Süda ja veresoonkond ning haigused (1)

JAKOB WESTHOLMI GÜMNAASIUM
………………………
Süda ja veresoonkond ning haigused
Referaat
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus…...…………………………………………………………….…………………….3
1. Süda…...…………………………………………………………………………………..……..4
1.1. Süda ja haigused.…………………………………………………………………....5
2. Veresoonkond ja haigused....………………………………………………………………..7
Kasutatud kirjandus…..……....……………………………………………………....………..10
Lisad….…………………...……………………………………………………………………….11
Sissejuhatus
Süda on inimorganismi kese, lihaseline pump , mis paneb vere liikuma kogu kehas. Süda alustab tööd juba väga varases looteeas – ajal, kui loode on vaid 6 nädalat vana ning 5 mm pikkune, lööb pisikene süda 140 – 150 lööki minutis .
Nii töötabki süda iga päev, lüües täiskasvanueas normaalselt 70 korda minutis. Südametöö seiskumisel sureb inimene abi saamata väga kiiresti. Kuigi südametöö tähtsus on inimese elus äärmiselt vajalik, on südame- ja veresoonkonna haigused Eestis ning ka mujal maailmas üks peamisemaid surma tekitajaid, mida sageli põhjustavad kõrge kolesteroolitase, suitsetamine ja vähene kehakoormus.
Veresoonkond transpordib toiduaineid mööda organismi ning varustab hapnikuga kõiki kehaosi , samuti aitab jääkaineid ja süsihappegaasi ka välja viia. Kui inimese kehatemperatuur langeb suuresti alla tema keskmise (36,5 kraadi), langeb inimene hüpotermiasse e. alajahtumisse, mis on seisund, kus süda piirab sooja vere transporti vähem tähtsamatesse kehaosadesse (käed, jalad jne.) ning hoiab seda rohkem tähtsamatele kehaosadele ja organitele (aju, kopsud jne.)
Veresoonkonna moodustavad veresooned , mille kogupikkus ulatub kuni 100 000 km, millest enamiku moodustavad kapillaarid e. keha kõige peenemad veresooned.

Süda
Süda on organ, mis toimib pumbana, pannes vere organismis ringlema. Inimese süda on umbes rusikasuurune ning kaalub ligikaudu 250 – 350 grammi. Südame moodustab võimas südamelihas, mis rütmiliselt kokku tõmbub ja lõtvub. Süda asub kopsude vahel, rinnaku taga ning selle alus on suunatud ülespoole ja tipp allapoole.
Südame sein koosneb sise-, lihas- ja väliskestast. Sisekest e. endokard vooderdab kogu südame sisepinda ning sarnaneb ehituselt ja arengult veresoone seina sisekihiga. Lihaskest e. müokard on paks vöötlihaskoest moodustis, mis koosneb omavahel ühenduses olevatest vöötlihaskiududest. Kodade lihaskest on 2-, vatsakeste lihaskest 3-kihiline. Südame väliskiht e. epikard koosneb õhukesest sidekoekihist ja seda katvast ainukihilisest epiteelist (EE 9, 1996).
Südamelöökide sagedus võib olla inimestel erinev. Täiskasvanud inimesel lööb süda umbes 70 korda minutis, vastsündinutel aga umbes 140 korda minutis. Südamelöökide arv sõltub treenitusest: mida treenitum on inimene, seda vähem peab süda tööd tegema, et verd vereringesse paisata. Südame löögisagedus võib vastavalt hetkevajadustele kas kiireneda või aeglustuda. Südame löögisagedusele avaldavad mõju nii füsioloogilised kui ka psühholoogilised faktorid nt. tugev trenn, emotsioonid jms. võivad südame löögisagedust tugevalt mõjutada. Südame löögisagedus on suurem füüsilise töö tegemisel ning sõltub ka keha asendist. Pulsi alusel on võimalik kontrollida südametegevust.
Kui südamelöökide sagedus trenni ajal on väga suur ning peale trenni taastub südamelöökide sagedus normaalse rütmini – 50 – 90 lööki minutis, väga aeglaselt, näitavad need aspektid pigem treenimatust kui südamehaigust ning aeg, mis normaalse löögisageduse minutis taastamiseks võtab, sõltub juba inimesest endast.
