ERKKI- SVEN TÜÜR (2)

Loksa 1. Keskkool
ERKI - SVEN TÜÜR
Referaat
Koostaja: Kätlin Puusepp
Juhendaja : Riina Paartalu
Tammispea 2010
Sisukord
Sisukord................................................................................................1
Sissejuhatus...........................................................................................2
Elulugu..................................................................................................3
Looming................................................................................................4
Kokkuvõte.............................................................................................6
Kasutatud kirjandus...............................................................................7
Sissejuhatus
Hiiumaal, Kärdlas sündinud Erki- Sven Tüürist on saanud üks eesti mängitumaid heliloojaid maailmas. Tema muusika on erinev nii žanritelt kui koosseisudelt. Erkki-Sven Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Alates Neljandast sümfooniast (" Magma ") iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega " vektoriaalne meetod", märkides: "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali."
Ta on Raoul Wallenbergist inspireerituna kirjutanud ooperi "Wallenberg", mille esilavastus toimus 2001. aastal.
Erkki-Sven Tüüri teoseid kirjastab Edition Peters .
Elulugu
Erkki-Sven Tüür sündinud 16. oktoobril 1956. aastal.
Hiiumaal Kärdlas sündinud ja kasvanud Erkki-Sven Tüür on lõpetanud Tallinna muusikakooli flöödi erialal, samas õppis ta mõnda aega ka löökpille ja kompositsiooni. 1976. aastal rajas ta rokkansambli "Esra", millest sai 1979. aastal ansambel "In Spe". Tüür oli aastatel 1979-1983 selle juht, erinevate flöötide ja klahvpillide mängija, laulja ja helilooja .
Ansamblile "In Spe" kirjutatud lugudega astus Tüür 1980. aastal Tallinna konservatooriumi (Jaan Räätsa klassi), kuigi vaimuliku perekonnast pärinemise tõttu tekkis tal muusikakõrgkooli saamisega algul probleeme. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1984. aastal täiendas ta end aasta Lepo Sumera juures, 1991. aastal aga Karlsruhe Kunsti- ja Meediakeskuses (Zentrum für Kunst und Medien). Ta on töötanud "Vanalinnastuudios" muusikaala juhatajana. Aastail 1989-1992 õpetas Tüür Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni, alates 1992. aastast on ta aga vabakutseline helilooja.
1991. aastal oli Erkki-Sven Tüür festivali " NYYD " üks asutajatest: sel ajal hakkasid kiiresti arenema Eesti kultuurikontaktid ning Tüür oli välismaise muusikaelu üks paremaid tundjaid. "NYYD" on tänaseni Eesti üks olulisemaid muusikasündmusi ning Tüür on olnud läbi aastate üks selle kunstilisi juhte.
Tänaseks on Tüür kõrvuti Arvo Pärdiga enim mängitud eesti helilooja maailmas. Temalt tellitakse arvukalt teoseid kogu maailmast ning tema töid avaldavad maailma mainekamad kirjastused (Edition Peters) ja heliplaadifirmad (ECM). Tüüri on tunnustatud ka paljude auhindadega: juba oma rokklaulude eest sai ta preemiaid Tartu muusikapäevadel, 1995. aastal sai tema Reekviem UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis II koha. Tüür on saanud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kunstipreemia (1998), Suure Vankri auhinna (1996, 1997) ja on olnud aasta kodanik(2009).
Looming
Erkki-Sven Tüüri loomingut on saatnud algusest peale suur tähelepanu. Juba ansamblile "In Spe" loodud muusika pälvis tunnustust mitte ainult progressiivse roki austajate, vaid ka professionaalsete muusikute hulgas. Ansamblile loodud palad olid erinevalt tavalistest levilugudest enamasti hoopis ulatuslikumalt läbikomponeeritud instrumentaalteosed (nt "Sümfoonia seitsmele esitajale"), kus rokistiil oli ühendatud elementidega vanast ja kaasaegsest süvamuusikast. Nende hulgas on ka ekspressiivseid laule kunstiväärtuslikele tekstidele. Tüür ise peab oma rokkmuusikakogemust väga oluliseks ja ütleb, et see andis talle võimaluse kogeda ehedat kontakti publikuga. See muusika tõi Tüürile igakevadistel Tartu muusikapäevadel ka esimesed loomingupreemiad. Esimest korda premeeriti teda 1980. aastal, mil "Sümfoonia seitsmele esitajale" tunnistati muusikapäevade parimaks teoseks.
Laia vastukaja äratas ka tema 1984. aastal konservatooriumi lõputööna kirjutatud sümfoonia. Aastatega kasvas kiiresti publiku huvi tema loomingu vastu. 1990. aastatel sai ta aina enam soliidseid loomingutellimusi kõikjalt maailmast ning tänaseks on Tüür kogu maailma üks enimmängitumaid nüüdisheliloojaid. Tema teoseid plaadistab peamiselt väga kõrge mainega ECM.
Tüüri muusika on mitmekesine nii koosseisudelt kui žanridelt. Tema loomingus on vokaalsümfoonilisi suurvorme, nagu oratoorium " Ante finem saeculi" ("Sajandi lõpu eel", 1985), missa "Lumen et cantus" (1989), "Inquiétude du fini" ("Lõplikkuse rahutus", 1992). Üks kaalukamaid teoseid selles vallas on dirigent Peeter Lilje mälestuseks kirjutatud Reekviem (1994). Tema viimaste aastate üks tähtsamaid teoseid on ooper "Wallenberg" (2001).
Kriitikud peavad üksmeelselt Tüüri muusikat kompositsioonitehniliselt väga meisterlikuks ning samas emotsionaalseks ja kaasakiskuvaks. Tema helikeelt ei saa liigitada ei tonaalseks ega atonaalseks - Tüür püüab neid vastandlikke printsiipe pigem ühendada. Näiteks on keelpillidele kirjutatud "Passion" pea läbinisti tonaalne, madalast registrist algav ja aegamisi katkematult järjest kõrgemale kerkiv helivoog puruneb alles lõpukulminatsioonis atonaalseteks helikildudeks.
Teoses " Arhitektoonika V" klaverile ja elektrikitarrile vastanduvad ühe kujundina väga selgepiiriline põhimotiiv ning teisena tabamatu rütmi ja tonaalsusega muusika, otsekui hajus kõlapilv, mida värvivad elektrikitarri glissando'd. Teosele "Crystallisatio" (1995) on samuti iseloomulik selge tonaalsusega erksalt rütmilise muusika (keelpillid) ning hajuvate kõlavärvi laikude (flöödid ja kellamäng) vastandamine. Samalaadseid kontraste kasutab Tüür ka oma suurteostes, näiteks 3. sümfoonias.
Orkestrimuusika:

