3. Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika) 4. Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika) 5. Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine Pulmonaalne mehhanism - kopsud Glotaalne mehhanism - kõri liikumine üles-alla (moodustatakse; kui kõri liigub üles poole ejektiive e suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive) Egressiivne häälik - õhuvool suundub väljapoole (primaarsed häälikud, lihtsam moodustada) Ingressivne häälik - õhuvool suundub sissepoole. (Imihäälikud (click) - suus tekitatud õhuvooluga moodustatud ingressiivsed konsonandid) Põhisagedus mõjutab kõige rohkem hääle tajutavat toonikõrgust - eriti intonatsiooni. Helilised häälikud - hälekurrud vibreerivad (nt vokaalid ja konsonandid) Helitud häälikud - häälekurrud ei vibreeri, õhk voolab vabalt läbi häälepilu sellest kõrgemal
· Normatiivne foneetika ehk ortoeepia erinevate hääldusreeglite väljatöötamine ja määratlemine · Eksperimentaalfoneetika häälikusüsteemide ja häälduse uurimine katselisel meetodil 4. Millised on foneetika rakendusalad? · Lavaline kõneõpetus (õige diktsioon, õige hingamine) · Laulmise õpetamine · Kõnekunsti õpetamine · Võõrkeeled õpetamine (uus intonatsioon, uued artikulatoorsed harjumused) · Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist.
taju vahelisi seoseid. Keeleteaduslik vaatenurk, häälikute funktsionaalne aspekt häälikute roll tähenduse eristamisel. Foneetika rakendusalad: võõrkeeleõpe, kõneteraapia (logopeedia), tehiskõne, ... Foneemid e. häälikupere (häälikusüsteemi funktsionaalne üksus; ühine kõigis häälikuvariantides tajutakse ühe ja sama funktsionaalse häälikuna). Väikseim keeleüksus, abstraktsioon. Allofoonid e. eri foneemide esindajad (foneem /i/ tähistab häälikut [i]). Minimaalpaarianalüüs. Minimaalpaar koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja mis erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võrra: pila-pala, muu-suu, kala-kana jt. Täiendav jaotumine e. komplementaarne distributsioon: kui kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid
5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused
4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus, fonoloogia aga keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt. Vabaallofonid ja positsioonilised allofonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi, nt kila küla. Minimaalpaarid on sõnapaar, mille liikmed erinevad
Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja
Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad.
MORFOLOOGIA FONOLOOGIA <- allsüsteemid on seotud koosnemissuhtega. Morfoloogilised üksused koosnevad foneemidest, leksikoni üksused tüvedest ja teistest morfeemidest, süntaksi üksused sõnadest ja morfeemidest. Öeldakse, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Erandiks on semantika, mis on seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võib olla mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt on fonoloogia üksused foneemid /k/ või /a/, leksikoni üksused sõnad (kala). Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on
Keel kui süsteem HÄÄLDUS JA HÄÄLDUSTEADUSED 3. Häälikute moodustumise foneetilised alused. Konsonandid ja vokaalid 3.1. Konsonantide klassifikatsioon (skeem 5) 3.1.1. Liigitus moodustuskoha järgi (vt tabeli veerud): labiaalid ehk huulhäälikud (k.a dentilabiaalid ehk labiodentaalid: f, v) dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambavallihäälikud palataalid ehk kõvasuulaehäälikud velaarid ehk pehmesuulaehäälikud uvulaarid ehk nibuhäälikud farüngaalid ehk neeluhäälikud
Need teadlased kuulusid noorgrammatikute koolkonda. 20.saj. alguses tekkis arusaam keelest kui süsteemist. See on moodsa keeleteaduse alust. Keele kui süsteemi käsitlust nimetatakse strukturalismiks. Selle rajaja on Ferdinand de Saussure. Jan Baudouin de Courtenay kasutas esmakordselt terminit "foneem". Strukturalismi loogiline jätk on Praha koolkond, kuhu kuulusid mh Nikolai Trubetskoi ja Roman Jakobson. Trubetskoi on moodsa fonoloogia rajaja. Iga foneem on vastandatud süsteemi teistele foneemidele (opositsioon). Foneemi kirjeldavad distinktiivtunnused. Praha koolkond käsitles opositsioone, millel on kaks tunnust (heliline-helitu jms). Selliseid opositsioone nimetatakse binaarseteks. Ameerika strukturalismi aluseks oli antropoloogiline lingvistika. Tegeldi põlisrahvaste keelte ja kultuuride uurimusega. B. L. Worf ja E. Sapir arvasid, et keeleerinevused tingivat mõtlemiserinevusi ja kaugemas ulatuses ka maailmavaadet
6 liiki: Üldfoneetika, deskriptiivne e kirjeldav, kontrastiivne e võrdlev, ajalooline e häälikulugu, normatiivne e ortoeepia ja eksperimentaalfoneetika. 4. Millised on foneetika rakendusalad? 8 valdkonda: lavalise kõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus, õige hingamine) kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel võõrkeelte õpetamisel (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon: kõne kõrguse liikumine ajas) logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias, audioloogias kohtufoneetikas (nt kurjategija hääle tuvastamine) muusikaakustikas kõnetehnoloogias (kõne automaatne äratundmine, kõnesüntees, kõneleja automaatne tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)
Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasutab ekstralingvistilisi vahendeid estid, ilmed), hääli ja paralingvistilised vahendid intonatsioon, toon, tämber. Lisaks loomulikule ja tehiskeeltele räägitakse ka loomade keeltest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Formaalkeel on kunstlikult loodud märgisüsteem. Nad on väga kitsapiirilised, programmeerilmiskeelt ei saa nt kasutada sotsiaalsete suhete sõlmimiseks jne. * loomulik keel see on see keel, mis on kujunenud väga pika aja jooksul ning avaldub peamiselt sõnaliselt
Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia muutuda, toon võib kuuluda kokku rõhuliste silpidega – aktsent Mida inimesed teevad, kui nad räägivad või kuulavad kõnet? - Kõige lihtsamas suhtlusahelas (= kõneakt) on kõneleja (kas räägin omaette või teisega) ja kuulaja (kas enda või teise kõrv). - Kõnelemine algab peast. Ajus tekib mõte, mida kõnega kuulajale väljendada ja liigub
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
madalamat ja tumedamat heli. Keelesüsteemi toimimise eesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung. Keelesüsteemi kõige väiksemad koostisosad on foneemid - need on häälikuklassi abstraktsioonid (foneemid märgitakse kaldkriipsude vahele / r /). Foneemidel on olemas neile omane väline vorm ja võime eristada sõnade tähendusi. Samas ei ole ka foneemidel (nagu häälikutelgi) tähendusi. Iga abstraktne foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneeme on igas keeles kindel hulk, nende hääldusvariante ehk allofoone aga lõpmatu hulk. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on keeles tähendusi eristavad, ja tõlgendab häälikusüsteemi funktsionaalselt. Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs. Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: / a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü /
- kaashäälikud - sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes iseloomustab
alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus). Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue'i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena. Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon, toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm. Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi. Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language, Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie.
Foneetika allüksused on artikulatoorne, akustiline ja pertseptiivne foneetika. Artikulatoorne foneetika tegeleb kõneorganite tegevuse uurimisega kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja akustilisi omadusi (pikkus, kõrgus jt). Pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelist eristamist ehk tajumist. Milline on foneetika põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Foneetika põhiüksuseks on häälik. Häälikute hulk on lõpmatu. Hääliku kvaliteeti mõjutavad tema naaberhäälikud, positsioon ja kõneleja emotsionaalne seisund ning kõneorganite anatoomia. Mis on fonoloogia põhiüksus ja mis teda iseloomustab? Fonoloogia põhiüksus on foneem ehk häälikuvariandi abstraktsioon, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Foneemil endal puudub tähendus. Millega tegeleb fonoloogia? Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid
Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2
kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS (Language for Special Puropses). - Seosed muude teadusharudega? Keeleteaduse meetodid: - Lingivsti keelepädevus e keelevaist ainult sellele ei tohiks toetuda. - Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne). - Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS
Paljud rakenduslikud suunad on kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS (Language for Special Puropses). - Seosed muude teadusharudega? Keeleteaduse meetodid: - Lingivsti keelepädevus e keelevaist ainult sellele ei tohiks toetuda. - Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne). - Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). - Katsed psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3) Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas, b) keskaja Euroopas, 3) XIX sajandil, 4) XX sajandil. ANTIIKMAAILMAS VANA-INDIA: Panini (3
21. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme. 22. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri; uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem - on fonoloogia põhiüksus. Foneemivariant e. Allofoon - on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist,
oleva keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika (häälikulise struktuuri uurimine; teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist): • artikulatoorne - uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis • akustiline - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi
ARVUTILINGVISTIKA suhteliselt uus haru: keele automaatanalüüs, kirjeldamine, morfoanalüsaator, masintõlge jms Keeleuurimine keele tasandite kaupa Grammatika: nii keeletasand, kui ka teadus , mis seda uurib, samuti... Foneetika: häälikud ja kõne tajumine Artikulatoorne foneetika: hääldus ja kõnetraktis toimuv Auditiivne foneetika:kõne kuulmine Akustiline foneetika: kõnelemisel tekkinud helilained Fonoloogia: häälikute süsteem Foneetika: selline ja selline häälik moodustub nii ja nii Fonoloogia: Keeles X on 8 vokaali, mis jagunevad nii ja nii Keeleteaduse lähedane distsipliin on keelefilosoofia: uurib seoseid keele ja inimmõistuse vahel: ei ole teada, kas keel juhib mõtlemist või vastupidi LOENG III Antiikaja filosoofia Herakleitos: inimmõistus ja keelestruktuur on 1:1 vastavuses Demokritos: keeles pole kõik loogiline ja korrapärane, ei pruugi olla seost sõna ja tähenduse vahel
