Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused (0)

5 VÄGA HEA

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused

Tunnetusprotsesside abil võtab laps maailmast vastu infot, mõtestab seda, salvestab malluning kasutab.

Traditsiooniliselt eristatakse nelja tunnetusprotsessi – taju, tahelepanu,malu, mõtlemine.
Õpetajale on tunnetusprotsesside ning nende arenguliste isearasuste tundmine oluline kahest aspektist :
1) tunnetusprotsesside arengu taset peab arvestama ainete õpetamisel;
2) tunnetusprotsessid ei arene iseenesest, vaid nende arengut tuleb toetada.
Tähelepanu
Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vormis haaratud objekt või mõtteahel korraga käepäraste objektide või mõtteahelate hulgast. Voi tapsustatult: tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või hetkeolukorrast lähtuv tähtsus.

Tahelepanu valib välja need tunnused, mida hakata edasi tootlema, mistottu ilma tahelepanuta ei ole selget teadlikku taju.
Tahelepanu maht on piiratud infohulgaga, mida suudetakse toodelda toomalus
Lapse olemasolevad teadmised jm maaravad aga tahelepanu suunatuse.

On olemas

tahtmatu tähelepanu on orienteerumisrefleks ning see rakendub silmatorkava ( ootamatu , uudse) valise stiimuli mojul.
tahtlik tähelepanu on eesmargiparane, seda juhib inimene ise lahtuvalt oma plaanidest, eesmarkidest,kavatsustest.

Taju
Taju on esemete ja nähtuste tervikliku tunnetamise protsess, mille käigus luuakse meeleorganitelt saadud andmete põhjal terviklikpilt (nn tajukujund ) vahetult mõjuvatest nähtustest või objektidest .
Eristatakse kuut taju liiki:

nägemis-,
kuulmis -,
haistmis-,
maitsmis -,
kompimis- ja
liigutustaju.

Taju areneb tegutsemise ja oppimise kaudu.
Taju on keeleliselt vahendatud. Taju on üldistus, mida enamasti nimetatakse ka sõnaga.
Mälu

Mäluga seoses räägitakse eraldi mäluliikidest ja mäluprotsessidest.
Mälu protsessideks on meeldejätmine (omandamine, kodeerimine), säilitamine ning meenutamine (meeldetuletamine, ammutamine, reprodutseerimine).

Töömälu.

Töömälu on ruum, kus hoitakse ja töödeldakse nii välismaailmast kui ka
pikaajalisest mälust pärit infot, et kasutada seda arutlemisel, probleemide lahendamisel jm

Toomälu piirangud avalduvad ka siis, kui laps peab korraga tegelema mitme tegevusega.
Verbaalse info töötlemise bloki maht suureneb esimestes klassides alltoodud pohjustel.
1. Tõuseb mäluprotsesside toimumise kiirus.
2. Vanematel lastel on teadmisi rohkem ning need on selgemalt struktureeritud kui
noorematel lastel.
3. Paremad ja struktureeritumad teadmised tõstavad protsesside kiirust.
Pikaajaline mälu.

Pikaajalises mälus hoitakse infot (teadmisi, väärtusi, hoiakuid, oskusi jms) pikka aega, selle maht on väga suur.
Mälu areneb selle baasil, mis on isiklikulttähtis ja tähenduslik.
Suures osas on mälu tähenduse konserveerimine , struktureerimineja überstruktureerimine.

Meeldejätmine, säilitamine ja meenutamine.
Meeldejätmiseksnimetatakse protsessi, mille kaigus uus materjal salvestatakse pikaajalisse mällu.
Mida sügavam on töötlus, seda paremini jääb õpitav meelde.

Säilitamise käigus toimuvad õpitavaga muutused. Info luheneb ja lihtsustub.
Meenutamine on aktiivne protsess, meenutatav rekonstrueeritakse, toetudes erinevatele seostele ja laiematele teadmistele , mitte ei saada mälust kätte valmiskujul.