Süda koosneb kahest poolest – paremast ja vasakust kambrist e. vatsast, mis omakorda veel kahest kambrikesest. Teistest kehaosadest tulev hapnikuvaene veri kantakse paremasse kotta, kust ta liigub parema vatsakese kaudu edasi kopsudesse. Vasakusse kotta tuleb aga hapnikurikas veri kopsudest, kust see vasaku vatsakese kaudu üle keha laiali kandub. Kui inimene sisse hingab , liigub õhk kopsudesse. Kopsud varustavad hapnikuga kogu keha. Veri kannab hapniku kopsust rakkudeni.
Tähtsaim ning ka suurim arter südames ja ka kogu kehas on aort , mis transpordib kogu arteriaalse vere üle kogu keha laiali. Aort algab paremast vatsakesest ning moodustab siis laskuva kaare, mida nimetatakse aordikaareks, seejärel kulgeb mööda rindkeret kui rinnaaort. See siirdub läbi diafragma, minnes üle kõhuaordiks, mis vaagnaõõne lähedal haruneb ühisteks niudearteriteks, mis varustavad verega keha allosa. Aordiklapp on kolmest poolkuuklapist koosnev klapp , mis asub aorti ja vasakut vatsakest ühendavas suudmes, mille süstoolne avamine võimaldab hapnikurikkal verel jõuda aorti ning selle diastoolne sulgemine peatab voolu ning takistab vere tagavalgumist aordist vatsakesse (Vique, 2004).

Süda ja haigused
Südamehaigused on Eestis üks sagedasemaid surmapõhjuseid. Aastas sureb neisse 10 000 –12 000 inimest. Südamehaigustesse haigestumise peamised riskifaktorid on vale elustiil, kõrge vererõhk ning liiga kõrge vere kolesteroolitase, mida esineb sagedasti elatanutel. Samuti kuuluvad riskifaktorite hulka suitsetamine ning diabeet . Kõikide nende riskifaktorite pärast haigestutakse Eestis südame- ja veresoonkonna haigustesse juba keskeas. Ka mujal maailmas on südamehaigused suur problem. Seepärast tähistatakse igal aastal 28. septembril Südamepäeva, kus räägitakse inimestele riskifaktoritest ning sellest kuidas neid vältida.
Üks enam levinuid südame- ja veresoonkonna haigusi on isheemiatõbi, mille korral tekib südamelihase hapnikupuudus ja sellest südamelihase kahjustus - kergemal juhul isheemia , raskemal juhul nekroos. Kõiki südame- ja veresoonkonna haigusi saab vältida ning isheemiatõbi ei ole erand . Haigestumist sellese saab vältida õige elustiiliga.
Südameprobleemide esinemise korral aitab südamel tööd teha südamestimulaator (vt. Lisa 1, foto 1), mis paigaldatakse aeglase südamerütmiga inimestele tavaliselt 60-70 eluaasta vanuses. Harvadel juhtudel läheb südamestimulaatorit vaja juba lapseeas. Südame rütmihäireid esineb mitmesuguse raskusastmega ning enamasti esinevad need südamehaiguste korral. Sageli ei ole võimalik nende põhjust kindlaks teha. Eestis on südamestimulaatoreid paigaldatud juba 1994. aastast ning seni vanim opereeritu on olnud 93 aastat vana ning noorim kõigest 17 (Laanepere, 1996).
Kui südametöö on liigselt häiritud ning inimese seisund kriitiline, võib pärissüdame asendada kas tehislikult loodud seade, mis asetatake organismi sisemusse ning, mis asendab täielikult või osaliselt looduslikku südant või siirdatakse inimesele doonorsüda.
Esimene tehissüda (vt. Lisa 1, foto 2) paigaldati 1937. aastal Venemaal koerale. Inimesele siirdati esimene täistehislik süda 1969. aastal USA-s.
Eestis paigaldati esimene tehissüda 2010. aasta juuni alguses Põhja-Eesti regionaalhaiglas. Tehissüda paigaldati noorele töövõimelises eas patsiendile, kelle süda ei taastunud ägeda südamelihase infarkti tagajärjel. Patsiendi tervislik seisund halvenes ning tekkis süvenev südamepuudulikkus. Pärast pooleteistkuulist ettevalmistustööd paigaldati patsiendile südame vasaku vatsakese tööd asendav tehissüda. Kümne päeva möödudes oli patsient tehissüdame omaks võtnud. Tehissüdame paigalduse teostas regionaalhaigla ja Helsinki ülikooli arstidest koosnev arstide meeskond (Jaagant, 2010).