• Nelja sümfoonia autorina (aastatest 1984, 1987, 1997 ja 2002) pürib Erkki-Sven Tüür tõsiste sümfoonikute ritta . 4. sümfoonia alapealkirjaga "Magma" on midagi sümfoonia ja kontserdi vahepealset, sest lisaks sümfooniaorkestrile osaleb selles ka löökpillisolist.
  
• Tüüri instrumentaalkontserdid mõjuvad omakorda rohkem sümfooniatena, millesse on lisatud solistipartii. Valminud on tšellokontsert (1997), viiulikontsert (1998) ja marimbakontsert "Ardor" (2002), mis peegeldab helilooja kunagist löökpillimängija ja rokkmuusiku kogemust.
  

• Tüür on kirjutanud palju ka lühemaid üheosalisi sümfoonilisi teoseid ("Zeitraum", "Exodus", "Searching for Roots " jt). Väga menukad on mitmed ta teosed kammerorkestrile, nagu näiteks "Insula deserta" (1989), "Crystallisatio" (1995) või "Lighthouse" (Tuletorn, 1997).
  

Kammermuusika:

• Erkki-Sven Tüür on kirjutanud palju kammermuusikat väga erinevatele ansamblitele. Üks esimesi teoseid, milles kõlab Tüürile hiljem iseloomulikuks saanud helikeel , on 1985. aastal Urmas Kibuspuu mälestuseks loodud keelpillikvartett.
  
• Hiljem on Tüür kirjutanud rohkesti muusikat ka ebatraditsioonilistele koosseisudele, nagu näiteks "Symbiosis" (1996) viiulile ja kontrabassile, "Transmission" ("Ülekanne", 1996) kuuele klaverile, "Arhitektoonika V" elektrikitarrile ja klaverile jne. Tal on ka mitmeid teoseid erinevatele soolopillidele, nagu klaverisonaat (1985), "Spectrum I" orelile (1989), " Sisemonoloog " flöödile (1988).
  
• Tüüri loodud kammermuusikas on kesksel kohal seitse teost nimetusega "Arhitektoonika" (1984 - 1992). Need on erinevatele koosseisudele mõeldud iseseisvad teosed ning ei moodusta terviklikku tsüklit. Näiteks "Arhitektoonika I" (1984) on puhkpillikvintetile, "Arhitektoonika IV" (1990) viiulile, fagotile, baritonsaksofonile ja süntesaatorile ning "Arhitektoonika V" elektrikitarrile ja klaverile.
  
• Ka kammermuusikas huvitab Tüüri ühelt poolt tonaalse (ja selge meetrumiga) ning teiselt poolt atonaalse (ja väga keerukate rütmidega) muusika ühendamine ühes ja samas teoses. Esimene kujundiring seostub sagedamini keelpillikõlaga, samuti elementidega vanemast muusikast (gregooriuse laul, renessansi- ja barokiajastu muusika). Teine, rõhutatult kaasaegne kujundimaailm seostub sagedamini puhk- ja löökpillidega, sageli kasutab ta sel puhul ka pillide ebatraditsioonilisi mänguvõtteid või tämbrite elektroonilist töötlemist.
  

Kokkuvõte
Erkki-Sven Tüür alustas oma muusikuteed 1970. aastate teisel poolel progressiiv-rocki ansambli “In Spe” liidrina, olles mõjutatud King Crimsoni ja Frank Zappa, ansamblite “Yes” ja “ Genesis ” loomingust. Tema professionaalne helilooming sai tuntuks 1980. aastate keskel. Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika. Ta on kirjutanud kuus sümfooniat, mitmeid instrumentaalkontserte, kammerteoseid ja ooperi.
Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid:  gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega “metakeel”. Kirjeldatud meetod kajastub näiteks teostes “Zeitraum” (1992), “Arhitektoonika VI” (1992), “Crystallisatio” (1995) ja Kolmandas sümfoonias (1997). 
Erkki-Sven Tüüri teoseid kirjastab Edition Peters. Heliplaate Tüüri muusikaga on andnud välja firmad ECM, BIS, Erdenklang, Ondine, Virgin , Teldec jpt.
Kasutatud kirjandus

• http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/tuur/elu.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Erkki-Sven_T%C3%BC%C3%BCr
  
• http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:-1B77GYUTzwJ:www.palade.edu.ee/PPK/muusika/ESTyyr.pps+erki-sven+t%C3%BC%C3%BCr&cd=12&hl=et&ct=clnk&gl=ee
  
• http://www.emic.ee/helilooja/erkkisventyyr