Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Üht hüvelist riiki hoiavad püsti neli voorust: tarkus, mehisus, mõõdukus ja õiglus - Platon". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
mõõdukus, õiglus, platon, mehisus, voorust, platonil, ideaalsus, tarkuse, vaielda, reaalsus, saavutatakse, öelnud, kange, platonile, mõttemaailmad, asendada, omapoolsete, tsitaati, voorused, valdab, imeline, aimugi, igavesti, ängi, tükk, unustada, kahtlemata, maasse, richard, mentaalne, õppinud, taaskord, iseseisvus, kaine, mozart, suureleFilosoofide elulugu ja tsitaate. SOKRATES (469399 eKr) ELULUGU Sokrates (469399 e.m.a) oli Vana-Kreeka filosoof. Andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad peamiselt filosoof Platonilt (427347 e.m.a) ja ajaloolane Xenophonilt (u 430- 354 e.m.a). Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi teost, kuid tema nimi esineb enamuses Platoni dialoogivormis kirjutatud teostes. Üpris raske on vahet teha, milline oli tõeline Sokrates ja kus väljendas Platon oma mõtteid Sokratese nime all. Sokrates abiellus 45-aastaselt riiaka Xanthippega, kuid pereisana temast küll asja ei olnud välja arvatud see, et neil kolm poega ikkagi oli. TSITAADID · Tarkus on teadmine kui vähe me teame. · Armastama peab läbi tarkuse, mitte läbi tunnete. · Ilma sõpruseta ei ole inimestevahelisel suhtlemisel mingit väärtust. · Mida vähem on inimesele vaja, seda lähemal on ta jumalatele.
Väärtusteooria tähtsamateks osadeks on eetika, õpetus kõlbelistest normidest ehk sellest, mis on hea ja halb, ja esteetika, õpetus sellest, mis on ilus ja inetu. Platon on kõige enam uuritud ja tõenäoliselt ka kõikide aegade suurim filosoof. Ta palus oma kaaskodanikel Ateenas vastata kõiksugustele keerulistele ja tülikatele küsimustele, mida me nüüd nimetame “filosoofilisteks” ning kirjutas nende mõtted hoogsas vormis üles. Platonil oli oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat. 3 1 ELULUGU Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast
Meeltega tajutav(nägemine, kuulmine, kompamine, maitsmine, lõhna tundmine) maailm- pidev muutumine, tekkimine, hävimine, ajalik ja ajutine. Maja ehitatakse, maja laguneb. Ideede maailm- muutumatu, ei eksisteeri hävimist ja tekkimist, igavene. See on tõeline olemine. Maja võib kaduda, kuid maja idee ei kao. Mida rohkem maja sarnaneb maja ideele, seda täiuslikum ta on. Meeltemaailmas näeme ideede peegeldusi, mitte ideid endid. Sokrates tundub meile tark, kuna temas peegeldub tarkuse idee. Ka väärtustel (headus, õiglus, tarkus, ilu) on üldkehtiv alus ideede maailmas. Õiglus ei saa olla tõlgendamise küsimus, et üks inimene arvab nt. et Sokratese surm oli õiglane ja teine, et see polnud. On olemas üks absoluutne ja püsiv õigluse mõõt- õigluse idee. See on alati kehtiv ja ümberlükkamatu. Tark armastab tõde. Tõde on püsiv ja muutumatu, ta ei allu tõlgendustele. Tõde on tõe idees.