Mäluvõtted.
Maluvoteteks nimetatakse tahtlikke tegevusi, mille kasutamise tulemusel meeldejatmine paraneb ning meenutamine on edukam .
Kordamine.
Kordamine on üldnimetus erinevatele mälustrateegiatele, mis sisaldavad õpitava metoodilist kordamist meeldejätmise eesmärgil.
Efektiivne on kordamise hajutamine. (Korrates on voimalik informatsiooni omavahel seostada, mis parandab meeldejatmist.)
Seostamine , grupeerimine ja kokkusurumine .
Osaliselt oli seostamisest juttu jubakordamise juures, mida saab muuta efektiivsemaks just seoseid luues .Jargnevad strateegiadon otseselt suunatud info seostamisele ja grupeerimise soodustamisele.
1. Lausete või sõnade konstrueerimine.
2. Kujutluspildid .
3. Loosungid, kõlalised seosed.
4. Seostamine tegevustega.
5. Seostamine isiklike elusündmustega.
6. Seostamine emotsioonidega.
7. Visuaalsete elementide kasutamine.
Grupeerimine kategooriatesse – eriti hierarhilistesse kategooriatesse – aitab kaasa moistmisega õppimisele ja on seetõttu efektiivsem kui lihtne kordamine voi seostamine.
Uute teadmiste ümberorganiseerimine, kokkusurumine ja üldistamine on eriti efektiivsed viisid õpitava paremaks meeldejätmiseks, kui on vaja õppida keerukamat materjali.
Õpitu kasutamine.
Mälu funktsioneerimise seaduspärasused põhjendavad, miks õpilasedsuudavad kasutada õpitut väga konkreetsetes situatsioonides (ainult koolis) ja kitsapiiriliste(õpituga sarnaste) ülesannete lahendamisel. Õpitav jääb algselt meelde spetsiifiliselt– konteksti jaulesannetega seotult – ning õpitu ülekandmiseks on vaja eraldipingutada.
Mõtlemine
Mõtlemine on kogemuse ja sellele vastava tegevuse seesmine organiseerimine . Mõtlemine seisneb teadmiste eristamises ja seostamises teiste teadmistega.
Tava- ja teadusmõisted.

Tavamõ isted . Tavamõistetes kodeeritakse informatsioon, toetudes otseselt kas
meelte vahendusel saadule või sellele, mis on mõistetav otsese tajukogemusena.

Teadusmõisted. Teadusmõistetes kodeeritakse informatsioon, toetudes märgisüsteemis(eelkõige kõnekeeles) kodeeritud andmete töötlusele.
Üleminek tavamõistetelt teadusmõistetele.Teadusmõisted saavad areneda vaid siis, kui tavamoisted on olemas ja kasutatavad
Probleemide lahendamine. Probleemi defineeritakse kui olukorda, kus olemasolev seisund erineb soovitust vхi vastuse leidmisel ja eesmдrgi saavutamisel tekivad raskused,mis tuleb ületada.

Hästidefineeritud ülesannetel on selge eesmärk ja konkreetsed selleni viivad lahendusteed,enamasti ka parim lahendusviis.
Halvasti defineeritud ü lesande puhul tuleb esmalt defineerida(konkretiseerida) probleem, alles siis saab seda lahendama hakata.

Teadmistevaeseid ülesandeid saab lahendada, kasutades piiratud hulka konkreetseid teadmisi;
teadmisterikasteülesannete lahendamisel on vajalik kasutada mitmekesist infot.
Probleemide lahendamiseks on vaja mitmeid teadmisi ja oskusi – nii uldisemaid kui ka otseselt probleemiga seotuid.
Jargnevas kirjeldatakse neid etappe ning ekspertide ja algajate erinevusi igal etapil.
1. Probleemi märkamine.
2. Probleemi määratlemine ja esitamine.
3. Strateegia valik.
4. Strateegia ellurakendamine.
5. Lahenduskäigu hindamine.

Loogiline järeldamine.

