõrd selle kogutähendus on liitsõna osade tähenduste küllaltki otsene summa ,,pada, milles on puder". Kuid alati ei pruugi see nii olla (nt pudrupea = loll, rumal) Motiveeritud märgid: Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Allsüsteemid
Seegi test ei ole üldkehtiv, nagu näitab inkorporatsioon - grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (põrandat pühkima põrandapühkimine). Identsena tunduvad sõnavormid (kella ja kella jne) on rangelt võttes sõnavormi erinevad realisatsioonid. Astme võrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on nad siiski sama sõnavormitüübi realisatsioonid. Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele.
Nt. Vanavanaema ja vanavanaisa. Ülivõrret ja keskvõrret väljendatakse nii muudes keeltes. Mitmuse väljendamine. ''Rohkem omadust''. Morfeemide liitumise liigid: · -fusioon-morfeemide piirid on hajusad nt. Murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada) · -kumulatsioon- ühes morfeemis on mitu tähendust nt. Vete (pl.gen.vesi), sang (sing pst.) · -muutumine sama tähendusega morfeemid kuju erinevates ümbrustes muutub. Keeleuniversaalid: Täielik universaal esineb kõigis maailma keeltes ja seda saab kuidagi väljendada eitust. Enamik universaale on tendentsid, st. Neist on ka erandeid. *Joseph Greenberg 1963, 1966 ... sõnatüüpide uurimine, universaalide selgitamine. Keeleuniversaalide liigitamine: · Absoluutselt nt. Kõigis keeltes välj. Kuidagi eitust · Mitteabsoluutsed nt peaaegu kõigis keeltes on põhisõnades subjekt enne objekti.
MORFEEMID (vormiõpetus ehk morfoloogia) moodustamisega tegelev vormiõpetuse osa morfoloogiline analüüs on sõnavormidest HÄÄLIKUD (foneetika, fonoloogia) arusaamisega tegelev vormiõpetuse osa (millest koosneb sõnavorm). MUUTUVAD SÕNAD JA MUUTUMATUD SÕNAD Pane õigesse lahtrisse: verbid (tegusõnad), adverbid (määrsõnad), substantiivid (nimisõnad), interjektsioonid (hüüdsõnad), adjektiivid (omadussõnad), konjunktsioonid (sidesõnad), numeraalid (arvsõnad), pronoomenid (asesõnad), adpositsioonid (kaassõnad) Pane õigesse lahtrisse: eile, tegema, mina, üks, maja, tohoh!, ilus, ning, taga Muutuvad sõnad Muutumatud sõnad Verbid (tegusõnad) tegema Adverbid (määrsõnad) eile
struktuuri: sama foneemi erinevat hääldust kirjutatakse üldjuhul erinevalt, isegi kui sellega ei kaasne tähenduse muutus ja erinev hääldus ei tähenda keele fonoloogia seisukohalt kaht vastanduvat foneemi. Fonemaatilist struktuuri kajastab fonoloogiline transkriptsioon. (Wiki) IPA - http://www.langsci.ucl.ac.uk/ipa/fullchart.html Soome- ugri transkriptsioon- http://heli.eki.ee/kohanimed/pdf/foneetilise_transkriptsiooni_ylevaade.pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid Komplementaarne distributsioon(vähemalt üks minimaalpaar ja sarnasus)- sama foneemi allofoonid 4. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne
hea, parem good, better üks, esimene one, first Allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogiliseks varieerumiseks. Morfoloogia põhimõisted Morfofonoloogia uurib tüvevaheldusi: seda, kuidas sõna tüvi eri sõnavormides varieerub. Morfoloogia põhimõisted Vaba morfeem on morfeem, mis võib esineda omaette sõnana, ilma et sellega peaks kohustuslikult liituma teisi morfoloogilisi elemente. Vabad morfeemid jagunevad omakorda sõnaliikideks. Morfoloogia põhimõisted Seotud morfeem e afiks on morfeem, mis esineb alati osana sõnast. Seotud morfeemid jagunevad omakorda grammatilisteks tunnusteks (kiirele) ning tuletusliideteks (nt kiiresti). Morfoloogia põhimõisted Kliitik on seotud morfeem, mis liidetakse juba muudetud sõnavormile või lausa tervikfraasile. Kas Mallegi kirjutas? Kas Malle kirjutaski? Malle kirjutas täna kolm kirjagi.
häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis
Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid. Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
3 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh"). Intonatsioon täidab ekspressiivseid ülesandeid. Sellega väljendatakse imestust, üllatust, ehmatust jne. Kvantiteet (välde) eesti keeles on kolm väldet (haruldane), välde ei mõjuta ainult ühe hääliku, vaid ka silpide pikkust. Sõnaintonatsioon (toon) lause intonatsioon. Põhitooni liikumisest kujuneb lause meloodiline joonis. Põhitooni kõrgust mõõdetakse hertsides
saab sõnu muuta ja seostada. Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid. · Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse. · Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhma). 6. Aleksandria periood (Dionysios Trax); Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud
samme o afrikaat klusiilialguline frikatiiv [pf ts] · Positsioonilised nähtused: o palatalisatsioon e peenendus nt. palk, palk o vokaalharmoonia sõnas võivad olla ainult kas ees- või tagavokaalid, nt. türgi keel o assimilatsioon e sarnastumine häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks o dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine · Prosoodia o rõhk rõhuline on silp või sõna mitte häälik, eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v.a võõrsõnad ja hüüdsõnad ning omasõna ,,aitäh") o intonatsioon o kvantiteet e välde eesti keeles 3 väldet (haruldane), välde ei mõjuta vaid ühte häälikut vaid ka silpide pikkust o sõnade toon e lause intonatsioon: ühtlane, tõusev, langev, tõusev-langev toon Fonoloogia · Mõisted: · foon e häälik akustiliselt eristatav häälik
33. Morfeem, morf, allomorf Morfeem on morfoloogia põhiüksus, väikseim tähendusega keeleüksus; morfeemide omadused: * harva lisandub uusi liikmeid * fikseeritud positsioon * üldine tähendus * kohustuslikkus (rääkimine ainsuses või mitmuses) * seotud morfeemid Morf on morfeemi avaldumisvorm konkreetses keeles: talu, talu-sse, talu-st, talu-gi . Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides. Allomorfid on eri morfeemide variandid e teisendid; eesti keele osastava (partitiivi) eri lõpud 34. Vaba ja seotud morfeem Seotud morfeemid on afiksid: * prefiks - tüve ees; eba-, re- jne * infiks - tüve sees; kelle-le-gi * sufiks - tüve lõpus; jalu-st
Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. Diftong-täishäälikuühend
KORDAMISKÜSIMUSTE VASTUSED 2014 1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünk
2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuuluvad leksikaalsete morfeemide, tunnused ja lõpud aga grammatiliste morfeemide hulka. 2) Sõna ühelt poolt põhiline, teisalt mitmetähenduslik mõiste. Keele
Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel. Seega on keele olemus kaheplaaniline, ehk duaalne. Keele allsüsteemi suhted hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: - Semantika tähenduste uurimine - Süntaks lauseehituse uurimine - Leksika sõnavara - Morfoloogia sõnade sisestruktuur - Fonoloogia häälikulise struktuuri uurimine Selle süsteemi kohaselt teostub kõrgem tasand madalama tasandi kaudu. · Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv neis on piiratud või mitte. Ainult loomulikud keeled on avatus süsteemid selle mõiste kitsamas tähenduses. Neis on palju alussõnu
7. Fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või teises keeles on ja kuidas ning mis tingimustel nad omavahel kombineeruvad. FONEEMIÕPETUS. Foneem - väikseim keeleüksus, mis võimaldab eristada tähendusi, aga ta ise ei kanna tähendust. Foneemidest pannakse kokku keele väikseimad tähendust kandvad üksused e morfeemid. Foneemide liigid: *Vokaalid (mis omakorda jagunevad ees- ja tagavokaalideks, kõrgeteks, keskmisteks ja madalateks.) *Diftongid *Konsonandid Minimaalpaar - eri tähendusega sõnad, mis erinevad üksteisest ühe hääliku võrra. Nt tikk takk tukk tokk tekk. Foneemide distinktiivsed tunnused eesti keele foneemide näitel: Kõrg Mada Ees- Taga- La- e l voka voka biaal-
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
Semantika- tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika-konkreetste k
annaabi.ee 
