Ühiskonnaõpetus I - Sissejuhatus ühiskonnaõpetusse (0)

Ühiskonnaõpetus
Sissejuhatus ühiskonnaõpetusse
Mis on ühiskond?
Esimene definitsioon – ühiskond on kollektiivsel identiteedil põhinev inimsuhtlus. Esiteks on meil kommunikatsioon, mis meid seob. Teiseks see kommunikatsioon põhineb millelgi, näiteks meie tundmustel või identiteedil. Identiteet võib põhineda rahvusel (eestlased), religioonil ( kristlased ), ajaloolistel (USA mitterahvuslus, võimaluste maa), majanduslikel (rikkad, vaesed), poliitilistel ( sotsialistid , liberaalid ) väärtustel ja eesmärkidel. Ühistunnetus liidab väärtuste tunnetajad ja eesmärkide taotlejad ühtseks meieks. Nendevahelise suhtluse tagajärjel tekib ühiskond.
Teine definitsioon – ühiskond on suurte inimhulkade kooselu korrastatud viis. Kui suur on inimhulk? - See oleneb situatsioonist, ühtset piiri ei saa tõmmata. Mida tähendab korrastatus? Mis korrastab? Kui korrastatud peab olema kooselu? Kas peab olema riik, et oleks ühiskond? - Eestil ei olnud riiki, aga Eesti ühiskond säilis. Islami ühiskond koosneb mitmetest riikidest. Kas riik ja ühiskond on samatähenduslikud mõisted? - Ei pruugi olla, riigis võib olla mitu ühiskonda.
Tavamõistes räägime kolmest tasandist. Inimesed/sotsiaalsfäär, poliitikasfäär, majandussfäär. Sotsiaal- ja ühiskonnateadlased kasutavad peamiselt: I ehk avalik sektor (seotud valitsuse ja poliitikaga), II ehk erasektor , III ehk mittetulundussektor .
Inimtegevuse eesmärkidest lähtuvalt saab ühiselu jaotada mittemajanduslikuks ja majanduslikuks sfääriks. Mõlemad kategooriad jaotuvad omakorda ühistasandiks ja eratasandiks.
Mittemajanduslik on ühistasand ehk valitsemine. See hõlmab riigiasutusi, julgeolukut, kohtusüsteemi, politseid, seadusandlust ja majanduse korraldatust. Liikmed on õpilased, valijad, diplomaadid, kohtunikud, politseinikud, ametnikud, õpetajad. Eratasand ehk eraeluline tegevus – pere ja sõpruskond, huvigrupid , organisatsioonid , vabatahtlikkus . Ühiskonna liikmed on pere, sõbrad, abikaasad , doonorid, lapsed.
Majanduslikest eesmärkidest lähtuvalt on ka kaks tasandit . Ühistasand – täielikult või osaliselt riigi omanduses olevad ettevõtted. Liikmed on töötajad, riigiettevõtete juhid, tarbijad. Eratasand on ettevõtlus – erakapitalil põhinevad ettevõtted teeninduses , tootmises. Ühiskonna liikmed on teenindajad, omanikud kliendid, aktsionärid, investorid , võlgnikud, palgatöötajad.
Keerulised juhtumid ehk inimesed, keda ei saa kuhugi paigutada. Asotsiaalid – mitteühiskondlik, normidest ja väärtushinnangutest kõrvalekalduv inimene. Ei pruugi alati olla paadialune, tegu on palju laiema mõistega. Ka vang võib olla asotsiaalne.
Üürnik – majanduslik, eratasand
Ametiühingu liige – mittemajanduslik, ühistasand
Edukas ühiskond väljendub majanduslikes ja mittemajanduslikes ühishüvedes. Riigivõim saab seda teha valimismandaadiga ehk valitud saamisega maksuraha abil. Mis on ühishüved?
Mittemajanduslikud ühishüved pakuvad tuge, mitte raha: haridussüsteem, riigikaitse , kohtud, julgeolek, seadusandlik, õigusruum, tervishoiusüsteem.
Majanduslikud ühishüved ehk kaup või teenus mida tarbitakse turu vahendueta: munitsipaal või riiklik meedia, heakorrastatud linnaruum , infrastruktuur , sotsiaalkindlustussüsteem.
Ühiskond ilma riigita on anarhia. Poliitiline ideoloogia, mille aluseks on üksikisiku piiramatu vabadus ja individualism. Riigivõim ehk ühe ühiskonnaliigme võim teise üle on peamine takistus indiviidi vabadustele. Kas ühiskond võib anarhias toimuda? Ei, sest ühishüvesid ei saaks tagada – keskendutaks vaid erasfäärile.