Loogiline järeldamine on võimalik alles siis, kui kasutatakse teadusmõisteid (alates teisest kooliastmest), sest see eeldab arusaamist mõistetevahelistest seostest.
Deduktiivsel järeldamisel määratakse, kas järeldused on või ei ole tuletatavad teatud väidetest.
Loogiline mõtlemine areneb õppimise tulemusena.

Kriitiline mõtlemine.

Kriitiline mõtlemine on reflektiivne tegevus, mille eesmärgiks ei ole sageli probleemi lahendamine, vaid sellest arusaamine (arutlemine, reflekteerimine).
Eesmärk on kriitiliselt informat- siooni kaaluda ja hinnata, et suuta edukamalt põhjendatud otsuseid langetada.

Metatunnetus : mõtlemine tunnetusest.

Metatunnetus on teadmine enda tunnetusest.
Teadmised tunnetusest sisaldavad teadmisi endast kui õppijast ning faktoritest, mis mõjutavad õppimist.
Teadmised tunnetusest arenevad suhteliselt hilja .
Teadmistest üksi on oma tegevuse parandamiseks vähe, neid tuleb arvestada tegevuse reguleerimisel ja planeerimisel – strateegiate valikul , ressursside otsingul ja eesmärkide püstitamisel; samuti oma tegevuse kõrvaltjälgimisel ning selle muutmisel vastavalt va- jadusele.

2. Õpilaste suhted eakaaslaste ning täiskasvanutega ja sotsiaalsete oskuste areng
Õpilase eelsoodumused ja varasemad kogemused.
Õpilase enda sees olevad valdkonnad, mida uurimused rõhutavad olulistena sotsiaa- lselt kompetentse lapse arenemises, puudutavad ennekõike:
1) emotsionaalsust ja emotsioonide kontrolli tõhusust ;
2) täidesaatvat funktsioneerimist ehk oma käitumise planeerimise ja kontrollimise tõhu- sust (vt ptk-d 4 ja 7 emotsionaalsetest ja käitumisraskustest;
3) sotsiaalset mõistmist, sotsiaalse info töötlemist ning võimalikke iseärasusi selles ;
4) sotsiaalsete reeglite mõistmise arengut .
Sotsiaalne mõistmine

Sotsiaalse infotöötluse esimene ja teine samm sisal- davad endas sotsiaalsete stiimulite vastuvõtmist ning tõlgendamist.
Infotöötluse kolmandal sammul teevad lapsed valiku eesmärgi või soovitud tulemuse osas (nt kas teha tagasi või vältida pahandusi, saada sõpradeks, saada soovitud eset) või jätkavad püüdlemist olemasoleva poole.
Neljandaks, lapsed otsivad mälust antud olu- korda sobituva reaktsiooni või kui on tegemist uudse olukorraga, siis konstrueerivad vastuse.
Viiendal sammul toimub varem kasutatud või konstrueeritud reaktsioonide hinda- mine ning seni kõige paremini toiminud vastus valitakse rakendamiseks.
Kuuendal sammul toimub valitud käitumise elluviimine .

Sotsiaalsed reeglid ja nende mõistmine.
Sotsiaalsete otsuste tegemisel ja sobilike käitumiste valikul on mõju ka sellel, millised sotsiaalsed reeglid ja normsnatiivsete käitumiste, isiklike ja ühiskondlike ootuste ning erinevate tegutsemisviisidega kaasnevate tagajärgede kohta, mudeldavad sobilikke käi- tumisi ning tunnustavad või karistavad tehtu eest.
Suhted õpetajatega ja klassi kliima.

Sellised suhted annavad käitumisprobleemidega õpilastele võimaluse õppida kohasemaid käitu- misi ja seetõttu võib langeda nende probleemide esinemissagedus.
Positiivne suhe õpetajaga annab noorematele õpilastele turvatunde, mis võimaldab neil rahulikumalt õppida ja mängida, kuna nad teavad, et raskuste tekkimisel nii ülesande la- hendamisel kui ka kaaslastega suhtlemisel või millegi peale ärritumisel saavad nad loota õpetaja abile.
Suhted õpilase ja õpetaja vahel, sõltub nii õpilase kui ka õpetaja kogemustest, oskustest ja temperamendist ning kindlasti ka õpetaja ootustest õpilase suhtes.