Südame abiseadme ehk nn tehissüdame saanud patsient aga suri kaks kuud hiljem, talle said saatuslikuks mitmed tüsistused. Operatsioonijärgselt tundus siiski kõik hästi minevat - patsient taastus hästi, sai hakkama omahingamisega, suhtles aktiivselt personaliga, alustas söömist ja joomist, istus ja kõndis mööda osakonda , kuid kahjuks ei jätkunud taastumine siiski vajaliku tasemeni (Aasma, 2010).
Meditsiiniharu, mis tegeleb südame- ja veresoonkonna haiguste ja häirete diagnoosimise ja raviga nimetatakse kardioloogiaks. Inimesed, kes on haigestunud südame- või veresoonkonna haigustesse külastavad kardioloogi, kes viivad läbi uuringuid . Kõige tüüpilisim uuring on EKG e. elektrokardiogramm . Samuti võidakse teha koormustest , milles selgitatakse välja südame koormustaluvus.

Veresoonkond ja haigused
Veri ringleb kinnises veresoonte süsteemis. Verd mööda liiguvad organismi toitained ja hapnik ning vere abil väljuvad organismist ka jääkained ja süsihappegaas. Veresooned jaotuvad kaheks: arterid ja veenid . Arterid on veresooned, mis kannavad hapnikurikast verd keha kudedesse, seevastu veenid kannavad hapnikuvaest verd, milles on ka jääkained keha kudedest südamesse ja kopsudesse, kus see muudetakse hapnikurikkaks. Venoosne süsteem hõlmab ka väikseid venoosseid kapillaare, veenuleid ja keskmise ja suurema suurusega veene. Arterid ahenevad kehas kulgedes ja laiali hargnedes ning on tunduvalt suuremad kui veenid. Veri voolab kõrgema rõhuga veresoonkonna osa poolt madalama rõhuga koha suunas.
Kuna veenid ja arterid on erinevad vere poolest, on nad erinevad ka siseehituse poolest: mõlemal on väliskiht, mis koosneb sidekoest ning hõlmab närvilõpmeid ja verekapillaare, mis suubuvad arteritesse ja veenidesse. Samuti on mõlemal olemas vahekest, mis on üsna ehituselt üsnagi sarnased. Veenil on olemas teatud lihasrakud , mis aitavad venoossel verel üles liikuda . Neil on mõlemal olemas sidekoest ehitatud sisemine kest, kuid veenil on olemas veeniklapid, mis on levinud kogu vereringe piires. Nende ülesanne on aidata verel kulgeda südame suunas ning takistada venoosse vere tagasivoolu.
Vere voolamise mahtkiirus mingis veresoones oleneb veresoonelõigu otste vahel valitsevatest rõhkude vahedest ja selle lõigu takistusest verevoolule. Verevool on võrdneline soontesüsteemi erinevate osade rõhu diferentsiga, veresoone raadiuse neljanda astmega ning pöördvõrdeline veresoone pikkuse ja vere viskoossusega ( Kingisepp , 2001).
Vererõhk on erinevates vereringeosades erinev. Kõrgeim rõhk on aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv, vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutab see suurima väärtuse, mida selle tõttu nimetatakse maksimaalseks e. süstoolseks rõhuks. Vererõhku saab mõõta kahtemoodi: otseselt või kaudselt . Vererõhu otsesel mõõtmisel, mis inimesel tuleb arvesse ainult eriuuringuna kliinikus, viiakse veresoonde manomeetriga ühendatud kanüül. Vererõhu kaudsel mõõtmisel avaldatakse veresoonele vasturõhku veresoont õmbritsevate kudede kaudu ning tavaliselt kasutatakse vasturõhu põhimõtet arteriaalse vererõhu mõõtmisel (Kingisepp, 2001).