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? Klassikaline (Platon kuni XVII saj): Millineo n hea elu? Milles hea elu seisneb? Mis teeb elu heaks? Mida teha, et elu oleks hea? Kuidas elada hästi? Mis on õnn? Milles peitub õnn? Mida teha, et olla õnnelik? Uusaegne (XVIII-XXI saj) Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda A. enese suhtes, B. teiste suhtes? 2. Mis on õnn? Loodusega kooskõlas elamine Seneca Eudaimoonia ehk õitseng Aristoteles Õnn on see kui ma saan enda valdusesse mingid objektid (inimesed, materjaalsed esemeb, tunnustus, kodumaa vabadus jne), mida mul enne ei olnud populaarteaduslik. Mikrokosmiline tasakaal. Hüvede saavutamine, kätte saamine, nendeni jõudmine näiteks eneseteostusest tekkiv seisund,
Ta ütleb, et siin kehtib "tugeva metslooma" võim, kus valitsemine on selleks ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja võimuahneid. Platonile on vastuvõtmatu ka timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest. Ka ei meeldinud talle oligarhia, kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi väärtusi. Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning vääritumaks riigivormiks, kuna võimul on tavaliselt vähearukas, võimuahne ja piiramatu omavoliga valitseja. Oma "Politeia "arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale. Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada
tähelepanuväärsemaid suurkujusid, kelle teoseid ja saavutusi nii filosoofia, poeetika kui ka kunsti valdkondades on uuritud ning täiustatud läbi aegade. Tema nägemus, et vaim on primaarne ja kõik see on materiaalne ja sekundaarne ning, et teadmisi ei saada elus kogemustest ja nende üldistamises, vaid mõtlemisest endast, tundus huvitav. Samuti oli põnev lugeda sellest, et inimestel on ideed alati olemas ja neid tuleb lihtsalt meenutada, et uusi teadmisi saada. Platonil on ka väga palju huvitekitavaid arusaamu erinevatest asjadest. Elulugu Platon (427-347 e.m.a./eKr) kelle nimi oli tegelikult vanaisa järgi Aristokles, sündis nimekas ja rikkas perekonnas Aigina saarel, Ateena lähedal umbes 427 eKr Ateenas Aristoni ja Periktione pojana. Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Ta filosoofiaalane tegevus ei alanud eriti vara, andmed näitavad, et ta tegeles enne filosoofiat atleetikaga, samuti tegi ta
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) 3. Platon: 1. kes on filosoof - mille poolest ta erineb Jumalatest / tarkadest ja võhikutest / inimestest ning oma arusaam sellest erinevusest 2. miks on filosoofid parimad polise valitsejad kaks põhjendust ja oma arusaam selle kohta 3. mis on idee ja millised on ideele iseloomulikud jooned + lisage oma arusaam selle kohta mis on idee 4. Bacon: 1. esitage õige induktsiooni meetod: kolme tabeli kirjeldus (soojuse näitel) ja milles on iga
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
poliitilise tegevuse raskeks. Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 403-404 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütaagorlaste
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest)
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
V: järsku tormas neile vastu kari poriseid sigu, kes jooksid mõne neist jalust maha, teise aga määrisid poriga kokku 6.Mida olevat Sokrates öelnud, kui kord keegi lõi teda jalaga? "Kui eesel mulle kabjaga äigaks, ei hakkaks ma ju teda kohtusse kaebama" Sokratese tarkus 7.Mida vastas Delphis jumal Apolloni pühamus püütia ehk ennustaja-preestrinna, kui temalt küsiti, kas keegi on Sokratesest targem? V: mitte keegi 8.Kes olid Sokratese õpilased? V: Platon, Xenophon, Antisthenes ja Aristippos 9.Millise Delfi oraaklipühamu sissepääsu kohal oleva lause valis Sokrates oma elu motoks? V: "Tunne iseennast" Sokratese dialektika ehk vestluskunst 10.Mille defineerimist ehk määratlemist nõudis Sokrates oma vestluskaaslastelt? V: mõistete 11.Kuidas elas ja käitus Sokrates? V: tasu õpetuse eest ei võtnud, aga nälginud ei olnud 12.Mis vormis õpetas Sokrates? V: küsimuste-vastuste vormis Voorus ja teadmine 13
ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast poliitikast või politoloogia metodoloogiast suurt kasu ei ole (vahest ainult kvalitatiivse võrdleva analüüsi osas on kokkulangevusi). 1. loeng (06.02.06). Sissejuhatus ainesse. Poliitikafilosoofia teke. Vana-Kreeka. Platon. 4 suurt küsimust, millele peavad vastama kõik poliitfilosoofilised käsitlused (Portis 1998 Political Theory from Plato to Marx: 9-11): 1) küsimus inimloomusest, mis on inimesele kui liigile eriomane? Inimeseks olemine seisneb potentsiaalsuses ja realiseerumises. Ka ratsionaalne valik on inimeses potentsiaalselt olemas? Mis õigused on inimesel? Inimene on poliitiline olend (Aristoteles), usklik loom