Suhted eakaaslastega.

Suhted eakaaslastega muutuvad laste vanemaks saades kindlate seaduspärade alusel ning nendel suhetel on erinevates eaperioodides erinev ülesanne.
Lapsed veedavad aina enam aega eakaaslastega ning nende sotsiaalsed ko- gemused organiseeritakse konkreetsete sõprussuhete, sooliste eelistuste ja hierarhiliste võimusuhete põhjal.

Õpilase sotsiaalne staatus kaaslaste hulgas.

Lapse võime luua positiivseid suhteid kaaslaste- ga on väga oluline sotsiaalse arengu komponent.
Neli peamist valdkonda, mis eristavad aktsepteeritud ja tõrjutud lapsi, on agressiiv - sus, eemaletõmbumine, sotsiaalsus ja kognitiivsed oskused.
Staatuse stabiilsus on üks põhjusi, miks tõrjutust seostatakse mitmete raskuste kuju- nemisega, mis ulatuvad teisme- ja isegi täiskasvanuikka.
Tihedalt on tõrjutuse teemaga seotud ka kiusamine koolis.

Sõprus.

Lähedased ja usaldusväärsed sõprus- suhted on olulise tähtsusega lapse arengu.
Sõprus seevastu on kahepoolne lähedane suhe kahe indiviidi vahel.
Uurijaid on hämmastanud see, et sõprusele on igas vanuses iseloomulik vastastikkus , see tähendab, et toimub vastastikune andmine ja saamine kõige laiemas mõttes.
Sõpruse tekkimisega seostavad uurijad lisaks kokkupuute võimalustele ka käitu- muslikku sarnasust.

Vaenusuhted ja vastastikune antipaatia.

Vaenlased on inimesed, kes teineteisele ei meeldi ja ta- juvad üksteist ohuna ihaldatud eesmärkide saavutamisel.
Osa vaenlastest on ka kiusaja-ohvri suhtes, kuid mitte kõik vaenusuhted ei piirdu kiu- samisolukordadega
Vastastikuseid antipaatiaid on kõige roh- kem vastuolulistel ja tõrjutud õpilastel .
Vaenusuhted saavad alguse sageli üllatuslikult, min- gi häiriva või vaenulikuna tõlgendatava sündmuse tagajärjel.

Sotsiaalsete oskuste arendamine.

Käitumine on suunatud eesmärgile ning eesmärgid võivad lähtuda suhetest või vajadustest ning sõltuda lapse keelelisest võimekusest ja üldisest arengutasemest.

Sotsiaalseid oskusi väljendav käitumine on õpitud, oluline õppimise mehhanism on teiste jälgimine ja jäljendamine

Sotsiaalsed oskused on olemuselt interaktiivsed ja toimivad kahesuunalises, vastasti- kuses inimsuhtes – oluline on käitumise mõju teistele.

Käitumine on keskkonnaspetsiifiline, st tuleb arvestada ka ökoloogiliste tingimustega, milles käitumine toimub.
Püüdes eristada termineid sotsiaalsed oskused ja sotsiaalne kompetentsus, võib väita, et sotsiaalsed oskused on üksikud, õpitud käitumisviisid, mida inimene kasutab min- gi ülesande täitmise eesmärgil.
Laste sotsiaalsete oskuste ning nende alaoskuste (komponentide) kirjeldamine.
Toetudes Caldarella ja Merrell’i sotsiaalsete oskuste taksonoomiale ning arengu- psühholoogia seisukohtadele, käsitletakse üldistatult sotsiaalsete oskustena alljärgne- vaid oskusi:
Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes76
1) sotsiaalne mõistmine (teiste inimeste tunnete ja mõtete mõistmine, nende vaatenur- gast arusaamine ning võime teiste seisukohti respekteerida);
2) suhtlemine eakaaslastega (oskus luua ja hoida suhteid eakaaslastega, koostööoskused, oskus suhelda vastassugupoolega);
3) prosotsiaalne käitumine (abistamine, jagamine).
Sotsiaalsete oskuste areng lapse üldise arengu kontekstis.