Vere moodustavad vereplasma ning vererakud . Vereplasma on vere vedelikune koostisosa , mis moodustab 55 – 60 % selle kogumahust. Plasma on kollaka värvusega ning koosneb peamiselt veest, kuid sisaldab ka teisi aineid nagu valke, mineraale , suhkruid, ensüüme ning vitamiine. Vererakud moodustavad 40 – 45 % vere mahust ning need jaotatakse valge- ja punalibledeks ning vereliistakuteks. Punased vererakud on tuumata ümmargused vererakud, mis võivad oma kuju muuta vastavalt verekapillaaridele. Veres võib neid olla rohkem kui 5 miljonit mm3 kohta.
Punaseid vererakud sisaldavad hemoglobiini , mis transpordib rakkudesse hapnikku. Valgetel vererakkudel on erinevalt punastest tuum. Nende põhiülesanne on kaitsta keha võõrkehade poolt põhjustavate põletike vastu. Neid nimetatakse ka leukotsüütideks ning nad võivad ületada veresoonte poorid, et jõuda põletikukoldeni. On erinevat liiki valgeid vererakke: granulotsüüdid, lümfotsüüdid ning monotsüüdid; granulotsüüdid võivad olla nii ühe kui ka mitme tuumaga (neutrofiilid, basofiilid ning eosinofiilid) (Vique, 2004).
Ateroskleroos (rahvakeeli veresoonte lupjumine) on haigus, kus ained, mis on enamasti kaltsiumsoolad, ladestuvad veresoonte siseseintele , ahendades neid ning selle tulemusena võib tekkida tromb ja isegi äkksurm. Ateroskleroos esineb enamasti vanuritel, kuid ebatervisliku toitumise tagajärjel võib see juhtuda ka noorematel.
Ateroskleroosi peamised põhjused on vere kõrge kolesteroolitase, liiga kõrge vererõhk, suitsetamine ning ka vähene füüsiline koormus.
Rakuseinte olulisim koostisosa on kolesterool . Kolesterool liigub veres valkudest ja rasvadest koosnevates lipoproteiinides. Organismis olev on pärit põhiliselt kahest allikast: enamus (70 – 75%) sünteesitakse maksas ning ülejäänu (25 – 30%) saadakse toidust. Kolesterool jaguneb kaheks: hea ning halb kolesterool. Mida väiksem on hea kolesterooli (HDL) sisaldus veres, seda suurem on oht jääda südame-või veresoonkonna haigustesse, mis halvimal juhul lõpevad surmaga. Head kolesterooli toodab keha ise ning halba kolesterooli saadakse tavaliselt toidust. Juues kõrge rasvasisaldusega piima ning süües rasvas praetud toiduaineid omastab keha nendest toitudest halba kolesterooli, mis kleepuvad veresoonte seintele ning võivad põhjustada südamehaigusi. Seepärast tulekski vältida liigse koguse rasva söömist. Tavaliselt on liiga kõrge kolesteroolitase vanurite probleem, kuid nüüd pole see haruldus ka enam noorukite seas. Kõik rasvased friikartulid ja hamburgerid, mis on tänapäeva noorte lemmik toit on kolesterooli taseme peamine mõjutaja. Samuti teevad oma töö vähene keha füüsiline koormus ning ka stress ja suitsetamine, mis kõik suurendavad riski. Kuid siiski, kolesterool ei ole keha vaenlane, kui seda tarbida õiges koguses, sest see on organismi rakuseinte peamine ehitusmaterjal ning ilma selleta ei suuda rakud talitleda.
Kasutatud kirjandus
Aasma, K. Suvel tehissüdame saanud inimene suri // SL Õhtuleht. 2010. 15. oktoober
EE 6, 1996. Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. Tallinn
Jaagant, U. Esimene patsient Eestis sai tehissüdame // Eesti Päevaleht. 2010. 15. juuni.
Kingisepp, P. H. 2001. Inimese füsioloogia. Tartu Ülikool, Tartu
Laanepere, E. Südamestimulaator // Eesti Päevaleht. 1996. 16. aprill.
Maramaa Kliinik . Kolesterool. http://www.maramaakliinik.ee/public/Microsoft _
Word_Kolesterool_uus.pdf. [2010, mai 11]
Vique, J. 2004. Inimkeha atlas . Trak Pen
LISA 1
FOTO 1 Südame stimulaator
FOTO 2 Tehissüda