Ühiskonna liikmed
Tänapäeva ühikonda nähtakse üldjuhul pluralistlikuna ehk mitmepalgelisena. Riigi toimimiseks on vajalik sallivus ehk tolerants . See on vajalik, et teha koostööd.
Inimesi saab laias laastus jagada kahel alusel. Bioloogilised ehk kaasa sündinud omadused, mis on sünni hetkel juba olemas. Need on sugu, vanus, füüsilised ja vaimsed võimed, rass, seksuaalne orientatsioon. Sotsiaalsed erinevused, mis sõltuvad inimese vabast tahtest, on tekkinud kõrvalisest mõjudest. Sotsiaalsed erinevused on omandatud, näiteks haridustase, jõukus, elukoht, maailmavaade, ühiskondlik aktiivus, perekonnaseis. Rahvust on raske määratleda, kumba see kuulub.
Sotsiaalne kihistumine on erinevused suurte inimgruppide vahel ühiskonnas. Kihistumine on paratamatu. Tolerants peaks aitama nendest lõhedest üle olla. Sotsiaalne kihistumine mõjutab mitmeid asju. Inimese positsiooni ühiskonnas – kes on eliit , kes on alamklass . Suhteid erinevate gruppide vahel – kes valitseb keda. Kogu ühiskonna arengut. Ühiskonna edukuse määrab oskus juhtida harmooniliselt kõikide valdkondade arengut.
Rollimäng
1) Mustanahaline rikastab meie ühiskonda. Probleemiga on vaja tegeleda, see ei ole nende enda probleem kui neid vastu ei võeta.
2) Mitte võtta kuulda oma mehe soovitusi! Rääkida klassiga, kiusajate vanematega. Kompromiss – ei tohi kiusata , aga ei pea olema ka sõber. Käituma peab viisakalt.
3) Klassi autoriteet ja teised õpilased klassist , kes oleks Johni poolt, ei peaks vaikima. Peaks näitama poolehoidu. Viktor on venelane, aga teda sallitakse, miks mustanahaline siis nii erinev on. Korraldada Aafrika kultuurinädal. Lasta lahti metsloom Aafrikast, John päästaks klassikaaslased.
Sotsiaalne kihistumine
Ininmgruppide eristumise alused võivad olla: varanduslikud, regionaalsed (linn-maa, pealinn-provints), rahvuslikud, ideoloogilised (nt usulised). Sotsiaalne kihistumine on paratamatu, sest alati on inimeste vahel erinevused. Tugevas ühiskonnas on erinevused olemas, kuid need ei domineeri ühiskondlikku elu, vaid rikastavad. See eeldab poliitikat, mis arvestab erisustega. Ühiskond peab olema võimeline erinevused vastu võtma. Assimilatsioon – sarnaseks muutmine. Integratsioon ehk lõimumine – hoolimata erinevustest läbi saamine. Sotsiaalne kihistumine toob kaasa rida ohte: ebastabiilsus , suured lõhed, kattuvad lõhed, üks erisus domineerib kõigi teiste üle.
Kihistumise mõiste lähemalt. Sotsiaalne stratifikatsioon ehk kihistumus on ühiskonnatüübile iseloomulik rahvastikujaotus, kus teatud inimrühmad on järjestatud kihtidesse vatavalt neile kuuluvatele majanduslikele, poliitilistele, kultuurilistele ressurssidele.
Sotsiaalne straatum ehk sotsiaalne kiht on sarnaste ressursside ja sotsiaalsete tunnustega inimeste kategooria ( intelligents , aristokraatia, eliit). Majandusressussside alusel kihistub ühiskond klassideks. Elustiili, väärtusorientatsiooni või päritolu järgi kujunevad staatuskihid (eliit ja mass). Sotsiaalne staatus on indiviidi positsioon ühiskonnas, mille määravad tema päritolu või omandatud materiaalsed ning vaimsed väärtused.