Toimub laste sotsiaalsuse areng õppimise kaudu, mitte ei juhtu iseenesest.
Laps õpib iseseisvalt ümbritsevat keskkonda uurides, õdede-vendade ja ea- kaaslastega suheldes ning täiskasvanutelt toetust ja juhiseid saades.
Laste sot- siaalse võimekuse areng on tugevas seoses eelkõige kognitiivse arenguga.
Sotsiaalsed skused ei arene iseenesest.

Puudulike sotsiaalsete oskuste võimalikud negatiivsed tagajärjed.

Sotsiaalse oskuse soorituse puudujäägi korral on need oskused küll olemas lapse/ nooruki käitumise repertuaaris , kuid neid ei osata konkreetses olukorras rakendada. Nimetatud puudujäägid võivad kaasa tuua probleemse käitumise.
Probleemne käitumine võib varieeruda, olenedes käitumise puudujäägi suunatusest, sisaldades kas introvert sust (ängistus, depressioon) või ekstravertsust (agressiivsus, im- pulsiivsus), mis takistavad laste adekvaatset sotsiaalset käitumist.

Laste sotsiaalsete oskuste arengu toetamine.
Esimese ja teise kooliastme õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamisel on sobiv kasutada alltoodud strateegiaid .
1. Modelleerimine, kus demonstreeritakse omandatavaid oskusi audio- või videofilmis või elavas esituses. Kui modell on lapsega sarnane või tema jaoks oluline ja uut käitu- mist kinnitatakse, võib see olla väga oluline õppimise allikas.
2. Kognitiiv-käitumuslike strateegiate kasutamisel keskendutakse lapse seesmistele kognitsioonidele ja probleemilahendamise võimetele.
4. Emotsionaalne ja enesekohaste oskuste areng
Tunnetest arusaamine

Laste ja täiskasvanute toimetulek oma tunnetega on väga erinev.
Edukakas toimimiseks ja suheteks teistega on vajalik teadvustada ja mõista ka meid ümbritsevate inimeste tundeid.
106-118

.DOCX Laadi alla originaalfail 8 lk · .docx · 72 allalaadimist

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #1

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #2

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #3

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #4

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #5

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #6

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #7

Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused #8

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

72 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kariwka Õppematerjali autor

kaaslaste sotsiaalsete oskuste kaaslastega eakaaslaste protsesside sõprus tunnetusprotsessi eakaaslastega Tunnetusprotsessid ja nende arengulised iseärasused

Sarnased õppematerjalid

docx

Erivajadustega laste psühholoogia alused

Erivajaduste psühholoogia aines ja ülesanded, erivajaduste liigid Erivajaduste psühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib hälbinud arenguga laste, noorukite ja täiskasvanute psüühikat. Hälbinud- kõrvalekalle tavalisest (keskmisest) arengust, võib olla nii positiivses kui ka negatiivses suunas Kursuse käigus pööratakse rohkem tähelepanu lastele (0-puberteediiga), kuna mida väiksemad on lapsed, seda suuremad muutused arengus aset leiavad ja seda olulisem on nende muutustega kursis olla. Erivajaduste psühholoogia näol on tegemist teadusharuga, teadmised sellest on tulnud uuringute kaudu. Kontrollitakse püstitatud hüpoteese eksperimentide ja katsete põhjal. Oluline on teha üldistusi teooriast, aga olla valmis selleks, et praktikas tegeletakse indiviididega ja seega ei pruugi need kokku minna. Erivajaduste psühholoogia ülesanded: Õppida orienteeruma erinevate arenguhälvete olemuses, nende põhjustes ja ilmingutes