või tulemusi praktiliste probleemide lahendamisel. Paljud rakenduslikud suunad on kujunemas või juba kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks. Keeledidaktika, keelekümblus, spetsiifiliste erialade keelekasutus e LPS (Language for Special Puropses). Keeleteaduse meetodid: * Lingivsti keelepädevus e keelevaist – ainult sellele ei tohiks toetuda. * Andmete kogumine (lindistus, litereerimine e transkribeerimine – teksti kirjapanek koos metamärgistusega: intonatsioon, pausid jm. Korpus – elektrooniline struktureeritud kogu mingi keele tekstidest. Sõnaraamatud, arhiivid jne). * Andmete töötlemine (kvalitatiivne meetod – üksikjuhtumid; kvantitatiivne meetod – sageduste uurimine, nn statistiline lingvistika). * Katsed – psühholingvistilised katsed (sageli mingi kiiruse mõõtmine), küsitlused. 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine - antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles, Vana- India: Panini) * VANA-INDIA: Panini (3. saj eKr)
· erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2. keelemärgi diskreetsus e eristatavus (aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid); · paralingvistiline vahend intonatsioon jms; · ekstralingvistiline vahend zestid, miimika, pilgud jms; 3. keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: · häälikute süsteem keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest häälikutest · tähenduste süsteem keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest märkidest 4. keelesüsteemi produktiivsus: Lause või mõtte pikkus pole piiratud; Vajadusel saab uusi sõnu juurde tuletada. Sõnadel võib olla mitu tähendust
tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne üksuste akustilisi omadused) ja pertseptiivsest(häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamine ja tajumine) aspektist. Pertseptiivse e tajufoneetika eesmärgiks on erinevate kõneüksuste tajumiseks oluliste tunnuste väljaselgitamine, kõnetaju iseärasusi arvestavate mudelite loomine kõne- ja kõnelejatuvastuseks. Foneetika põhiüksus ehk häälik on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment. Häälikuid on lõpmatult palju, nende kvaliteeti mõjutavad nende positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia ja emotsionaalne seisund. Häälikuklassi abstraktsioon e invariantne etalon on foneem, mis on ühtlasi ka fonoloogia põhiüksus. Foneem on abstraktsioon, mis esineb reaalsuses variantide e allofoonidega
uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja meetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e. seda, kuidas eri keeled maakeral paiknevad, missugused seigad mõjustavad keelekollektiivide suurust ja keelte esinemistihedust. areaalne e. piirkondlik klassifikatsioon- lähtutakse geograafilistest kriteeriumitest arbitraarne- meelevaldne arhifoneem- sellega tähistati neid juhtumeid, kus kahe foneemi vaheline opositsioon neutraliseerub artikulatoorne foneetika- hääldamist uuriv foneetika artikulatsiooniviis- see, kuidas õhuvoolu kulgu takistatakse arvutilingvistika- uurib võimalusi, kuidas esitada keeles sisalduvat teavet masinal töödeldavas vormis. aspekt- terminit kasutatakse mitmes tähenduses. Selle all võib mõista mingi kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust vaadeldakse. Imperfektiivsest (e lõpetamata
• Keelepuud • Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada, st mis on pärit samast algkeelest. • Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud sugulaskeeli, nt baski keel ja korea keel 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine
Indeksite motivatsioon on põhjuslik: me järeldame midagi: jäljed liival on märk inimesest, me järeldame, et inimene oli rannas. Järelduslikud märgid on keelemurded. 2) keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus: Vorm ja tähendus on selgelt koos, piirid on kindlad. On kas "kana" või "kala", vahepealset võimalust pole. Märk süsteemis on tervik. Paralingvistilised vahendid on kõnes kuuldavad hääleomadused, mis pole häälikud: toon, intonatsioon jms. Sellist diskreetsust pole, tempo, häälekõrgus muutuvad. Ekstralingvistilised vahendid on keelele lisaks, nt pilk 3) keelesüsteemi duaalsus- kõik imimkeeled on kaheliigilised: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem, kus tähenduseta üksustest pannakse kokku tähenduslikud üksused (sõnad) 4) keelesüsteemi produktiivsus- Keelel ei ole piire; lausete hulk keeles on piiramatu. Suhtluses on piirid ees, seda raskendab arusaamine.
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
töötluse tulemuste alusel kujundatud juhtimisseaded. 26. Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju-) Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)- ehk häälikud. Artikulatoorne uurib kõneorganite tegevus kõneloome protsessis, akustiline uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi, pertseptiivne ehk tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise probleeme 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia, foneem, allofoon- fonoloogia ehk häälikute ühendid. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus. Foneemil endal ei ole tähendust.
Foneetika häälikuõpetus, hääldusõpetus teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainete tulemusena tekkiva eristamise ja tajumise probleemidega. Foneetika põhiüksus- häälik. 27. Fonoloogia, foneem, allofoon Fonoloogia- häälikulise struktuuri uurimine; uurib lõplikku hulka invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevateks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Foneem- häälikuklassi abstraktsion e invariantne etalon; fonoloogia põhiüksus. Allofon e foneemivariant- foneemi püsitunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate üksustega. 28
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