Kihistumise 3-astmeline mudel. Sotsiaalse kihistumise baasil võib ühiskonda iseloomustada mudeliga : eliit – keskklass – alamklass. Eliit ehk kõrgkalss. Neid iseloomustab see, et ühiskonnas omatakse midagi väärtuslikku. Näiteks omatakse raha, tarkust. Tavaliselt on neil juurdepääs riigivõimule. Nad on mõjukamad, omavad autoriteeti ja lugupidamist. Tihti antakse neile positiivne mulje. Keskklass on kõrge ametialase kvalifikatsiooni ja piisava sissetulekuga inimeste grupp. Nad on ühiskonna tuumik, saavad endaga hakkama, on piisavalt ressursse, kuid ei oma mõju või võimu. Alamklassi iseloomustab tõrjutud seisund, madalam palk, haridus , kultuursus kui ühiskonnas kombeks. Alamklassi mõistel on põlastav iseloom.
Kihistumisel on ühiskonna korraldamisel ja sidumisel oluline tähtsus, sest see paigutab iga inimrühma kindlale positsioonile. Kihstumine on suhteline. Staatus on alati inimeste poolt kujundatud ja hinnanguline. Hinnang atnakse mitte ainult grupile kui tervikule, vaid väga tihti ka igale grupi liikmele eraldi. Staatus on kas omistatud või omandatud. Omistatud staatused põhinevad tavaliselt muutumatutel tunnustel ja inimesed on selle positsiooniga seotud oma soovist või pingutustest sõtumata. Üldjuhul on see seotud kaasa sündinud omadustega, näiteks prints William on enda soovist hoolimata prints. Omandatud staatused põhinevad valikutel ja on seega saavutatud tahteavaldusena. Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimese või grupi ümberpaiknemist sotsiaalse kihistumise süsteemis. See peegeldab ühiskonna avatust ja arenguvõimet. Ka sotsiaalset mobiilsust on kahte tüüpi – vertikaalne ja horisontaalne. Horisontaalne tähistab võimekust paikneda ümber ühe straatumi sees. See ei ole nüüdisühiskonnas kuigi tähtis, pigem oli keskaegne asi. Kui olid ketraja ja tahtsid saada puussepaks, siis ei saanud nii hästi, ehkki jäid endiselt käsitööliseks. Tänapäeval peegeldab teises linnas töötamist, ümberõppimist ja muud sarnast – ühiskond ei ole staatiline, see muutub ja kohaneb. Vertikaalne mobiilsus on olulisem. See peegeldab liikumist hirearhilises jaotuses, nt alamklassist keskklassi või eliiti ning ka vastupidi. Kui oled sündinud vaesena, siis kõrge mobiilsusega on võimalus, et saad rikkaks. Inimene ei ole kindlalt kuhugi määratud. Kui inimesed ei saa liikuda , siis muutuvad lõhed klasside vahel järjest suuremaks ja teravamaks.
Kaks olulisemat tegurit, mis mõjutavad mobiilsust on haridusnäitajad (haridustase, juurdepääs haridusele, hariduse kvaliteet) ja vabameelsus ning võrdelisuse määratlemine.
Nüüdisühiskonnad
Hankiv sektor ehk primaarne sektor jaguneb tavaliselt kaheks, üks haru tegeleb põllumajanduse ja teine loodusvaradega.
Töötlev sektor ehk sekundaarne sektor. Jaguneb kaheks – kergetööstus ( tekstiil , puidutööstus) ja rasketööstus (masinatööstus, energeetika).
Teenindav sektor ehk tertsiaalne sektor. Õpetajad, disainerid, poemüüad.
1) Üldiseloomustus
Periodiseering; tunnused: hõive, majanduslikud muutused/iseärasused, sotsiaalsed muutused
2) Mõisted
Agraarühiskond ehk põllumajandusühiskond oli valdav ühiskonnatüüp enne 19. sajandit. Inimesed olid valdavalt hankivas sektoris – põllumajanduses. Suurettevõtteid ei olnud, sest toodeti pigem endale. Oli väga suured pered, sest taludes oli palju töökäsi vaja. Elati maal. Koos elas mitu põlvkonda, nii ei olnud riigil vaja pakkuda sotsiaalseid tagatisi , seda teeb pere ise. Sotsiaalse stratifikatsiooni vorm on seisused.