Eripedagoogika

docx

Arengupsühholoogia seminarid

Ennatlikult lapsega tegelemine, psühholoogi abi TEINE SEMINAR 11-kuustena püüdsid imikud viis korda suurema tõenäosusega luua kontakti eakaaslasega, kui nad suhtlusest välja arvati, ja kaheksa korda suurema tõenäosusega, kui nad olid 23 kuud vanad. Teadlased järeldasid, et see näitab varast teadlikkust oma positsioonist ja aktiivset katset üksindusest üle saada, samuti tähelepanu teiste suunas ja võib-olla mõningat teadlikkust nende vaimsest seisundist. Paralleelne tegevus toimub, kui lapsed mängivad üksteise lähedal, samade asjadega, kuid ei suhtle eriti- näiteks eraldi samas liivakastis mängides. Ühendatud tegevus leiab aset, kui lapsed suhtlevad üksteisega tegevuse käigus, tehes sarnaseid asju, võib-olla samasse torni klotse lisades. Koostöö tegevus toimub, kui lapsed toimivad koos seotud viisidel, näiteks üks laps võtab kastist klotse ja ulatab neid teisele lapsele, kes ehitab torni.

Arengupsühholoogia

doc

Lapse sotsiaalsete oskuste areng?

käitumise soodustamiseks. Mõju sõltub sekkumisviisist vanema poolt • suunamine • juhendamine • sobilikuks käitumiseks põhjuse andmine • riidlemine • ähvardamine • millestki meeldivast ilmajätmine Teatav vanemlik kontroll on oluline laste parema sotsiaalse kompetentsuse kujunemisel. Läbi distsiplineerimise ja õpetuse puutuvad lapsed kokku terve hulga erinevate sotsiaalsete reeglite ja ootustega erinevates keskkondades. Nende reeglite mõistmine on vajalik eeldus sotsiaalselt kompetentseks käitumiseks. Reeglitest saab aru juba 3 aastane laps. Kuue aastased eristavad juba moraalseid ja konventsionaalseid reegleid ning teevad seda tuttavates situatsioonides. Paljud erinevad omandatud uskumused ja sotsiaalsed reeglid püsivad kogu elu (“ütle tädile nüüd aitähh”). Mida väiksem on laps, seda rohkem on vanema kontrolli all tema kogemused.

Alushariduse pedagoog

ppt

Kognitiivsed protsessid. Areng ja roll õppimisel

käepäraste objektide või mõtteahelate hulgast. · Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine objektile, millel on isiksuse jaoks püsiv või hetkeolukorrast lähtuv tähtsus (Aru & Bachmann, 2009). Tähelepanu · Tahtmatu ja tahtlik tähelepanu (vt näiteid) · http://www.youtube.com/watch?v=vJG698U2Mv · Hoiakute, eelteadmiste osa · Automatiseerunud protsesside osa tähelepanu arengus oluline õppimise toetaja · Optimaalne keskkond · Individuaalsed iseärasused, nende arvestamine · Ärevuse mõju Tähelepanu komponendid 1) fokuseerimine, suunamine (objektile) 2) tähelepanu hoidmine (objektil) 3) kõrvalise info mahasurumine (selektiivsus) 4) tähelepanu edasisuunamine (paindlikkus) * Vastavate näitajate hindamine * Seosed teiste kognitiivsete protsessidega * Eksekutiivne kontroll (töömälu mudelis) Taju · Tajumine: meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse

Arengupsühholoogia

odt

Erivajadustega laste psühholoogia alused (TÜ baka eksami kordamisküsimused)

Erivajaduste psühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib hälbinud arenguga laste, noorukite ja täiskasvanute psüühikat. Hälbima – kõrvale kalduma keskmisest eakohasest arengust, võib olla ka positiivne. Mida väiksemad lapsed, seda suuremad muutused arengus. Teooriast saab üldised teadmised, kuid tuleb olla valmis praktikas ümber häälestuda. Erivajaduste psühholoogia ülesanded:  Õppida orienteeruma erinevate arenguhälvete olemuses (lapse peas toimuv, peidetud), nende põhjustes ja ilmingutes (väliselt näha)  Õppida jälgima erivajadustega laste psüühika arengut töötamaks välja võtteid selle soodustamiseks, oluline on mõista mis arengu käigus muutub  Õppida nägema muutusi hälbinud arengus seoses vanuse ja (pedagoogilise) sekkumisega. NB! Oluline on mõista eakohast tavaarengut, siis saab otsustada, millised muutused erivajadustega lastel on ootuspärased! Naaberteadused