Surma pole vaja karta, sest hingeahela lagunemine toimub märkamatult. SOFISTID Viies sajand eKr oli antiikdemokraatia õitseaeg, rahva koosolekul esinemiseks pidi kodanik valdama retoorikat ja võitluskunsti. Sofistid olid elukutselised kõne- ja võitluskunsti õpetajad, kes töötasid raha eest, arendasid loogikat ja grammatikat, samas olid nad relativistid väites, et tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema
silmapaistvatel ametisaavutustel. 9.Romantilise au paradoksid Au otsitakse kas uhiskonnale vastandumises (enesevaljendamine kordumatu indiviidina) voi riigi ja rahva nimel suremises. Aadliau edasikestmine duellid. Õnn 1.Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Platon- Õnn on meie lõppeesmärk, sest me teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. 2.Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest. Õnnelik olemiseks ei piisa vaid vooruslikust elust, vaja on ka väliseid hüvesid, vahendeid, et teha teistele head, inimene ei ole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga ta sõbrad on halvad Aristoteles. Stoikud voorusliku elu aluseks on õige tunnetus, sellest, mis on hüve, õiged hüved on seesmised, loomupoolest head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus, mõõdukus)
Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Institutsioonid. Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest ning osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on rohkem müüt kui reaalsus, kõik Kreeka valitsemisvormid omasid teatud esindajate valimist, aga need esindajad, poliitilised ametnikud pidid olema vastutavad selle kodanikeühenduse rahvakogunemise ees. Vastutus oli korraldatud järgmiselt: 1. tavaliselt kehtis tagasivalimiskeeld, 2. linna-ameteid juhiti kümnekaupa, kus igast suguharust oli valitud üks. 3. rahvas kontrollis valitsuse tegevust läbi viiesajanõukogu ja vandekohtute.
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon varase Platoni arvates on vaja ka väliseid hüvesid hilise Platoni arvates piisab õnneks vaid voorusest Stoikud õnn on kindlus hüve omamises, kuid kindel saab olla ainult tõelise hüve seesmiselt, loomu poolest hea omamises Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast õnneliku elu vormid
MÕISTED A priori- kogemuse eelne tõene teadmine Absoluut- lõplik reaalsus kui üks ja ainus kõikehõlmav printsiip, kõikainus Agent- subjekt, mis otsustab, valib või tegutseb Agnostitsism- suhtumine, mis väldib nii uskumist kui ka uskumatust, jaatust kui ka eitust, hoidudes otsustusest. Analüüs- viis taotleda millegi sügavamt mõistmist seda osadeks jagades Analüütiline filosoofia- filosoofiline vool, mis näeb eesmärki mõistete, väidete, meetodite, argumentide ja teooriate selgitamises hoolika analüüsi teel.
head, mitte olla heategija. Deontoloogilised Immanuel deon- ,,peaks" eetikateooriad Kant (1724- Mis on inimkonna kõrgeim siht üldse? Ainult (eetiline absolutism) 1804), õnnelikkus või midagi veel? Joseph Inimeseks olemine on meile kingitud. Inimese Butler, kõrgeim siht on: Platon, 1. armastada Jumalat kogu olemusega. Sokrates, 2. armastada teist inimest kui iseennast Aristoteles need on kristliku eetika alused. (384-322 Mitte inimene pole eesmärk vaid midagi kõrgemat. eKr), Moore Vahendid mille abil me teame, mis on kõlbeline ja moraalne, leiame, mis on hea ja halb:
Platoni käsitlus riigist kui klassikalise poliitilise utoopia näide PLATON, Politeia (VII raamat 514a-521b). Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia nr 9/1997. lk 1819-1828 1) Kuidas kirjeldab Platon allegooriliselt koobast ja selle asukaid ning mida need allegooriad võiksid sümboliseerida? Koobas sümboliseerib inimese piiratust ja kitsast silmaringi. Koopa asukad on kui inimesed, kes ei mõista, mis tegelikult toimub nende ümber. Koobas on nende maailm ja see maailm, mis asub väljaspool koobast on neile tundmatu. 2) Kuidas kirjeldab Platon koopast lahkuma sunnitud vangi suhtumist oma kaasvangidesse ja mida need allegooriad võiksid tähendada?
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
·analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia Inimene mõistmine filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia- inimest vastandatakse mõtleva loomaga. Kõige enam kasutatav seisukoht nii antiikaja loogikaõpikutes. Inimene kulub loomade hulka, mõtlemine ja kõrgelt arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab
annaabi.ee 