Tööstusühiskond ehk industriaalühiskond oli 19. sajand kuni 20. sajandi teine pool. See jaotatakse kolme etappi . 19. sajandi algus kuni sajandvahetus – tehnika kasutuselevõtu aeg. 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimesed kümnendid – uued leiutised ja avastused. Pärast II maailmasõda 1945 – mikroelektroonika. Inimsed tegelevad töölevas sektoris. Tekkisid suurettevõtted, sest tekkis liinitöö. Toodeti mitte endale, vaid teistele väga suures koguses masstoodanguna. Kindel tööaeg. Leibkonnad muutusid – tekivad väikesed pered, kes elavad linnas. Toimub linnastumine . Tekivad inimesed, kes enam tööd teha ei saa, näiteks vanurid ja lapsed. Majandusmudeli toimimiseks pidi riik hakkama inimesi toetama. Sotsiaalse stratifikatsiooni vorm on varanduslik, oluliseks saab raha. Bürokraatia, sest pidi hakkama pikemalt ette mõtlema. Kanveiermeetod tööstuses. Võeti kasutusele leiutisi. Töö tootmisprotsessi parandamiseks.
Postindustriaalühiskond oli 20. sajandi viimane veerand. Peamine hõive teenindavas sektoris. See on etapp industriaalse ja teadmusühiskonna vahel. Põhiressurss on teadmised, mitte masinad . Põhiliseks institutsiooniks saab ülikool, mitte firmad. Tekivad ärikorraldajad, sest paljud firmad muutuvad rahvusvahelisteks. Riigi rolliks saab kordineerida majandust, mitte luua majanduskeskkonda. Tugevneb keskklass, inimeste eluolu paraneb – nad ei ole rikkad, aga elavad hästi. Massikultuur , mis on seotud keskklassi tekkega. Inimestel on televiisorid, saavad maailma sündmustest rohkem teada.
Teadmusühiskond ehk infoühskond 20- sajandi lõpp ja 21. sajand. Peamine hõive teenindavas sektoris. Tähtsustus grupitöö, info kiire hankimine ja töötlemine, peamiseks töövahendiks saab infotehnoloogia ja arvuti. Toimub rahvastiku vähenemine. Suhtlus on tihedam ja globaliseerunud. Reisitakse ja kolitakse mujale. Globaliseerumine ehk maailmastumine. Infotehnoloogia ehk kõik infoga seonduv .
Heaoluühiskond
Heaoluühiskond on ühiskond, mis pakub sotsiaalseid tugesid ja abi, vähendab sotsiaalseid lõhesid ja muud. Heaühiskonnal on kaks eeldust . Esiteks sotsio -majanduslikud eeldused. Kõige olulisem on see, et kunagi kujunes industriaalühiskond – on linnastumine, muutunud töösuhted ja korraldus, riigi roll muutustes. Teine oluline muutuste grupp on poliitilised eeldused. Need põhinevad suurest sotsio-majanduslikel eeldustel. Kujunes kodanikuühiskond - toimuvad kodanlikud revolutsioonid, esimsesed demkraatlikud valimisrežiimid, kodanikuühiskond.
Heaoluriigi peamine eesmärk on parandada kõigi inimeste toimetulekuvõimalusi, sekkudes sellel eesmärgil majandusse ja tulude jaotamisse. Heaoluriigi eesmärk on sotsiaalse vastutuse ja ülesannete kandmine, majanduse reguleerimine kehtestades makse ja hinnapiiranguid ja ühishüvede pakkumine. Edukas ühiskond väljendub majanduslikes (nt infrastruktuur) ja mittemajanduslikes (nt tervishoid ) ühishüvedes.
Kuidas tõhusust ja õiglust tasakaalustada? Majandulikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega. Sellest tulenevalt võib rääkida kolmest põhimudelist. Esiteks konservatiivne heaoluriik näiteks Saksamaa, ka Eesti. Peamised tunnused on tööpanuse arvestamine ehk riik annab tagasi rohkem neile, kes on ise panustanud, ja palgatöötajatele orienteerumine . Teiseks sotsiaaldemokraatlik heaoluriik nagu Rootsi, Norra. Põhiline on universialism, sotsiaalsed hüved kõigile, progressiivne tulumaks ja kõrged maksumäärad. Kolmas on liberaalne heaoluriik ehk USA. Inimesed saavad paremini hakkama siis, kui raha on nede käes, riik hoiab tööhõivet kõrgena. Riigipoolne jääkfinantseerimine, madalad maksud , kõrge tööhõive.
Heaoluriigi kaheks põhitunnuseks on ülekandeühiskond ehk raha liikumine ühest kohast teise (kuid ülekandeühiskond ei ole kindlasti ainult heaoluriigil, nt Põhja-Korea) ja suur avalike kulude suunamine sotsiaalsfääri. Heaoluriik vajab arenguks kapitali. Areng ei ole lõputu, sest üldjuhul tekivad siis inimesed, kes ei soovi panustada, kuid soovivad vastu võtta.