Eripedagoogika

pdf

Erivajadustega laste psühholoogia eksamiküsimused

Erivajaduste psühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib hälbinud arenguga laste, noorukite ja täiskasvanute psüühikat. Hälbima kõrvale kalduma keskmisest eakohasest arengust, võib olla ka positiivne. Mida väiksemad lapsed, seda suuremad muutused arengus. Teooriast saab üldised teadmised, kuid tuleb olla valmis praktikas ümber häälestuda. EV psühholoogia ülesanded: o Õppida orienteeruma erinevate arenguhälvete olemuses (lapse peas toimuv, peidetud), nende põhjustes ja ilmingutes (väliselt näha); o Õppida jälgima EV laste psüühika arengut töötamaks välja võtteid selle soodustamiseks, oluline on mõista mis arengu käigus muutub; o Õppida nägema muutusi hälbinud arengus seoses vanuse ja (pedagoogilise) sekkumisega. NB! Oluline on mõista eakohast tavaarengut, siis saab otsustada, millised muutused erivajadustega lastel on ootuspärased! Naaberteadused Tunnetuspsühholoogia Arengupsühholoogia

Eripedagoogika

docx

Sotsiaalsete oskuste areng

turvatunne. Vanemad on lastele ka identifitseerimise objektiks või mudeliks. Sotsiaalse õppimise teooria kohaselt on laps võimeline õppima lihtsalt vaatlemise teel, ilma et ta ise käitumist katsetaks, selle eest kiita või karistada saaks. Vanemad on sageli ühed olulisemad mudelid, sest nad on lapse jaoks positiivsed, kompetentsed ja võimu positsioonil. Lapsed imiteerivad oma vanemaid kõiges: kõnnak, kõnemaneer, zestid ja peegeldavad ka nende väärtushinnanguid Lapsevanemad osalevad aktiivselt lapse sotsialiseerimisprotsessis talle sobilikku käitumist, väärtusi või reegleid õpetades. Tasud ja karistused on tugevaks sotsialiseerimistehnikaks ja on lapse suhtluskeskkonnas olemas pidevalt, mitte ainult siis, kui vanem teda distsiplineerib. Distsiplineerimiseks loetakse vanemapoolseid reageeringuid lapsele sotsiaalselt sobiliku käitumise õpetamiseks ning vastava käitumise soodustamiseks. Distsiplineerimise

Sotsiaalpedagoogika

docx

Arengupsühholoogia eksamiks kordamine

personaalsed, prudentsiaalsed  Seda demonstreeris Pavlovi katse koertega: klassikaline tingimine  Selle alla kuuluvad empaatia, abistamine ja heateod: prosotsiaalne käitumine  Nii nimetatakse seda, kui lapsed mängivad kõrvuti, kuid mitte koos: paralleelne mängimine  Need on neli Piageti kognitiivse arengu staadiumit: Sensomotoorne, operatsioonide-eelne, konkreetsete operatsioonide ja formaalsete operatsioonide staadium  Need on tunnetusprotsessid: tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine  See on elutule objektile elusolendi omaduste omistamine: animism  Tema lõi mõiste "lähima arengu tsoon": Võgotski  See on suutmatus mõista, et teistel on oma arusaamad, tunded, mõtted: egotsentrism  Nii nimetatakse mõtlemise kohandamist vastavalt uutele kogemustele või teadmistele: akommodatsioon  Hiline täisiga ehk vanadus hakkab sellest vanusest: 65+

Arengupsühholoogia

Rohkem sarnaseid